Charles de Lint “Wolf Moon”

Kui mu senised de Linti lugemised on olnud, et ma sisemiselt hüppan rõõmust üles-alla, et nii hea, nii hea, lugege kõik, siis selle raamatu puhul lausa ei hüppa ja kõigile soovitama ka ei kipu, kuigi päris hea lugemine oli mu jaoks ikka. 

Libahundilugu. Palju kammerlikum, kui need lood, mida ma varem olen lugenud. Mängud Euroopa mütoloogiaga ja tava-fantasyga. Pseudokeskaeg, kuskil mägede ja jõgede vahel on üks kõrts, kuskil on rida väikseid külasid ja kuningriike, aga need ei puutu eriti asjasse, oluline on kõrts, selle elanikud — ränduripisikuga kõrtsipidaja, tema noor sugulane, teenijatüdruk ja kaks sulaspoissi, kõik kokku rohkem perekond kui pere- ja teenijarahvas — ja kaks külalist — libahunt ja muusik. 

Lugu ise oli mu jaoks küllalti lihtne ja etteaimatav segu põnevusest, õudusest ja armuloost ning erilist elamust ei pakkunud, aga de Linti kirjutamist nautisin ma küll. Mul tekkis siin ingliskeelseid noortekaid lugedes juba tunne, et ma üsna oskan inglise keeles lugeda, de Lint andis selgelt mõista, et ega ikka hästi ei oska küll, sõnavara on napp ja osadest lausekonstruktsioonidest läbinärimine nõudis päris korralikku pingutust. Aga see oli huvitav ja ilus :)

Eesti lugeja jaoks on see libahundi käsitlus kuidagi normaalne, lääne lugeja jaoks, kes on harjunud, et libahunt on sunniltmuutuv kurjus, võib käsitlus, et libahunte on igasuguseid, ka leebemaid ja iseotsustajaid, olla võib-olla isegi originaalne. Muusika mõju on siin raamatus üsna oluline märksõna. Aga suure osa, mu maitse jaoks natuke liiga suure osa, raamatust võtavad enda alla igapäevaaskeldused ja kangelase siseheitlused. A nuh, las siis olla, midagi lihtsamat siis seekord autorilt, kelle loomingut ma väga austan.

“Sleepy Hollow” — 5 koomiksit

Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.

2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.

#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.

Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.

#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.

#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.

Nicola Griffith “Slow River”

Mul on lugemata küberpunki koduses raamaturiiulis ootamas küll, aga kui ma kunagi suvel auru- ja küberpungi nimestikku lisa otsisin, siis tuli lugemise väljakutse grupist Mart Pechteri möödundaastane muljetus ette ja see “Aeglane jõgi” jäi mind painama. Tuli ikka endal ära lugeda. Muljed on umbes samad, et miskit nagu oleks, aga ega ikka pärispäriselt ei ole ka. Lugu on täitsa hästi kirjutatud, keskkond — kiipide mõju ja veepuhastusjaam — iseäranis. Ka ajaga mängimised on kenasti paigas ja kerivad juttu väga hästi edasi. Aga karakterid võinuks veidi tugevamad ja huvitavamad olla ning krimiliin jättis lõpuks natuke meh-tunde. Kui raamatu vastu huvi tekkis, siis minge lugege Mardi postitus läbi, tal on kõik palju paremini ära seletatud: https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/posts/2617078071902051/

“Clothes are different, but there’s always been fashion. Food is different, but there’s always been taste and fads. Oh, there may be new ways to read books these days /—/, but people don’t change. Not really.”

 

Oliver Bowden “Assassin’s Greed. Taassünd”

See raamat on halb, aga mitte läbinisti halb. Abitu, veniv, mustvalge, naiivne. Aga sinnammani, kui ma õlgu kehitasin, et miks see raamat ulmekate all on, sobiks paremini ju ajalooliste teoste hulka, polnud lugemine eriti valus, et halb küll, aga siiski loetav, see templirüütilite ja assassiinide vastasseisu kirjeldus polnud kõikse hullem ning siin olid koguni omad peaaegu head hetked, näiteks see 15. saj. lõpu Itaalia linnriikide võimujoonte kirjeldused ja tegelasena Leonardo da Vinci või peategelase areng või mõned põnevushetked, aga sealt, kus ulmeelement tegelt ka sisse tuli, läks asi ikka väga igavaks kätte ära, kärtsmürtspõmmpahh ja pateetiline jura. Mängu ma mänginud ei ole ja filmi ka näinud ei ole ja ega see raamat ei innusta ka kuidagimoodi, kuigi netis vastujooksnud pildid annavad teada, et tegemist on päris kena visuaaliga. Ahjaa, selle eest, et raamatu lõpus on tegelaste nimekiri ning itaalia- ja ladinakeelsete väljendite sõnastik, tasub küll tänulik olla :)

