“Hrafnkell Freysgoði saaga. Gunnlaugr Ussikeele saaga”

Mnjah. Ega mul muud emotsiooni eriti ei ole, et jah, loetud sai. “Hrafnkell Freysgoði saaga” meenutab natuke seda sookuivendamise käsiraamatut, et kohtuskäigud ja maadejagamised ja naabrite omavahelised mõõduvõtmised ja mõjuvõimu jagamised, saagas lisanduvad veel mõttetud mõrvad ja tapja on lõppeks veel õige mees pealegi. Karm maa ja karmid seadused. Üsna sirgelt jutustatud lugu. “Gunnlaugr Ussikeele saaga” on pikem, keerukama jutustamislaadiga, sisaldades ka värsse. Värsid ise olid mu jaoks meh, aga mõningad ümberütlemised olid üsna huvitavad ja tuletasid meelde, et kunagi võiks huvi pärast sirvida Juhan Peegli raamatuid “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” ja “Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast”. Teemaks siis ennustus, kihlus, retked, kahevõitlus, kombed, eluolu. Ja skaldindus. See retkede osa oli mu jaoks vast kõige huvitavam, et mitte minek Islandile, vaid islandlane kolab mööda Norrat-Rootsit, Iiri- ja Inglismaad, Šoti saared takkaperra. Ja igalt poolt kogub valitsejatelt kena kiidulaulu eest kenasid kinke :) Aga selle kihlusega läks nii, nagu vana norrakas ennustas…

Lisainfo kirjastuselt: Hrafnkeli saaga, mille tegevus toimub umbes aastatel 925–950, on kirja pandud ajavahemikus 1280–1350, ning Gunnlaugi saaga, mille tegevus leiab aset umbkaudu 990–1010, tõenäoliselt mõnevõrra varem, umbes aastatel 1270–1300. Vanaislandi keelest tõlkinud Mart Kuldkepp.

Henri Zeigo “Hurda graal”

Nohetjahetkahet… Et ühest küljest on, mida kiita: Tartu ja eesti etno, et kirjutajal on veel oma kooliaeg ja selle pained päris hästi meeles, kohati oli ajaränd täitsa leidlik ning mõned lausestused täitsa toredad. Paraku on ka paljut, mida laita: kirjutamistiil, kangelased ja troobid on pigem fännikirjandusele kui päris kirjandusele iseloomulikud, nii mitmedki head võimalused on jäetud kasutamata, stiililiselt hüppab tekst vaheldumisi lamedustest ilukõnelusse ja erilist uba ma ka ses jutus ei leidnud. Aga niisama laupäevaõhtuse meelelahutuslugemisena, iseäranis nooremale rahvale, kõlbab vast tarvitada küll.

Mul oli kindel plaan siia punkti alla midagi folkloorset lugeda, kui see raamat läbi sai, siis leidsin, et kuigi ma alul ilukirjanduslikku tõlgendust ei mõelnud, siis folklooriga mängimine, Tartu kant ja Lõuna-Eesti on tegelikult just see, mida ma siia punkti alla tahtsin.

Johan Egerkrans “Põhjala müütilised olendid”

See raamat on väga ilusate illustratsioonidega lühiülevaade igasugustest mütoloogilistest olevustest. Nii mõnedelgi on Maavallas sugulasi, olgu lähemalt — näkid, metsa-, maja- ja laevavaimud, kodukäijad — või kaugemalt — libahundid, luupainajad, ussikuningad, virvatulukesed –, aga on ka neid, keda siinmail ei tunta, — ennekõike muidugi trollid, aga ka draakonid, kaevandusvaimud, glosonid, Kraken jt.

1. märtsile https://www.daysoftheyear.com/days/2019/03/01/ on sattunud päris mitu toredat tähtpäeva ja see raamat katab nii mõnegi päevateema.

Kanna sinist (Dress in Blue Day) — raamatul on sinised kaaned.

