Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

Rowling ikka ei ole minu autor. Jah, ma olen läbinud kuus “Harry Potterit” ja polnud väga vigagi, kolmas ja viies osa olid täitsa kabedad, aga rohkem ei ole ma suutnud end lugema sundida. Mul käis aastaid “Surmav igavus”, vabandust, “Surmav valge” raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja lõpuks andsin alla. Olgu siis “Bard Beedle’i lood”. Lugemiselamus on kröömikese positiivsem, kui lihtsat, et jah, see oli loetav, aga mingeid rõõmuhõiskeid mu poolt ei tule. Muinasjutud ise olid täitsa okeid, aga kommentaarid olid mu jaoks liiga näpuga näitavad ja ärapanevad. Küll aga ma tunnustan head tahet, selle raamatu tulu läks Children’s High Level Group heategevusfondile ja küllap mõnel lapsel on nüüd natuke parem, kui ilma selle fondita olnuks.

“Steampunk II: Steampunk Reloaded”

Sissejuhatus — Ann & Jeff VanderMeer “What Is Steampunk” — kena väike arutlus aurupungist ja selle ajaloost.

William Gibson “The Gernsback Continuum” — lahelobedas stiilis, aga minu jaoks suht poindita jutt fotograafist, kes näeb aeg-ajalt mingit imelikku vanadelt reklaamplakatitelt pärit paralleelmaailma. “Hell of a world we live in, huh? But it could be worse, huh?” “That’s right, or even worse, it could be perfect.”

Marc Laidlaw “Great Breaktroughs in Darkness” — fotograafia, keemia, valgus, pimedus, tehnoloogia, kunst ja kannatused. Huvitav vormikatsetus — jutu edasiviimine terminite seletustega, kusjuures tähestikus jõutakse ainult ACEni –, aga jutuna ei mõjunud mu jaoks.

Jeffrey Ford “Dr. Lash Remembers” — arstid, haigused, pandeemia, hullumeelsus, mälukaotus. Epideemia põhjuseks on eosed, mille arenemiseks on vaja sooja ja niiskust, seega igasugused aurumasinad loovad eriti hea kasvukeskkonna. Suremusprotsent on pea pool haigestunutest, aga haiguse üleelanuil on ajus mingid nihked, fantaasia ja reaalsus kipuvad segi minema. See oli juba täitsa jutu moodi jutt, oli nii keskkonda, tegelasi, ideid kui emotsiooni. Suht kurb lugu.

Steven Baxter “The Unblinking Eye” — pigem alternatiivajalugu, kus alul näpuotsaga aurupunki. Kolumbus ei jõudnud kuskile ja Euroopast ei mindud suurtele merereisidele, areneti vaikselt omaette, Frangi impeerium hõlmab ka Suurbritannia. Ühel päeval saabub Londonisse inkade laev. Loo peategelased on parajas varsaeas (16): frangi aadlipoiss, inglise töösturitütar ja maoori poiss inkade teenistuses. “And where you see a pretty ship, I see a statement of power.” Täitsa toimiv lugu, oleks võinud pikemgi olla.

Caitlin R. Kiernan “The Steam Dancer (1896)” — kuskil Metsiku Lääne linnakeses on tantsijanna, kel on mehhaaniline jalg ja mehhaanilline käsi ja võltssilm. Kuigi juhtub üsna võikaid asju, siis lugu ise kulgeb rahulikult, konfliktide ja lõpetatatuseta. Päris meeldiv lugemine, aint lõppu oleks nagu miskit veel tahtnud.

Andrew Knighton “Th Cast-Iron Kid” — Metsik Lääs, vestern, püstolikangelased, mõõduvõtmised ja robot. Lugu oli lühike, aga stiilne, suutis kähku loodud maailma sisse tõmmata ja andis parasjagu vihjeid, et looga kaasas käia, ning ei lobisenud ülearu. Pisut masendav, aga korralik jutuke.

Margo Lanagan “Machine Maid” — vastne abielunaine üksi (mees on pikal ärireisil) kuskil Austraalia pärapõrgus. Majapidamises on kaks inimesesanast robotit, igavusest hakkab naine ühte uurima, kuidas see töötab ja milleks kõigeks seda kasutada annab. Tuleb välja, et mees on seda kasutanud seksileluna, aga milleks naine nuku ümber programmeerib, lugege ise, see on natuke isegi liiga etteaimatav, aga noh…

Ramsey Shehadeh “The Unbecoming of Virgil Smythe” — hullumeelne segadus paralleelmaailmadest ja Agatha Christie “Idaekspressisst”, mäletaks ma “Idaekspressi” tegevust ja tegelasi paremini, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud, praegu oli selline kõhklemisi segase fantaasialennu tunnustus.

Shweta Narayan “The Mechanical Aviary of Emperor Jalal-ud-din Muhammad Akbar” — mõistujutt mehhaanilistest lindudest, mille sees on mõistujutt meistritest abielupaarist ja mehhaanilistest inimestest. Keskkonnaks on eksootiline India, aga arvestades autori päritolu — Indiast pärit maailmas ringikolaja, kes praegu on otsaga Šotimaal — pole see eriline üllatus. Lugeda oli täitsa tore, aga eksootika käis üle ulme.

Chris Roberson “O One” — inglismann esitleb Hiina keisrile arvuti protüüpi, õukond ei ole vaimustuses. Nohjahonkah lugu. Stiililiselt täitsa hästi õmmeldud, aga minu jaoks ebahuvitav.

Samantha Henderson “Wild Copper” — ameerikajumalatelik või charlesdelindilindilik lugu, et Oberon, Titania ja kogu see haldjate kamp on pagenduses Ameerikas, satub nende juurde inimneiu, kes hakkab mingil hetkel koju tahtma, aitab teda selles indiaanipärimuste koiott. Aurupunki ma ei tuvastanud, aga lugu ise meeldis mulle vägagi hästi.

David Erik Nelson “The Bold Explorer in the Place Beyond” — lugu sellest, et Kodusõja ajal võitlesid jänkide poolel ka mehhaanilised hiina sõdurid, sõja lõppedes jäid need kuskile Metsiku Lääne piirialadele oma kogukonda ehitama. Halb ei olnud, hea ka ei olnud, sihuke keskpärane jutt.

Jess Nevins “Lost Pages from “The Encyclopedia of Fantastic Victoriana”” — jäle igav jutt aurusõjamasinatest. Lugu, kui sellist, ei ole, on mingi pseudoajalooline ülevaade. Ainus huvitav detail oli see, et Venemaal olla üritatud Baba-Jagaa kanajalamajakese-kujulisi aurusõjamasinaid teha.

Cherie Priest “Tangelfoot (A Clockwork Century Story)” — hullumaja, hull teadlane ja 11-aastane poiss. Hull teadlane ei ole kuigi hull, aint mälu hakkab ära kaduma, poiss on talle keldrilaboris seltsiks, sest vaikselt segane vanamees, kel vahel ka helgemaid hetki, on parem seltskond, kui lärmakad omavanused. Ja poiss paneb varmalt teadmisetükid kõrva taha ja ehitab endale mehhaanilise nuku, ta tahab, et tal oleks sõber… Pikemat sorti aurupunki, gooti romaani ja ameerika õudust omavahel põimiv jutt. Lugu on, ja iseenesest täitsa hästi kirjutatud, aga mitte eriti minu maitse.

Margaret Ronald “A Serpent in the Gears” — siin andis mu aju alla, ma ei saanud aru, mis toimub. Poolmehhaanilised inimesed, isolatsioonis maatükk, lendmaod, teadlasi täis laev. Kas oli mu mõistus väsind või inglise keel sel jutul liiga raske, aga see jutt jooksis must mööda ja värskema peaga üle lugeda ka ei viitsi.

G. D. Falksen “The Strange Case if Mr. Salad Monday” — hoogne lugu, kus on krimielementi, kaasaegse sotsiaalmeedia pila, õudust ja natuke huumorit. Loo usutuvasusele annab juurde, kui teada, et 19. saj. Londoni postiteenistus oli erakordselt kiire ja hästi organiseeritud, hommikul postitatud kiri võis sama päeva lõunaks saatjani jõuda, meie tigupostiga ei anna kuidagi võrrelda. Täitsa tore jutt.

Tanith Lee “The Persecution Machine” — paralleelmaailmad. Mitte just kõige nutikam lugu, aga loetavladusalt ja korralikult kirja pandud.

Daniel Abraham “Baljour and Meriwether in the Adventure of the Emperor’s Vengeance” — selle loo puhul oleks mul olnud pisut paremat keeleoskust vaja. Et üldjoontes sain aru ja meeldis, aga mulle tundub, et siin olid mingid nüansid, mis läksid mul kaduma. Siin oli vanade müütide kallal urgitsemist ja uut vaatenurka, mehhaanikat, seikluslikkust ja ohtralt aurupungi butafooriat ning nii hõiskavat kangelaslikkust kui resigneerunud tõdemusi.

James L. Grant, Lisa Mantchev “As Recorded on Brass Cylinders: Adagio for Two Dancers” — siin loos on kõige aurupunklikum moekirjeldus: “The peculiar corset and trousers of black denim and lace visible under the tattered excuse of a bustle skirt, the boots, witch looked like they’d been sitched together from seven different time periods, tyo of whitch had yet to occur.” Mehhaanika, ajalugu ja armastus. Ma pean selle loo kunagi üle lugema, et öelda, kas meeldis või mitte.

Vilhelm Bergsøe “Flying Fish “Prometheus” (A Fantasy of the Future)” — seda lugu hakkasin ma lugema eelarvamusega, et algselt 1870. aastal ilmunud taanlase jutt protoaurupungi näitena, eks sel ajaloolist väärtust on, aga kas ka kirjanduslikku, aga olin meeldivalt üllatunud. Jutt on vormistatud kirjana, ei mingit heietamist, vaid täis tegutsemist ja uhkete uute tehnoloogiliste saavutuste kirjeldust. Tulevikuaasta on 1969 ja minakangelane sõidab õhulaevaga Panama kanali avamisele. Nii mitmedki mõtted tulevikust on jutus päris nutikad (n päikesepaneelid). Ainus, mida ette heita, on dialoogide vähesus :)

Catherynne M. Valente “The Anachronist’s Cookbook” — suht määhh jutt revolutsiooni õhutamisest, masinate mässust, protofeminismist. Teemadel endil pole ju viga, aga jutu kulg oli tüütuvõitu.

Sydney Padua “Lovelace & Babbage: Origins, with Salamander” — koomiks Ada Lovelace’ist. Eee… haledavõitu…

Matthew (Alcott) Cheney, Rikki Ducornet, Fabio Fernandes, Felix Gilman, L. L. Hannett, Ekaterina Sedia, Angela Slatter, Brian Stableford, Ivica Stevanovic “A Secret History of Steampunk” — idee mulle meeldis, et mitmed autorid kirjutavad jupphaaval sama maailma. Ja see maailm on vägagai aurupungine, peategelaseks mehhaaniline jaanalind. Aint et kuna see oli erinevale eelnevast raamatust mingis 8-punktises kirjas, siis ma lasin diagonaalis ja erilise süvenemiseta. Õpetussõnad kirjastajatele: kui te tahate, et keegi teie väljaantud raamatuid ei loeks, kasutage luupinõudvat kirjasuurust.

Väljajuhatus — Gail Carriger “Which Is Mightier, the Pen or the Parasol?” — aurupungist moes ja kirjanduses ja “tee-ise” mõtteviisist. — Jake von Slatt “At the Intersection of Technology and Romance” — tänapäeva tehnoloogia on tavainimesele liiga üle pea ja aurupunk on moes, sest see käsitleb tehnoloogiad, mis on hoomatavad. — “The Future of Steampunk: A Roundtable Interview” — tundmatud vastajad ja igavad vastused, aga raamatut lõpetama sobisid päris kenasti.

Kui kätte satub, lugege, enamus jutte on täitsa huvitavad.

Ahjaa, kogumiku panid kokku Ann & Jeff VanderMeer.

Jim Butcher “Suverüütel”

Minu jaoks väga õige aeg selle raamatu jaoks oli just praegu, praegu, mil on suve ja talve vahetusaeg, ja et praegu on viies osa ka eestikeelsena väljas, tuleb vaid Evale raha pakkuma minna :) Niisiis — Harry Dresdeni toimikute neljas osa. Võlurid ja haldjad ja libahundid ja lahendamist vajav mõrv. Kõik jookseb tohutu kiirusega üksteise otsa ja survestamist on mitmelt poolt. Õnneks oskab Harry leida ka liitlasi. Mu jaoks seni sarja parim osa, et on parasjagu maailma avamist, rohkelt seikluslikkust, uute tegelaste iseloomustuseks on pajatatud just nii palju, et tegelastest aru saada, aga mitte nii palju, et heietamiseks läheks. Raamatu moto võiks olla Eno Raua “Naksitrallidest” pärit “Looduses peab valitsema tasakaal.”

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu”

Ära nuta, Nerissa,
sind äratatakse ellu,
kõik äratatakse ellu,
isegi kasuksepp
ja pehme kass,
mis ta sul nüüd oligi,
must või valge…
See on kui
suve tagasitoomine.
Mis ootab ees,
kas võõras jumal või ingel
või deemonid ja trilobiidid?
Kes teab, kes teab…
Aga vinguvast jalaluust
me ei pääse, Nerissa,
ka siis, kui kõik, kõik
äratatakse ellu.

Selle raamatuga on nüüd nii, et kuigi mu soovituslause on tagakaanel, siis raamatu otsast otsani lugemiseni jõudsin alles nüüd. Muidugi oli mul enamus jutte varem loetud, siia kogumikku ongi saanud suuresti kusagil varem ilmunud jutud. Aga oli omamoodi huvitav vaadata, et kuidas need jutud siis nüüd mõjuvad ning kuidas lood nii koos olles üksteist mõjutavad.

“Võõras jumal” — kuidas loomad endale sabad said ja mõned endale jumala. Minu jaoks kuidagi antiigi- või klassitsismihõngune lugu.
“Must või valge?” — kui selleks, et üks saaks elada, on vaja eemaldada teine. Ootamatult helges ja lõbusaski meeleolus alanud jutt võtab lõpuks üsna mõtlikud toonid.
“Nerissa” — kui “Nerissa” ilmus, siis meeldis see mulle väga, siin kogumikus teiste kõrval on see lihtsalt üks huvitav jutt, vaimustust enam ei tekkinud. Aga üks teemadest — raamatud ja nende mõju — võiks lugejale rahvale ekstra huvi pakkuda, niiet kes pole seda juttu lugenud, siis soovitan küll.
“Kasuksepp” — libahundid ja hingepäästjad, kes ja kuidas, lugege ise, minu jaoks üle lugedeski mõjuv ja tasemel lugu ja ka selle kogumiku lemmik.
“Kass” — pildike 17. saj. Tartu agulielust.
“Pehme” — üsna huvitav ideemäng, oleks tahtnud näha, kuhu see verevahetus välja viib.
“Deemonid ja trilobiidid” — vahelduseks on siin tänapäevane keskkond, Tartu ja Aruküla koopad, aga välja tuleb kuidagi väga friedenthalik ajaloo, teoloogia ja psühholoogiaga mängiv õudusjutt :) Ja siin jutus on väga hea õuduse definitsioon: “Õudus ei ole kohalolek, õudus on eelaimus, kohaloleku puudumine.”
“Suve tagasitoomine” — mõttemängune lugu, stiil istus mulle päris hästi, aga mõtet oleks kröömikese veel tahtnud.
“Ingel” — ikka on jutukogudes sees see üks lugu, mis täitsa mööda külgi maha jookseb. Minu jaoks oli siin see “Ingel”.
“Vinguv jalaluu” — vilepill, nägemused, Ida mütloogia ja natuke hull teadlane, ses mõttes, et ikka on vaja ise katsetada, kirjandusest ja oletustest ei piisa :)
“Kõik äratatakse ellu” — siin on sutsu teistsugune lõpp, kui sellel jutul, mis kogumikus “Ülestõusjad ja kodukäijad” oli, mulle meeldis see varasem udusem vist rohkem, aga autori idee toob selle kogumiku variant muidugi paremini välja ja sobib lõpulooks niimoodi suurepäraselt.

Kogumikku kokku võttes — mul on väga hea meel, et see kogumik ilmus, paljud jutud mõjuvad siin kogus üksteisele tuge andvalt paremini, kui needsamad jutud teistest kogumikest leituna tundusid, ainus erand on “Nerissa”, mis säilitas küll oma tugevuse, aga kaotas natuke sära, teised lood on ainult võitnud. Et jah, lugege. Ja laske end üllatada :)

Steven Brust “Taltos”

Tundsin, et tahaks midagi lihtsat, lobedat, meelelahtuslikku ja peadpuhastavat. “Taltos” on küll meelelahutuslik ja peadpuhastav, aga väga lihtne see lugu ei ole. On väga hästi läbimõeldud maagia-maailm, kus toimib nii võlukunst kui nõidus, aga neid, kel teadmisi-oskusi mõlemas vallas, on väga vähe, üks neist on loo peategelane Vlad Taltos. On hästi läbimõeldud ühiskonnakorraldus oma klasside, ajaloo ja konfliktidega, nagu päriseluski, tipust põhja ja põhjast tippu liikumine on üsna ebatõenäoline, aga paar-kolm sammu klassivahetust üles-alla suhteliselt võimalik, seda enam, et jheregi koja tiitlit saab osta. On kriminaalne maailm oma aukoodeksiga ja see on see lähiruum, kus Vlad Taltos toimetab, nimelt on ta palgamõrtsukas ning väiksema linnajao maffiaboss. Raamatus jookseb korraga kolm ajajoont: Taltose üleskasvamise lugu, Taltose palgatööga seotu ning Taltose nõiaoskustega seotu. Lõpuks jooksevad kõik kolm lugu kenasti kokku. Loo moraal võiks olla, et ole, kes oled, head sõbrad on see kõikse suurem vara. Taltosel on lapsepõlvest dragaeralasest murdvaras Kiera, noorpõlvest ikiklik pisilohe Loiosh ning ma arvan, et mõnevõrra võib tema sõprade hulka lugeda ka tema isiklikku assistenti Kragarit ning raamatu lõpuks draakonite klanni kuuluvat Morrolani. Ja julge hundi rind on rasvane või haavleid täis. Ja harjutamine teeb meistriks. Ja veri on paksem kui vesi. Ja veel mõned taolised vanasõnalised tõdemused.

Stiilinäiteid:
“Jagati käske, tehti korraldusi ja ma vaatasin oma testamendi üle. Tavalised asjad.”
“Teel otsustasin, et mu vanaisa oli kindlasti teadnud, millest räägib: relva kandmine on pahanduse otsimine. Jätkasin selle kandmist.”
“Tulemusena sain teada väga palju huvitavat. Kõige tähtsam oli õppida hoolikat kõike, mis võis sulle haiget teha.”
“”Kas meil on häid põhjuseid, miks nad peaksid seda tegema?” — “Kuna julgeme küsida.””

Sebastien de Castell “Queenslayer”

Raamat algab küll lumeväljadelt, aga jõutakse nii lossidesse kui vangikongidesse. Kellen viiakse kohtumõistmiseks kuninganna ette, mängib kuningannaga partii kaarte, saab ootamatu ameti ja peab kohanema õukonnaeluga, püüab päästa hättasattund näitsikuid ja peab proovima ise ka kuidagi elus püsida. Oravkass on turtsakam kui kunagi varem, aga abi on tast kõvasti, paraku pole ka tema purunematu. Raamatu esimene pool meeldis mulle päris hästi, aga alates umbes sellest, kui Kelleni õeke kohale ilmus, hakkasid asjad mu jaoks metsa minema. Mulle ei meeldi, kui autor oma tegelasi liiga suure supi sisse keerutab, minu jaoks muudab see ebausutavaks nii supi sisse sattumise kui sealt väljarabelemise. Ja laipu sai liiga palju. Uudishimust lugesin küll edasi, aga seda õiget lugemismõnu raamatu teisele poolele enam ei jagunud. See oli küll hea nõks, et raamatu alul lumeväljadelt saadud vihje raamatu lõpupoole lossis kasulikuks infoks osutus, aga ikkagi, minu jaoks oli see vaid poolenisti hea raamat.

Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin raamatu kõrtsi viia. Püssirohukeldrina oli ehitis kasutusel 18. saj. lõpul – 19. saj. algusaastatel, 19. saj. oli seal pikalt õllekelder, 20. saj. suures osas Tartu Ülikooli laohoone ja pisut tehti seal ka teadust ning 1982. aastast avati kõrts. Viimased ümberehitused olid 1999/2000, niiet tänase välimusega on kõrts tegutsenud üle paarikümne aasta. Ma arvan, et Kellenile meeldiks, et sõjalisest objektist on saanud meelelahtusasutus.

Roger Zelazny “Igikelts ja tuli”

Ma tunnen ennast nagu kass, kes on parasjagu hiirega mänginud, pistnud pintslisse tassitäie koort, saanud kätte soovitud koguse kõrvatagust sügamist ja pikutab nüüd laisalt ahju kõrval kapikesel just talle seatud padjal, laseb nurru ja vahel laisalt sõtkub käppadega.

Elu on ilus, kui nii häid raamatuid avaldatakse!

Mmm, mõnus, nurrrr… Ega ma muud selle raamatu kohta praegu öelda ei tahagi.

Teri Terry “Evolution”

Eellugu

Ma vahel venitan väljakutse teemade piire natuke mulle rohkem sobivasse suunda ja vahel teen lisakitsendusi. Selle punkti väljakuulutamise ajal võtsin ma pähe, et siia tuleb autor, kellest ma suurt midagi enne ei tea ja kelle loomingut ma enne 2021. aastat lugenud pole. Teri Terry on mu meelest lahe nimi, ma pole viitsinud otsida, on see õige nimi või pseudonüüm, aga vahet pole, mõlemal juhul on mu meelest tegu vahva nimega.

Raamat ise

Triloogia kolmas osa. Kui nüüd käsitööalaste võrdlustega (et esimene osa “Contagion” kui gobelään ja teine osa “Deception” kui lapitekk) jätkata, siis see viimane osa on ristpistes vaip. Jutustajaid tuleb üha juurde, aga käsitööoskuseid kõigile võrdselt ei jagu. Shayl on kõige paremad lõngad ning korralik tikkimistehnika, lugejana olen ma tänulik, et suurem jagu vaipa on tema tikitud, Freja lõngad on allahindlusest, kohati liiga luitunud, pisted pisut hooletud, Kai käis vanaema korvi kallal ja tema tehnika on püüdlik, aga veidi kange ja kohmakas, Calliel on enda ja teiste kampsunitest ülesharutatud kraam ning algaja ebaühtlus, aga enamjaolt pole viga, ning Jenna lõngad on kuskilt kaugelt värvilise traadi maalt, tema panus vaipa on mõned üksikud pisted, aga parasjagu õigetesse kohtadesse. Meditsiinile, militaarile ja füüsikale tuleb lisaks religioon (või midagi sellesarnast, igatahes on tegu uusvaimsuse sektiga) ja pealoogia ning natuke geneetikat. Palju jama ja happy end. Ei olnud sarja parim raamat. Võib-olla seepärast, et siin osas sahmerdati rohkem omavahel ja laiemat pilti anti näpuotsaga, võib-olla seepärast, et tegelased olid liiga must-valged, võib-olla seepärast, et lõpplahendus tundus mulle mage, võib-olla sai juhuslikke kokkusattumisi liiga palju, võib-olla oli jutustajaid liiast. Aga põhiküsimused said vastused ning üleüldinine loo- ja maailmaehitus väärib tunnustust.