Joe Hill, Jason Ciaramella, Nelson Dániel “The Cape. 1969”

Ma satun vahel netis sinna vabasse koomiksikeskkonda kolama ja kuna ma üldiselt koomiksite ajaloo ja trendidega olen väga kehvasti kursis, siis mulle satuvad vahel suht veidrad asjad ette.

Ma otsisin näidet kuuekümnendate koomiksitest, aga kõik, mis ette sattusid, olid mu maitse jaoks nii kehvasti joonistatud, et ma ei viitsinud neid lugeda. Selles loos oli otsitav aastaarv sees, pilt mulle meeldis ja kui ilmumisaasta on 2013, siis peab tõdema, et viiekümne aastaga on koomiksite joonistamisstiilid ikka väga palju muutunud — värvilisemaks, rikkalikumaks, täpsemaks.

Lugu algab kui tavapärane Vietnami sõja lugu, aga saab müstilist vinti juurde. Vägivalda on palju, aga esteks on see sõjalugu ja testeks, vaata kaanele, kes alusloo kirjutas, eksole, seda oligi ju oodata… Autorite töö on jagunenud nii, et Joe Hill (kui keegi veel ei tea, siis Joe Hill on Stephen Kingi poeg ning nende loomingus on sarnaseid jooni) on alusloo autor, Jason Ciaramella kirjutas loo koomiksiks ja Nelson Dániel joonistas pildid.

Siis ma tuhnisin natuke veel ja sain teada, et see raamat on eellugu sarjale “The Cape” ja et põhisari on lugejatele täitsa hästi meeldinud, selle “1969” osas on arvamused seinast seina. Mul endal on suht kõhklevad muljed. Pildiline pool mulle meeldis, see stiil ja värvidevalik. Loos midagi oli, mingi konks ja mäng oodatu ja ootamatuga, aga miskit jäi närima, et pole nagu päris see, minu puhul võib see lihtsalt olla sellest, et ma põhilugu ei teadnud, kuigi, ilma selle teadmista mõjus lugu mu jaoks täitsa terviklikult. 

Põhjus, miks mulle see Vietnami sõja lugu just nüüd silma jäi, oli see, et Prima Vista vestlusõhtul Uwe Laubi  ja Jüri Kallasega oli juttu sellest, et 1971., 1972. aastal kasutasid ameeriklased Vietnamis kliimamanipulatsioone, lastes vihmahooajal mahalangeval vihmakogusel kolmekordeistuda. 1974. aastal tuli selle tõukel ÜRO konventsioon, mis keelas ilmasekkumiste kasutamise sõjapidamises.

Luke Arnold “The Last Smile in Sunder City”

Ulmekrimi. Miskipärast meenutas kohati Kalmsteni ja pooleliolevat VanderMeeri. Maailm, kus on toimunud muutus, siin raamatus kadus järsku maagia, ja üksik detektiiv proovimas ühekorraga nii juhtumit lahendada kui maailma päästa. Kõik ei ole muidugi nii, nagu alul paistab ja tasapisi minevikus sorides saab asjadest parema ülevaate. Kangelane saab vintsutatud, aga jõuab lahenduseni, abikäsi ja -sõnu tuleb õiges järjekorras, lahendus on küll veidi teistmoodi kui oodatud ja mingid olulised asjad jäävad järgmisse raamatusse.

Suur aitäh, Irina ja Diana, et te seda raamatut tutvustasite! Ma ise poleks seda üles leidnud.

