Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 4 – “The Chosen”

Maika kohtub oma isaga, keda ta viimati nägi suht titena. Paps on kohtumisel silmnähtavalt rõõmsam ja lootusrikkam kui Maika, kes on pigem kahtlustav ja seda paraku õigusega. Küllalt palju aega kulub lapsepõlvemälestuste lappamisele, pärilusest väljavingerdamisele ja püüule sõda ära hoida. Koletise kohta saab ta siiski isalt sutsu rohkem teada… Rebasetüdruk Kippal on oma retk ja kohtumised. Vahelepõigetena katked kassikroonikatest ja Maika tädi tegemistest. Lõpulehekülgedel peavad uued ja vanad liitlased lõkketule ümber plaani, mis siis edasi ja no eks me järgmises osas siis näe, mis edasi… Neljas lugu polnud kehvem kui kolmas, aga esimesed kaks olid nagu sutsu paremad. Ootame ja vaatame, mida viies lugu toob.

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Ma alustasin raamatu lugemist eelmisel sügisel, aga siis jäi pooleli, mitte et raamat oleks kehva tundunud, kaugel sellest, miskit kohustulikku pressis vahele ja siis ei olnud õiget tuju ja siis kadus järjehoidja vahelt ära, aga nüüd tuli see õige tuju ja et lugu oli hea, siis tühja sest järjest, alustasin aga päris algusest pihta ja seekord hooga lõpuni välja.

Satub Nikituška (venelastel on see deminutiivide kasutus oluliselt loomulikum ja arvukam kui eestlastel, kuigi ma arvan, et selles raamatus on nendega ka meelega üle võlli mindud) vanavene muinasjutulinna Baba Jagaa kostiliseks ning asub tööle — kord miilits, siis surmani miilits — kohaliku militsionäärina ehk siis uurija-vojevoodina. Vargus paisub vandenõuks, ajusid ragistatakse kõvasti, pisut löömat ja kapake nõidust õiges kohas ja Lukoškinos on tsaar Gorohhi valitsemise all kõik jälle hästi.

Kõige suuremat lusti oli vast selle muinasjutumaailma ja peategelase kroonuliku mõtte- ja kõneviisi kontrastist, aga tegelased olid ju ka värvikad ja muhedad ning tegevustik hoogne. Baba Jagaa oli natuke liig Superman, aga, ah, las ta siis olla, on eidekesel ka veidi vaheldust vaja :) Pikka iga talle! ja Nikituškale! ja Mitjale! ja kukele! Ehk siis teiste sõnadega: ma lähen kohe varsti Eva ust kraapima, et järgmine osa endale soetada.

Kaja kirjutas sellest raamatust väga hästi https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/09/11/andrei-beljanin-tsaar-gorohhi-salajuurdlus/

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Mu esimene mõte peale raamatu lõpetamist oli — Buffy. Ainult et see Buffy on Cassidy — kaheteistaastane ja mitte vampiiritapja, vaid kummitustekütt. Oma kummitustenägemise võime saab ta üsna ootamatult ning hiljem saab ta ka teada, et ta pole ainus omasugune. Kui Buffyl oli oma isiklik mittetapmisele kuuluv vampiir, siis Cassidyl on oma sõber-vaim Jacob.

Raamatu valisin, sest a) Victoria Schwab (ma ammuilma ootan “Võlukunsti tumedama poole” kolmandat osa eesti keeles) ja b) Edinburgh. Ma olen korra Edinburghis käinud ja ma armusin sellesse linna :) Kummitustuuril ma küll ei käinud, aga selle linna ajalugu ja lugusid õhkub vist igast tänavakivist ja majaseinast.

Minu üllatuseks on Schwab ameeriklanna. Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud ning mu meelest ta kirjutab kuidagi euroopalikult. Ka selles raamatus mulle meeldis see osa, kui otsaga Šotimaale jõuti, oluliselt rohkem — see mõnus šoti kõnepruuk –, aga kuna tegu on raamatusarjaga, kus veel mööda erinevaid linnu kondama hakatakse, siis see algusotsa venimine oli mõistetav ja oli minu jaoks vähem tüütu, kui oli “Harry Potteri” sissejuhatus.

Üks seos Harry Potteriga veel — kui peategelane käis kohvikus, kus Rowling Harry Potterit kirjutas, siis mina sattusin poekesse, kus müüdi maagia- ja/või esoteerikakraami (taro kaarte ja kristalle ja nahkhiirekujukesi jne jne ning muuhulgas ka valitult raamatuid, ma sain sealt ühe oma lemmik-koomiksitest — Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ), mille uksel oli silt “Siin poes ei ole J. K. Rowling kunagi käinud”.

See eelnev jutt ei tähenda, et ma Harry Potteri lugusid ei hindaks või nende lugude austajaid alahindaks, lihtsalt ma ei ole lausvaimustuses… Ja kui keegi on padufänn, siis on see ju ainult tore :) Ja see, et Schwab oma peategelase Potteri-fänniks kirjutas, on ka tore.

“Vaimude linna” juurde tagasi tulles. Selle loo sihtrühm on vast 10-14-aastased, aga seda ei ole piinlik ka vanemast peast lugeda ning asisemad nooremad saavad ka raamatu loetud. Lugu jookseb kenasti ja mu meelest oskab Schwab üsna hästi stiiliga mängida ning sõnade täpse valikuga vajalikku meeleolu luua. Ja ma arvan, et see raamat on huviga loetav ka siis, kui Eginburgh ei juhtu just lugeja lemmiklinn olema.

Sümpaatne on ka see, et luues skeptikust isa, kes otsib ajalugu ja teaduslikku seletust, ning romantikust ema, kes tahab kummitustesse uskuda ja otsib tuge legendidest ja rahvajuttudest, tegelaskujud ja pannes need kaks harmooniliselt koostööd tegema, toob Schwab sisse idee, et eriarvamused ei pea tingimata olema takistused, vaid võivad olla ka üksteist täiendavad erinevad viisid maailma nägemiseks.

Ja killuke huumorit ei tule kunagi ühele raamatule kahjuks :) Ja kui keegi varem muljetas, et see lugu võiks täitsa kenasti tele- või kinolinal mõjuda, siis ma olen selle kirjutajaga nõus, et kui järgida raamatut ja mitte hakata liiga palju oma peaga mõtlema, siis võib sest täitsa tore linateos saada.

David Koepp “Külmkamber”

Hmm… Põnevik. USA sõjavägi ja elu läheb edasi ja mõtlevad seened ja kangelaslikud turvatöötajad ja kabedad pensionärid ja kamp telekavargaid ja veel ühte ja teist ja kolmandat. Eee, tiba krüptiline vist sai… A olgu nii, sest sisu ei taha ära seletada, seda peaks ikka ise lugema… Kas peaks lugema? No ei pea, vabalt võib lugemata jätta, aga kui tahta klassikalist närvekõditavat põnevuslugu ning üsna hästi lahtikirjutatud taustaga kaasahaaravaid tegelasi ja mitte lasta end häirida pisukesest venimisest ning kui rohelise löga kirjeldused otseselt südant pahaks ei aja, siis täitsa võib lugeda ka.

Ennetav vastus küsimusele: “Kas see on ulme?” — Jah, on küll, seen käib korra kosmoses ära ja tuleb targemana tagasi. Aga põhirõhk on mu meelest siin ja praegu, Maa ja inimesed, et ma paneks selle raamatu pigem põnevike riiulisse.

Triin kirjutas raamatust: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/04/04/david-koepp-kulmkamber/

“Spike. Omnibus”

Selles kogumikus on 6 Spike’i koomiksit. Buffy-koomikseid jagatakse kanoolisteks ja mittekanoolisteks, selle kogumiku omi peetakse mittekanooniliseks, kes asja vastu rohkem huvi tunneb, saab lisa lugeda http://www.howtoread.me/buffyverse-comics-reading-order/

Ajaliselt paigutuvad selle kogumiku lood kuskile “Angeli” viiendasse hooaega, aga pea kõigis lugudes on tagasivaateid minevikku, olgu siis “Buffy-Angeli” sarjades juba kajastatud ajapilti või seni mainimata ajajärkudesse.

Järgnevad sisukokkuvõtted sisaldavad spoilereid, niiet kui teil on kavatsus neid koomikseid kungi puhta lehena lugema hakata, siis jätke selle jutu lugemine siinkohal katki. Ma miskipärast arvan, et ega neid lugeda-tahtjad kuigipalju pole…

“Spike: Old Times” (tekst Peter David, pilt Fernando Goni) on lugu sellest, kuidas Spike kohtub LAs juhtumisi Halfrekiga, meenutab pisut vanu aegu (see õnnetu viimane pidu inimesena) ja püüab Halfreki kättemaksu-deemoni töö nurja ajada.

“Spike: Old Wounds” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) annab teada, et 1946. aastal leidis Spike LAs rakendust turvamehena ja tema kaela püütakse tänapäevani ajada ühe näitlejanna mõrv. Seekord on Skerlockiks, kes õige niidiotsa kätte aitab juhatada, Fred. Angel ja Co saabuvad parasjagu hetkeks, et õigest mõrvarist järele jäänud rohelist löga kokku kraapida…

“Spike: Lost & Found” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) keskmes on Gem of Amara ehk siis see vampiirile päikesetaluvust ja vaiavastasust tagav sõrmus. Harmony leidis sealt aardehunnikust ka teise sõrmuse, taipamata, millega tegu, müüs ebays maha ning nüüd on LAs ringi möllamas üks võitmatu vampiir. Nojah, võitmatu seni, kuni Spike ja Angel asja tõsiselt ette võtavad.

“Spike vs Dracula” (tekst Peter David, pilt Joe Corroney, Zach Howard, Nicola Scott, Bill Nichols, Mike Ratera) — pealkiri ütleb juba ära, et siin on peategelased Spike ja Dracula. Algab kõik sellest, et mustlaslaager, mis pärast Angeli hingeneedmist DDS hammaste läbi kurva otsa leidis, oli Dracula kaitse all. Nii sõidab Dracula 19. saj lõpul Londonisse arveid klaarima. Järgmine kohtumine on 20. saj. kolmekümnendatel-kahekümnendatel Los Angeleses, see on vist kogu loo kõige põnevam episood, siin vilksatavad ka Bela Lugosi ja Ed Wood. Siis on 1943. a. Berliin, sissejuhatus sellele, kuidas Spike natsimundris sinna neetud allveelaeva sattus. 1959. Rooma episoodis (Ciao! Ciao! Ciao!) on mõlemad küll olemas, aga karvupidi kokku ei jõuta minna. Ning kõige lõpus 2003. a. Los Angeles ja Angeli kabinet. Spike nõuab igal kohtumisel Draculalt seda 11 naela, mis maksis Stokeri autogrammiga “Dracula”. Oma raha ta küll lõpuks saab, aga kui need kaks peaks jälle kohtuma, siis rõõmus ja õlalepatsutustega see kohtumine poleks…

“Spike: Asylum” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) on selle kogumiku kõige parem lugu. Keegi teab täpselt, millistele nuppudele vajutada, et panna Spike tegema seda, mida ta tahab, et Spike teeks. Ja nii leiab Spike end deemonite rehabilitatsioonikeskusest, daami, keda ta päästma tuli, ei ole kuskil näha, aga pole lugu, Spike leiab üsna varsti järgmise päästmist vajava daami. Ja deemoni. Ja libahundi. Ja kummituse. Ja telepaadist lendkala George’i. Ja noh, maailm tahab ka lõpuks päästmist, või vähemalt Las Vegase lähim ümbruskond. Kogu teekonnal saab Spike korralikult läbi klopitud ja ära väntsutatud, kõrvaussidest puretud ja hammaste väljatõmbamisega hirmutatud, aga lõpuks pahad saavad palga ning Spike sõidab uhkelt loojangusse, vastu uutele seiklustele. Siin loos oli tegevust, hoogu, musta huumorit ja mõtlemapavaid hetki, ootamatuid ilmsikstulekuid ning päris hea valik originaalkaraktereid, mu lemmikuks neist uutest tegelastest sai lendkala George.

“Spike: Shadow Puppets” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) viib tegevuse Jaapanisse. “Smile Time” lõpetas Ameerikas, kuid miskit sarnast toimub nüüd Jaapanis. Spike ja Lorne (see rohenahaline lauludeemon) asuvad asja kallale. Loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt, kohe alustuseks võtab neid vastu nuku-ninjade rünnak ja edasi läheb asi ainult hullemaks. Abijõudude osas on kohalik võitluskunstidega sina peal olev tüdruk ning eelmisest osast tuttavad tuleneiu ja lendkala. See, et Spike vahepeal nukuks muutub, oli isegi ootuspärane, aga vastasmängijate poolele sai neid nukke mu meelest natuke liiga palju. Hoogne lugu ja pöörakuid-üllatusi oli, aga midagi olulist jäi puudu. Või üle. Või miskit.

Kokkuvõtteks: Lood olid nii enamvähem. Esimeste lugude peal mõtlesin, et okei, ma olen säravamate ideedega fanfictionit lugenud, aga päris mannetud need lood vist ka ei ole, aga viimased lood olid juba lugude moodi, õige karakteriloogikaga ja pidevaid üllatusi täis. Kunstnikega ma ka alul kuigi rahul polnud, eriti käis mulle närvidele Fernando Goni joonistamis-stiil, arvutist vaadata ei ole nii hull, aga läikpaberil mõjuvad tema pildid väga võltsilt — ma olen ka aru saanud, et minu nõudmised koomiksikunstnikele ongi liiga kõrged ja objektiivselt pole neil pildiridadel võib-olla väga vigagi –, aga jälle, viimaste lugude Franco Urro pildid olid juba minu silma jaoks ka päris head. Tõenäoliselt sõltub nende koomiksite meeldimine lisaks huvile, fänlusastmele ja eelnenud sarjakogemusele ka natuke tujust või meeleolust, praegune moment ei olnud minu puhul vist just kõikse parema eelhäälestusega. Vastulausena eelnenud jutule on mulje “Spike: Asylumist”, see lugu töötas hästi ka kehvemas vastuvõtumeeleolus, niiet äkki ikka olidki esimesed lood lihtsalt nõrgad. Olgu kuidas on, huvi korral Buffy-maailma koomiksite vastu ning uudishimu-lugemisena soovitan seda kogumikku küll.

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

Sheri S. Tepper “Six Moon Dance”

Ega mul suurt valikut polnud — Silvia Truu või Sheri S. Tepper. Silvia Truud olen ma kunagi üksjagu lugenud, tollal meeldis ka, aga üle ei viitsi lugeda. Sheri S. Tepperi eestikeelseid asju (“Värav naiste maale” ja “Rohtmaa”) olen ka kunagi lugenud, mälestus on ähmane, et väga ei meeldinud, aga miskit väga ei häirinud ka, aga üle lugeda ei viitsi. Võtsin siis suvaliselt ühe ingliskeelse.

Mulje on suht sama mittemälusolevaga, et mingit imet siin ei ole, aga ega väga nurada ka põhjust pole. Et lugemist ei kahetse, aga edasi ei soovita. Mul on päris pikalt olnud ingliskeelse kirjanduse lugemise blokk, kui mitte muud, siis see raamat viis mu reele tagasi.

Lugu algab sellest, et kunagi kauges tulevikus on inimesed asustanud kuue kuuga planeedi ja loonud seal uutmoodi ühiskonnakorralduse. Kosmoselaevad küll sõidavad, aga igapäevaelu on eelindustriaalne. Loo peategelane on Mouche, kellele antakse kaheteistaastaselt valida, kas eunuhhiks või hooraks, kuigi ta ise eelistaks saada meremeheks, muuhulgas ka seepärast, et merel poleks tal loorikandmise kohustust. Aga hooraks (selle kohta kasutatakse küll leebemaid väljendeid ka ning tulem peaks olema midagi kurtisaani ja geiša kanti, mitte tänavaprostituut, aga kuna originaalis on enamasti “hunk”, siis tuli mu eestikeelne vaste selline) ta õppima läheb.

Loosse lisandub tegelasi: Mouche koolikaaslased ja õpetajad; Ajaloomajades esinevad Baleriin ja Kabukitantsija, üks neist on kloon, vanalt Maalt; Küsitleja, kes on hoopis midagi androidi taolist; paar inimest planeedi ladvikust, nii naiste kui meeste poolelt; paar nn keskklassi; mõned näited põhjakihist ning planeedi põlisasukad, eelkõige Timmyd. Iga tegelase lavaleastumisega lisandub uus tahk selle maailma mõistmisele ja maailm ise on värvikas ja suhteliselt originaalne. Mingi koha peal toob Tepper ise sisse võrdluse Hieronymus Boschi maaliga “Maiste naudingute aed” ja selle maailma jaoks sobib see maal võrdlusalusena mu meelest päris hästi. See, millised on on Timmyd ja miks nad just sellised on, oli küll mu meelest päris huvitav mõttekäik.

Tegevustik hargneb tasapisi lahti. Mingi koha pealt on see arenguromaan, koos oma triviaalsete õpetussõnadega: “Leia endas rõõm”, “Ära mõtle liialt palju sellele, mida teised sinust mõtlevad”, “Leia oma tee”, “Ära lase minevikul end piinata”. Loomulikult on siin ulmele omast uute maailmade ning võimalike toimivate ühiskondade kirjeldust, lisaks on veel mängud mütoloogiaga.  Kohtumine Võõraga — siin on küll rohkem tähelepanu all, kuidas Võõras inimkonda tundma õppis ja vähem Võõra uurimist, aga abiks seegi. Küsitleja isikuga tuleb sisse krimiliin, mis on väga hea võte selle rikkaliku maailma lugejale avamiseks. Raamatu põhitegevuse ajaks on Mouche umbes seitseteist, siis toimub kõik kuidagi kiiresti äkki ja korraga, mõne päeva jooksul, kirjutamisstiil läheb selle tempoga parasjagu hästi kaasa, kuigi võtab mitusada lehekülge. Aga lõppu tuleb venimist ja ma olin päris lõpus küll suht “mõhh, mis asi see nüüd oli”, seda siis mitte kuigi positiivses mõttes…

Sheri S. Tepperit peetakse üldiselt feministlikuks kirjanikuks. Selles teoses on see kiht tegelikult ka olemas. Korduv on mõte, et naine peaks olema midagi muud, kui lihtsalt “autasu, omand või vaenlane” (prey, property or opponent). Tepper mängib soorollidega ning tõstatab seeläbi küsimusi, kas ja kuidas võiks tänapäevases tegelikus maailmas asjalood paremad ja võrdsemad olla. Kuivõrd see lugejale korda läheb, oleneb juba lugejast, kuigi, kui lugeja just päris puutükk pole, siis mingid mõtted võiksid tekkida, et on nõme, kui pendel on ühes otsas, ja on nõme, kui pendel on teises otsas, ja inimkond võiks juba omadega niikaugel olla, et see pendel võiks rahus seal kuskil keskpaigas olla. Tepperi miinus sealjuures on, et mu meelest ta võimendab stereotüüpe liialt ning võib sellega panna lugeja oma ideest mööda vaatama.

Sheri S. Tepperi koduleht: http://sheri-s-tepper.com/

Valik tsitaate: Jätka lugemist

Leigh Bardugo “Kõver kuningriik”

Kui sarja esimese raamatuga oli nii, et alul ei saand vedama ja pärast ei saand pidama, siis teise raamatuga oli nii, et alul läks kut lepse reega ja lõpupoole hakkas kuidagi takerduma. Ma väsisin ära sellest, kui hoolega autor tegelasi supi sisse keerutas. Kokkuvõttes — nagu äsja valmissaanud lilltikand, et kena küll, aga mustrijoonis paistab läbi. Et ei ole kehv raamat, aga ma ootasin pisut enamat.

Leigh Bardugo “Vareste kuus”

Selle raamatu lugemine algas mul vaevaliselt, et kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus… ja siis äkki loksus maailm paika, tegelased said tuttavaks, ma sain aru, mis toimub, ja tasapisisi ka, et miks toimub, hakkasin kaasa elama ja kummalisi seikluspöörakuid ning omamoodi värvikaid karaktereid nautima ning lõpuks oli mul väga hea meel, et mul on järg kohe riiulist võtta.

Seda raamatut on tutvustatud küll ja ega mul midagi uut öelda pole, lisaks ei raatsiks ma mittelugenuile miskitki ära rääkida, vaid jätaks kõik põnevad kohad ja laused ise leida :) Otsisin hoopis hunniku fännipilte:

Ma väga vabandan, aga igale üksikule pildile ma viidet juurde ei otsinud, on googli otsing või pinterest, aga mõned lehed ikka märgin ära ka: https://cryingmanlytears.tumblr.com/ , https://morgana0anagrom.tumblr.com/ , https://monolime.tumblr.com/ , https://nouketou.tumblr.com/