Berit Sootak “Ilmalinnu laul”

“Ilmalinnu laul” on järg raamatule “Viimane hingelind”. “Viimast hingelindu” ma lugenud ei ole, ma alustasin mitu korda ja no ei hakanud lugu minu jaoks jooksma. “Ilmalinnu laulu” ma siis piidlesin pikalt, aga kui kord kätte võtsin, siis oli hoopis teine lugu, kuidagi köitis raamatu külge ja jäingi lugema. Ma ise arvan, et ju ma olen liiga kärsitu pikkade sissejuhatuste jaoks, kui mind tegevusse hops sisse visata, siis on mul palju mõnusam lugeda.

Lugu ise oli päris põnev. Ma imetlen ja kiidan Berit Sootaki fantaasialendu ja erinevate elementide kombineerimisoskust ning intriigide ja tegevustiku käigushoidmist. Ja muidugi tulevad minu poolt ekstra plusspunktid eesti folkloori toreda kasutuse eest :) Kirjutamistehnika — karakterid, kirjeldused, dialoogid jne — on minu maitse jaoks paljuski liialt erksalt liialt paksu värvi ja liialt tugevate pintslilöökidega, ma oleks vahel midagi hajutatumat ja vahel midagi detailsemat ja vahel midagi rohkem vihjamisi tahtnud saada, aga see on puhtalt maitseasi, et tegelikult selles raamatus see tema tehnika ju töötab ja see on peaasi. Kindlasti oleks mu lugemiselamus kogu raamatust sutsukene parem, kui ma esimest osa ka lugenud oleksin olnud, aga nii oli ka hästi, ajuderagistamist ja tühjade kohtade oma fantaasiaga täitmist kuluski mulle praegu ära. Ja raamatu enda selgroog oli ju tugev.

Lugejana tajusin ma siin raamatus mingit põlvkonnavahetuse teemat, mis iseenesest ei ole hea ega halb, see on lihtsalt teistmoodi, tänapäeva noored mõtlevad natuke teistmoodi ja neil on mälupagasis natuke teistsugused asjad, kui minu põlvkonnal. Kuigi täiskasvanud lugejele on mõned asjad ammu äraavastatud ja mõned mustrid jäävad natuke võõraks, siis mulle tundub, et tänapäeva noortega võiks see see raamat väga hästi kõneleda. Ja omamoodi on see ka täiskasvanuile huvitav (see lõunaeestlase huvitav, et jah, päriselt ka huvitab, mitte ei ole mingi eufemism).

No ma ootan siis Berit Sootaki järgmist raamatut :) Et see kord tuleb, selles olen ma kindel. Kas see tuleb selle loo jätkuks või hoopis mingil muul teemal? Eks näis.

Berit Sootaki raamatutest on pikemalt kirjutanud Ene Kallas Postimehes https://leht.postimees.ee/7136257/fantaasiad-mis-saanud-touget-nii-folkloorist-kui-ka-popkultuurist ja Mairi Laurik Reaktoris https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-berit-sootaki-viimane-hingelind-ja-ilmalinnu-laul%E2%80%9D

Mairi Laurik “On aeg!”

Esimese raamatu — “Mina olen Surm” — lugesin üsna siis, kui see ilmus. Meeldis, nii idee kui teostus, nii ulmeline kui realistlik külg. Järg “On aeg!” meeldis ka. Need mõttemängud ja inimestevahelised suhted, õpipoisist selliks kasvamine, juhused ja valikud, kriminaalset külge ja lohutussõnu. Vist jah on minu jaoks nüüd peale kahte raamatut (ja mõnda juttu) Lauriku kaubamärgiks head ulmeideed ja tõsirealistlikud detailid ja sujuv jutujooks ja sümpaatne maailmanägemine.

Et kel lugemata, lugege :) ja soovitage oma noortele sõpradele ka.

