John Le Carré “Öine administraator”


Algas asi sellest, et paar aastat tagasi näitas ETV sarja “Öine administraator”. Siis ma seda sarja ei vaadanud, aga nüüd jäi kuidagi kogemata silma ja vaatasin ära. Ja täitsa hea ja huvitav spioonikas oli. Ja siis võtsin ette raamatu. Et kah hea ja huvitav spioonikas, aga hoopis teistmoodi. Esiteks on juba tegevusaeg raamatul 1993 ja telesarjal 2015, konfliktikolded on muutunud ja tegevuspaigad koos sellega. See, et Leonard Burrist Angela Burr on saanud, ei segagi, nii mõnigi olukord või tegelaskuju on päris nutikalt ümber moditud, mõnest nüansist on küll kahju, et see linale ei jõudnud, mõni külgepoogitud detail on raamatut lugenule üleliia ja lõpp on üldse teistmoodi, aga nii üldiselt on raamatuga suht hästi ümber käidud, eriti kena, et mõned kohad ja dialoogid on sõna-sõnalt üle tõstetud. Ja see viimane tegelikult juba näitab midagi, näitab, et autoril on väga hea dialoogi loomise oskus ning võime pealtnäha tühiste stseenidega lugu edasi viia ja pinget kruvida ning tegelasi avada. Et üks asi on, et millest autor kirjutab — Le Carré puhul on see isegi pisut etteaimatav — ja teine asi on, et kuidas ta sellest kirjutab. Ma ei ole miskipärast Le Carré loomingut varem kuigi palju lugenud ja mis loetud, see unustatud, ning ma olin rõõmsalt üllatunud tema sõnastusoskuse üle. Siinkohal oleks paslik rääkida ka tõlkest — kui ma kuskil varem olen Lauri Vahtre tõlke kallal virisenud (n “Võõramaalase” tõlge on minu meelest üsna kohutav), siis siin ma kiidan, Le Carré sobib Vahtrele (või vastupidi) ja ühteaegu ladusat, aga vahele mingeid ootamatuid keelendeid puistavat tõlget oli mõnus lugeda.

Sisust — kes on sarja näinud, need üldjoontes teavad, kes mitte, siis selle raamatu kohta ma leidsin netist 2 arvustust. Ma kopipeistin need siia ära.

Õige öine administraator on paberil
Jaan Martinson

John le Carre, „Öine administraator“, tõlkinud Lauri Vahtre, Varrak, 528 lk.

John le Carre, spiooniligude suurmeister, või isegi spioonilugude Dostojevski, kui arvestada teksti ilu ja sügavust, ei saa aru, miks „Öise administraatori“ filmiks muutjad ei kirjutanud oma raamatut. Sest paberil ja teleri ekraanil olevad lood on täiesti erinevad.

Le Carre on pahane ja ei ole kah. Ühtaegu on ta tunne valus ja rõõmus. Kaheksaosaline telesari on ta romaani pea peale pööranud – mehed on puhuti muutunud naisteks, tegevuskoht ja lõpp on teistsugused – aga tulemus pole paha, tõdes le Carre: „See on lihtsalt teine stoori, mitte minu „Öine administraator“.“

Jääb mulje, nagu oleks „Öine administraator“ hiljuti kirjutet, aga ei, raamatul on vanust ligi veerandsada aastat, ent siinmail millegipärast märkamatuks jäänud. 14 suurmeistri teost oli eelnevalt maakeelde tõlgitud, aga seda mitte. Hea, et telesari raamatu lettidele tõi, sest iga le Carre lehekülg väärib lugemist.

„Öine administraator“ on kirjutatud aastal 1993 ehk just õigel ajal, mil Nõukogude Liidu lagunemise järel hakkas õitsema globaalne ja salajane relvaäri. Mida kasutab mõistagi ära „maailma kõige halvem mees“ Richard Onslow Roper.

Ent Roper on teinud ühe vea – paar aastat tagasi tappis ta Kairos neidise, kes palus abi öiselt administraatorilt Jonathan Pine’ilt. Surm jääb Pine’i hingele ning kui Briti salaluure pakub talle võimalust Roperi impeeriumisse imbuda, on mees hoobilt nõus.

Le Carre lood ei ole lihtsad, Bondi filme nende põhjal ei vänta. Lugu krutib end ümber ootamatute pöörete tasapisi lahti ja lahinguid, kui neid üleüldse on, peetakse pigem intellektuaalsel tasandil.

Niisiis saab Pine’ist pärast värvikat pantvangidraamat Roperi usaldusalune eesmärgiga nurjata suurejooneline relvatehing ja lõhkuda tolle kurjuse kehastuse – kes ei jäta endast maha ühtki märki ega allkirja – maailm. Nii on vähemalt raamatus.

Algab partii, kus Pine on vaid tugev malend, mida juhib värvikas Briti salaluureametnik mister Burr, kes filmis muutub miss Burriks. Ja see olla ajastu märk.

„Raamatu kirjutamise ajal ei saanud miss Burri olla,“ selgitas le Carre, et tema teost tuleks lugeda siiski veerandsajandi taguses kontekstis. „Üks valge mees võitleb teise valge mehega kolmanda valge mehe abil. Nii need asjad käisid.“

Nüüd on maailm märksa mitmetahulisem.

Ühest küljes hea, et le Carre suurepärane looming jõuab ka nendeni, kes lugeda ei oska. Ent teisalt jätab pelk visuaal kättesaamatuks sõnade kaudu raamatusse joonistatud hinge. Kuidas tuua teleekraanile näiteks järgmine lõik?

„Tol öösel langes Jonathani peale peaaegu metafüüsiline arusaamine oma patususest. Oma ääretus üksinduses otsustas ta, et pettemõrv, mille ta sooritama pidi, kujutab endast tema poolt Iirimaal tegelikult juba sooritatud mõrvade, samuti Sophie kaudse mõrva omamoodi avalikuks tegemist, ja et selle eest ootav karistus on vaid eluaegse piina eelmaik.“

https://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-oige-oine-administraator-on-paberil?id=78706284

ja

Spiooni igavene küsimus
Jüri Pino

Vahel saab nalja sealt, kus üldse ei oota. Siin tagumiselt kaanelt, kus pealkiri ja autor üle korratud. Aga nii, et loed kõigepealt välja «Öine John». Natuke peab seks muidugi ropemat inglise keelt ka oskama.

Muidu on vanameister ikka suurmeister. Kuigi raamat suhteliselt eakas, juba 1993. kirja pandud. Hoopis teises maailmas, kus veel rahumeeles igal pool suitsu tehti ja klaasikese tõst ei pannud inimest pareminiteadjate rünnaku alla. Mis on muidugi kõigest olustik.

Kahetsusega tuleb nentida, et raamatu järgi tehtud seriaal magati minu majapidamises maha. Naine süüdi! Vahib oma seriaale ja minu tuhvlialused huvid jäetakse häbematult tähelepanuta.

Aga võibolla on paremgi. Oleks seriaali vahtinud, olnuks seal nähtud näod pähe kinnistunud ja raamat natuke rikutud. Hugh Laurie ja Tom Hollander keerelnuks peas, nüüd läks nii, et kaks kaaki olid mu peas hoopis teiste lõustadega.

Inimeste kirjeldustest oskab mõni mees kuidagi üle libiseda, niisiis kujutlesin relvakaupmeest koleda nimega Roper tüübina, kes liiga tihti, isegi meesterahva kohta, peeglisse vaatab. Corkorani üle pea lakutud, kiilakat varjavate hõredate juustega, kelle püksiviikidega võib sigu tappa, nii et nood ei jõua arugi saada.

Lugu – kuidas endise Briti eriüksuslase, kes on leidnud enam-vähem rahu ja vaikuse Šveitsi hotelli öise adminnina, suurema eesmärgi nimel ära rikutakse. Relvakaupmees vaja kätte saada, leidsime ühe tüübi toimiku, nüüd tuleb ta kõigepealt värvata, siis teha usutavaks. Relvad nüüd relvadeks, ütleb seesama peakurigi korra: ega relvad iseenesest tapa. Et aga asja segatud mõnuained, siis muidugi.

Nagu ikka, toimetavad kuskil pruuni pintsakuga piibulõhnalised onukesed, kes heast pindist naljalt ära ei ütle. Wodehouse küll ilkus kunagi: suruge selline nurka, kohe osutub, et tal on elukutselise poksija raudne rusikas. Röntgenipilk ka.

Ega kindlalt väita julge, aga vist ma olen ühte sihukest isegi näinud. Juhtus kunagi nii, et läksin vjuud tegema Briti suursaadikuga. See oli nii ammu, et neil oma polnudki, jagasid USAga. Kust tuli kõigepealt läbi minna. Oh, tule taevas appi. Kummikindad mängu ei läinud, aga suitsud võeti küll pakist välja ja vaadati üle. Diktofon nuhiti ka läbi. Küsimusi esitati, üks jaburam kui teine. Siis pääsesin edasi, Britanniasse, mingisse tuppa. Kust juhuslikult jalutas läbi täpselt selline pruuni pintsakuga natuke kortsus ja piibulõhnaline onku, heitis mulle ühe pilgu. Ja siis lasti juba suursaadiku manu. Kes oli äraütlemata lahe sell.

Vanameistri raamatutes, niipalju kui mina neid lugenud, polegi kõige tähtsam, mis juhtub ja kes jääb süüdi. Kes saab nuhelda, kes mitte. Pigem see igavene küsimus, kas eesmärk õigustab abinõusid. Kui kaugele võib kuninganna ja maa teenimisel minna. Ja kas võib mehi lihtsalt väljale vedelema, kaarnatele saagiks jätta. Muidugi, kas majas on reetur ja kes see kõige tõenäolisemalt on.

Siin vaevlevad onukesed taas selle üle. Värvates ja nügides värsket välitöötajat läbi päris koledate tegemiste. Vargus, mõrv Cornwallis, väiksemad külmrelvad. Vahepeal hakkab sest Jonathan Pine’ist päris kahjugi. Võibolla perekonnanime kõla pärast, heh. Küll ikka võib inimene pihta saada. Küll peab ikka kogu aeg valvel olema, sest vastasel on kah oma röntgenipilguga onuke võtta. Noorel mehel veel vaev, et ilusaid naisi näidatakse tihti.

Vastuoluline väita, aga see on mõtisklev põnevik. Mida käest ei pane, kuigi küüsi ka ei näri. Mul läks kella kaheni öösel. Teie alustage siis lugemist varem, homme võib olla tööpäev.

https://kultuur.postimees.ee/4219665/spiooni-igavene-kusimus

 

Dave Hutchinson “Euroopa sügis”

Ma ei oska seda raamatut eriti ei kiita ega laita. euroopa-sügisKolm punkti, mis mulle meeldisid:

  1. Spioonikad ja paralleelmaailmad on minu žanr.
  2. Peategelase Ruudi iseloomustus klapib päris hästi kokku eestlase enesekuvandiga — edasipüüdlik ja tagasihoidlik, pisut põikpäine, aga ootamatult hea kohaneja.
  3. Autor on ära tabanud selle, mis mind juba mitu aastat häirib — nimelt tunne, et ümberringi hakatakse tasapisi teatud hoolimatusega asju naks-naks-naks koomamale tõmbama ja üle-reguleerima.