Ühe õhtuga sissehingamine.
Jeeeesss!
Ok, kui ma mõtlema hakkan, siis väga sügavust sel lool vist polnud, aga lugu oli kuidagi voolavalt ja õigete nõksudega kirja pandud ja lugemine rõõmuga nauditav.
Jah, järgmine palun :)
Ja jälle Liis Rodeni kaanepildiga, eksole :)
Selle koomiksi pdf-i omanikuks sain ma Fb grupis Global Girls Online Book Club toimunud autori päeva loosimisel. Päeva autor oli Francesca Maria ja kuidagi jooksid need tema postitused ja küsimused seinale (FB on väga ettearvamatu, milliseid grupipostitusi sulle omal seinal näidata ja milliste järele sa pead gruppi sisse minema ja valima “uuemad enne”, sest kui sa jätad “asjakohasemad enne”, siis ei näe sa neid iial) ja tuli tahtmine vastata ja vestelda ja põgusa netivestluse käigus sai selgeks, et meil on palju ühist — ühised lemmikautorid ja üldine kirjanduslik maitse, natuke sarnane nalja-, idealismi- ja tunnetustsoon.
Koomiks on lühikõhelugu. Mulle tohutult meeldisid kaks asja: loo jutustajaks on must kass ja juttu on Edinburghi Greyfriarsi surnuaiast. Praegu on surnuaia väravad valdavalt kinni, sisse saab vaid kokkulepitud ekskursiooni ja giidiga, aga kui me mõned aastad tagasi Edinburghis käisime, siis värava vahelt piiludes oli üldmulje siiski mingil määral hoomatav. See paistis olevat ideaalne koht gootifoto sessiooniks :) Ma ei tea, palju sellest surnuaiast õudusjutte on kirjutatud, aga ma kaldun arvama, et üksjagu, lihtsalt meieni ei ole need jõudnud.
Francesca Maria on võtnud ette mõned hetked Edinburghi ajaloost, mõned hetked Greyfrarsi surnuaia ajaloost ning kohaliku kummitusloo ja selle siis koomiksistsenaariumiks kirja pannud, kunstnik Nate Olsen tegi pildid. Ühelt poolt oli selline natuke illustreeritud Wiki tunne, ma oleks natuke isikupärasemat lähenemist näha tahtnud, aga ju tundus tegijatele see lugu niisamagi värvikas — ja no tegelt ongi — ning see must kass, kes pea igal leheküljel ringi kondab, päästab päris palju.
Musta kassi järgmised lood tulevad Alaskalt ja Antartikast. Ma hoian kuskil aju tagasopis meeles, et kunagi võiks need järjed võimaluse korral üles otsida.
Mart Sandriga on mul see häda, et tihtipeale mulle meeldib mõte sellest, et ta kirjutab, oluliselt rohkem, kui kirjutatu ise. See raamat … nooh … jah, ka siin mul on hea meel, et ta kirjutas ja selle raamatuna välja andis, lugemise enda üle nii hea meel ei ole. Et lugu on, ja mu meelest parem, kui ta varasemad lood, aga … jälle jäi minu jaoks mingi seletamatu miski puudu … Aga tore on, et see raamat on, küllap leiab see raamat ka omad õiged lugejad üles, lugege või Seili arvamust :) Ja illustratsioone kiidan küll :)
.
Oh-sa-mu-meie!
.
Pöörane-pöörane tulevikulugu.
.
On aasta 2040.
.
Kuskil Siberi ühes mahajäetud kaevanduslinna lagunevas kortermajas istub naine ja mediteerib. Kas elu on unenägu, kas unenägu on tõelus jne.
.
Moskvas on pukis mees, kes on ainult natuke hullumeelsem, kui praegune. Soov impeeriumi luua on sama, aga tema võtab eeskujuks mongolid, topib patriahi narkootikume täis ja käseb Tšingis-Khaani pühakuks kuulutada.
.
Tšetšeenia sõda on läbi ja alles on vaid üks tšetšeen, kes otsib Allahi nimi huulil oma Taevast Tšetšeeniat.
.
Ukrainasse jõutakse jutuga ka. Seal on üks värvikamaid tegelasi Tšernobõli läheduses üleskasvanud piirivalvur. Tšernobõl on talle andnud huvitavad lisavõimed.
.
Ajaloolisi tegelasi (Lincoln, Newton, Roerich, Lenin) vilksatab siin-seal, kes kloonitud, kes mälestustes, kes UFOs.
.
Religioonide pillerpall — islam, õigeusk, budism, hinduism. Kõik on seotud ja kõik on eraldi. Uned ja tegelikkused jooksevad ristirästi ja niitide järgijad saavad valgustatuse (või verise lõpu).
.
Visuaal on meisterlik ja häiriv ühekorraga. Selle loo jaoks kuidagi õige.
.
Lugu ilmus esmakordselt 2003. aastal.
Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes.
Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.
Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.
Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.
Pildigalerii
Mul pole täringutega kunagi erilist õnne olnud, kaardid on teine asi, seal mul vahel veab lollimoodi, järjest jooksevad vajaminevad pihku, aga täringud …
Aga raamatust.
Seda on nii palju kiidetud ja ma istusin nädalaid selle raamatu otsas ja proovisin enda jaoks lahti muukida. See võti, et venimisi kulgev müstiline krimilugu, kus on kastutatud Kohutavas Koguses Suuri Algustähti, oli minu jaoks kõige mõistetavam. Et venib küll, aga see on vihjete andmiseks vajalik. Lisaks mälu ja isiksuse uuestiehitamise küsimused. Kohanemised. Üksindus. Inimesed on võimelised uskuma pööraseid asju ja selle nimel tegema nii head kui kurja. Aga muud võtmed tõrkusid.
Ma arvan, et selle raamatu nautimiseks on vajalik teatud kogus Vana-Kreeka kultuuri ja müütide Armastust, mul seda ei ole, minu jaoks on Kreeka mütoloogia ja kunst Mingil Määral Huvitavad, aga ma Ei Armasta neid.
Nagu täringutega. Ma ei armasta täringuid, aga ma armastan mängukaarte :) Ja see vedamise asi … kus on siin põhjus, kus tagajärg?
Pildigalerii:
Paljuski suht tavapärane ulmesugemetega noortekas — et tüdruk, kes avastab ootamatult mingid võimed ja selgub, et tema on see, kes peab mingi osa maailmast mingist jamast välja tõstma, et on kaks poissi, kes talle silmailu pakuvad, on keelatud armastus ja suguvõsade vaheline vaen jne. Aga see oli siiski nii mõnegi koha pealt päris hästi läbi mõeldud ja välja mängitud. Tüdruku võime on ajas rännata, aga selleks peab ta inimestelt aega näppama. See tekitab tas mitmeid moraalseid dilemmasid, aga eesmärk pühendab abinõu ja umbes 30 aasta jagu ta turistidelt aega võtab ja üheksakümnendate Londonisse satub. Edasine sisujutustus läheks juba liiga spoilerdamiseks, aga mainin ära, et mulle suht meeldis, et paika olid pandud üldised ajarännu-reeglid ja et alati tuli siiski valvel olla, sest trikstereid on ikka, mulle meeldisid ootamatused süžees, kõik ei läinudki nii libedalt, kui alul plaanitud, mingid vead osutusid juhusteks ja juhuslikeks ning mingid olid tõsisemate tagajärgedega. Kaasa just väga ei haaranud, ikka jäi see lugeja kõrvalpilk ja mingi norimistasand käiku, aga vastu ka ei hakanud, raamat lasi end üsna lihtsalt lugeda. Mitmed ebaloogilisused sai teismelise emotsionaalse kõikumisega ära põhjendatud ja mingitel puhkudel võis lihtsalt käega lüüa, ah, olgu peale. Lõpp oli selline, et nii võikski jääda, aga samas võiks ka edasi kirjutada (edit — autor otsustas edasi kirjutada, järgmised osad on “Never a Hero” ja “Monsters”). Mis mind segama jäi, oli see, kui lihtsalt peategelane otsustas, et perekond on kõige tähtsam ja kõik need võõraste inimeste elamata jäävad elud on seda teadmata tulemusega katset väärt. Ok, mingi kogus oli seal ka oma naha päästmist ja utsitamist kellegi poolt, kelle jaoks see polnud mingi probleem, aga ikkagi. Mis mulle meeldisid, olid mõttekäigud mälu ja mäletamise üle. Ja see pooleverelisus (peategelane on pool hiinlast, pol britti, pool koletist, pool inimest) oli ka päris hästi välja toodud, nii plussid (avaram vaade paljudele asjadele) kui miinused (oht mõlemal pool võõraks jääda). Võib lugeda, võib lugemata jätta, kummalgi puhul miskit erilist ei juhtu.
Kui ma sain teada, et kinodes jookseb “Hämmastav Maurice”, siis oli see jupiks ajaks ainus asi, mis mu mõtted vallutas. Kõik lugemisjärjekorras olevad raamatud lükkusid tahapoole ja kõik tegemist vajavad asjad lükkusid ka tahapoole.
Ülelugemine. Ja ikka on hea. Kuidas Pratchett ilma ja inimesi nii hästi läbi näeb ja fantaasiarikka ja humoorika loojutustamisega õhutab lugejaid kaasa ja järgi mõtlema ning üles leidma seda inimeseks olemise paremat poolt. Kassid, rotid, inimesed, muinaslood, päriselu ja unistused. Koomilist ja traagilist, ülevat ja teravat, meelelahutust ja meenutust… Ühesõnaga — vaimustav tekst!
Kui teil on tahtmine ära vaadata film ja ka läbi lugeda raamat, siis soovitan alustada filmist ja siis raamatust üle lugeda, mis kõik filmi ei mahtunud. Seda on päris palju ja osad neist on päris olulised asjad. Raamatut enne lugenuna võib see hakata tõsiselt häirima. Aga kui võtta filmi ilma raamatuta, siis korraks lasteloona kannatab vaadata küll.
Väike pildigalerii raamatute kaanekujundustest ja illustratsioonidest:
Valik Terry Pratchetti tsitaate kassidest:
Infograafik, millises järjekorras võiks Kettamaailma lugusid lugeda:
Mmmmm! Ma kardan, et mul on nüüd aasta raamat loetudki :D
Ma hakkan aru saama, miks inimesed neid “uute alguste kohvi-, kommi-, lille-, lõnga-, raamatu- ja muid poode” loevad :) Jah, see kindlustunne, et elus saab asju muuta ja midagi uut ette võtta ning et on võimalik ära tunda südamelähedane ala, olgu hobi või tööna, mõnikord juhtub see lihtsalt natuke hiljem, kui kooliajal, ja et sõbrad on olulised ja et kuigi elus tuleb jamasid, siis neist on võimalik üle saada, natuke õnne ja usku asjade õnnestumisse kulub ikka marjaks ära ja et igaühe jaoks on kuskil keegi jne, jne.
Raamatu peategelane on palgasõduri/rändrüütli/pearahaküti ameti maha pannud ork Viv, kes on juba jupp aega teinud ettevalmistusi, et avada kohvik. Sest kohv — see on jumalik jook, seda teadmist ja kogemust lihtsalt peab teistega jagama! Nii asub ta linna, kus tal pole ühtegi tuttavat, ostab vana talli, laseb selle ümber ehitada, palkab abilise ja hiljem veel teisegi ning kohvik hakkab elama. Eks tule ette takistusi: esialgu ei tea linnaelanikud, misasi see kohv üldse on ja ei oska seda tahta, lisaks tüütavad Vivi katusepakkujad ja vana võitluskaaslane. Aga tasapisi, samm-sammult, lonkshaaval, uute ja vanade sõprade ning imeliste kaneelirullide toel — kohvikust saab asja. Ja viimaks hakkab Viv ka isikliku elu peale mõtlema.
See sisukokkuvõte ei kõlaks mu jaoks kuigi ahvatlevalt, aga ork ja sukkubus ja goblin ja kääbik ja rottpagar ja hiigelkass ja teised tegelased annavad just selle toreda lisamõõtme, mis selle “-poe” loo mu jaoks meeldivaks lugemiseks muudavad. Kui fantaasiakirjanduse poole pealt vaadata, siis vahelduseks on sellist endiste mõõgakangelaste ja fantaasiategelaste argist askeldamist täitsa tore lugeda, kõik seiklused ei pea mingi suure eesmärgi ja/või maailma päästmise nimel ribadeks rabamine olema, vahel võib ka väiksemate eesmärkide nimel rabada. Ja kirja on see raamat mu meelest saanud soojalt, südamlikult ja pehme huumoriga.
Lugetagu! :)
Ja järge lubatakse üsna varsti!
Ühel aastal see sünniaasta teema juba oli ja ma mäletan, et minu jaoks oli eestikeelsetest suht vilets valik, paremad asjad olid loetud ja need, mis lugemata, ei kutsunud kuidagi. Läksin siis koomiksilehele tuhlama. Jee! “Elric”! Ma olen kunagi neid Michael Moorcocki Elricu lugusid lugenud ja see tumekõrgfantaasia mulle meeldis. Koomiks … ei meeldinud. Oli hoopis teise õhustikuga, kui ma mäletasin. Aga pani mõtlema, et kunagi lähema paari-kolme aasta jooksul ma võiks leida selle aja ja huvi ja Elricu lood üle lugeda.
Sulepuru 