Tiina Pai “Kõnelused teise tiigriga”

Raamjutuga lood. Meeleolult sinna kuskile Ave Taaveti ja Karen Orlau vahele, et nii ududesse ei upu kui Ave Taaveti looming ja nii sügavustesse ei tungi kui Karen Orlau oma, aga müstikat ja fantaasialendu on omajagu.

Algab raamat uue korteri ja ülakorruselt kostuvate imelike häältega. Õige pea saab selgeks, et kummitusehääled kuuluvad depressiivsele lobisemisaltile tiigrile ja nädalajo vestlustega saab raamatujao jutte kokku. Juttude kangelased on näiteks teadlaseambitsioonidega kass, pisarahaldjas, ooperihäälega kakaduu, kanastunud kaheksajag. Ja verioravad :D

Lugemiselamus on üle keskmise, aga mitte ülivõrdesse.

Temple Drake “NVK”

Ma tundsin vahepeal end juba nagu Jorupill Jonn, nii mitmedki viimased lugemised olid kuidagi sellised, et see ei kõlba ja too ei kõlba, et sel raamatul on see häda ja tol raamatul on too häda, olgu mõned head küljed olid ka, aga miskit oli mu meelest ikka vajaka, et päriselt head lugemiselamust saada.

Siit raamatust sain ma selle hea lugemise emotsiooni jälle kätte, ok, nuran natuke lõpu kallal, aga kogu lugemise aeg oli valdavalt tore.

Näppu peale panna, mis just võlus, ma kuigi hästi oska. Mittetäielik nimekiri asjadest, mis mulle meeldisid:

    • Multikulti. Tegevus toimub Shanghais ja üks peategelastest on hiina ärimees-hobimuusik. Ma ei ole kunagi Hiina ajaloo, kultuuri, geograafia vastu erilist huvi tundnud, niiet sel kohal mul teadmisi napib, nende nappide teadmiste taustal tundus see Hiina pool kuidagi täitsa usutav ja korraks arvasin, et ehk on autor hiina päritolu (sest autorinimi oli nii selgelt pseudonüüm). Teine peategelane on soomlanna. See külg oli küll selline, et oli tunda, et autor on teemat pisut uurinud, aga selgelt oli näha, et ta kirjutab mittesoomlaslikult. Tegelikult on autor hoopis britt, kes on küllalt palju mööda maailma ringi konnanud ja oskab käidud kohtadest inspiratsiooni ammutada.
    • See raamat on otsapidi minu lemmikžanri — linnafantaasiasse, pisukese õuduse ja krimi kallakuga, aga valdavalt on see armastuslugu. Armastuslugu on ühtpidi banaalne — rikas ärimees peab armukest –, teistpidi õrn ja poeetiline. Mingi traagika element kumab juba algusest läbi, aga erinevad aspektid avanevad järkjärgult ning mõistmist ja aksepteerimist on rohkem kui urgitsemist, kuigi inimloomus on ju selline, et päris ilma ei saa. Õuduse koha pealt antakse vihjeid mitmetele legendidele ja mul oli seda raamatut lugedes tuge sellest, et ma kungi ammu olen Pu Songlingi “Libarebaseid ja kooljaid” lugenud, tundub, et autor on seda ja veel mõnda asjakohast raamatut päris hoolega tudeerinud.
    • Siin raamatus on tunda, et autor on teemasse sisse läinud ja teinud ära päris suure eeltöö, aga raamatus on sellest suurest tööst vaid väga valitud killukesed, vaid need, mis sobivad selle looga ja nende tegelastega, autor ei vala lugejat oma uute ja huvitavate teadmistega lihtsalt üle, vaid tekitab nende pinnalt usutava keskkonna, iseloomuga karakterid, vihjetega edasiantava õhustiku. Tsitaadid hiina luuletajatelt võivad iseenesest tunduda liig magusa ja äratrööbatud võttena, aga lugedes oli neid kuidagi paraja tihedeusega ja usutavas kontekstis.
    • Emotsionaalne side. Autor on omamoodi sümpaatseks ja kaasaelamapanevaks kirjutanud peaaegu kõik tegelased. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis peategelaste arengut oleks võinud vast pisut rohkem lahti kirjutatud olla, et alguses anti piirjooned ette ja nendest joontest palju kaugemale ei mindud, varjutustega toodi nähtavamale üks või teine tahk ja mingi kohad jäidki valgeks. Aga lugedes see sobis.

