Mika Keränen “Minu Karjala”

Dam, di-di-dam!

See oli nüüd üks neid toredamat sorti minu-raamatuid. Natuke ebatüüpiline ses mõttes, et ei ole viimased paar-kolm-neli-aastat muljeid mingist maast, vaid lugu algab juba seitsmekümnendatest, autori lapsepõlvest ja liigub tasapisi eelmisse aastasse. Nii tore, et Mika on päris põhjalikult mõelnud Karjala olemuse üle ja läbi enda isiku seda siis teistelegi jaganud. Nagu ma aru sain, siis üks karjaluse alustala on see rahvaluule ja Soome pärimuse allikas, teine on omamoodi loodus oma graniidi, metsade ja järvedega, kolmas on Talvesõda ja selle tagajärjed ja neljas on keel, olgu siis soome murdena või hoopis oma keelena. Mika Karjala näib moodustavat ajalugu, keel, suguvõsa, koolimälestused, loodus, loomemajad, kalapüük, kohtumised ja loomisvajadus. Ja mälestused, mis hüppavad siia ja sinna ja põikena kolmandasse kohta, aga ei muutu tüütuks heietamiseks ega hooplemiseks, vaid on kuidagi stiilis, et on nagu on, ning mingitpidi on need jutud ikka kenasti teemasse. Läbi raamatu võib leida lugemissoovitusi ja kirjeldusi parimatest söögipaladest, olgu need lugemised ja söömised siis lapsepõlvest või üsna eile.

Ma kleebin siia lisalugemiseks ühe Mika luuletuse kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)

Kaks soome mina

Kui eestlane tunneb huvi kes ma olen
vastan soomlane ja asi ants
kui aga eestlane tunneb huvi et kust soomest
siis räägin et tegelikult on kaks mina

mä ja mie

esimene mina on helsingi kraka kelleks kehastun
iga kord kui külastan oma sünnilinna
lahe on rääkida nagu vana tegija ja
kasutada sõnu mida kasutavad ainult põlised stadilased

lahe on ajada pea kuklasse nagu vesa-matti loiri
kui ta kehastus uuno turhapuroks mängufilmis pealkirjaga
häppy endkö? eli kuinka uuno turhapuro sai niin kauniin ja
rikkaan vaimon
kes pole näinud filmi teadmiseks et vesa-matti loiri on seal
täpselt nagu jörn donner kõigis oma intervjuudes
pea viltu ja huuled toruna ees
kes donnerit ei tea palun googeldagu
niisugune põline stadilane on selline tragikoomiline kuju et
ainult ta ise arvab et ta on ilgelt šeff
kõik ülejäänud soomes teavad et mitte keegi pole helsingist pärit
isegi kui su suguvõsa on elanud sajandeid suomenlinnas
juured on maal ja metsas

teine mina on see kellena ma tunnen ennast kõige rohkem
see juurikas on mul ida-soomes
kiteel
kolisime isa otsusel sinna kui ma olin 14-aastane
uues koolis hakati mind kiusama kohe
jalka päästis mind lõpuks ära sest olin selles mihkel
minu mansa poisid tegid mingi hetk nuhtlusele selgeks et ta jätaks mind rahule
see oli väga südamlik

ka paljudele eestlastele on jäänud meelde et olen pärit kiteelt
käisin kord promenaadi 5 nimelises kõrtsis
see on üks kunstnike koobas tartus
suitsunurgas oli mingi musta t-särgiga tartu vaim
kes hakkas ise rääkima minuga kiteest

ta ütles et kiteelt on pärit kolm kuulsat asja
esimene on nightwish selle arvasin ära
teine on värttinä seda ma ei pakkunud
sest ma ise mõtlen et nad on naabervallast

siis tekkis vaikus
ma küsisin mis see kolmas asi on
ja mees ütles mulle – sina muidugi
see oli üks uhkemaid hetki mu elus
et tartus olen kuulus kiteelane
ja seda ka et tartus mõni teab kus on kitee