Isiklik konks

Hoolimata sellest, et lugu mind enam kuigivõrd ei köitnud, vedas tekst end ladusalt edasi ja mingit poolelijätmise mõtet küll ei tekkinud. Ja kassid :) Teri Terry on üks neist kirjanikest, kellele tundub, et kassid ei ole päris tavalised maised olevused, Terryl on siin raamatus ka omapoolne seletus välja pakutud.

Teri Terry “Deception”

Eellugu

Lugemise väljakutse grupis tuli jutuks raamatute välimus ja ma kirjeldasin oma eelistusi pilguköitvuse osas umbes nii: “Tavaliselt miskit tumedat — must, tumesinine, tumeroheline, tumedam lilla — kuhu on vähesel määral ja sobivas toonis heledust lisatud, olgu siis pealkirja-autori või mõne kujunduselemendiga. Sellisest raamatust ma ootan, et see võiks mulle meeldida 🙂”

See raamat on must ja sinine ja valgega tekst. Kui tavaliselt need suured imelikest kohtadest poolitatud pealkirjad käivad mulle närvidele, siis selle raamatuga see nagu sobis. Kaasjuttu lugesin nii pinnapealselt, et arvasin teose esmapilgul noortekrimi olevat ja mõtlesin, et miks mitte. Autori nimi oli tundmatu, aga kuidagi huvitav. Mis mind aga tegelikult ja päriselt ära võlus, oli see, et leheservad olid värvilised, sinised nimelt. Internet on kole asi, sa saad üsna kähku teada, millest sa oled ilma jäänud, nimelt ma ostsin endale sarja esimese ja kolmanda osa ka, aga nendel mulle saadetud raamatutel on valged servad, kuid netis on näha, et mingid väljalasked on ka neil värviliste servadega….

Ok, hind oli ka määrav tegur, paari euro eest tundmatu looma nahka võib ju katsetada küll.

Raamat ise

Kui esimene osa oli seinavaip, siis see oli pigem lapitekk, et kõik värvid ja värvivariatsioonid on küll olemas, aga läbipõimumine ei ole nii sujuvate üleminekutega. See-eest on motiivid ja kui kui motiivid tekiks kokku panna, tuleb nähtavale ka muster. Shayle ja Calliele lisandub jutustajaks Kai ning enamasti on Kai ja Callie vaheldumisi ning siis pikema plokina Shay. Ühtpidi lisas see loo jutustamise vaatepunkte, aga se plokilisus tõmbas eelmisest osast tuttavat tempot maha. Raamatus uuritakse edasi viiruse puhkemise ja leviku põhjuseid, haiguspuhang jõuab ka Londonisse.

Raamatu üks peateemasid minu jaoks oli, et inimesed kardavad endast erinevaid ning hirm väljendub tihti vägivallas. No ja mõttemängud supervõimete üle. Ja tumeaine üle. Ja usalduse üle. Ja saladuste üle.

Isiklik konks

Mulle jäi miskipärast mulje, et autor on Buffy-fänn, seda nii mõnede stseenide ülesehituse kui mõnede kõrvalkarakterite iseloomustuse tõttu. Harry Pottery fännidele on ka raamatus omad laused.