Selle raamatu lugemiseks on päris mitu võtit ja see võiks mu meelest meeldida üsna erinevate maitseeelistustega lugejatele, alates maagilise realismi austajatest ja lõpetades paranormaalse romantika fännidega ning ega padurealismi sõbrad tohiks ka päris tühjade kätega jääda…

Kui tuua võrdlust filmimaailmast, siis siin raamatus on olemas miskit sarnast, mis on Jim Jarmuschi filmides.

Jim Butcher “Suverüütel”

Minu jaoks väga õige aeg selle raamatu jaoks oli just praegu, praegu, mil on suve ja talve vahetusaeg, ja et praegu on viies osa ka eestikeelsena väljas, tuleb vaid Evale raha pakkuma minna :) Niisiis — Harry Dresdeni toimikute neljas osa. Võlurid ja haldjad ja libahundid ja lahendamist vajav mõrv. Kõik jookseb tohutu kiirusega üksteise otsa ja survestamist on mitmelt poolt. Õnneks oskab Harry leida ka liitlasi. Mu jaoks seni sarja parim osa, et on parasjagu maailma avamist, rohkelt seikluslikkust, uute tegelaste iseloomustuseks on pajatatud just nii palju, et tegelastest aru saada, aga mitte nii palju, et heietamiseks läheks. Raamatu moto võiks olla Eno Raua “Naksitrallidest” pärit “Looduses peab valitsema tasakaal.”

Jim Butcher “Hauatagune oht”

Jeesus Maria, küll mul võivad vahel pikad juhtmed olla! Alles selle raamatuga sain ma aru, et mulle meeldib, kohe tõsiselt meeldib, selline žanr nagu ulmekrimi. Ulme seal krimis annab nii palju lisavõimalusi kuritegude, nende motiivide ja lahenduskäikude osas ja kui miskit väga loogiline ei tundu, siis vabandus, et äh, võlukunst või see tagataskust võetud tehniline vidin, kõlab minu jaoks palju parema vabandusena, kui untsukeeratud psüühika või viimasel hetkel naabri Valvelt saadud vihje. Ja pealegi, kõik need krimkast krimkadesse korduvad stereotüübid häirivad mind ulmekastmes oluliselt vähem, sest tegelastele on võimalik veel mingi tahk juurde kirjutada, see võluv miski, mis teeb nad eriliseks. Jai!

Igatahes siin on tegu Dresdeni toimikute kolmanda osaga. Teoses jooksevad ringi haldjad, võlurid, viirastused, vampiirid, Chicago ausad politseinikud, agarad ajakirjanikud, jumala mõõgamehed, pealuu ja kass. Hoogu, seikluslikkust, ootamatusi ja põnevust on küllaga. Ja lugu on ladusalt, mõnusalt, kaasahaaravalt, vahel mustemat huumorit ja vahel veidi ka valget paatost pruukides, just parajas koguses ulmelist fantaasialendu ning reaalelu noppeid kasutades, kirja saanud.

Nurradi!

Kes siin neid teistmoodi krimkasid küsiski, et jaa, see on, teistmoodi ja lugemist väärt :)

Paavo Matsin “Kongo tango”

Budapest, London, Kairo, Brüssel, Praha. Rongad, ingel, krahv Saint-Germaine. Sufid, juudid, vabamüürlased. Briti rongameister, Tšehhi alkeemiateadur, Belgia kelner. Legendid, legendid, legendid…

Kuidas need pusletükid omavahel kokku käivad ja millised tükid siit nimistust välja jäid, jätan ma lugedatahtjatele endile lugeda, ütlen vaid, et mu meelest olid põnevad nii tükid üksiti kui kogu pilt, mis pärast kokku sai.

Matsinilt olen ma varem lugenud “Gogoli diskot” ja too mulle ei meeldinud, ei olnud mu jaoks ei huvitav, originaalne ega vaimukas ja tundus liiga lõdva randmega kokku kirjutatud. “Kongo tango” oli hoopis teine tera, oli haaret ja taustatööd, kohalolutunnet ja fantaasialendu, mängu ilu ja ka rappimist. Mulle meeldib, kui mulle jääb mulje, et autor on teemaga kursis ja paneb raamatusse vaid need killud, mida peab just selle loo jutustamiseks vajalikuks, aga kuskil kirjaniku ajuriiulil on taustamaterjali mitme raamatu jagu, “Kongo tangost” mulle see mulje jäi. “Gogoli disko” monstrumsõnadest oli alles vaid sürpriis-kapriis, selle väljendi võis muu üsna täpse ja ladusa ning parasjagu tempot hoidva sõnajärje puhul ära taluda.

Kui siinseal on vaidlust olnud, et kas on ulme, siis ma erilist kõhklusalust ei näe, mu meelest tavaline urban fantasy, mu lugemisajaloost sobiksid võrdluseks vast enim Brom ja Charles de Lint.

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Mu esimene mõte peale raamatu lõpetamist oli — Buffy. Ainult et see Buffy on Cassidy — kaheteistaastane ja mitte vampiiritapja, vaid kummitustekütt. Oma kummitustenägemise võime saab ta üsna ootamatult ning hiljem saab ta ka teada, et ta pole ainus omasugune. Kui Buffyl oli oma isiklik mittetapmisele kuuluv vampiir, siis Cassidyl on oma sõber-vaim Jacob.

Raamatu valisin, sest a) Victoria Schwab (ma ammuilma ootan “Võlukunsti tumedama poole” kolmandat osa eesti keeles) ja b) Edinburgh. Ma olen korra Edinburghis käinud ja ma armusin sellesse linna :) Kummitustuuril ma küll ei käinud, aga selle linna ajalugu ja lugusid õhkub vist igast tänavakivist ja majaseinast.

Minu üllatuseks on Schwab ameeriklanna. Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud ning mu meelest ta kirjutab kuidagi euroopalikult. Ka selles raamatus mulle meeldis see osa, kui otsaga Šotimaale jõuti, oluliselt rohkem — see mõnus šoti kõnepruuk –, aga kuna tegu on raamatusarjaga, kus veel mööda erinevaid linnu kondama hakatakse, siis see algusotsa venimine oli mõistetav ja oli minu jaoks vähem tüütu, kui oli “Harry Potteri” sissejuhatus.

Üks seos Harry Potteriga veel — kui peategelane käis kohvikus, kus Rowling Harry Potterit kirjutas, siis mina sattusin poekesse, kus müüdi maagia- ja/või esoteerikakraami (taro kaarte ja kristalle ja nahkhiirekujukesi jne jne ning muuhulgas ka valitult raamatuid, ma sain sealt ühe oma lemmik-koomiksitest — Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ), mille uksel oli silt “Siin poes ei ole J. K. Rowling kunagi käinud”.

See eelnev jutt ei tähenda, et ma Harry Potteri lugusid ei hindaks või nende lugude austajaid alahindaks, lihtsalt ma ei ole lausvaimustuses… Ja kui keegi on padufänn, siis on see ju ainult tore :) Ja see, et Schwab oma peategelase Potteri-fänniks kirjutas, on ka tore.

“Vaimude linna” juurde tagasi tulles. Selle loo sihtrühm on vast 10-14-aastased, aga seda ei ole piinlik ka vanemast peast lugeda ning asisemad nooremad saavad ka raamatu loetud. Lugu jookseb kenasti ja mu meelest oskab Schwab üsna hästi stiiliga mängida ning sõnade täpse valikuga vajalikku meeleolu luua. Ja ma arvan, et see raamat on huviga loetav ka siis, kui Eginburgh ei juhtu just lugeja lemmiklinn olema.

Sümpaatne on ka see, et luues skeptikust isa, kes otsib ajalugu ja teaduslikku seletust, ning romantikust ema, kes tahab kummitustesse uskuda ja otsib tuge legendidest ja rahvajuttudest, tegelaskujud ja pannes need kaks harmooniliselt koostööd tegema, toob Schwab sisse idee, et eriarvamused ei pea tingimata olema takistused, vaid võivad olla ka üksteist täiendavad erinevad viisid maailma nägemiseks.

Ja killuke huumorit ei tule kunagi ühele raamatule kahjuks :) Ja kui keegi varem muljetas, et see lugu võiks täitsa kenasti tele- või kinolinal mõjuda, siis ma olen selle kirjutajaga nõus, et kui järgida raamatut ja mitte hakata liiga palju oma peaga mõtlema, siis võib sest täitsa tore linateos saada.

Bill Willingham “Fables Vol. 1: Legends in Exile”

“Fables Vol. 1: Legends in Exile” on pika koomiksisarja (150 numbrit pluss väiksemamahulised lisalood) avaraamat. Esimene algselt viieosaline lugu tutvustab maailma ja tegelasi ning tagapõhja, aga mitte kronoloogilises järjestuses, vaid napphaaval lahtirulluvale krimiloole taustaks.

Selle loo peategelased on Lumivalgeke, kes on ka selle raamatu tark naine, sest ta on aselinnapea linnas, kus linnapea on natuke sedasorti, nagu kunagi üks peamiselt naistekollektiivi direktor ütles, et mis nii viga direktor olla, naised teevad kogu töö ära, tema ülesanne on ainult kätt suruda ja allkirju anda;

Lumivalgekese eksabikaasa Võluv Prints;

Lumivalgekese õde Roosipuna;

Roosipuna kallim Oavarre-Jack;

Sinihabe

ning šerif Suur Kuri Hunt.

Kõne all olev linnake on tegelikult majadeblokk New Yorgis, kuna ja kuidas muinasjututegelased sinna said ning milline kuritöö lahendamist vajab, võib igaüks ise edasi lugeda, soovitussõnad tulevad kaasa üsna soojad, et parasjagu põnevust ja parasjagu tuttavlikkust ja parasjagu mängu ilu ning kunstnikutöö on ka päris hea.

 

Charles de Lint “Moonheart”

Kui ilmusid eestikeelsed Charles de Linti raamatud, siis me Ega lugesime neid enamvähem samal ajal ja olime samamoodi vaimustuses. Edasi luges E inglise keeles ja ma jäin maha. Nüüd lõpuks arvasin oma inglise keele enamvähem piisava olevat, et de Lint originaalis ette võtta. Ega ma kõigest päris täpselt ikka aru ei saanud, aga nautisin ma seda lugemist väga.

Charles de Lint põimib omavahel indiaani ja keldi mütoloogiat ning tänapäevast, ok, raamat ilmus 1984. aastal, seega praegu lugedes mitte nii tänapävast, ütleme siis kirjutamisaegset, linnaelu ning teeb seda ülimalt osavalt — on olemas nii mütoloogilised intriigid kui kaasaegse linnaelu probleemipuntrad ning raamatut hoiab koos liin, mida lugejale jaopärast ja põnevust kerides ette antakse ning mis need lood ja inimesed ja haldjad (võtan selle sõnaga praegu kõik need teispoolsuse olendid kokku) seob. Tegevus toimub Torontos ja mingis kummalises paralleel-Kanadas ja miskitpidi on mul tunne, et see raamat aitab natuke aru saada, milline see Kanada kohavaim on. Inimtegelased on enamasti juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud avatud meelega ühiskonna äärealadel liikujad, erinäolised ja igaüks oma taustaga, usutava käitumisloogikaga ja kaasaelama panevad. Ja uhh, ma ei oskagi midagi muud kirjutada… Kui siis, et de Linti raamatute (olgu see see või miskit muud) tõlget eesti keelde ootan ma pikisilmi…