Karina Cooper “Tarnished”

See ei olnud kuigi hea raamat, aga edasi läks ladusalt. Kui mingi raamatuga oma eelnevast lugemiskogemusest võrrelda, siis oleks see Diana Gabaldoni “Võõramaalase” sari, et kui parasjagu oli Šoti-vaimustus ja ajarännuteooria huvitas, siis kannatasin roosasuse ära ja nautisin erinevaid süžeepöördeid ja toredaid karakterid, lasin kirjaniku leheküljepööraja-tehnikal end kaasa vedada ja alles takkajärgi sain aru, et nati tühjavõitu see lugemine ju oli. Siin Karina Cooperi raamatus “Tarnished” oli mu jaoks konksuks London ja aurupunk ja püüe elada mitut elu korraga. Peategelane on kahekümneaastane Cherry St. Croix, kes on kaotanud päris väiksena oma vanemad tulekahjus, olnud Glasgow orbudekodu kasvandik, taskuvaras ja akrobaat tsirkuses ning alates kolmeteistkümnendast eluaastast kõrgklassi kasvatada, sest rikas sugulane leidis ta lõpuks üles. Oma ula-aastatest on ta külge saanud oopiumisõltuvuse ja et oopiumiks on vaja raha, siis olles päeval viks ja viisakas aadlipreili, käib ta öösiti all-Londonis erinevaid “koguja”-ülesandeid täitmas. Roosat esmapilgul ülearu palju pole, see tõmblemine “nende võrratute siniste silmade” ja “rohepruunide silmade sügava pilgu” vahel on natuke tüütu, aga Cherryle langeb kaela igast jamasid, millest läbinärimine võtab oluliselt rohkem energiat ja lehekülgi, niiet las siis olla. Aurupungi rekvisiitidega raamatus eriti ei laiutata, maailm pannakse paika ja vajalikul hetkel võetakse taskust uduvastased prillid või ilmub lavale elektriga mängiv hull teadlane, põhiaur läheb mujale. Muuhulgas võtab Cherry oma ülesandeks lahendada Londonit tabanud salamõrvad, sellega tal küll kuigi hästi ei lähe, aga loo lõpuks on tal hing sees, niiet omaette õnnestumine ju seegi. Raamat läks hooga kuni lõpupeatükini, seal tõmmati hoog maha ja hakati tegema ettevalmistusi järgnevaks osaks. Ma ei ole kuigi kindel, kas ma selle teise osa kunagi otsin üles või ei otsi mitte… Kui otsustada kaanekujunduse järgi, siis see “The St. Croix Chronicles” tundub igatahes olevat oluliselt asjalikum sari, kui sama autori “Dark Mission”-i (ehk “Wicked”) seeria ;)

 

Shingo Matsunuma aurupungi pilte saab näha https://steampunkages.com/shingo-matsunumas-steampunk-art/

Conor McCreery, Anthony Del Col, Andy Belanger “Kill Shakespeare”

Lugu algab sellest, et Hamlet läheb merele, merel piraadid ja torm, leiab Hamlet end tühjalt rannalt, aa, ei ole nii tühi midagi, kuningas Richard III kutsub Hamleti lossi ja teeb talle ettepaneku, millest Hamlet ei saa keelduda. Asutakse teele, seltskonnaga liitub Jago, kellest saab Hamleti sõber, toimub tapelung, Hamlet leiab end keset tundmatut metsa Falstaffiga, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, minnakse teise kõrtsi, kohtutakse Julia ja Othelloga, toimub tapelung, äkki ilmub välja Jago, kes palub Othellolt lepitust, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, asutakse teele. Noh ja nii edasi. Et salajased ülesanded, palju tapelungi ning toredaid kohtumisi Shakespeare tegelastega. Enamjaolt on nad just sellise iseloomu ja mõttelaadiga nagu Shakespeare neid kujutas, vanus kõigub enne, peale ja keskpaika tuntud näidendite ajast.

Täitsa toredasti mängitud mäng mitmete ootamatute pööretega. Jah, liiga palju tapelungi, aga lugemise ajal see nii väga ei häirinud. Ja selliseid mõtlikumaid hetki oli ju ka. Ja selliseid ilusaid hommage‘e, nojaa, eks kogu see koomiks ole üks hommage, aga mõned kohad olid kohe eriti. Eks see sõltu muidugi lugemusest ja mälust ka, ega ma kõiki näidendeid kuigi hästi ei mäleta, lihtsalt mõne koha peal klikkis kuidagi eriti hästi.

Joonistatud oli üsna kenasti, ok Hamlet ja Jago olid natuke liiga ühte nägu ja naistegelaste figuurid liiga koomiksilised, aga nii üldjoontes, mitte väga silmapaistev, aga üle keskmise, lisaboonuseks tavapärasele vahelduseks nutikaid paneelipaigutusi.

Amazonist Kindlesse antakse seda praegu puhta niisama.

Peatükkide kaanepildid:

Peatükkide pealkirjad:

Tegelaste galerii:

Sellele loole on järjed ka, aga nood on kuidagi viletsamad:

Igast kaarte, skeeme ja infograafikuid Shakespeare’i loomingu kohta sai kunagi kokku kogutud https://lugemissoovitus.wordpress.com/2016/02/03/william-shakespearei-aasta/

Andrei Beljanin “Musta missa vandenõu”

Juhhuu! Mõnikord satub mõni raamat väga õigel hetkel kätte! “Musta missa vandenõu” oli just see, mida mul praegu vaja oli — süüdimatu, lopsakas, fantaasiarikas, põnev, humoorikas, stereotüüpidega mängiv poliitiliselt ebakorrektne lora.

“Musta missa vandenõu” on siis järg “Tsaar Gorohhi salajuurdlusele“. Peategelased on eelmisest osast tuttavad, a mu meelest antakse mitmele tegelasele vihjamisi veidi sügavust juurde. Uustulnukad mängivad rahvuslikel stereotüüpidel, aga lisaks tulevad mängu näkid, metsa- ja vetevana, Vanjuša-põllulill, Kärbeste Isand, ikoonimaalijad ja vaimulikud… Ja ärgem unustagem kukke!

Loo algusots on puhas fun. Ma olen suht huumorivaene inimene, aga bussis esimesi lehekülgi lugedes naersin kõva häälega :D Loo edenedes viskab Beljanin vahele ka satiiri, et ma alati ei saanud aru, et mille kohta täpselt, aga vahel sain aru, et nii, see lause oli nüüd torkena mõeldud…

Aitäh Evale, kes raamatu välja andis, ja aitäh tõlkijale Tatjana Peetersoole, kes selle on ilmse mõnuga eesti keelde ümber pannud! Ja oo, aitäh mõlemale joonealuste märkuste eest :)

Andrzej Sapkowski “Põlguse aeg”

Selle raamatuga on nüüd nii, et mingit hinnangut anda või lugemiselamust kirjeldada ma praegu ei saa. On kiire-kiire-kiire aeg, süvenemisaste miinusmärgiga ja lugeda sain nii paari lehekülje kaupa, seega lugesin kiirustades ja pealiskaudselt, et mis, seda, et kuidas, loen ma kunagi hiljem üle. Aga lugemata ma ka ei saanud jätta, ootasin seda raamatut ju pea aasta algusest saati…

Brandon Sanderson “Taevasselend”

Seili ja Mairi üksteise võidu kiitsid ja soovitasid, võtsin siis ka lõpuks Sandersoni lugeda. Et oli jah hea lugemine, hoogne ja põnev ja leheküljepööraja ja suured ideed ja rauakolin ja kuulata tähtede laulu. Lisaks tähtedele ja tehnikale ja ühiskonnakorraldusele oli siin päris hästi läbi mängitud ka postapodele suht omane mälu teema ja siinkohal see kurb tõsiasi, et ega neid, kes tõesti mäletavad, miks ja kuidas asjad olid, keegi eriti ei kuula, pigem hakatakse aga jälle jalgratast otsast peale ehitama.

Hea lugu, aga hüpersupervaimustuses ma pole, sest mu jaoks oli see lugu liiga korralikult kirjutatud, see skeem — selleks, et A teeks tegevust X, mis viib tulemuseni Y, on tal vaja sõpru, nagu B ja C, vaenlasi, nagu D ja F, õpetajaid, nagu G ja H, leinatavaid, nagu I ja J, pärilust erilisest suguvõsast K ja mõned tähed tähestikust veel — oli natuke liiga läbipaistev. A nu, kõneleva rauakolaka ja puhtast lustist sissekirjutatud kodulooma, maailma üldise läbimõeldud sätungi ja kohati toreda kõnepruugi ning selle tähtede laulu kuulamise eest tulevad lisapunktid ja julgus soovitada seda raamatut ka mitteniiväga ulmelembestele.

Aleksei Tolstoi “Vereimejas”

Mul oli kunagi noores põlves üks vene klassika lugemise periood, osalt Salumi Antsu vene kirjanduse piiik-pikk nimekiri ja osalt lihtsalt sattus. Laias laastus mulle meeldis luule (Puškin, Jessenin) ja draama (Tšehhov, Ostrovski), proosast mõned kopsakamad lood (“Sõda ja rahu”), aga vat lühiproosat närisin ilma igasuguse arusaamata, et miks see küll hea võiks olla. “Vereimejas” läks ka sinna viimase kategooria kanti, et nohjah, on lugu küll ja isegi mitu lugu ühtekokku põimitud ja mõnes kohas see “üksik küünlaleek, mis jätab pikki süngeid mitmetitõlgendavaid varje” meeleolu ka, aga mida selle lugemine peale teadmise, et on loetud, mulle andma peaks, vat sellest ei saanud isegi järelsõna lugedes aru. Võib-olla see “oli see ilmsi või nägin ma und” kahtlus oli tolleaegses kontekstis päris uudne ja hea võte? Võib-olla olid mõned tegelaskujud eriti head oma ajastu koondportreed? Võib-olla tunda lusti, kuidas põimuvad nägemustes slaavi, kreeka ja kristlikud müüdid? Võib-olla oli see mäng? Võib-olla meeldetuletus, et me teeme oma otsuseid ja järeldusi fragmentide ja eelarvamuste põhjal? Seda viimast võib-ollat kinnitas mulle ka raamatukaanel olev portree — rõõmsa uudishimuga lootusrikkalt tulevikku vaatav noormees –, aga kui lisada sellele näole jahipaun, püss ja koer, siis meeleolu ja järeldused natuke muutuvad :)

Elizabeth Kiem “Dancer, Daughter, Traitor, Spy”

“November dusk slips into Moscow like a spy; you don’t know it’s there until it has stolen the day and vanished into the dark.” Ilus, eksole. See on raamatu avalause ja selle lausega olin ma müüdud…

Raamat on noortespioonikas. Tegevus algab 1982. a sügisel Moskvas ja lõpeb 1983. a kevadel New Yorgis. Peategelane on 17-aastane Moskva Suure Teatri juures oleva balletikooli õpilane Marina, kelle ema on baleriin ja isa keemik. Ühel õhtul ei jõua ema koju…

Kõik see meeleolu, mis kirjeldab Moskvat ja päevi enne Brežnevi matuseid, on kuidagi väga usutavalt kirja saanud, et tulid meelde nii mitmedki lapsepõlvemälestused. Kui alul oli tunne, et raamatu on kirjutanud venelane, kes on pidanud välismaalastele õige palju nõukaaja eripära seletama, siis loo edenedes sai sai selgeks, et tegu on ikkagi välismaalasega, kes on üsna palju seda nõukaaja eripärade seletamist kuulnud, aga ise seda aega kogemata kippusid tal mingid veidrad võõrad pisiasjad jutustamisse sisse.

New Yorki jõuavad isa ja tütar kahekesi. Sisseelamine läheb isal vaevalisemalt kui tütrel, kes kohaneb kooliga üsna kenasti ja saab jätkata ka balletiõpinguid. Ja kumbki neist ei ole tegelikult see spioon, aga kahtlustäratavaid isikuid nende ümber koguneb ja peamurdmist, kellele mida võib usaldada, jagub. Ja ses mõttes ebaameerikalik raamat, et valesid valikuid tehakse korduvalt.

Noortekale tavakohaselt on sisse kirjutatud ka armudraama, õnneks mitte liiga roosa, peategelase omamoodi must huumorisoon hoiab asjad kontrolli all.

New York oli vast keskkonna mõttes usutavam kui Moskva, aga tegevustik kiskus ebausutavamaks ja hakkas kohati venima ning meeleolu polnud enam see. Plusspoolele lähevad arutlused muusikast, mida New Yorki satub rohkem. Raamatu lõpetavad tänusõnad ДДТ-le, mida ma ise ei ole eriti kuulanud, sellekandi (olgu, natuke hilisema, aga ikkagi 80nendate) vene muusikast on mulle pigem südamesse läinud Kino, aga ma arvan aru saavat, miks.

Ma kardan, et ingliskeelsele lugejale oli neid vene sõnu ja väljendeid natuke liiga palju sisse pandud, aga eks autor tahtis oma teadmisi näidata ja ka eksootikale rõhuda. Täitsa hästi on, et raamatu algul on tehtud tubli selgitustöö vene nimede alal, vene nimed inglise transkriptsioonis on umbes sama õudsed kui anglo või prantsuse nimed vene keeles…

Loos on ka väike ulmeelement: Marina ema nägi vahel minevikku ja Marina ise näeb vahel tulevikku. Kui reaalsed need keemiakatsed olid, ei oska ma öelda, loodan, et need kuulusid ka ulmesse, aga ega ma tegelikult ei tea, mingi kahtlus, et neil tõepõhi all on, ikkagi jäi.

