Amy Chu, Edu Menna “KISS: The End”

Kui koomiks läbi sai, siis esimese asjana vajas lappimist auk hariduses — ma ei ole kunagi teadlikult KISSi kuulanud.

Kolasin siis juutuubis ja sain veidra elamuse — muusikaliselt oleks nagu pop-rock (midagi Roxette’i kanti), väljanägemiselt ja lavalise energia poolest hard metal. Jaa, loomulikult olen ma KISSi laule kuskilt varem kuulnud, aga muusikal ja esitajanimel puudus seos.

Oma võlu neil kahtlemata on — meloodiad on kerged kõrvaussideks saama ja ülevõlli teatraalsus pakub meelelahutust — aga uut lemmikut neist mulle ei saa, kasvõi juba seepärast, et laulja hääletämber mulle eriti ei meeldinud.

Aga koomiksi juurde. See oli kogemata leid, toksisin sinna vabakoomiksilehele otsisõna “end” ja vaatasin, mis välja tuleb.

Viieosaline lugu algab sellega, et üks loru poiss jäetakse maha, töölt lastakse ta lahti ja koduteel satub ta liiklusõnnetusse. Silmi avades on ta võõras kohas ja talle vaatab otsa põrguvürsti kasutütar. Minnakse siis Kuradi palge ette, kes kurdab, et näe, käisid siin neli meest ja panid pihta mõõga, tahad elada, mine Maale ja too mulle mu kraam tagasi. Ja lähevadki siis poiss Jay ja põrgupiiga Mania KISSikate käest mõõka tagasi nõudma.

Tegevust on mitmes ajas ja mitmes paigas. Eelkõige on see Jay lugu, KISS on pigem taustaks — ja mulle meeldiski nii rohkem.

Lõpp on nunnu :) Spoiler — Kurat koos KISSiga laval jämmimas :) Ja piinamisviisid on loomingulised :) Spoiler — Kurat loeb oma luulet ette :) Ja Kurat on omamoodi Disney printsess :) Spoiler — Kuradi sidekick on ilus suur madu :) 

Ma sain aru, et koomiksis on kasutatud KISSi laulusõnu, aga nagu öeldud, siis mul ei hakanud nende tsitaatide peale ükski kelluke helisema. Aga isegi paduvõhikuna saan ma öelda, et valitud olid kuidagi õiged laulud ja sõnad —  sõnad, mis just selle looga suurepäraselt haakusid.

Täitsa vahva seikluslik vahepala :) Ja KISS on tänuväärt koomiksimaterjal :) Jube palju smailisid sai, aga no mis teha :)

Herbert George Wells “The Chronic Argonauts”, Herbert George Wells, Jason Quinn, Russ Leach “The Chronic Argonauts”

Tegelikult on nii, et kõigepealt lugesin ma koomiksit ja kuna koomiks oli täitsa huvitavalt tehtud, siis läksin ja lugesin uudishimust jutu ka üle. Hea, et sedapidi läks, sest jutt ise jättis mulle sellise igavkuivkrõbeda mulje ja vaevalt ma niisama oleks viitsinud lõpuni lugeda. Püüdes välja nuhkida, et mis siis ses koomiksis on Wellsilt ja mis on Jason Quinni jagu, sain ma aru, et üldpilt, üldtegevus ja üldkarakterid on Wellsil kõik olemas, aga Quinn annab kõigele hoo, iseloomu, detailid, paneb ühtteist juurde, mõnikord oma peast, mõnikord Wellsi teisi jutte kasutades. Tulemuseks on korda läinud adaptsioon, teos, mis annab mu meelest edasi kõik olulise originaalloomingust, aga teeb seda atraktiivsemalt.

Tegu on ajarännulooga ja siin tuleb küll Wellsile au anda, et ta julges mõelda ajas nii kaugele ette — aastasse 17902. Loo alguspunkt on aastas 1862, mil ühte Kõmri külakesse ilmub veider omaette hoidev mees, kes suudab oma olekuga külarahva nii tigedaks ajada, et nood teda nõiduses süüdistama hakkavad. 1887. aastal jutustab oma osa sellest seiklusest reverend, kes läks teadusmeest hoiatama ja asjaolude kokkulangemisel koos temaga ajarännule läks ja tagasi tuli. Loo kirjapanija tema juttu ei usu, aga kirjutab ikka. Niiet tegelt on siin näha ka algeid, kuidas Wells tahab kirjanduse ja erinevate jutustajahäältega mängida. Mingid asjad jäid nagu läbimõtlemata ja läbikirjutamata, aga ideena on jutul jumet, mida näitab ka see, et ma koomiksi mõjul ikkagi selle jutuni jõudsin.

Neil Gaiman, Rafael Albuquerque “A Study in Emerald”

Mis saab siis, kui kokku panna Sherlock Holmes ja Cthulhu-müüdid?

Saab päris tore ja põnev kirjanduslik mäng. Mäng, kus ei ole ette teada, mis läheb nüüd selles tavapärases “Etüüd punases” rada pidi (läheb päris palju, eriti esialgne tutvustus ja üldine elukorraldus) ja kus astuvad mängu Iidsed (minu jaoks mitmetes üllatavates kohtades) ja kuidas kulgeb krimilugu ja…

Lugu on stiilne ja nutikas ja ka kunstniku töö on stiilne ja nutikas. Ja kunstnik võtab vahelehtedele mängu ka muid tolle ajastu märksõnu.

Üks asi, millele ma mõtlema jäin, et kuigi Arthur Conan Doyle’i raamatutes Watson on minajutustaja, jääb ta siiski kuidagi kõrvaltegelaseks, adaptsioonides — teatrilaval, filmides ja koomiksites — on Watson rohkem nähtaval. Ja see siin oli Watsoni lugu isegi rohkem, kui tavalistes ületõstmistes.

See pole nüüd puhas briti asi, Neil Gaimani jutu on koomiksivormi tõstnud Brasiilia koomiksikunstnik Rafael Albuquerque, aga ma arvan, et mahub punkti alla küll. Kui kellelegi see koomiks näppu jääb, siis soovitan sisse vaadata.

Leslye Walton “The Prise Guide to the Occult”

Selle raamatu proloog on 19. sajandil ühel USA lääne(loode)ranniku saarel. Külas on kaheksa meest ja üks nõianaine. Ja see ei lõpe kuigi hästi, sest selle episoodi lõpuks on üleval needus mitme põlve järeltulijatele.

Raamatu ülejäänud tegevus on selsamal saarel, loo keskmes on 16/17aastane nõia üheksanda põlve tütretütre(jne)tütar Nor, kes püüab hakkama saada selle needuse, oma nõiavõimete, toksilise ema ja tavapärasemate teismeliste probleemidega.

See on alati paras arutelukoht, kui palju üks fantaasiaromaan peaks peegeldama kaasaja probleeme ja kui palju see peaks olema pelgalt meelelahutus, eks erinevad lugejad hindavad seda erinevalt, aga minu meelest oli selles raamatus asi üsna tasakaalus, no võib-olla oleks minu maitse jaoks võinud ekapismi pisut rohkem ja probleeme pisut vähem olla, kui ma raamatule järgi mõtlen, siis ilmuvad mälupildid suht vaheldumisi — oo, see oli täitsa lahe maagiadetail, oh, see on võib-olla abiks selle või teise probleemiga kimpus olijale.

Ma ei oskagi öelda, kas mulle see raamat meeldis. Siin oli toredaid kohti, aga oli ka ebamugavaid kohti ja liiga tavalisi kohti ja liiga tihedaid kohti ja liiga hõredaid kohti ja liiga roosasid kohti ja liiga veriseid kohti ja … aga oli ka kaasa ja edasi mõtlema panevaid kohti. Kellel on sedasorti trigger warnigut vaja, siis mainin ära, et siin raamatus on juttu enesevigastamisest. Raamatu lõpus on ka kaks lehekülge viiteid, kust võiks abi otsida, kui endal või sõbral/tuttaval sedasorti mure.

Raamat on inglise keeles ilmunud kahes kujunduses, see kollane oli mu jaoks meh, aga see tume oli see, mis mu pilku haaras ja raamatut ostma pani ja mis mu meelest raamatu sisu ka päris hästi peegeldab, lisavõlu on selles, et päris raamatul on need punased jooned pisut sissepressitud ja läikivad.

