Henri Zeigo “Hurda graal”

Nohetjahetkahet… Et ühest küljest on, mida kiita: Tartu ja eesti etno, et kirjutajal on veel oma kooliaeg ja selle pained päris hästi meeles, kohati oli ajaränd täitsa leidlik ning mõned lausestused täitsa toredad. Paraku on ka paljut, mida laita: kirjutamistiil, kangelased ja troobid on pigem fännikirjandusele kui päris kirjandusele iseloomulikud, nii mitmedki head võimalused on jäetud kasutamata, stiililiselt hüppab tekst vaheldumisi lamedustest ilukõnelusse ja erilist uba ma ka ses jutus ei leidnud. Aga niisama laupäevaõhtuse meelelahutuslugemisena, iseäranis nooremale rahvale, kõlbab vast tarvitada küll.

Mul oli kindel plaan siia punkti alla midagi folkloorset lugeda, kui see raamat läbi sai, siis leidsin, et kuigi ma alul ilukirjanduslikku tõlgendust ei mõelnud, siis folklooriga mängimine, Tartu kant ja Lõuna-Eesti on tegelikult just see, mida ma siia punkti alla tahtsin.

Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

On ju ilus!

Lumivalgekese lugu võõrasema pilgu läbi.

Imetore, et see Neil Gaimani jutt nüüd ka sellisel kujul olemas on! Kuigi ma pean tunnistama, et sellest raamatust tundsin ma pisutpisut vähem rõõmu kui ma lootsin. Loo idee on endiselt hea ja Gaiman oskab hästi sõnu valida ning Colleen Dorani pildid on imeilusad. Paraku olid need pildid on mu jaoks liialt illustreerivad või näpuga näitavad ning lihtsalt tekstina lugedes oli mu jaoks lugu mõjusam. Või segas see, et ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Või on mul momendil nendest ümberjutustatud Lumivalgekestest natuke küllalt saanud. Aga raamat on ikkagi nii ilus!

Ja soovitan. Kas siis seda koomiksivarianti või jutuna (mingi aeg oli see legaalselt wõrgus vabalt loetav, võib-olla on praegugi), kuidas kellegi lugemiseelistustega paremini sobib.

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Sapkowski “The Last Wish” oli üks esimesi ingliskeelseid raamatuid, mis ma endale kunagi ammu kümmekond aastat tagasi ostsin. Ma olin sellest raamatust nii palju kuulnud ja plaanisin oma tollal suht olematu inglise keele oskusega see raamat ette võtta. Ega ma paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ja siis ilmus eestikeelne tõlge ja ma tormasin poodi ja mulle ei tahetud raamatut müüa, sest kaanekujundaja oli autori nime valesti kirjutanud ja kirjastus kutsus raamatud, et neile õige nimega kaaned ümber panna, tagasi. Ma tegin väga haledat nägu ja ütlesin, et ma tean küll, kuidas autori nime kirjutatakse ja ma tahan KOHE lugema hakata, müüjal läks süda haledaks ja kätte ma selle raamatu sain. Ja hooga ma ka läbi lugesin. Ja hea oli.

Nüüd oli jälle mitu põhjust raamat kätte võtta. Kõigepealt muidugi sari (millest ma olen näinud kahte esimest osa) ja et seetõttu räägitakse Sapkowskist rohkem kui muidu, aga viimase tõuke sain ma ühest FB-lõngast, kus keegi ütles, et ta ei soovita raamatut lugeda. Jäin mõtlema, et kas ma tõesti nii valesti mäletasin…

Võtsin selle kauaoodanud ingliskeelse ette ja lugesin esimese lehekülje, arusaamise kontrolliks lugesin eestikeelset ka. Et jah, aru ma nüüd sain, aga eesti keeles kõlas see kõik hoopis paremini. Ja nii läks eestikeelne järjekordsele ülelugemisele ja ingliskeelne jäi jälle ootele.

Sisust on juba piisavat kirjutatud ja mul ei ole suurt midagi lisada. Mulle tohutult meeldis see slaavi ja lääneeuroopa müütide ja muinasjuttudega mängimine, igas loos oli midagi üllatavat ja miskit, mis pani ammuammuloetuile, olgu need siis Grimmide muinasjutud või Gogoli “Vii” või hoopis Gaimani või de Linti lood, tagasi mõtlema. Kangelased on küll suuresti fantaasiakirjanduse reeglitele vastavad, aga põnevad ja omamoodi ja paraja nükkega. Kokkuvõttes — et on nii närvikõdi kui mõttemänge ning siinseal vilksatav must huumor ei lase asju liiga pühalikuks minna. Mõnus hoogne lugemine.

Hea kolleeg Kaja Kleimann kirjutas kunagi sellest raamatust pikemalt siin: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/#

Roger Zelazny “Varjude Jack”

Ei olnud mu jaoks nii mõnus lugemine nagu Zelazny eelnevad lugemised on olnud. Mingid käigud ja motiivid tundusid liialt tuttavlikud ja samas, uute maailmade ja mängureeglite voha läks mu jaoks momendil paljuks. Nii mulle tegelikult meeldisidki kõige enam need kohad, kus rahulikult ühe koha peal istuti ning dialoogi ja valitud kõrvalmärkustega tegelaste minevikku, olevikku ja tulevikuplaane avati. Ma arvan, et praegu polnud lihtsalt mu jaoks selle raamatu aeg ja umbes paarkümmend aastat tagasi oleks ma seda lugemist täiega kaifinud. Et see, mis ma Zelaznys hindan, on siin ikkagi olemas, aga mõnes teises tema raamatus on seda rohkem :)

Aleksandra Motyka, Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”

Witcherist ehk eesti keeli Nõidurist on minu teada neli koomiksit. Eelnenud: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows”. Aga see viimane, Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame” meeldis mulle enim.

Lugu sellest, kuidas Geralt koos laulikuga lõunamaale läeb, natuke kohalikke paleeintriige ja koletiste tapmist ning ongi aeg minna vastu uutele seiklustele.

Kõik saab alguse Seitsme Kassi Kõrtsist

Geralti kohtumine laulikuga

Esialgu ei võeta neid kuigi sõbralikult vastu

Kokkulepe kohaliku maagiga

Kohalikke koletisi

Kodinad kokku ja kodu poole minek

See sisukirjeldus kõlab kuidagi nõmedalt, aga egas ma sisupöörakuid mittelugenuile saa ju ära seletada. Peamine on see, et seda sisu on ja mu meelest raamatu-õhkkonnale vastavalt ning pildiline pool meeldis mulle ka — parasjagu stiliseeritust ja parasjagu väljajoonistamist ja mu meelest olid eriti hästi tabatud erinevate tegelaste kehahoiakud, n Geralt seisab nagu sõdur ja laulik seisab nagu, noh nagu see, kes tavaliselt pliiatsist raskemat asja ei tõsta.

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

Luges seda raamatut kevadtalvel Kuressaare-Tartu bussis mu kõrval istunud noormees. Raamatu äratundmiseks piisas vilksti silmanurgast piilumisest ja kuna mul oli kindel plaan see raamat kunagi läbi lugeda, siis siia punkti alla see jäi. Kõrvalepõige — minu suurim lugupidamine kõigile saarlastele, kes on viitsinud Tartus kõrgemas koolis käia, see bussisõit oli kohutavalt pikk!

Hargla vist ikkagi ei ole päris minu kirjanik. Jah, tal on aegade jooksul ilmunud mu meelest mitmeid häid ja väga häid lugusid, aga siia kogumikku neid mu jaoks nagu ei jagunud… Et sellised keskmised. Aga Hargla keskmised, mis tähendab üleüldisel skaalal siiski kirjanduslikust keskmisest midagi rohkemat.

Mulle meeldisid mõned detailid ja Hargla pajatamisoskus ning tahtmine stiiliga mängida ning seeläbi juttude keskkond usutavaks muuta. Juttude alguse- ja keskosad olid nagu täitsa olemas, aga lõpud vajusid kuidagi sohu ära… Aga see, et kirjanikul mingi suurem plaan või mõte nende lugudega ja lugude taga oli, paistis välja küll.

Kõige suurema kaasamõtlemisega lugesin ma vast “Einsteini viimaseid sõnu”. Otsuse eest kogumikku “Mirabilia saladusega” alustada ja “Suvitusromaaniga” lõpetada tuleb lisapunkte. Ja Hargla järgmist ulmekogumikku ootan ma ikkagi ka.

 

Brian Haberlin, Aaron Bullock, Clayton Henry “Nine Rings of Wu-Tang”

Baah, see oli täielik pettumus. Lugu oli nigla ja pildid küll ilusad värvilised, aga piltidel olevad mehed kõik kivinäoga (krt, isegi linnud on ses koomiksis ilmekamate nägudega) musklimäed ja naised DDkorviga barbid, kõik läbi loo sarnaselt ülimalt heroilistes staatilistes poosides. Ok, monstrid olid mõned täitsa huvitavad, näitena kommentaaris olev soki- ja võtmevaras, ning kahe koha peal sai pisut muiata ka (seesama sokivaras ja kohalik politsei), aga üldjoontes igav pateetiline jura. Järelguugeldamine andis teada, et koomiks on inspireeritud hip-hop bändi Wu-Tang Clan liikmetest, aga see fakt ei tee koomiksit mu jaoks sugugi paremaks. Hmm, ja ma avastasin, et mul on bändisärk kapis, kaltsukast ostetud, ma arvasin seni, et see on lihtsalt stiliseeritud lind (minu omal on kirjata kollane lind)…

koomiks ja bänd

näide heroilisest poosist

ja et lind on huvitavam

soki- ja võtmevaras

bändi logo