Raamatu maailm ei paistnud mulle kuigi originaalne, tundus loetud-nähtud teostest kokku pandud, ka kirjutamisviis ei olnud just midagi ennenägematut, aga seda oli kuidagi väga mõnus lugeda. Kokkupanemiseks olid võetud head tükid ja neid siis toredalt omamoodi keeratud ning raamat oli täis muhedaid sõnastusi. Nukrus ja huumor olid parajasti tasakaalus. Mingitest äkšn-kohtadest ma lasin natuke diagonaalis üle, aga suuremalt jaolt oli selle raamatu lugemine lihtsalt lust. Kaasamõtlemist ja kaasaelamist ja head meelelahutust pakkuv teos. Muuhulgas oli tore, kuidas mingid detailid olid edasise loo mõistmise jaoks olulised tähele panna ja mingid muud detailid olid üldise keskkonna loomiseks ning mingid olid lihtsalt kirjutamisrõõmust sisse saanud.

Ma lähen nüüd guugeldama, kust ma teise osa saan ja kui kaugel see kolmas on :)

Jules Verne “India printsessi pärandus”

Kaks linna kerkimas on kaugel Ameerika läänerannikul. Üks preisi sõjatööstuslinn ja teine prantsuse tervisenatside oma. Kuidas tulid ideed ja rahastused ja mis neist linnadest sai, jutustabki “India printsessi pärandus”.

Selle raamatu nautimisele tuleb kasuks oskus end ajas tagasi mõelda, kas just poolteist sajandit tagasi raamatu ilmumisaega, aga mingi sammu tagasi küll. Samuti kulub ära enda noorema mina ülesleidmine. Mul võttis mängureeglitega kohanemine veidi aega, aga tegelt oli tegu omas ajas vist vägagi vinge seiklusjutuga. Tegelastega on kehvemini, stereotüüpe, üleelusuuruses lopsakaid kirjeldusi, liialdatud head ja liialdatud halba ning tänapäeval vägagi veidralt mõjuvaid seisukohavõtte on kamaluga, aga raamatus on ka värskeid ideid, tehnilise poole läbimõeldust, põnevuse kerimist ja kogenud eesmärgipärast stiilikasutust ning seda miskit, mis annab ainest tänasel päevalgi mõtteid mõlgutada. Kui raamatut viiepalli süsteemis hinnata, siis tänases päevas vaevu venitab kahe välja, aga kui end mõlemat pidi ajas tagasi mõelda, siis tubli koolipoisi kolm.

Martin Kirotari tõlget kiidaks, ega ma sellele tähelepanu pööranud, aga kui silma jäi ainult üks sõna, mille puhul ma arvasin, et siia oleks mõni teine sõna paremini passinud, siis on ju tegu hea tõlkega.

Kiidan kirjastust otsuse eest anda välja raamat illustratsioonide ja järelsõnaga :)

Õiglus, hea ja kuri on täiesti suhtelised ja sõltuvad tavadest. Absoluutsed on vaid suured loodusseadused.

“Me armastame Maad”

Ma olen Veiko Belialsi asju, nii luulet kui ulmet, üksjagu palju lugenud ja enamasti on ta looming mulle täitsa hästi meeldinud, iseäranis hästi vast jutukogu “Helesiniste Liivade laul”, seda olen ülegi lugenud korda mitu ja ikka midagi uut ja huvitavat või vana head ja tuttavat sealt avastanud. Helge mälestus on ka “Ashinari kroonikatest”, aga seda ma pole üle lugenud, niiet ei oska öelda, kuidas see ajas vastu on pidanud. “Kogu maailma valgus” piidleb mind etteheitva näoga riiulist, aga on nii, et see kogu jääb veel veidi oma aega ootama, vaatasin hoopis sinnapoole, et Veiko Belials on kokku pannud ja tõlkinud viie kogumiku jagu venekeelseid ulmejutte ja tuli tahtmine hoopis proovida uurida, kuidas Belias seal põllul toimetab. Väga kenasti toimetab.

Kogumik “Me armastame Maad” on päris põnevalt kokku pandud, ei, mulle ei meeldinud sugugi kõik jutud, aga need jutud kuidagi sobisid üksteisega ja olid piisavalt samas teemas, et mingit tervikut moodustada ja järjepidevust tekitada, aga teisalt olid stiililt või lahenduselt küllalt erinevad, niiet korduste tunnet ei tekkinud. Tõlget oli eriti hea lugeda. Belials tõesti teab ja tunneb igast nii ladusaid kui keerukaid eesti keele nõkse (ja kui tarvis, leiutab vist juurde ka) ning mulle tundub, et erinevate autorite puhul läheb ta üsna lihtsalt nende etteantud stiiliga kaasa.

Jutud üksiti:
Arkadi ja Boriss Strugatskite jutud “Otsustav katse” (1959) ja “Üksikud oletused” (1959) mulle muljet ei avaldanud, aga ma saan aru, miks need jutud siin kogumikus on; Vladimir Mihhailovi “Oja Iapetusel” (1968) rabas mind ajakirjanduse kriitikaga, lihtne idee, pisu venivalt, aga ilusti kirja saanud; Andrei Balabuhha “Surnumatja” (1975) puhul käis tehniline jutt mul nii kõrges kaares üle pea, et inimliku poole osa ei suutnud ka enam aduda; Viktor Kolupajevi “Me armastame Maad” (1975) on natuke veniva sissejuhatusega mälukaotustega mängiv jutt Maast ja kosmoselennust; Vjatšeslav Rõbakovi “Koduhoidjad” (1987) muidu vaikselt kulgev puändile rõhuv jutt ja “Vesi ja laevukesed” (1992) minu jaoks kogumiku kõige tugevam jutt, mulle ei meeldinud seda lugeda, aga see jutt pani kõige enam lipikuid raamatu vahele panema (“Mida vähem võltse sõu ja vastumeelseid tegusid sa ühe inimesega suhtlemise tõttu räägid ja teed, seda sümpaatsem on sulle see inimene.” “”Keeruline.” — “Amööbidel on kõik lihtne. Inimene pole amööb.”“) ning pärast raamatu lõpetamist jutu sisu üle mõtlema; Juri Nesterenko “Maa helesinine taevas” (2002) pinget keriv Maale tagasipöördumise lugu; Nik Sredini “Niña” (2010) on lõbusamas meeleolus kosmoserännulugu, kus ei puudu ka kass, kes muide paitadasoovijate jaoks “pole triikimislaud, vaid üllas loom.”

Et jaa, olen rahul, et lugesin, ja plaanin kunagi (ebamäärases tulevikus) need ülejäänud kogud ka kätte võtta.

 

Clifford D. Simak “Jumalate valik”

Eks iga inimene pakib oma seljakotti elu jooksul mitu korda ümber. Kui ma vaatan seda “Jumalate valikut”, siis siit oleks üsna paljut võtta. Praegu maa võtan mõned toredad detailid, näiteks muusikapuud, indiaaniteema, keskkonnaalased mõtisklused. Originaal ilmus 1971. a ja ma tunnustan Simakit indiaaniteema tõstatamise ja lahtikirjutamise eest. Kuigi tänapäeva pilguga natuke naiivne ja idealistlik, aga tolle aja kontekstis võis see täitsa abiks olla ning kui kuulata Indrek Pargi mõtisklust sellest, et kuna nii palju kombestikku on ajas kaduma läinud, siis on vaikselt tekkimas hõimudeülene panindiaani kultuur, siis võib ju tulevikunägemuses mingit üldistust teha küll. Simak hõimunimesid ei kasutanud, vihjete järgi arvan, et ühe hõimu puhul võib tegu olla odžibvedega. Keskonnaalased mõtted on Simakil küll lihtsustatud ja ebamäärased, aga mõnda aega edasimõtisklemiseks võib kaasa küll võtta. Kümmekond aastat tagasi oleks ma siit võtnud robotid ja nendega seotud eetikaprobleemistiku, omapärase lähtepositsiooni, kus maal on vaid käputäis inimesi, ülejäänud on ise või meelevaldselt kusagil kaugetel tähtedel. Veel varem oleks ma proovinud sotti saada religiooniga seotud sasipuntrast, seda on lopsakalt ja mitme nurga alt, ning lasknud end kaasa kiskuda inimvõimete arenemise võimalikustest. Eeldus, et 5000 aastaga keel eriti ei muutu, on natuke veider, aga kui võtta, et ka inimiga pikenes ja keelevahetus käib põlvkonniti, siis las olla, selle teema korjaku keegi teine üles. Loo ülesehituse, kus on mitu vaatepunkti ja mitme inimese hääled, ja selle saimakliku nukkerilusa meeleolu oleks ma aga iga kord üritanud kotti toppida, eks nüüdki :)

“Vinguv jalaluu”

Kui kogumik “Läbi valu ja vaeva” sattus mul lugemisse täpselt õigel ajal ning ma lugesin muidu ka toredaid jutte tol hetkel mingi erilise rõõmuga, siis “Vinguva jalaluuga” läks kahjuks vastupidi, no kuidagi ei olnud õige aeg ja püüdsin, mis ma püüdsin, aga ei hakanud selle kogumiku lood eriti hästi tööle mu jaoks. Aga siia punkti ma Lauluisa tahtsin ja see kogumik ootas lugemist juba jupp aega.

Lood tagantpoolt ettepoole:

Indrek Hargla “Meristepidu” — Meri, muistendid ja rahvaluuleuurija. Segu Kreutzwaldist, Orlaust ja Lovecraftist, seda siis teemadest. Harglat ennast on ikka ka, seda siis stiililt.

Meelis Friedenthal “Vinguv jalaluu” — Jalaluust vilespill ja nägemused. Friedenthalile omaselt intellektuaalselt huvitav, aga emotsioonid jooksid mul sedakorda lugedes mööda külgi maha.

Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” — Ristmetsa Priidu-Rein, rõugutaja ja puukoorenahaga tüdrukud. Jutt jooksis üldjoontes hästi, aga midagi jäi väheks ja midagi sai palju.

Mart Sander “Üksinduse allikas” — Allikas, allikahaldjas ja ajaränd. Mul on Sandri lugudega tempo probleem, mu meelest hakkab ta valedes kohtades heietama ja valedes kohtades kiirustama. Idee on iseenesest hea.

Indrek Hargla “Kahitud kuningatütar” — Alternatiivajalugu, maagia ja Kreutzwald. Hargla tempo mulle sobib, stiilimäng ka, lõpp oli täitsa olemas, aga miskit krigises ja nagises ja ei lasknud lugu hästi edasi.

Maniakkide Tänav “Kuningatütre kingitus” — Küberpunklik kuningatütre päästmine. Lugu oli mõnus lugeda, toredad detailid ja keskkond, aint et pärast lugemist tuli ette, et miskit jäi nagu puudu, mingi point või lõpetatus.

Siim Veskimees “Kuues Maa” — Paralleelmaailmad, mitmed osapooled, müdinat ja rauda. Kapaga tüübilist veskimehelikkust, mille peale ei viitsi enam ei ohata ega muiata, aga kuskil on ka mõned lahedad detailid, käigud, looarendused.

Mann Loper “Tänulik Olevipoeg” — Postapo, taevased ja põrgulised. Kogumiku kõige soojem lugu, mis algab kui Kreutzwaldi ainetel fantazy, muutub sammsammult sf-ks ja hoiab kogu aeg inimlikkust üleval.

Andrus Kivirähk “Puulased ja tohtlased” — Puulased, tohtlased ja Balti kett. Algidee on iseenesest hea, aga ei olnud mu jaoks ei huvitav ega naljakas ega stiililiselt põnev, kokku “meh”.

Joel Jans “Tarkmees taskus” — Juhuu! Las käia! Kapakul, galopil, traavil läbi ERMi Kreutzwaldi mängu :) Hoogne, omapärane, kõnekeelne, mängulustlik küberpunk.

Selle raamatu üldidee, see hommage Kreutzvaldi ennemuistsetele juttudele, on mu meelest väga-väga hea ja kunagi võiks seda natuke teise autorikoosluga isegi korrata. Lood ise haakisid vähem kui võinuks, aga mingist osast oli asi mu mittesobivas lugemisajastuses ja lugude ideed, et kuidas just üht või teist motiivi enda jutuga passitada, olid mu meelest nutikad. Laias laastus läks mul rõõmsama lugemisega rohkem lõunaeestlaste loodu, see Tartu-Elva telg, pealinna kandi autorite tekstidega oli vaeva rohkem.

Üks huvitav asi on, et kõik need tekstid kogumikus on kuidagi filmilikud. Kaks juttu on juba filmiks saanud (“Vinguv jalaluu” ja “Üksinduse allikas”), võib-olla saab mõni veel.

 

Pildid Indrek Hargla loomingu austajate FB-lehelt.

3 asja, mida ma olen raamatutest teada saanud:

 1. Öös on asju.
 2. Libahundi saab hundist inimeseks, kui talle noa otsast leiba pakkuda.
 3. Vastus on 42.