Urmas Nemvalts “Laura, Martin ja metsavana maailm”

Kingiks saadud raamat, mis trügis lugemisjärjekorras ettepoole :) Tegu on Tallinna Keskraamatukogu välja antud raamatuga, mille said Tallinna koolide esimeste klasside lapsed sel sügisel. Tore, et raamatukogu julges riskida ja tellis koomiksiraamatu. Ilus, värviline, õpetlik. Kohati liig näpuganäitavalt õpetlik, aga selle eest topelt soe ja värviline. Paralleelmaailmad, loodushoid ja hirmust ülesaamine. Ja ma juba tean, kellele see raamat edasi sokutada :)

Martha Wells “Kõik süsteemid punases”

Aitäh, kirjastus Fantaasia! Selle raamatu olemasolu üle eesti keeles on mul väga hea meel!

Ma olen seda raamatut inglise keeles korra juba lugenud, aga kui see nii ilusas kujunduses eesti keeles välja tuli, ikka võtsin ja lugesin üle. Endiselt oli tore. Lisaks tulid eesti keeles nii seikluslikkus kui sarkasm kui tumedamad toonid mu jaoks paremini välja, st emotsioonide skaalal oli kõikumisi enam. Või oli mu lugemismeeleolu seekord selline, et ma lasin end rohkem üles-alla liigutada… Vahet pole, mõnus lugemiskogemus oli mõlemal puhul :)

Loterii blogis on selle raamatu kohta öeldud: “Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga.” Eeee… jah :) Ja teine tabav lausekatke tuleb Jüri Kallaselt Ulmeseoste blogis: “…, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.” Kah õige :)

Tõlkis Maarika Luts, mu meelest hästi tõlkis. Kaanekujundus: Liis Roden. Mul on hea meel, et Liis Rodeni looming raamatukaantele jõuab :) Mu meelest on sest kaanekujunduses professionaalsust, head stiilitunnetust ja emotsiooni.

Lugege :)

Ferenc Karinthy “Metropole”

Ungari urbanistlik õudusunenägu.

Mul oli kinnisidee, et siia teemasse tahan ungarlast. Ma kulutasin päevi, et otsida, mis on huvitav ja kättesaadav, lõpuks jäi ikkagi see, mis on kättesaadav.

Raamat on sellest, kuidas keeleteadlane satub kogemata võõrasse linna, kus keegi teda ei mõista ja kus tema kedagi ei mõista. Ta püüab meeleheitlikult sellest ülerahvastatud, trügivast, järjekordi täis, võõrast ja hallist linnast välja pääseda. Mida ta siis ette võtab? Kas:

a) tüütab kõiki ettejuhtuvaid hotellitöötajaid erinevates keeltes pöördumistega;
b) üritab joonistada paberile lennukit, rongi, taksot, aga keegi ei võta ta joonistusi vaadata;
c) püüab siltide, telefoniraamatu, ajalehe ja novellikogu põhjal tuletada selle võõra keele süsteemi;
d) sõidab metrooga suvalistes suundades ja avastab linna;
f) laseb end politseil arreteerida, et ehk politsei saadab ta koju;
g) läheb bordelli, et äkki raha eest teda keegi kuulab?

Ühtpidi oli seda košmaari üsna tüütu lugeda, aga kuna ma kuskil keskel olles lõpulause ära lugesin, siis ma tahtsin teada, kuidas peategelane sinna jõuab. Teistpidi oli see tüütus ka kuidagi mõjus, andis väga hästi edasi peategelase ängi ja masendust.

Üks lahe detail ses raamatus oli liftitüdruku nimi — ungari keeles ongi pealkiri “Epepe” — et kuna peategelane ei ole kindel, kuidas just seda nime hääldatakse või kirjutatakse, siis on sel Epepel raamatu jooksul tosinkond erinevat nimekuju.

Üks eriti nõme detail ses raamatus oli, kuidas peategelane selle liftitüdrukuga käitus.

See raamat on ilmunud originaalis 1970. aastal. Võib olla, et siia on tahetud sisse panna allegooriat Ungari ajaloost. Võib-olla seepärast ongi klassikaks kuulutatud? Või on see üldisem meeleheite ja üksilduse kirjeldus, lootuse ja lootusetuse vaheldumine, mis selle teose kestma jätab?

Ega ma seda raamatut edasi eriti soovita. Aga teadmiseks võtta, et sihuke raamat — “Palle üksinda maailmas” meets “1984” meets Kafka meets “mul ei tule praegu ühtegi masendavat suurlinnalugu pähe, mida siia näiteks tuua, kindlasti neid on, aidake kommentaaris” — on olemas, võiks küll.

Aleksander Beljajev “Professor Dowelli pea”

Ma arvasin, et see kolmekümnendate ulme saab mul sihukese kohustusliku kirjanduse lugemise maiguga olema, aga õnneks väga ei saanudki, “Professor Dowelli pea” oli küll tänaste standardite järgi aeglane ja puine, aga täitsa kannatas lugeda. Algusots meenutas veidi ulmekirjanduse algusaegu, st Mary Shelly “Frankensteini”, ja/või Mihhail Bulgakovi “Koera südant”, aga nagu “Frankenstein” või “Koera südagi”, on üks kiht see meditsiiniulme ja teine kiht need kaasaja  mured, mis sinna lukku sisse kirjutada, see kiht oli üsna omamoodi. Raamatu kõrghetk oli mu jaoks kuskil raamatu keskel ära, edasi läks juba ettearvatavamaks ja igavamaks. Raamatu põhiolemus oli seikluskirjanduslikum kui ma ootasin ja need eetilised valikud olid kas liiga rasvased või liiga ebamäärased (või mõlemat korraga), aga mõttemänge professor Dowelli peaga näen ma ilmselt veel mitu aega unes, st mingid küljed olid ses raamatus täitsa mõjuvad.

Ma vist olen seda raamatu põhjal tehtud vene filmi jupiti näinud, aga täit filmivaatamise mälestust küll ei ole, nüüd läbiskipitult sain aru, et film on oma tegevustikuga üsna teistmoodi.

 

Olga Tokarczuk “Ühe Raamatu otsijate teekond”

Ühest küljest ja teisest küljest. Ühest küljest ma seda raamatut hooga igale ettejuhtuvale soovitama ei hakka, aga teisest küljest olen ma veendunud, et nii mõnigi inimene võiks päris hea lugemiselamuse saada. Ühest küljest mulle see peateema — alkeemia, kristlik müstika, 17.-18. saj. vahetuse aegsed Prantsuse kombed, jumalikkuse üle targutamine — eriti korda ei läinud, aga teisest küljest oli nii hästi kirjutatud, et vedas looga kaasa. Lipikuid tsitaatide väljanoppimiseks sai ka raamatu vahele üksjagu, aga üle lugedes olid need kõik kuidagi looga nii seotud, et mingit eraldi väljatõstet ma ei teeks. Kuskilt küljest meenutas natuke Süskindi “Parfüümi” — oli see kirjutamisstiil või pelgalt sarnane koht ja ajastu või et eripärane kangelane teekonnal? ei tea, aga miskit oli. Ulmelist osa oli paar lehekülge, muidu ajalooline ajasturomaan (mis avab inimloomuse neid kihte, mis autorile tänases päevas olulised on). Jah.

Arthur C. Clarke “Comarre’i lõvi”

Kui ma oleksin kirjandusõpetaja, siis ma annaksin lastele seda raamatut lugeda ja oleks kohutavalt põnevil, et mis teemad nad sealt üles korjavad — on see tulevik ja tehnoloogia; tehismõistuse areng ja robootika; inimloomus, unistused ja unenäod; loodushoiu tulevik ja inimese sekkumise tulemused; füüsikud ja lüürikud; loo kirjanduslik ülesehitus; või siis hoopis midagi muud, mida ma ei näinudki. Lugu ise mulle võib-olla nii väga ei meeldinuidki, aga mulle meeldis, et sellest loost ajendatuna on võimalik väga erinevates suundades ise edasi mõelda.