Sebastien de Castell “Shadowblack”

Spellslingeri sarja teine osa, esimesest kirjutasin siin.

Raamatu alguses on maagipoiss Kellen, punapäine kartograaf Ferius ja oravkass Reichis paguteel. Ootamatult lisanduvad seltskonnaga Feriuse vana tuttav Rosie ja Seitsmeliivamaa ülikooli asutaja tütar Seneira nig sihtkohohaks saab ülikoolilinn.

Kellen saab rohkem teada, misasi on varjumust, ja kohtub erinevate inimestega, kel ka varjumust on või on olnud. Lisaks tavalisele varjumustale, mis ilmneb igaühel natuke erinevalt, veel vale varjumust. Kuidas sellest lahti saada ja mis hinnaga, lugetagu huvi korral ise. Pigem hoogsa ja humoorikana alanud lugu võtab vahepeal üsna tumedaid tuure üles…

Kuigi uued tegelased on päris huvitavaks kirjutatud, siis põhitähelepanu ja kaasaelamine läheb ikkagi alguskolmikule: Kellenile, kes õpib nii mõndagi teeloleku, sõnaseadmise, tantsimise, tüdrukute ja iseenda kohta, Feriusele, kelle kaardid sobivad nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks, ja Reichisele, kes kujunes selle köitega mu lemmiktegelaseks oma värvimuutva kasuka ning praalimise ja nokkimise taga oleva hea ja julge südamega.

Mind jäi painama raamatus korduv lause “Here endeth the lesson.” Väike guugeldus ja — oh muidugi, Buffy. Ja Sean Connery Oscari-film. Ja tegelt tuleb see üldse hoopis kristlikust jumalateenistusest, nii oli kombeks öelda pühakirja lugemisemise lõpetuseks.

Tuleb haarata järgmine osa. Võib-olla mahub too mõne teise ukse taha  :)

 

Yoshiyuki Okamura, Kentaro Miura “Japan”

Ma ei ole kuigi kindel, et ma seda jaapani väljakutset edasi teen, aga see esimene teema oli nii lihtne :) 

Niisiis jäi näppu manga pealkirjaga “Japan”. Lugu saab alguse 1992. aasta suvel Barcelonas, kus tehakse telesaadet Jaapani noortest ja nende unistustest. Noored on uhked Jaapani majandusliku edu üle ega soovi muusse eriti süveneda, kuigi saatejuht neid vaikselt taga utsitab. Televõtteid segab saatejuhi austaja — mehemürakas kuritegelikust jõugust, kes armus saatejuhti ja käitub nüüd tüütu stalkerina. Ja siis saabub maavärin ja kogu kamp satub kusagile tulevikku, kus maailm on läbi elanud kliima- ja majanduskatastroofi, Jaapan on omadega päris otsas ja jaapanlased elavad põgenikena pagulaslaagrites. Valitsemas on rassistlik ja karm Uus-Euroopa, valitseva klassi käsutuses on uhked autod ja hea tehnika, vähemad vennad elavad pseudu-keskajas hobuste, mõõkade ja viletsate autoromudega ning jaapanlased on orjad, litsid või lindpriid. 1992. aastast pärit kamp ei suuda sellist olukorda taluda ja asub tegudele. Banzai!  Manga on veider segu  isamaalikust moraalist jaapanlastele, hoiatusloost ja barbarkonanist. Mustvalge pildikeel on kohati päris huvitav, aga mul oli päris hea meel, et see lugu nii ruttu otsa sai.

 

Ave Taavet “Valerahategija”

Jutukogu. 14 juttu, millest osad koosnevad omakorda juttudest.

Lugeda oli päris huvitav. On huumorit, on kurbust, on mõtisklust, on mõttevabadust, on vahvaid vihjeid, on ootamatuid sõnavalikuid ja seoseid. Jutud on lopsakad, käänulised, unenäolised. Heinsaarelikud. Ja siit tuleb ka mu mure, et liiga heinsaarelikud. Heinsaar on juba mitu aastat ja mitu raamatut meiega oma unenägusid jaganud, kas meil on juurde vaja üht noor-nais-heinsaart? Mulle tundub, et ega nii väga ei ole, ma tahaks pigem Ave Taavetit lugeda, kogumiku algus- ja lõpuloos ja vahel ka mõnes teises loos ma näen Ave Taavetit ka täitsa olemas olevat. Ehk on teda tema järgmises raamatus rohkem.

Ave Taavet on ka kunstnik ja filmitegija.

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.

Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.

Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.

Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…

Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.

Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…

Kadri  Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.

Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.

Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.

Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.

Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.

Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.

Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.

Oleg Divov “Väljapraakimine”

Gruusiast oli mul võimalus minna lõunasse või põhja. Kuigi Türgist pärit Elif Shafaki romaan Rumist oleks oma meeleolult tõenäoliselt pühadeaega paremini passinud, siis lugemisele läks ikkagi vene ulmekas. Valik oli lihtne, võtsin vene kirjanduspreemiate nimekirja ette, nimekirja algusotsas oli kohe Aeliita auhind ja selle auhinna 2019. aasta laureaat Oleg Divov.

Oleg Divovi “Väljapraakimise” lugemine tuletas mulle meelde ühe mu vanema sugulase lendlause, millega ta tavatses õlgu kehitades, aga häälde emotsioone ladudes, idapoolt tulevaid halbu uudised kommenteerida: “Oo suur pesemata Venemaa!”

Raamat on düstoopiline, sünge, verine, kõntsane, viidetega ajaloos toimunule ja hoiatuslik, psühholoogiliselt usutav, tegelased oleks kui 21. sajandi küünilise Dostojevski omad, üsna ootamatute sündmuste käiguga, enamjaolt suht sirges jutustamisstiilis, aga vahele ka mängulisust, tsitaate ja musta huumorit viskav. Kes tahab, loeb kogu raamatu, kes tahab, võib selle pseudo-meta ehk väljamõeldud ees- ja järelsõnad lugemata jätta ja võtta ette ainult põneviku osa, edasimõtlemisainet peaks mõlemale lugejatüübile jaguma.

Raamatu tõlkija ja väljaandja on Arvi Nikkarev. Nikkarev tõlkijana pole võib-olla kõige säravam, pigem selline korralik. Nikkarev kirjastajana on kiiduväärt, juba üle paari aastakümne on Nikkarev eestikeelset ulmeriiulit korra aastas millegi huvitavaga rikastanud.

Leigh Bardugo “The Language of Thorns”

See on üks mu lemmikžanre — kogumik ümberjutustatud muinasjutte. Raamat, mille ostsin, sest see nägi nii ilus välja — see kaanekujundus ja jutu kasvades kasvavad illustratsioonid. Jutud on ka päris head ja omapärased. Suhteliselt tumemeelsed ja mõtlemapanevad. Just parajal määral algloole vihjavad ja kuidagi sobivas tempos uusi kihte lisavad ning kogu mängu juures autori oma lugu jutustavad.

Ainus, mille üle nurada, on see, et ma ei saa hästi aru, mis vanusele need mõeldud on — neile, kellele sobiks Paul-Eerik Rummo “Kokku kolm juttu”, on nagu vara, päris täiskasvanuile on küll tore lugeda, aga nati liiga hilja, mingi teismelisiga, kellele nagu oleks paras, on vist muinasjuttude eitamise faasis… Aga kuna jutud on paigutatud sinna “Varaste kuue” ja “Kõvera kuningriigi” (ja need teised ses maailmas olevad raamatud) maailma, siis ju need ikka teismelised on.

Kõige võimsamalt mõjus kogumiku pikim ja viimane jutt “When Water Sang Fire” — “Väikese merineitsi” uusversioon.  

Julio Llamazares “Kollane vihm” ja Albert Sánchez Piñol “Külm nahk”

Kirjastus Pegasus on oma kaasaegset tõlkekirjandust tutvustavas sarjas (mis kannab sellist ebaoriginaalset nime nagu “Pegasuse väike sari”) avaldanud järjest kaks romaani Hispaaniast pärit autoritelt: hispaanlase Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja kataloonlase Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”.

Tegevuspaigad ja tegelased on raamatuis küllaltki erinevad – Llamazaresi raamat kirjeldab ühte mahaajäetud küla Hispaanias ja sealset viimast elanikku, Piñolil toimub tegevus üksildasel saarel Antarktika lähistel, osalisteks majakavaht, ilmavaatleja ja meremonstrumid. Aga milleski on need raamatud üsna sarnased.

Mõlemad raamatud räägivad paljuski üksindusest. Kui Llamazaresi tegelane on jäänud päris üksi, siis Piñoli peategelane muust maailmast eraldatud paigas sunnitud seltskonnas on pigem üksildane.

Peategelaste arengus on mitmeid sarnaseid etappe: tegutsemiskihk vaheldub minnalaskmismeeleoludega, mälestustest on kord tuge, teinekord teevad need haiget, kontakte väljaspool olijatega kord otsitakse, kord välditakse paaniliselt, selleks, et enda mina täiesti kaotsi ei läheks, leiutatakse rituaale ja püütakse neid täita. Üksindus võib olla küll piinav, kuid lõppeks oli see mõlema raamatu peategelasel suhteliselt teadlik valik.

Kirjeldused, põhjendused ja meeleolud on raamatuis realistlikud ja usutavad. Mõningane müstiline moment, mida võib enam või vähem võtta unenäolisuse, allegooria või kaalutletud kirjanduslikku võttega, on ka “Kollase vihma” peategelase võime suhelda surnutega ning “Külma naha” inimesesarnased kahepaiksed. Ja mõlemas on see kuidagi õigel kohal ja mõjus.

Raamatust jääb õhku nukker meeleolu, tunnetus, et mingid ajad on pääsmatult kadunud ja elu läheb edasi uute reeglite järgi. Meeleolu rõhutamiseks on kummalgi oma märksõnad – Piñolil tuletorn ja suhted monstrumitega, Llamazaresil kollane vihm, mis uhub minema kõik olnu, murendab maju ja mälu.

Kui keegi küsib, et miks ta peaks neid raamatuid lugema, siis mingit mõistlikku vastust mul anda ei ole. Aga kui te soovite paariks tunniks sukelduda Püreneede-tagusesse kurbusesse, nautides sõnade võimu vormida silme ette pilte, hinge meeleolusid ja pähe seniselitamatuid mõtteid, siis on need raamatud hea valik.

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Katja Kettu “Rose on kadunud”

Selle raamatu kohta tahaks eriti ilusti kirjutada, aga kuidagi ei leia neid õigeid sõnu. Ütlen siis märksõna “findiaanlased”. Mu südamele ütleb see sõna nii palju, nii palju, aga neile, kellele ei ütle, soovitan lugeda seda Kadri Jaanitsa imelises tõlkes Katja Kettu raamatut, võib-olla hakkab see sõna neile ka midagi olulist ütlema.

Tõlkija kirjutab raamatust pikemalt https://raamatud.elu24.ee/6832534/naine-kes-on-valmis-raevunult-vastu-hammustama ja ma kopin selle teksti häbenematult siia ka, sest mul on juba kogemusi, kuidas head tekstid netist kaovad. Jätka lugemist

Alastair Reynolds “Aeglased kuulid”

Alastair Reynoldsi “Spioon Europal” meeldis mulle päris hästi, aga selle raamatuga kuidagi ei saanud kontakti. Paar detaili olid enamvähem, aga muidu oli see mu jaoks suht mõttetu närimine ja heameel, et lehekülgi na napilt on… Et on laev, pardal ühe poole sõdurid ja teise poole sõdurid ja tsiviliste, enamikel süüdistus sõjakuritegudes, sõda on läbi ja laev on küll seal, kus ta peakski olema, aga üles ärkavad tüübid ettenähtust nii tuhatkond aastat hiljem, hakkavad siis vaikselt ja vähemvaikselt ühiskonda üles ehitama, püüavad päästa, mis päästa annab, tont seda teab, mis sest välja ükskord tuleb. Militaar, valik, lootus. A aeglased kuulid on miskit kiibisarnast sõdurite rinnus.

Orson Scott Card “Surnute eest kõneleja”

Orson Scott Card on meister. Jah, tal on oma kiiksud ja kinnisideed. Aga see ei loe. Tema maailmades on haaret, läbimõeldust ja fantaasialendu, tema ühiskonnakirjeldustes kogemusepõhisust, läbinägelikkust ja uute faktoritega kohanemist, tema tegelastes inimlikkust, mõistmist ja mõistmatust, tema raamatute ülesehitus on kui Mata Hari looritants, ainult et neid loore on oluliselt rohkem kui seitse ja tantsu lõpus jäävad veel mõned loorid alles lugejate endi tõlgendustele ruumi andma. Ta kirjutab lugudest ja lugusid, mis jäävad lugejatesse kauaks…