Põrssapäev (Pig Day) — üks peatükk on glosonist. Gloson on olend, kelle olemasolust ma varem ei teadnud ja kelle sarnast eesti mütoloogiast ei leia, see on suur tige emis, kelle lepitamiseks viljalõikuse ajal kolm viljapead ohverdatakse. Ja nüüd ma sain vist aru mõnest asjast, millele Pratchett oma “Orikavanas” vihjas :)

Töötegijate tunnustamise päev (Employee Appreciation Day) — sinna alla kuuluksid need majavaimud ja kotermannid, kes asjadel silma peal hoiavad ja ringi toimetavad, vahel laisku utsitavad ja võõraid eemale peletavad, tasuks olgu igapäevane pudrukauss ja lugupidav suhtumine, muidu võib vaim oma tegemised unarusse jätta või hoopis minema minna.

Hobukaitsepäev (Horse Protection Day) — hobustest on raamatus vähe juttu, aga mainitakse siiski ära, et mõne näki või vetevaimu meelis-ilmumiskuju on hobune ja hobunäkk on teistest pisut suhtlemisaltim, võib sõidutada nii lapsi kui täiskasvanud, kuigi mitte alati sinna, kuhu nood ise oleks tahtnud minna.

Pulmaplaanide pidamise päev (Wedding Planning Day) — ega pulmad ses raamatus eriti jutuks tule, antakse vaid vaikselt mõista, et inimeste ja haldja(trolli/näki/vaimu)rahva paariminemisest tihti head nahka ei tule, mõned erandid muidugi on, ses mõttes, et paar võib omavahel täitsa hästi hakkama saada, aga ega sel inimesel külaühiskonda enam suurt asja pole.

Kompotipäev (Fruit Compote Day) — naah, sellega ei anna siin küll midagi seostada, kui hästi tahta, siis üks kibuvitsamarjadega haldjapilt.

Kompimentide pildumise päev (World Compliment Day) — pisut sarnane tunnustamisega, aga mitte päris. Võib-olla lihtsalt soovitus, et tundmatu rahvaga kohtudes võiks viisakas olla, ehk nad on siis abiks ja vastupidisel juhul on jahiloomad ja/või kodutee äkitselt kaotsis või mingi muu jama tulemas.

Lähen üksi reisile (Plan A Solo Vacation Day) — siit raamatust on ühtteist kõrva taha panna küll, n üksi ujuma minnes löö nuga kaldapiirile või et hoia pisut peenraha taskus valmis, et seda vajadusel kellegi, kes ennast võib-olla ei näitagi, aga ikka õige raja kätte näitab, poetada, või et segadusse sattumise korral tõmba kuub pahupidi selga, lööb mõistuse selgemaks, või noh, see jutt, mis kompimentide päeva kohta käis.

Wõrguvaba päev (Day of Unplugging) — jaa, see raamat jutustab vägagi wõrguvabadest tüüpidest :)

Ja seda viimast päeva — Refired, Not Retired Day — ma ei oskagi hästi tõlkida. Viimase aja keelekasutuses on saanud stampväljendiks “väärikas vananemine”, aga see siin peaks sisaldama ka suure annuse lustlikku ebaväärikust. Kui kõnelda vanusest, siis kõik see otsaga teispoolsuses olev punt on inimesega võrreldes oluliselt pikaealisemad (n saarehaldjas elab seni, kuni elab puu, seega mitusada aastat), aga vanast peast on nad ikka igaüks isemoodi, nagu inimesedki, kes lustlikum (eriti kalduvat sinnapoole trolliemandad), kes eraklikum (eriti üksindust ihkav olevat kaevanduste vaim).

Johan Egerkransi koduleht: https://johan-egerkrans.blogspot.com/

 

Heino Gustavson “Igal kohal oma lugu”

Raamat, mida tasub ikka aegajalt kätte võtta, tuletamaks meelde, et rahvalugusid on palju ja erinevaid, et iga kohaga võib olla seotud mõni põnev muistend ja et jutustamisoskus on oluline. Heino Gustavsoni sõnastuses on neid kohapärimusi lust lugeda ja Edgar Valteri pildid annavad palju juurde. Kõik lood siin kogumikus pole tondijutud, aga on neidki siin üksjagu. Sõltuvalt kodukandist on üks meeldejäävamaid ja kaasahaaravamaid minu jaoks see Kastre varavalvuri lugu ning tõeline lemmik on Eestimaa kokkupressimise lugu.

