Victoria Schwab “City of Ghosts”

Mu esimene mõte peale raamatu lõpetamist oli — Buffy. Ainult et see Buffy on Cassidy — kaheteistaastane ja mitte vampiiritapja, vaid kummitustekütt. Oma kummitustenägemise võime saab ta üsna ootamatult ning hiljem saab ta ka teada, et ta pole ainus omasugune. Kui Buffyl oli oma isiklik mittetapmisele kuuluv vampiir, siis Cassidyl on oma sõber-vaim Jacob.

Raamatu valisin, sest a) Victoria Schwab (ma ammuilma ootan “Võlukunsti tumedama poole” kolmandat osa eesti keeles) ja b) Edinburgh. Ma olen korra Edinburghis käinud ja ma armusin sellesse linna :) Kummitustuuril ma küll ei käinud, aga selle linna ajalugu ja lugusid õhkub vist igast tänavakivist ja majaseinast.

Minu üllatuseks on Schwab ameeriklanna. Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud ning mu meelest ta kirjutab kuidagi euroopalikult. Ka selles raamatus mulle meeldis see osa, kui otsaga Šotimaale jõuti, oluliselt rohkem — see mõnus šoti kõnepruuk –, aga kuna tegu on raamatusarjaga, kus veel mööda erinevaid linnu kondama hakatakse, siis see algusotsa venimine oli mõistetav ja oli minu jaoks vähem tüütu, kui oli “Harry Potteri” sissejuhatus.

Üks seos Harry Potteriga veel — kui peategelane käis kohvikus, kus Rowling Harry Potterit kirjutas, siis mina sattusin poekesse, kus müüdi maagia- ja/või esoteerikakraami (taro kaarte ja kristalle ja nahkhiirekujukesi jne jne ning muuhulgas ka valitult raamatuid, ma sain sealt ühe oma lemmik-koomiksitest — Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ), mille uksel oli silt “Siin poes ei ole J. K. Rowling kunagi käinud”.

See eelnev jutt ei tähenda, et ma Harry Potteri lugusid ei hindaks või nende lugude austajaid alahindaks, lihtsalt ma ei ole lausvaimustuses… Ja kui keegi on padufänn, siis on see ju ainult tore :) Ja see, et Schwab oma peategelase Potteri-fänniks kirjutas, on ka tore.

“Vaimude linna” juurde tagasi tulles. Selle loo sihtrühm on vast 10-14-aastased, aga seda ei ole piinlik ka vanemast peast lugeda ning asisemad nooremad saavad ka raamatu loetud. Lugu jookseb kenasti ja mu meelest oskab Schwab üsna hästi stiiliga mängida ning sõnade täpse valikuga vajalikku meeleolu luua. Ja ma arvan, et see raamat on huviga loetav ka siis, kui Eginburgh ei juhtu just lugeja lemmiklinn olema.

Sümpaatne on ka see, et luues skeptikust isa, kes otsib ajalugu ja teaduslikku seletust, ning romantikust ema, kes tahab kummitustesse uskuda ja otsib tuge legendidest ja rahvajuttudest, tegelaskujud ja pannes need kaks harmooniliselt koostööd tegema, toob Schwab sisse idee, et eriarvamused ei pea tingimata olema takistused, vaid võivad olla ka üksteist täiendavad erinevad viisid maailma nägemiseks.

Ja killuke huumorit ei tule kunagi ühele raamatule kahjuks :) Ja kui keegi varem muljetas, et see lugu võiks täitsa kenasti tele- või kinolinal mõjuda, siis ma olen selle kirjutajaga nõus, et kui järgida raamatut ja mitte hakata liiga palju oma peaga mõtlema, siis võib sest täitsa tore linateos saada.

Bill Willingham “Fables Vol. 1: Legends in Exile”

“Fables Vol. 1: Legends in Exile” on pika koomiksisarja (150 numbrit pluss väiksemamahulised lisalood) avaraamat. Esimene algselt viieosaline lugu tutvustab maailma ja tegelasi ning tagapõhja, aga mitte kronoloogilises järjestuses, vaid napphaaval lahtirulluvale krimiloole taustaks.

