Kaks moeinimese minu-maad on ees olemas, võib-olla on mõni veel, aga mina tean Urmas Väljaotsa “Minu Pariisi”, mis oli mulle natuke pettumus, ja Anu Samarüütel-Longi “Minu Londonit”, mis oli mu jaoks teistpidi üllatus, ma ei osanud kuidagi oodata, et sellest saab üks mu lemmik minu-maadest. Taavi Turgi “Minu Taani” läheb sinna vahepeale, eks aeg näita, kuhupoole mulje päriselt settib.
Jutustamisstiil — pealt keskmise, et igav just polnud ja mõned toredad nükked olid olemas, aga neid nükkeid ja värve oleks võinud pisut julgemaltki olla.
Informatiivus — jaa, olemas, kes iganes soovib minna Taani õppima, tööle või pikemale reisile, saab siit raamatust kindlasti rodu kasulikke näpunäiteid.
Eraelu — no kuidas võtta, sõpru ja seltsielu on küll, aga mul on tunne, et mingid peatükid on kirjutamata jäänud. Aga ma ei arva, et kõiki valgeid kohti peaks ilmtingimata täis joonistama, niiet ok.
Koolielu — seda oli omajagu, aga ma oleks seda veel rohkem tahtnud :) Õpetajate galeriid või tsiteeringuid loenguist või pikemalt tööst kollektsiooniga ja kui mitu neid kollektsioone õpingute ajal õieti pidigi siis tehtama jne.
Aga igatahes on see raamat, mida soovitada noortele, kes mõlgutavad mõtteid välismaale õppima minna. Sellest raamatust (nagu ka Anu Samarüütel-Longi omast) kumab läbi, et kui teil on huvi, tahtmist ja võimalusi, siis minge, arvestage ka tagasilöökidega (et need ei tabaks täieliku üllatusena), aga ikkagi minge :)
See oli nüüd üks neid toredamat sorti minu-raamatuid. Natuke ebatüüpiline ses mõttes, et ei ole viimased paar-kolm-neli-aastat muljeid mingist maast, vaid lugu algab juba seitsmekümnendatest, autori lapsepõlvest ja liigub tasapisi eelmisse aastasse. Nii tore, et Mika on päris põhjalikult mõelnud Karjala olemuse üle ja läbi enda isiku seda siis teistelegi jaganud. Nagu ma aru sain, siis üks karjaluse alustala on see rahvaluule ja Soome pärimuse allikas, teine on omamoodi loodus oma graniidi, metsade ja järvedega, kolmas on Talvesõda ja selle tagajärjed ja neljas on keel, olgu siis soome murdena või hoopis oma keelena. Mika Karjala näib moodustavat ajalugu, keel, suguvõsa, koolimälestused, loodus, loomemajad, kalapüük, kohtumised ja loomisvajadus. Ja mälestused, mis hüppavad siia ja sinna ja põikena kolmandasse kohta, aga ei muutu tüütuks heietamiseks ega hooplemiseks, vaid on kuidagi stiilis, et on nagu on, ning mingitpidi on need jutud ikka kenasti teemasse. Läbi raamatu võib leida lugemissoovitusi ja kirjeldusi parimatest söögipaladest, olgu need lugemised ja söömised siis lapsepõlvest või üsna eile.
Ma kleebin siia lisalugemiseks ühe Mika luuletuse kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)
Kaks soome mina
Kui eestlane tunneb huvi kes ma olen vastan soomlane ja asi ants kui aga eestlane tunneb huvi et kust soomest siis räägin et tegelikult on kaks mina
mä ja mie
esimene mina on helsingi kraka kelleks kehastun iga kord kui külastan oma sünnilinna lahe on rääkida nagu vana tegija ja kasutada sõnu mida kasutavad ainult põlised stadilased
lahe on ajada pea kuklasse nagu vesa-matti loiri kui ta kehastus uuno turhapuroks mängufilmis pealkirjaga häppy endkö? eli kuinka uuno turhapuro sai niin kauniin ja rikkaan vaimon kes pole näinud filmi teadmiseks et vesa-matti loiri on seal täpselt nagu jörn donner kõigis oma intervjuudes pea viltu ja huuled toruna ees kes donnerit ei tea palun googeldagu niisugune põline stadilane on selline tragikoomiline kuju et ainult ta ise arvab et ta on ilgelt šeff kõik ülejäänud soomes teavad et mitte keegi pole helsingist pärit isegi kui su suguvõsa on elanud sajandeid suomenlinnas juured on maal ja metsas
teine mina on see kellena ma tunnen ennast kõige rohkem see juurikas on mul ida-soomes kiteel kolisime isa otsusel sinna kui ma olin 14-aastane uues koolis hakati mind kiusama kohe jalka päästis mind lõpuks ära sest olin selles mihkel minu mansa poisid tegid mingi hetk nuhtlusele selgeks et ta jätaks mind rahule see oli väga südamlik
ka paljudele eestlastele on jäänud meelde et olen pärit kiteelt käisin kord promenaadi 5 nimelises kõrtsis see on üks kunstnike koobas tartus suitsunurgas oli mingi musta t-särgiga tartu vaim kes hakkas ise rääkima minuga kiteest
ta ütles et kiteelt on pärit kolm kuulsat asja esimene on nightwish selle arvasin ära teine on värttinä seda ma ei pakkunud sest ma ise mõtlen et nad on naabervallast
siis tekkis vaikus ma küsisin mis see kolmas asi on ja mees ütles mulle – sina muidugi see oli üks uhkemaid hetki mu elus et tartus olen kuulus kiteelane ja seda ka et tartus mõni teab kus on kitee
kiteel endas ja soomes olen oma eesti numbrimärgiga lihtsalt jõle kahtlane vend me räägime nüüd aastatest 1993–2019 sel aastal pole veel autoga soomes sõitnud
ma olen näinud soomemaal küll keskmist näppu ja küll pakub mu auto huvi ka politseile üks politseibuss võib sõita mul sabas jupp aega kui ta on märganud mu auto numbrit
aga põnev on see et politseile avaldab muljet kui ma ütlen et ma olen kirjanik aga on ka neid inimesi kellele see muljet ei avalda
olin kord tuupovaaras kirjanike loomemajas käisin jalgsi poes ja kui ma astusin oma poekotiga poest välja kuulsin karjet
vitun virolainen kirjailija!
niimoodi röögatas mulle üle parkla üks noormees pirana pubi ees sellist suhtumist tuleb siiski nii harva ette et kõndisin poisi juurde oma kilekotiga
idu oli üleni mustas ja nii olid ka tema kamp kokku oli neid viis kärssa olnuks ma 15-aastane kartnuks kindlasti aga minusugusele vanamehele tundusid nad ohutud
ma küsisin üle et mitä sie sanoit ta ei öelnud mitte midagi ma arvasin et parem et selgitan neile et minu suguvõsa on pärit möhköst
viipasin ka veel möhkö suunas üks pikk poiss ütles teistele ma ju ütlesin ta pole eestlane
toda poissi olin näinud paar päeva varem poe juures aastakümneid vana vinge punase traktoriga just sellisega õppisin ka mina sõitma umbes samas eas kui too poiss traktor oli sama marki ka inglismaal on ta nuffield põhja-karjalas nuhvetti
pikk poiss oli saanud load just sel päeval kui me kohtusime soovisin õnne ja kiitsin tema masinat ja sellepärast too pikk poiss mind ära tundis
sellega lugu pirana pubi juures veel ei lõppenud küsisin idult oliko siulla vielä jottain rääkisin kogu aeg oma murdes nii nagu ikka
poisil jooksis juhe kokku ja ta sammus minema pobises midagi üsna arusaamatut keegi ütles mulle et äh ära pane tähele ta on venelane
mina kõndisin oma taresse ja kirjutasin seal edasi oma asju traktoripoissi nägin mitu korda veel tõstsin alati käe püsti tervituseks ja tema tervitas vastu
ütlen igaks juhuks ära et sellel luuletusel pole mingit sõnumit ega õpetust ja mõte on ka kaunis nadi
minu kaks soome mina saavad hästi läbi omavahel ja neile meeldib ka minu eesti mina
Ahjaa, see, et ma linnakirjanike videoid tehes Keränenile taustaks Nightwishi mängima panin, ei olnudki nii vale valik :)
Kokkuvõttes viiepallisüsteemis 4,75 palli. Üks täispall tuleb koha ehk siis Riia eest, teine tuleb era-, töö-, muiduelu ja linnatutvustuse tasakaalu eest, kolmas tuleb üldise kirjutamisstiili eest (olgu, siin võiks veidi värvikamat vahel tahta, aga üldjoontes on sorav ja mõnusalt läbi raamatu samas stiilis, niiet pigem ikka tulevad stiili täispunktid), neljas täispall tuleb sellest, et ikkagi oli päris palju avastushetki, mida ma Riiast varem ei teadnud, pool palli tuleb Riia õhustiku tabamise eest, aga see on nii kohutavalt individuaalne ja see pall on kohutavalt subjektiivne, lihtsalt minul on Riiast sutsu teistsugune mulje jäänud, mis muidugi ei tähenda, et minu oma õige oleks, kaugel sellest, sest nii hästi ma seda Riiat küll ei tunne, aga mulje on mulje, selle eest ma annan igasuguste kasside eest veerand palli juurde, niiet väga nukraks see palliseis ei jää :) Reisisoovitus — minge Riiga. Või mujale Lätti. Aga enne uurige, milliseid vaktsiinipasse teil vaja on, sest Läti on nendega praegu vist päris karm. Minu ostusoovituskoht Riias on Randoms Record Store, üsna lai valik ning asjatundlikud ja entusiastlikud müüjad. Söögikohti ma eriti ei tea, nendesse olen ma sattunud juhuslikult ja tulemused on olnud juhuslikud, tõele au andes pigem igal pool maitsvamapoolsed. Asi, mida ma reisidel tavaliselt igatsen, on hea kohv, lätlaste suureks kiituseks tuleb öelda, et head kohvi võib saada ka täiesti suvalisest putkast. Ja läti teeninduskultuur on midagi fenomenaalset! See, kuidas teenindaja tabab ära, kui kaua lasta ostjal niisama uidata ja mis hetkel hakata korraliku müügitööd tegema ning vormistab selle kõik nõnda, et jääb mulje, et mõlematel on olnud sest tehingust kasu ja hea meel. Kes veel Riia-reisis kahtleb, lugegu raamatut julgustuseks :)
Kaunilt kujundatud pisike poeetiline fragmentaarium väga isiklike olupildikestega ühest väiksest külast Kreekas ja ühest väiksest külast Islandil. Pisut petukaup, sest nii õhuke, isegi luulekoguks oleks mu meelest liialt õhuke. A nu, meeleolupilte, eluolu ja mõtterännakuid on üsna tihkelt.
Ega see nüüd teabmis sisutihe raamat olnud, aga lobedasti ja sujuvalt ja kõnekeelelähedaselt kirja pandud (ja oo, kus on sulge) ja ühtteist saab teada nii Oslost kui norrakate meelelaadist, lisaks nipetnäpet saadikutööst ja koduperemehe elukorraldusest (ja natuke tüütust “keskmise eesti mehe” vaatepunktist) (aga kellele sedasorti huumor meeldib, ärgu lasku end eelmisest lausest segada). Nohjah.
Pildivalikus netist leitud pilte, mis seostuvad “minu Osloga” :)
See ei olnud hea raamat, aga ega ta kehva ka ei olnud, selline keskmik. Algusots oli igavam, lõpuots läks huvitavamaks ja lõpupoole oli kirjutaja juba käe soojaks saanud ja jutt voolas ka paremini. Oleks olnud aega ja viitsimist selle sooja käega algus ka üle käia, oleks ehk heagi raamatu saanud. Aga eks Egiptuse-huvilised loe niigi ja parem keskpärane kui mitte midagi.
Ma olen neid „Minu …” raamatuid jupiti lugenud. Sügavat lugemiselamust pole ükski pakkunud, aga kui ma pean mõttes meeles, et see sari on oma olemuselt rohkem ajakirjandus kui kirjandus, siis positiivse poole peale üht-teist ikka koguneb. Rita Ahoneni „Minu Stockholm” oli just see positiivne lugemine – natuke oma eraelu ja emotsioone, parajal määral selle valdkonna, millega inimene tegeleb, tutvustamist ning päris palju kohalike olude lahtimõtestamist ja -seletamist. Lisaks oli selles raamatus üsna pikalt soovitusi turistile. Poolsõbrannalik kirjutuslaad (ladus, natuke lobisev, aga teemas püsiv, pisiasju märkav, aga mitte liiga detailseks kiskuv, õiges kohas üldistav ja mittekõikeärarääkiv) sobis mulle ka. Enne Stokholmi minekut soovitaks selle raamatu kätte võtta küll.
P.S. Toidukultuuri huvilistele — rootsi köögist on raamatus üsna põhjalikult juttu.