Ja — üääääüüü — kuskohast ma nüüd ilma ennast lolliks maksmata teise osa saan, sest selle esimese krabasin ma suht kogemata uuskasutuskeskuse allahindluselt kaasa.

Terry Pratchett “Võluv võrdsus”

High-fantasy (lugu, kus võlukunsti ja kummalisi olendeid iga nurga taga ehk siis lugu maailmast, kus võlukunst on sama igapäevane kui meil ütleme arvutid). Hah, see raamat ei sobi sugugi teemasse, kui ma mõtlen sellele, mida ma ise kõrgfantaasiaks liigitaks, aga see sobib suurepäraselt siinpakutud definitsiooni alla :)

Mu meelest ei ole hea mõte Pratchetti loomingut väga järjest lugeda, aga aeg-ajalt, nii paar-kolm raamatut aastas, mõjub Pratcetti lugemine vaimsele tervisele väga hästi. Pratchett kuidagi näeb inimesi, nii nende häid kui ka mitte nii häid külgi, väljendab end teravalt tabavalt või tabavalt teravalt, humoorikalt ja fantaasiaküllaselt ning säilitab oma läbinägelikkusele vaatamata usu inimestesse ja võimalustesse. Nojah, ega iga Pratchtti nali pole kuld, aga ega peagi ju, erinevad inimesed loevad erinevaid asju huumoriks, mu jaoks kaalub Pratchetti puhul kuld muda ikka väga suuresti üles :)

Siin on loo keskmes nõid vanaema Weatherwax ja tema hoolealune Eskarina, tüdruk, kellel on võlurivõimed, mis traditsiooniliselt on meeste mängumaa ja mis on üksjagu erinev nõidade võlukunsti kasutamise moodusest, nõidumise juures on sõnadele ja loodusteadmistele lisaks oluline ka pealoogia, võlurid asjatavad tavaliselt ainult võluväega. Esialgu õpib tüdruk vanaema juures nõiaametit, aga mingil hetkel tuleb ette võtta teekond Ankh-Morporki Nähtamatusse Ülikooli, sest kuskilt peab ju võluritarkusi ka juurde saama.

Ahjaa, kolades netis ja kaanepilte vaadates jäi mul mulje, et see Hillar Metsa oma ongi tegelt kõige lahedam, vähemalt on iseloomuga, teised on liig tagasihoidlikud või liialt suhkrutordid :)

Svjatoslav Loginov “Eikeegi ja ilma nimeta”

Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on tunda, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Materjal oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad.

Jutud üksiti märksõnadega:
“Habemeajaja” — ajaränd ja arsti elukutse
“Mašake” — etnoulme, nõialugu
“Loojang planeedil Maa” — alternatiivajalugu, keskkonnakaitse
“Tavalise päeva ime” — paralleelmaailmad, armulugu, progressorlus ja palju laipu
“Põllumees” — kauge planeet, ökoloogiline tasakaal
“Sponsor” — poliitika, arsti eetika, teadusuuringute rahastus
“Majake külas” — arvuti poolt juhitud koduke
“Eikeegi ja ilma nimeta” — tulevikulugu, kehades võib olla kaks või rohkemgi teadvust ning üks teadvus võib läbi kanda mitu keha, aga siis sünnib siia ilma erand…

Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.

George R. R. Martin “Valguse hääbumine”

Kummaline raamat.

Maailmaehitus on vägev — kui kaugele inimkond oma kosmose uurimise ja kolonisatsiooniga on jõudnud, millised arengud ja kohanemised on erinevatel planeetidel olnud ning konkreetse planeedi, kus sündmused toimuvad, saatus. Tegevus on suht kammerlik, peale peategelase on veel neli inimest, kellest pisut pikemalt räägitakse, ja veel kümmekond, kes väiksema tutvustusega lavale ilmuvad. Meeleolu on algusest peale selline, et no see lugu ei saa hästi lõppeda. Suures osas on see raamat mu jaoks suhtedraama võõrplaneedil, kultuuride konflikt ja lõpupoole madinat.

Autorid, kes lugedes pähe tulid, olid Sheri S. Tepper (sest kuigi kamba peale on vaid üks naistegelane, siis küsimus naise rollist on üsna tugevalt sees), Maniakkide Tänav (eriti tema “Newtoni esimene seadus”, et esialgu tunduvad olulised ühed tegevusliinid, aga need jäetakse lõpupoole natuke unarusse, sest madin pressib peale), Ursula le Guin ja Lois McMaster Bujold (neid erinevaid kultuuriaerenguid on püütud avada ja lahti kirjutada, et miks mingi suundumus mingil planeedil domineerivaks muutus).

Mul jäi kangesti tunne, et siia raamatusse on miskit sellist sisse kirjutatud, mida ma praegu ei suuda tabada.