Selle loo peategelased on Lumivalgeke, kes on ka selle raamatu tark naine, sest ta on aselinnapea linnas, kus linnapea on natuke sedasorti, nagu kunagi üks peamiselt naistekollektiivi direktor ütles, et mis nii viga direktor olla, naised teevad kogu töö ära, tema ülesanne on ainult kätt suruda ja allkirju anda;

Lumivalgekese eksabikaasa Võluv Prints;

Lumivalgekese õde Roosipuna;

Roosipuna kallim Oavarre-Jack;

Sinihabe

ning šerif Suur Kuri Hunt.

Kõne all olev linnake on tegelikult majadeblokk New Yorgis, kuna ja kuidas muinasjututegelased sinna said ning milline kuritöö lahendamist vajab, võib igaüks ise edasi lugeda, soovitussõnad tulevad kaasa üsna soojad, et parasjagu põnevust ja parasjagu tuttavlikkust ja parasjagu mängu ilu ning kunstnikutöö on ka päris hea.

 

Charles de Lint “Moonheart”

Kui ilmusid eestikeelsed Charles de Linti raamatud, siis me Ega lugesime neid enamvähem samal ajal ja olime samamoodi vaimustuses. Edasi luges E inglise keeles ja ma jäin maha. Nüüd lõpuks arvasin oma inglise keele enamvähem piisava olevat, et de Lint originaalis ette võtta. Ega ma kõigest päris täpselt ikka aru ei saanud, aga nautisin ma seda lugemist väga.

Charles de Lint põimib omavahel indiaani ja keldi mütoloogiat ning tänapäevast, ok, raamat ilmus 1984. aastal, seega praegu lugedes mitte nii tänapävast, ütleme siis kirjutamisaegset, linnaelu ning teeb seda ülimalt osavalt — on olemas nii mütoloogilised intriigid kui kaasaegse linnaelu probleemipuntrad ning raamatut hoiab koos liin, mida lugejale jaopärast ja põnevust kerides ette antakse ning mis need lood ja inimesed ja haldjad (võtan selle sõnaga praegu kõik need teispoolsuse olendid kokku) seob. Tegevus toimub Torontos ja mingis kummalises paralleel-Kanadas ja miskitpidi on mul tunne, et see raamat aitab natuke aru saada, milline see Kanada kohavaim on. Inimtegelased on enamasti juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud avatud meelega ühiskonna äärealadel liikujad, erinäolised ja igaüks oma taustaga, usutava käitumisloogikaga ja kaasaelama panevad. Ja uhh, ma ei oskagi midagi muud kirjutada… Kui siis, et de Linti raamatute (olgu see see või miskit muud) tõlget eesti keelde ootan ma pikisilmi…

Jim Butcher “Hull kuu”

Dresdeni toimikute 2. raamat. Urban-fantasy-kriminaalromaan.

Tänapäevane Chicago, politsei ja FBI, igat masti kurikaelu ja minajutustajast peategelane võlur Harry Blackstone Copperfield Dresden. Kiire, tihe, kõva madinaga, suht verine ja üllatava sündmustikuga ning siiasinna humoorikaid märkusi pilduv muhe ja kaasakiskuv lugemine. Ja isegi kui Dresdeni printsipiaalsus ja surematukaštšeilus tunduvad vahel natuke naeruväärsed, siis printsipiaalsusele saab raamatu lõpupoole hea seletuse ning surematukaštšeilus on vist action-kirjanduse (ja -filmide) paratamatus (võrdluseks “Die Hard” ja kõik need teised).