Marju Kõivupuu “Loomad eestlaste elus ja folklooris”

Seda raamatut on lihtne lugeda, aga suhteliselt raske tutvustada, senised tutvustajad on enamvähem ühtmoodi kirjutanud (Marko Tiidelepp, Ülle Harju , Valentina Brovina , Kõivupuu enda tutvustus) tuues välja sisukorra ja katked sissejuhatusest. Ja ega magi neist targem pole, et siis valik koduloomi (koer, kass, härg, hobune, lehm, lammas, siga, kits) ja valik metsloomi (hunt, karu, mäger, jänes, siil, rebane) ja valik veeloomi (ebapärlikarp, vähk, kobras, hüljes, vaal) ja endeloomad ja ohvriloomad ja mütoloogilised loomad ja loomad rahvameditsiinis ja eraldi veel lemmikloomadest. Peatükkide ülesehitus on sutsu ebaühtlane, aga läbiv on põhimõte, et pisut loodusteaduslikku, pisut omi mälestusi, pisut ajaloolist ülevaadet ja rahvapärimuse kokkuvõtteid ning vahele arhiividest pärit jutukatked; kõik Kõivupuulikult soravalt kokku põimitud ja ladusalt jutustatud.

Raamatukogus oli selle raamatu põhjal ka kirjanduskohvik, külas oli folklorist Liisa Vesik. Sellest jutuajamisest tuli lisaks, et Kõivupuule peaks mingi eraldi teenetemärgi andma, sest oma lobeda ja köitva jutustamisstiiliga, seda nii elus kui kirjasõnas, on ta teinud tohutu töö folkloori populariseerimisel; et mütoloogiliste loomade puhul oli kratt üle ja koerakoonlane puudu; et tegelikult on rahavaluulet päris palju kokku kogutud ja ka päris palju sellest on digitaliseeritud ja kättesaadav; et kuna rahvapärimuse kogujad ise igale poole ei jõua, siis Eesti Kirjandusmuuseum ootab hea meelega kaastöid, miks mitte ka veebi kaudu http://kratt.folklore.ee/ .

Neil Gaiman “Norse Mythology”

Seda raamatut ma ootasin kaua ja esimesel võimalusel lugesin läbi ka, muljetamine on nüüd venima jäänud. Võib-olla seepärast, et kuigi see oli väga hea — Gaiman on ju suurepärane jutustaja — ei olnud see lausa peadpööritavalt hea (mida ma salaja lootsin seda olevat). Miskipärast ootasin ma Gaimani enda fantaasialendu rohkem, aga ka sellise tuntud lugude kaanonipärase jutustajana on Gaiman teinud väga kena etteaste. Pisut paistab küll välja see, et Gaimani lemmiktegelane kogu sest Põhjala jumalate kambast on Loki, aga sedagi eelistust ei eksponeeri ta ülemäära. Ainus etteheide, mis mul raamatule on, tuleneb minu isiklikust Põhjala müüdimaailma tunnetusest — nimelt püüab Gaiman panna lood kindlasse ajalisse järjestusse, kuigi ta eessõnas pisut nagu vihjamisi toetaks minu arusaama, et lugusid jutustatakse hämarikus ja kõik toimub samal ajal — samal ajal on Ragnarök nii olnud kui olemata. Aga ikkagi — nauditavalt jutustatud lood, enamjagu tuttavad, vaid Loki lapsukesed olin ära unustanud, sestap ka selline pilt siia lõppu:

Pildid: http://www.kris-and-jen.tumblr.com/ , http://jen-and-kris.deviantart.com/

ja päris lõppu: