Paavo Matsin “Must päike”

Tegevuskoht: Võru

Tegelased: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lydia Koidula, Viktor von Hehn, Georg Julius von Schultz-Bertram, Marie (Mart) Heiberg, Berk Vaher, Jan Kaus, Ibrahim Hannibal, Friedrich Robert Faehlmann, Rootsi kuninganna Kristiina, mustad ja valged toonekured, Võru linnarahvas.

Süžee: Jabur. Lopsakalt jabur.

Stiil: Külluslikult keelemänge ja stiilide segu, sekka väga lahedaid lauseid, millel oleks potentsiaali muutuda lendlauseteks, kui piisav kriitiline hulk lugejaid neid märkaks ja taaskasutama hakkaks.

Mulje: Nii ja naa. Oli huvitav lugedes oodata, et no kelle Matsin nüüd mängu toob ja mismoodi ta selle peapeale pöörab. Osad pööramised olid täitsa nutikad ja osad olid nagu lati alt läbiminekud ja meh. Keelega on mängtud kuninglikult ja tulemuseks oli nii lusti kui teatud tüdimust uuskeelenditest. Matsini suur lugemus paistab sest teosest küll välja, aga mingi eputamise maik on man, kõik see jutt ei lähe nii sujuvalt kui võiks. Jaburasse süžeesse oli ühtpidi küllalt lihtne sisse elada, teisalt viskas sisse mingeid koolipoisnalju, mis panid mind õlgu kehitama. Huumoriga on üldse ju nii, et kas klapib või mitte, et mul üldjuhul ei klappinud, aga tõenäoliselt on lugejaid, kellele klapib. Ja ma olen ennegi lugenud raamatuid, kus ma mingi koha peal mõtlen, et ahah, see peaks nüüd nali olema, minu jaoks naljakas pole, aga mis seal ikka. Mõtteid, mis suunas mingeid asju tõlgendada võiks, tekkis lugedest päris palju, aga kuskile püsivamalt need mõtted end sisse ei seadnud. Üks on küll selge — selle raamatu lugemine polnud vaev.

Lugemissoovitus: Najah, proovida ikka võib, äkki sobib. Alati võib ju jutu pooleli ka jätta ja esimestest lehekülgedest mingi stiilimulje ikka kätte saada.

Urmas Viik “Tume planeet. Episood 1”

Poliitiline satiir ulmekoomiksi vormis. Kuigi ma arvan, et minu ja Urmas Viigi poliitilised vaated on laias laastus suhteliselt sarnased, siis see satiir tundus mulle üle võlli ja nõme. Maitseasi, eksole. Aga teisalt jälle, eks seda satiiri ole ka vahel vaja ja võib-olla mõnele lugejale on just sihukest tarvis… Ja ei, ma ei arva sugugi, et seda raamatut peaks tsenseerima, lihtsalt mulle see asi ei istunud.

Viigi kunstnikukäsi mulle iseenesest meeldis, meeldis võib-olla isegi rohkem, kui ta mulle tavaillustraatorina meeldib, aga mulle oleks meeldinud, kui ta seda millegi toredama tarbeks oleks rakendanud.

Maniakkide Tänav “Viivuranna Online”

Mul on natike tunne, et selle raamatuga hakkas kiire. Et üdjoontes jaa — hoogne ja jooksev lobamisi stiiliga noore-küberpunk, kus on nii seiklusi, vereplärtse kui nutikust ja üksteise toetamist. Paaris kohas oli eriomapäraseid kirjeldusi, vot noid kirjeldusi oleks rohkem tahtnud, senised olid nagu liig üksikud ja langesid nii üldisese jutuveere stiilist kuidagi välja. Tore oli kohtuda korraks ka Kreutzwaldi mänguga, sinna mängu ma ootan veel jutte juurde, olgu Maniakkide Tänavalt või kelleltki teiselt :) Mu jaoks läks liig tihedaks korduseks see karakterikaardi kuvamine, aga samas stiilivõttena see töötas ja kui lugejal pole aega lugu korraga läbi lugeda (kuigi lugu on lühike, aga ikkagi, vahel toob elu katkestusi sisse), siis annab mälule abi, et mis seisus parasjagu ollakse. Mul käis eile raamatukogus poiss, kes küsimusele, kas talle üldse mõni raamat kunagi on meeldinud, vastas, et ei ole. Vot sihukestele poistele tahaks selle raamatu küll pihku pista, et ehk leiab sellest raamatust selle lugemispisiku üles.

Meelis Kraft “Veealused”

See raamat saab mu käest kümnepallisüsteemis ilusa ümmarguse 8 ära.

Tekst ise on mu jaoks selline 6-vääriline, et no pisut pealt keskmise postapo lugu. Plussiks on mu jaoks uudne maailmalõpu versioon, kuidas sinna jõutakse ja kuidas seal hakkama saadakse ja milline on lahendus inimkonnale. Ja see segipaisatud ajajoon oli hea. Ja ma ei arvanud lugemise jooksul väga käike ette ära. Nurada annaks karakterite kallal: ei olnud kuigi hästi välja joonistunud, oma rolli täitsid ära, aga sügavamat tegelaste arengut oleks tahtnud näha. Pisut kärpimist oleks ka ära kulunud, kohati jäi nagu venima. Ja mõned tehnikavidinad olid liiga deus ex machina liigast. Aga kokkuvõttes piisavalt huvitav lugu, et päev raamatu seltsis veeta. 

Lisapunkt  tuleb peatükkide motode eest. See valik oli kirju ja sobiv.

Ja üks õige priske lisapunkt tuleb küljenduse eest. Kõik, kes te raamatute väljaandmisega tegelete: Lilian Vuks-Ivanov. Jätke endale see nimi meelde, kui ilusat küljendust tahate, siis teate, kellelt küsida :)

Robert A. Heinlein “Uks suvesse”

Otsanunnu!

Ma kardan, et autor pisut vähkreb hauas sellise lugemiselamuse peale — aga ikkagi: otsanunnu :)

See raamat pakkus mulle hulga üllatusi. Raamat on üsna õhuke, aga siia mahub ära kaks erinevat tulevikunägemust (1970 ja 2000), siia mahub külmuni ja ajaränd, majanduse alused ja tuleviku tehnikavidinad, kaks armulugu, kohanemised, seiklused, plaanipidamised ja üks kass.

Ja kuskilt ei lähe kiirustamiseks, lugu jookseb, juhtub palju, aga kõigeks on aega. Ja see läbiv hurraa-optimism, et kõik läheb ajaga ju aiva paremaks ja häid inimesi satub ikka eluteele, on kuidagi värskendav.

Ta ei ole kunagi kaotanud veendumust, et kui sa lihtsalt proovid kõik uksed läbi, siis üks neist on Uks Suvesse.

Kassidel pole huumorimeelt, neil on meeletult ülemõõduline ego ja nad on väga õrnatundelised.

Eva Koff “Kirgas uni”

Lilledest

Mu lemmiklill
on agoonia.
Ja sinul…
filharmoonia.
Koos põletame
selle linna
tuhaks talla alla,
et oleks, kuhu
ketsijälgi jätta.
Oot…
Lille kohalt liialdasin –
siiski iroonia
lumivalge liilia.

-Asko Künnap-

Selle raamatu lugemine oli agoonia. Agoonia ei ole mu lemmiklill.

Selles raamatus on argielu, müstika ja unenäolisus just täpselt sellistes vahekordades ja selliste rõhkudega nagu mulle ei meeldi. Närisin läbi, sest ma olin kuulnud raamatut kiidetavat ja püüdsin siis lõpuni aru saada, et no mille pärast siis. Raamatu üldtoon oli mu jaoks igav, targutav ja taotluslikult segane. Neljal peategelasel — lavastaja Guido, vastne kristallikaupmees Anastassia, tema poeg Jaan ja unearst Hele — on igaühel oma hääl ja tõde, aint et autori hoolivust ei jätkunud küll ühelegi, ikka lipsas mingi iroonitsemine läbi. Raamatu konstruktsiooniga on vaeva nähtud, aga seda pointi, et kellele ja milleks, ma üles ei leidnud… Et lugeja mõtleks pisut une olemusest? No ainult selle tarbeks oli ikka üleliia palju sõnu…

Praegu on Tartu Linnaraamatukogus üleval raamatunäitus „Vaimse tervise vitamiinid”, kus muuhulgas on juttu ka unest.

Koidu Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane”

Ookeei. Okei? Peaaegu. Selles raamatus oli armuhala kordades rohkem kui mulle meeldinuks, aga maailmaehitus oli hästi läbimõeldud, huvitav ja fanataasiarikas. Tegelased olid kuidagi keskpärased, aga taust oli ilus. Kirjutamisstiil liig argine ja paljusõnaline, aga raamatut pooleli jätta ka ei tahtnud. Kindlasti ei kandideeri mu lemmikraamatute sekka, aga pole ka silmapaistvalt vilets, selline keskmine lugu, mil omad head ja omad vead. Nagu Lugemise väljakutse grupist näha, siis oma lugejaskonna on raamat leidnud. Mis on ju ainult tore ja tervitatav :) 

2018. aastal pälvis raamat Tartu Lapsepõve auhinna (väljaandja Tartu linn, Tartu Linnaraamatukogu ja Mänguasjamuuseum) nominatsiooni. Muidugi oli mul ulmefännina hea meel, et ulmekirjandus tähelepanu sai, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd.

Jean Dufaux, Elgo “Medina”

On kõrb ja kõrbes linnake Medina. Postapo. Linna ründavad draxid ja draxid said alguse sellest, et inimesed keerasid kunagi mingi masina pekki. Lahingud ja strateegiad ja vastupanu ja hukkumised ja ohverdused ja collateral damage. Draxide areng ja suhted inimestega. Millised on valikud ja mis saab edasi.

Loo peategelane on sõdur Karloff, keda on kirjeldatud nii tavapärasest militaarsest vaateviklist kui ka läbi suhete naistega — endine naine, praegune kallim, keegi, kelle kohta saab vast öelda, et sõber. See sõber kannab endas draxi järeltulijat, mis teeb asja keerukaks.

Omapäraselt kulgev lugu. Ma Camus’ “Katku” ei ole lugenud, aga niipalju kui mul kirjandustunnist külge jäi, siis mingeid ühisjooni võib vist nende kahe loo vahel leida, lausa eksistentsialismi alla seda koomiksit ei liigitaks, aga mingeid vihjeid nagu oleks.

Steven Brust “Draakon”

Selle raamatu lugemiseks ei olnud nagu päriselt õige aeg, aga mingitpidi nagu oli ka. Raamatu peateema on sõda. Et seetõttu on valusam lugemine, kui varasemalt. Reaalsusest põgenemine ühtpidi õnnestus ja teistpidi mitte, aga kolmandat pidi andis mingit optimismi ka, et no kõik sõjad saavad ükskord läbi. Mis hinnaga, sellest ma praegu ei mõtle, noh nagu Scarlett, et on asju, millest saab mõelda ka homme.

Taltos ja Loiosh satuvad sõjaväljale kuidagi poolkogemata, jutustatakse lugu vägagi ajaliselt segipaisatult, võlumaailmal on omad reeglid, aga inimloomus on ikka sama, loo stiil on endiselt poollobamisi muhe.

Mul on nüüd eestikeelsetel Taltose-lugudel kolmas ring peal ja tahaks Eva Lutsult pinnima hakata, et no millal siis järgmine osa tuleb :)

Pean sind siiski hoiatama, et mul on mõned köited needustega
inimeste vastu, kes raamatuid tagasi ei too.

Rahuldus, mida saadakse oskuse omandamisel — kui õpid midagi, mida sa varem ei osanud. See on hea tunne alati, kui sa eluga rahul pole.

Tegelikult on see alati kaitsja, kes algatab sõja. /—/
Ründaja ei taha sõda. Ründaja tahab vallutusi.
Kui kaitsja lihtsalt lubaks tal seda teha, siis sõda ei tuleks.

Mann Loper “Inglite linn”

Hollarii! Täitsa Eesti oma noorte-ulme-põnevik!

Algab pisut tavapäraselt ühe üsna karmi postapo ühiskonna kirjeldusega, hiljem tuleb erinevaid ühiselu võimalusi veel juurde. Arutlused TI, vabaduse ja tuleviku üle. Sõprus ja seikluslikkus. Tragi peategelane, kes püüab asjadest sotti saada ja saab ka. Jüri Kallase järelsõna.

See sõna “noorte” on üsna ujuva tähendusega, ma paneks vist vanusele 12+ ja kuni keskkoolini võiks see igati haarav lugemine olla. Ma ise tundsin, et ma olen sellest õigest lugemiseast väljas, aga täitsa hoogne ja omapärane lugu oli ikka.

Soovitan oma noortele sõpradele ette sööta :) (no ja ise võiks ka lugeda, tükki küljest ei võta, kui mitte täiega, siis mõned aspektid on kindlasti, mis ka täiskasvanuid selle raamatu juures köidavad).