kiteel endas ja soomes olen oma eesti numbrimärgiga
lihtsalt jõle kahtlane vend
me räägime nüüd aastatest 1993–2019
sel aastal pole veel autoga soomes sõitnud

ma olen näinud soomemaal küll keskmist näppu
ja küll pakub mu auto huvi ka politseile
üks politseibuss võib sõita mul sabas jupp aega
kui ta on märganud mu auto numbrit

aga põnev on see et politseile avaldab
muljet
kui ma ütlen et ma olen kirjanik
aga on ka neid inimesi kellele see muljet ei avalda

olin kord tuupovaaras kirjanike loomemajas
käisin jalgsi poes ja kui ma astusin oma poekotiga
poest välja kuulsin karjet

vitun virolainen kirjailija!

niimoodi röögatas mulle üle parkla
üks noormees pirana pubi ees
sellist suhtumist tuleb siiski nii harva ette
et kõndisin poisi juurde oma kilekotiga

idu oli üleni mustas ja nii olid ka tema kamp
kokku oli neid viis kärssa
olnuks ma 15-aastane kartnuks kindlasti
aga minusugusele vanamehele tundusid nad ohutud

ma küsisin üle et mitä sie sanoit
ta ei öelnud mitte midagi
ma arvasin et parem et selgitan neile
et minu suguvõsa on pärit möhköst

viipasin ka veel möhkö suunas
üks pikk poiss ütles teistele
ma ju ütlesin
ta pole eestlane

toda poissi olin näinud paar päeva varem poe juures
aastakümneid vana vinge punase traktoriga
just sellisega õppisin ka mina sõitma umbes samas eas kui too poiss
traktor oli sama marki ka
inglismaal on ta nuffield põhja-karjalas nuhvetti

pikk poiss oli saanud load just sel päeval kui me kohtusime
soovisin õnne ja kiitsin tema masinat
ja sellepärast too pikk poiss mind ära tundis

sellega lugu pirana pubi juures veel ei lõppenud
küsisin idult
oliko siulla vielä jottain
rääkisin kogu aeg oma murdes nii nagu ikka

poisil jooksis juhe kokku ja ta sammus minema
pobises midagi üsna arusaamatut
keegi ütles mulle et
äh ära pane tähele
ta on venelane

mina kõndisin oma taresse
ja kirjutasin seal edasi oma asju
traktoripoissi nägin mitu korda veel
tõstsin alati käe püsti tervituseks
ja tema tervitas vastu

ütlen igaks juhuks ära
et sellel luuletusel pole mingit
sõnumit ega õpetust
ja mõte on ka kaunis nadi

minu kaks soome mina saavad hästi läbi omavahel
ja neile meeldib ka minu eesti
mina

Ahjaa, see, et ma linnakirjanike videoid tehes Keränenile taustaks Nightwishi mängima panin, ei olnudki nii vale valik :)

Lenno Vaitovski “Minu Riia”

Kokkuvõttes viiepallisüsteemis 4,75 palli. Üks täispall tuleb koha ehk siis Riia eest, teine tuleb era-, töö-, muiduelu ja linnatutvustuse tasakaalu eest, kolmas tuleb üldise kirjutamisstiili eest (olgu, siin võiks veidi värvikamat vahel tahta, aga üldjoontes on sorav ja mõnusalt läbi raamatu samas stiilis, niiet pigem ikka tulevad stiili täispunktid), neljas täispall tuleb sellest, et ikkagi oli päris palju avastushetki, mida ma Riiast varem ei teadnud, pool palli tuleb Riia õhustiku tabamise eest, aga see on nii kohutavalt individuaalne ja see pall on kohutavalt subjektiivne, lihtsalt minul on Riiast sutsu teistsugune mulje jäänud, mis muidugi ei tähenda, et minu oma õige oleks, kaugel sellest, sest nii hästi ma seda Riiat küll ei tunne, aga mulje on mulje, selle eest ma annan igasuguste kasside eest veerand palli juurde, niiet väga nukraks see palliseis ei jää :) Reisisoovitus — minge Riiga. Või mujale Lätti. Aga enne uurige, milliseid vaktsiinipasse teil vaja on, sest Läti on nendega praegu vist päris karm. Minu ostusoovituskoht Riias on Randoms Record Store, üsna lai valik ning asjatundlikud ja entusiastlikud müüjad. Söögikohti ma eriti ei tea, nendesse olen ma sattunud juhuslikult ja tulemused on olnud juhuslikud, tõele au andes pigem igal pool maitsvamapoolsed. Asi, mida ma reisidel tavaliselt igatsen, on hea kohv, lätlaste suureks kiituseks tuleb öelda, et head kohvi võib saada ka täiesti suvalisest putkast. Ja läti teeninduskultuur on midagi fenomenaalset! See, kuidas teenindaja tabab ära, kui kaua lasta ostjal niisama uidata ja mis hetkel hakata korraliku müügitööd tegema ning vormistab selle kõik nõnda, et jääb mulje, et mõlematel on olnud sest tehingust kasu ja hea meel. Kes veel Riia-reisis kahtleb, lugegu raamatut julgustuseks :)

Kätlin Kaldmaa “Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”

Kaunilt kujundatud pisike poeetiline fragmentaarium väga isiklike olupildikestega ühest väiksest külast Kreekas ja ühest väiksest külast Islandil. Pisut petukaup, sest nii õhuke, isegi luulekoguks oleks mu meelest liialt õhuke. A nu, meeleolupilte, eluolu ja mõtterännakuid on üsna tihkelt.

Heikki Võsu “Minu Oslo”

Ega see nüüd teabmis sisutihe raamat olnud, aga lobedasti ja sujuvalt ja kõnekeelelähedaselt kirja pandud (ja oo, kus on sulge) ja ühtteist saab teada nii Oslost kui norrakate meelelaadist, lisaks nipetnäpet saadikutööst ja koduperemehe elukorraldusest (ja natuke tüütust “keskmise eesti mehe” vaatepunktist) (aga kellele sedasorti huumor meeldib, ärgu lasku end eelmisest lausest segada). Nohjah.
Pildivalikus netist leitud pilte, mis seostuvad “minu Osloga” :)

Sandra Peets “Minu Egiptus”

See ei olnud hea raamat, aga ega ta kehva ka ei olnud, selline keskmik. Algusots oli igavam, lõpuots läks huvitavamaks ja lõpupoole oli kirjutaja juba käe soojaks saanud ja jutt voolas ka paremini. Oleks olnud aega ja viitsimist selle sooja käega algus ka üle käia, oleks ehk heagi raamatu saanud. Aga eks Egiptuse-huvilised loe niigi ja parem keskpärane kui mitte midagi.

Rita Ahonen „Minu Stockholm”

minu-stockholmMa olen neid „Minu …” raamatuid jupiti lugenud. Sügavat lugemiselamust pole ükski pakkunud, aga kui ma pean mõttes meeles, et see sari on oma olemuselt rohkem ajakirjandus kui kirjandus, siis positiivse poole peale üht-teist ikka koguneb. Rita Ahoneni „Minu Stockholm” oli just see positiivne lugemine – natuke oma eraelu ja emotsioone, parajal määral selle valdkonna, millega inimene tegeleb, tutvustamist ning päris palju kohalike olude lahtimõtestamist ja -seletamist. Lisaks oli selles raamatus üsna pikalt soovitusi turistile. Poolsõbrannalik kirjutuslaad (ladus, natuke lobisev, aga teemas püsiv, pisiasju märkav, aga mitte liiga detailseks kiskuv, õiges kohas üldistav ja mittekõikeärarääkiv) sobis mulle ka. Enne Stokholmi minekut soovitaks selle raamatu kätte võtta küll.
P.S. Toidukultuuri huvilistele — rootsi köögist on raamatus üsna põhjalikult juttu.

Kirjandusega seotud mälestusmärgid Stockholmis: