Fritz Leiber “Mõõgad ja nõidus”

Selle raamatuga ma avastasin, et fantasy on ses suhtes imeline kirjandusžanr, et mõnikord pole lihtsalt teksti lugedes kuskilt otsast kinni hakata, millal see on kirjutatud, kas eile, 20, 50 või 80 aastat tagasi. “Mõõgad ja nõidus” on just selline, et kui ma eelinfot ei lugenud, siis arvasin, et üsna värske tekst, hiljem tagakaane teksti lugesin hooletult, et selle sarja esimesed jutud ilmusid 1939. a ja arvasin, et sellest raamatust jutt, tundus usutav, siis sain teada, et see raamat ilmus tegelikut 1970. a ja … ah, vahet pole, millal see kirja sai, ma oleks kõiki aastaarve uskunud.

Raamatus “Mõõgad ja nõidus” on kokku kolm juttu. “Lumenaised” — Peategelane on Fafhrd, pikk, blond ja sitke skaldi õpipoiss, kel tuleb teha valik lumiste koduste olude ja tundmatu tsivilisatsiooni vahel, valiku toob näitleja-pantomiim-tantsija. Lumenaised on võimsad ja hirmutavad, neil on väge ja võimu, aga paraku ka parasjagu kiuslikust ja kitsarinnalisust, lumemehed laveerivad kuuletumise ja vastuhaku vahel, ventiiliks piraadiretked ja laadaetendused. See lugu kuidagi mõjus üsna sügavalt. Esiteks stiililt ja kirjeldustelt, teiseks läbimõeldud ja omamoodi ühiskonnakorraldus ning maailma järkjärguline avamine ja kolmandaks on tegevustikus üsna mitu ootamatut pööret. “Ebapüha graal” — Peategelane on Hall Hiirepüüdja, lüheldane, tõmmu ja sitke võluri õpipoiss, kelle õpipoisiaeg ootamatult ja julmalt otsa saab. Kättemaks võtab talt päris palju. See oli selline tavapärasem võlurilugu. “Hukatuslik kohtumine Lankhmaris” — Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja kohtuvad Lankhmaris. Suuremalt jaolt paistis, et tegu on taplusega vürtsitatud joomase kelmilooga, aga lõpuks keeras üsna süngeks ära. Mõõku ja nõidust jagus sellesse loosse päris palju.

Ma ei mäleta, et ma midagi Triin Loide tõlgitut varem oleks lugenud, aga selle raamatu põhjal ma arvan, et tõlkimine täitsa sobib talle.

Ja ma tahan nüüd teada, mis Fafhrdist ja Hallist Hiirepüüdjast edasi saab :)

Põgus guugeldamine andis teada, et iseenesest oli autor Fritz Leiber muidu ka põnev tüüp, lisaks kirjutamisele köitis ta meeli ka male ja näitlemine. Kunagi ma tuhnin seda rida pikemalt edasi.

Tuuli Tolmov “Neetud taevakivi”

Kui see raamat paar aastat tagasi ilmus, siis ma keerutasin seda käes ja jätsin lugemata. Aga nüüd on juuli lõpus (29. juulil kell 19 Magasini Tänava Suvilas) üks tore kirjandusõhtu tulemas, teemaks “Mütoloogiate põimimise võimalustest, vajadustest ja eesmärkidest noortekirjanduses”, räägivad Mann Loper, Tuuli Tolmov ja Mairi Laurik, ning ma tundsin teatavat kohustust Tuuli Tolmovi loomingut lugeda. Kohustus läks õige pea lihtsalt lugemislõbuks kätte ära.

Tegevuse lükkab käima Kaali meteoriit. Oma tulekuga muudab ta siinse paiga tasakaalu ning keegi (ja see käivitab seiklusloo) peab selle tasakaalu taastama.

Kuna raamat on juba küllalt kaua saanud lugejate laual olla, siis on sellest ühtteist ka arvatud.

Palju kiidusõnu on pälvinud eesti mütoloogia kasutus. Mulle meeldis, et kasutatud oli nii ammuteada (st kokku korjatud ja edasi antud) rahvapärimust kui ka vabat omamütoloogiat (selle kokkukorjatu süsteemi paigutamine omade lisandustega). Kokku tekkis mõnus segu vanast tuttavast ja millestki uuest ja müstilisest ning see keskkond ja tegelased oli vägagi edasilugemakutsuvad.

Siinseal on kriitikat olnud liig tänapäevaste mõistete ja keelekasutuse pihta, mõneti ma oleks nagu nõus, et pisut läbimõeldum ja aja(s)tukohasem sõnavalik oleks mõnel puhul parem olnud, aga üldjuhul ma tasandasin selle ära sellega, et jutt ongi tänapäevasele noorele lugejale mõeldud, las siis olla vahele ka tuttavamat keelepruuki; postmodernism, stiilide segu ja muu moodne kirjanduskriitika sõnavara pakub autori valikutele lisaõigustust.

Kiidetud on teglaste nimesid — jaa, täitsa nõus, kui uusi tegelasi juttu sisse tuli, ma hakkasin juba ootama, et huvitav, millised toredad nimed neil on.

Päris mitmed on toonitanud, et tegevustik ja loo külg pakkusid üllatusi. Mulle ka, mulle ka :) Ja ma olen siis selles paadis, kus üllatused ja loopöörded heaks kiidetakse.

Kui tavaliselt on noortel autoritel vastassugupoole kirjeldamiste ja tegustemiste ja mõtlemiste kirjapanemisel teatud raskusi, siis siin tundusid need poisid mulle küll täitsa usutavad tegelased olevat. Igaüks isemoodi ja oma agendaga.

Peale koroonat oli seda raamatut kuidagi veider lugeda, noh, et haigus ja kolle Saaremaal jne. Seetõttu lähevad mu erilised kiidusõnad autorile läbinägelikkuse eest, nüüd ma võin pisut omast kogemusest öelda, et autoril on üsna adekvaatne arusaam kriisisituatsioonis ühiskonna toimimisprotsessidest. 

Ma ei tea, kaua ma teist osa (äsjailmunud “Põhja Nõida”) käes keerutan, aga ükskord see mu lugemislauale jõuab ka, luban.

Vahur Afanasjev “Õitsengu äärel”

Hmmm. Algus oli hea, täitsa pikalt oli hea lugemine, siis läks venima, siis läks heaks tagasi, siis tuli mingi soga, siis läks korraks suht okeiks tagasi, siis tuli soo ja keskpärane lõpp ja otsas oligi. Mul on tunne, et autor tahtis enda jaoks midagi olulist hinge pealt ära öelda, aga ei tahtnud seda otse teha, vaid lobises tühjastähjast ja ajas pula ja põimis enda jaoks olulised asjad ka sisse, aga tulemus on suht Kört-Pärtli särk, et lugejana oli mul üsna raske aru saada, kus siin see tõsine jutt ja kus niisama möla.  No lugeja õnneks on nii tõsi kui möla suht huvitava tegelaste galeriiga ning valdavalt lugemist-turgutavate sõnavalikutega edasi antud. Tegevustik oli see, mis mus kõige enam õlakehitust põhjustas. Üldidee ise oli täitsa okei ja enamasti oli selle võimalusi päris hästi kasutatud, et sai pilku nii erinevatele üksikisikutele kui laiemalt ühiskonnas toimuvatele hoovustele, viiteid kaasajale ja minevikule pähkliks peal. Iga ilmaga ei sobi, aga asjaolude kokkulangemisel võib täitsa hea lugemiselamuse saada.

Maniakkide Tänav “Laevakaitsjad”

Nooh, mis sealt siis tuleb? Tuleb tulevikuvisiooni, mis on üsna hästi läbi mõeldud ja toredate omamoodi nüketega, tuleb kangelase arengut suht suvalisest ludrist üksuse juhiks, sisemist arengut natuke ka, tuleb suvalise kamba militaarüksuseks kasvamist, tuleb kosmoselendu ja uusi planeete, põhiliselt küll Pluutot, tuleb relvi, strateegiat ja lahinguid, samm-sammult suuremaid ja hullemaid, tuleb küberpungist tuttavat uut tehnoloogiat, tuleb päris lahedaid keskkonnakirjeldusi, tuleb mitut masti tulnukaid, tuleb sõprust ja tuleb armastust. Hoogne poistekas. Ma arvan, et kui mõned loogikaaugud ära siluda, siis oleks sel raamatul tõlkepotentsiaali, sest kuigi Maniakkide Tänav tasemelt Scalzi ja Heinleinini veel ei küündi, siis ega väga palju ka puudu ole ja üks hurraa-kosmose-militaar-seiklus kulub ikka ära, olgu lugeja Maarjamaalt või mujalt.

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Raamatukoguhoidja 1 tõmbab riiulist raamatu välja ja näitab kolleegile: “Ma olen viimase jutu juures ja see raamat on hea!” Raamatukoguhoidja 2 vaatab raamatut ja vastab: “Ja mida mina siis kogu aeg räägin!” Lugeja läheb mööda ja hakkab raamatu autorit-pealkirja üles kirjutama, kui selgub, et tegu on täitsa vaba raamatuga, võtab lugeja raamatu rõõmuga kaasa, olgugi, et ta rohkem raamatust midagi muud, kui et raamatukoguhoidjad seda üksteisele kiidavad, ei tea. Paar päeva hiljem küsivad paar situatsioonist kuulnud tuttavat veel üle, et mis raamatust juttu oli…

***

Sai siis raamat läbi ja peaks nagu midagi kirjutama ka.

Esiteks vabandused, et oleks võinud ju Kalmsteni jutte juba varem lugenud olla ja et tegelt ma olin üsna üllatunud, et see jutukogu nii hea lugemine oli.

Mulle meeldis siin nii palju asju. Kirjutamise stiil on kohati selline natuke poeetiline, mis õnneks ei lähe ära ilukõneluseks, kohati reaaliat, mis ei lähe rämedaks, lobedalt ja voogavalt, sõna järgneb sõnale nii loomulikult, ei paista mingit konstrueeritust. Kalmsten on suurepärane meeleolude looja ja suurepärane uute ja huvitavate keskkondade looja. Seda uue asja tasub rõhutada, sest ulmeski on omad stambid, aga Kalmsten võtab neid kasutada siis, kui see talle kasulik on, kuid mõtleb iga loo juurde mingi seninägematu uue nurga või keskkonna või arengu või vahel koguni uue sõnavara. Ma arvan kohati aru saavat, kus on Kalmsteni eeskujud ja mõjutajad ja ma lihtsalt istun ja hõõrun käsi, et küll on tark poiss, et on osanud oma eeskujudelt näpata just need kõige tugevamad ja mõjuvamad võtted ning eeskujude nõrkused on halastamatult ukse taha visatud. Dialoogid — jee, ma just lugesin mingit kirjutamisteooriat, et vähe sellest, et iga tegelane võiks oma hääle ja tooniga olla, võiks ka arvestada, et sama tegelane suhtleb erinevate tegelastega erinevalt, kasutab erinevaid registreid, jäädes milleski põhilises siiski samaks. Ma ei tea, kas Kalmsten on seda teooriat lugenud, igatahes kasutab ta seda küll. Ja edukalt. Lugude ülesehitused on lugemist soosivad, tempod ja tempode vahetused kuidagi minu lugemisega väga sobivad, tegelased parasjagu lahti kirjutatud ja parasjagu varjatud ning usutavate motiividega. Valik, mida kirjeldada ja mida kirjeldamata jätta, sobis mulle päris hästi — kirjeldatust sain tegevuse-meeleolu-maailma piirjooned kätte ja midagi jäi enda fantaasia hooleks ka, et tühikuid täita. Ehk siis autor tuli poolele teele vastu, aga saiapudi suhu ei hakanud toppima :)

Juttude põhjalikult lahtikirjutamiseks ei ole mul praegu tuju, mainin vaid, et takkajärgi mõeldes olid lemmikud avalugu “Raske vihm”, kus oli tore seenine kuplialune linnake ja õige mitu pöörakut, ja “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, kus vägagi trööbatud teema saab uue ja huvitava pöörde ning lisaboonuseks on rääkiv kass. Järgmine sats häid lugusid: “Kuuekandjad” (muusika ja maagia), “Lumemarjaveri” (lumevaikus), “Põgeneda rottidelinnast…” (puändiga postapo) ja “Tundmatu surm” (soo ja sisalik) ja lugudepaar “Valitsusaeg I – Kroonitants” ja “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” (paroodiahõngune sekeldamine). Pisut vähem läksid mulle korda “Loheisand” (lõke, neid ja lohe), “Optimus – plekid paradiisil” (küberpunklik lugu) ja “Murtud süda” (alternatiivajalugu). Päris sellist lugu, mis mind täitsa õlgu kehitama oleks pannud, selles kogus polnudki.

Kui küsida, mis oli siin raamatus minu jaoks see kõige-kõige, siis vastus on, et õhustik. Süngevõitu, kohati meeleheitlik ja kohati tegudele utsitav, segu müstikast ja realistikest argumentidest, lugejat omi mõtteid edasi mõtlema õhutav atmosfäär oli mu meelest kõikides lugudes sees.

Philip Reeve “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid”, “Põrgulikud leiutised”

Ma ei ole kindel, et Philip Reeve on väga populaarne kirjanik, aga üsna tuntud, loetud ja hinnatud kirjanik kindlasti.

“Surelikud masinad” ilmus algselt 2001. aastal ja eesti keeles 2006. aastal ning kordustrükina 2018. aastal, peaaegu sama jutt käib “Kuldseeklite” kohta, ainult et selle originaal ilmus 2003. aastal. “Põrgulikud leiutised” ilmus ingliskeelsena 2005. aastal, eesti keeles 2010. aastal ja kordustrükk 2018. aastal. Eks kordustrükk võeti ette, kuna 2018. aastal tuli välja ka Peter Jacksoni film “Surelikud masinad”, mida ma paraku siiani näinud ei ole, ja värske raamatu ainetel tehtud film tõstab alati korraks raamatu populaarsust.

Sarja esimest osa olen ma kunagi lugenud ja see tundus siis nii teistmoodi. Esiteks oli see üks esimesi eesti keeles ilmunud aurupungi teoseid ja siis lugedes ahmisin ma eelkõige fantaasialendu. Teiseks, nüüd takkajärgi pilguga vaadates, mu meelest tuli Reeve selle natuke karmimat sorti (noh, et laipu ei loeta ja vägavalda on mitut sorti ja inimesed pole nii mustvalged midagi (kuigi peategelane Tom on kõigest hoolimata nii valge kaabu kui üldse olla saab) ja ideoloogilist ajupesu on väga mitmesugust) noortekirjanduse laine eesotsas.

Märksõnad, millega seda sarja tavaliselt kirjeldatakse, on liikuvad linnad, õhulaevad, seikluslikkus. Aga kõik see on mu meelest lihtsalt butafooria, värvikas, pilkupüüdev, loo kulgu toetav ja väga oluline, aga ikkagi butafooria. Raamatute põhisisu on minu jaoks valikud, ideoloogiad, reetmised, andestamised, süsteemid ja süsteemile vastuhaku võimalused, ideaalide sobitumine reaalsusesse, tasapisi targemaks kasvamine, tehnoloogia areng, keskkond, vastutus, traumad, piirsituatsioonid, lootus. Kirja on see saanud seiklusrikka fantaasiloona, kus mitmeid üllatavaid süžeepöörakuid, pisut prätšetlikku huumorit, eripäraseid ja ambivalentseid karaktereid ning uudset ja fantaasiarikast tegevuskeskkonda.

Hester Shaw on nutikas, julge, eesmärgikindel ja isepäine. Tom Natsworthy on nutikas, julge, suhtleja ja kohaneja. “Surelike masinate” ajal on nad nii 15-16 kutsikad, silmad pärani maailma avastamas, “Kuldseeklites” aasta-paar vanemad ja selgemalt oma kohta ja elusuunda otsivad ning “Põrgulikes leiutistes” koguni poole vanemad, ise lapsevanemad, kaalumas valikute õigsust.

Kui Tom uurib ja passitab nähtut oma ideaalidega, siis Hester on oma ideaalid ammu kaotanud. Aga kui nad kokku saavad, siis suudavad nad üksteiselt ühtteist õppida. Tom Hesterilt vastupidavust ja reaaliatega arvestamist, Hester Tomilt inimestega suhtlemist, kuigi lõpuni välja on Tom idealistlik maailmaparandaja, kes vahel libastub, ja Hester küüniline opurtunist, kel on omad hetked. Hesteri jaoks on “minu inimesed” väga-väga väike ring ja Tomi jaoks peaaegu kõik, kellega ta kohtuma sattub. See, milliseks autor Hesteri ja Tomi kolmandaks raamatuks kujundas, oli ausalt öelda pettumus, aga mõtlemisainet jagus seda enam.

Lühidalt on “Surelikud masinad” ideaalid, poliitika, kättemaks, “Kuldseeklid” traditsioonid, valed, eesmärk, “Põrgulikud leiutised” fassaad, sepitsused, tulevik.

Jaa, need raamatud on päris hea lugemine. Kaasahaaravust ja kihte jagub, oleneb lugejast, millised kihid ta parasjagu mängu võtab. Kristina Uluotsa tõlge on ka kiitust väärt.

Margaret Atwood “Testamendid”

Mul ei olnud üdse plaanis enne jaani siin midagi ühiskonnakriitilist või sotsiaalselt tundlikku kraami lugema hakata, aga et raamat oli raamatukogu riiulis olemas (enamasti on see raamat väljas lugejate käes), jäi näppu ja ma mõtlesin, et ma ainult korraks vaatan sisse. Nojah. Atwood kirjutab ikka nii pagana hästi, et ega mingi muu raamat  võimalust vaheletrügimiseks ei saanud.

“Testamendid” on järg “Teenijanna loole”, mida ma kunagi ammu lugesin ja mäletan positiivse lugemiselamusena, et oli ideid ja karaktereid ja fantaasiat ja veenvust ja hoiatust ja kirjutamisoskust. “Testamentides” oli kõik see ka olemas, aga mulle tundub, et kõike kuidagi veel paremini. Lõmpsimisi võib öelda, et eks Atwoodil ole olnud aega oma käsitööoskusi lihvida ka (ilmumiste vahe üle 30 aasta).

Minajutustajatena on 3 naist: Gileadis üles kasvanud tüdruk, Kanadas kasvanud tüdruk ja Gileadi võimuladvikusse kuuluv tädi. Tegevus on tsirka 15 aastat peale “Teenijanna lugu”. Siit saab nii igapäevaelu arenguid kui ajalooülevaateid, erinevate inimeste kohanemist ja mõtteviisi muutust ning valikuvabaduste siia-sinna nihkumist. Et kuigi ma praegu punnisin omajagu vastu, et ei tahaaa palavusse mingit ajutegevust, siis mõtlemisainet jätkub siit raamatust ikka päris pikaks ajaks, sellest ei pääse.

Mu meelest sobib see raamat väga hästi, kui on selline hektilisem aeg, et ei tea, millal saabub see 10 min vaba aega ja millal seda on lausa 30 min võtta, lugu sobib pea igas kohas pooleli jätta ja võimalusel järg jälle üles korjata ning kirjutamisstiil viib hopsti katkenud maailma sisse tagasi. Eks järjest lugeda sobib muidugi ka :)

Rebecca Ross “The Queen’s Rising”, “The Queen’s Resistance”, “Sisters of Sword & Song”

Noortefantasy nädalalõpp. Et tuli tuju ja olid järjest riiulis olemas.

***

“The Queen’s Rising” on mõõga, mantli ja maagia lugu. Kõige enam on siin loos mantlit, nii otseselt — siin raamatus on mantel staatuse näitaja — kui ülekantud — mantel kui intriigid — tähenduses.

Peategelane-minajutustaja on loo alguses  10-aastane, enamiku raamatu tegevusajast 17-aastane. Ta käib erilises koolis, kus traditsiooniliselt on viis õppeainet ja viis õpilast, tema on kuues ja üleliigne, ta proovib nii kunsti, muusikat kui dramaatikat, aga jääb lõpuks teaduse juurde pidama. Teadus on siinkohal põhiliselt ajalugu. Ema on surnud ja isast ei tea ta midagi. Selgub, et isa on pärit naaberkuningriigist, kuningriigist, kus valdavalt olid troonil maagiavõimetega kuningannad, aga umbes 150 aastat tagasi asi muutus ja sealt edasi on olnud maagiata kuningad. 25 aastat tagasi oli kuningannapooldajate ülestõus, mis julmalt maha suruti, aga osad pääsesid pakku, peategelase kuningriiki. Keerulisi käike pidi satub tüdruk intriigide keskele, et taas kuninganna troonile tõsta.

Kahes ajas käimist pole palju, aga sel on loo edasiviimises oluline roll, tüdruk näeb 150-aasta taguseid sündmusi läbi ühe oma esivanema silmade.

See raamat meeldis mulle päris hästi, selline ootamatute pööretega, usutava ja sümpaatse peategelasega, kes on küll eriline, aga kes ei ole päriselt see väljavalitu ja troonipärija, vaid kes on nutikas taustajõud, et kuninganna troonile jõuaks. Raamatus oli tunda mingeid Šoti-mõjusid, rohkem küll sellised popkultuurilised ja stereotüüpsed, aga südame tegid lugemise ajal soojaks ikka. Armulugu on vaoshoitud ja viktoriaanlik ja väga vanilje, aga kuna kogu raamatu õhustik on selline muinasjutuline ja peategelane on viimased 7 aastat põhimõtteliselt kloostrikoolis olnud, siis miks mitte, siia raamatusse selline lähenemine sobis.

Fun fact — raamatu kaardil on kohanimi Morna :)

***

Raamatu järg “The Queen’s Resistance” oleks võinud kirjutamata jääda. Esimene raamat lõppes ju kuidagi kenasti ära.

Intriige ja vägivalda ja ootamatuid loopöördeid on siin raamatus ohtralt, aga see ohtrus ei tule raamatule kasuks, kui on ainult tegevus ja väga vähe tegelaste mõtteid, siis läheb ka lugemine igavaks. Üks suur miinus on, et raamatus on nüüd kaks jutustajat. Kui tüdruku hääl on enamvähem usutav, siis panna 27-aastane noormees mõtlema nagu mõtleks 12-aastane tütarlaps … eee … ei ole hea mõte.

Raamatu järelsõnast sain aru, et nii järg kui kaks jutustajahäält olid kirjastusepoolne surve. Et jah, kuigi head toimetajad on kuldaväärt, siis vahel toimetajad ka eksivad.

***

“Sisters of Sword & Song” on eraldi, hoopis teises maailmas ja hoopis teiste tegelastega raamat.

Inspiratsiooni on saadud antiigist. Peategelased on ühest kaugest oliivitalust pärit õekesed. Üks neist astub armeesse ja teine satub maagi kirjutajaks ja mõlemad intriigide ja salasepitsuste keskele.

Lugemiselamus on selline kahe eelnevalt loetud raamatu vahepeal, et hea nagu väga ei olnud, aga ega halb nagu ka väga ei olnud, noorele lugejale täitsa soovitaks, aga täiskasvanumale mitte eriti. 

***

Kokkuvõttes — kui Rebecca Ross võtab kirjutada järgmise tütarlapseliku muinasjutulise seiklusloo, siis ma täitsa usun, et sellest võib omas niššis üsna hea raamat saada, aga meeskaraktereid võiks esialgu veel kõrvaltegelastena või mustandites proovida ja arendada, ehk kunagi kaugemas tulevikus saavad need nõksud ka selgemaks.

 

“Läbi valu ja vaeva”

See raamat istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.
 
Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:
 
  • Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).
  • Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…
  • Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.
  • Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.
  • Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.
  • Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.
  • Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on mul isegi riiulis, ootab seda päris õiget lugemishetke).
Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda 🙂
 

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 5 — “Warchild”

Viies osa sellest huvitavast pseuduaasia sätungiga fantaasia-koomiksist.

Lugemiselamus jäi sinna kahe esimese ja kahe järgmise köite lugemiselamuse vahele, et 1. ja 2. meeldisid mulle väga, 3. ja 4. päris hästi, aga nõksa vähem, 5. oli seal vahepeal.

Maika tahab sõda vältida, kuid kui vaenuväed liialt lähedale hakkavad koonduma, siis peab ta oma sisemise koletisega läbirääkimisi ning asub Ravenna linna kaitsele. Õnnestumisi on, aga lihtsalt ei lähe muidugi midagi. Vahele antakse mälupilte väikeset Maikast sõjas kuus aastat tagasi ning lahinguväljal kohtub ta vana tuttavaga. Liitlased on enamasti mingi oma teema eest väljas ja usaldada saab neid vaid teatud piirides. Vaid rebasetüdruk Kippa on päriselt ka Maika poolt. Loo lõpuks on vaherahu, aga arvata on, et pikalt see ei püsi.

Sana Takeda pildid on minu meelest väga ilusad.