Sedakorda tuleb tegemist libahuntidega ja mulle kangesti meeldib, et neid on mitut sorti, tsiteerides ja refereerides pealuu Bobi: “Klassikaline libahunt on lihtsalt inimene, kes kasutab võlukunsti, et muutuda hundiks. Ta oskab ainult seda ühte loitsu, et kuidas hundiks ja siis tagasi inimeseks moonduda. Inimese mõtlemine jääb alles. Siis on variant, keegi teine muudab inimese libahundiks, isiksus hävib, jääb segaduses hunt. Siis on nõidhundid — leping deemoniga, kus vastutasuks saadakse hundinahast vöö, vöö ja nõiasõnade koosmõjul muututakse hundiks, kasutatakse mitte enda, vaid kellegi teise võlujõudu. Inimmõistus jääb küll alles, aga isiksus muutub, eetilised piirangud kaovad. Lükantroobid jäävad inimese kujule, aga usuvad sisemuses, on on loomad. Ja siis on loup-garou — võimsa needuse tõttu libahundiks muutuja, tavaliselt täiskuuöödel ja inimesena huditegevustest mingit mälestust ei ole. Hundi kujul verejanuline tapamasin, tugevam kui kõik eelpoolnimetatud. Aga libahundi hammustamise teel libahundiks muutumine on Hollywoodi jama.” Selles loos päris kõiki sorte libahunte ei ole, aga lisaks on veel üks võimalus, millest Bob ei räägi ja millest ma ka ei räägi, et teistel oleks ka lugedes avastamist :) See ei ole küll loo põhiintriigi lahtiharutamise jaoks väga oluline, aga maailma ja tegelase jaoks hea nüanss.

Ja mul on rõõm, et sellesse maailma saan ma soovi korral veel korda mitu sisse astuda (eesti keeles on praegu olemas ka 3. ja 4. osa, inglise keeles veel kümmekond lisaks ja siis on veel koomiksid).

Joanne Harris “The Testament of Loki”

Ma vaevlesin mitu nädalat raamatu kallal, mis sugugi ei tahtnud edeneda, lõpuks andsin alla ja võtsin kätte raamatu, millest eeldasin, et see läheb küll ludinal ja ehk meeldib ka. Läks ludinal. Ja meeldis ka. Aga sisust ei tahaks üldse rääkida, sest see on põnevaid pöörakuid täis ja ei tahaks kellegi lugemisrõõmu rikkuda. Niipalju võib vast reeta, et peategelane on Loki ja hakkama tuleb tal saada nii tänapäevaste oludega kui vanade vaenlastega. Lugeda soovitan, kahe käega, eriti kui mängud mütoloogiatega ja urban fantasy korda lähevad. Ok, teatud YA-taluvus on ka eelduseks. Need Thori ja Loki pildid ei ole päriselt raamatuga seotud, aga raamatus olevat mängulusti illustreerima sobivad mu meelest päris hästi. Ja filmi jaoks oleks ainest küll, nii päris hea kui ka üsna kehva jaoks :) , mõlemal juhul oleks eriefektide tiimil lusti ja leiba.

Eric M. Esquivel, Jerry Gaylord “Loki: Ragnarok and Roll”

Neljaosaline koomiks sellest, kuidas Loki Maale satub ja metalbändiga liitub, kuulsaks saab ning kuidas see teisi jumalaid pahandab, üks uhke veresaun ja happy end. Jeah. A no miks mitte, igal loojal on õigus jumalatega mängida ja see variant polnud sugugi kõige hullem, must huumor tasandas pateetika ja happy end veresauna. Kaanepildid on jõledad, sisu on oluliselt parem.

read-comic.com/

Jim Butcher “Tormirinne”

Ma olen jube vilets filmivaataja. Aga ma olen eelnevatest aru saanud, et telesarjad sobivad hädaga ka. Seega sari “The Dresden Files” (ee, ka mitte kogu sari, 3-4 esimest osa, kunagi vaatan edasi).

Ma olen selle raamatu lugemist üsna palju edasi lükanud. Jah, seda on mulle kiidetud ja soovitatud ja ega ma arvanudki, et ta kehv on, lihtsalt ootasin sobivat momenti. Ja nüüd see tuli, moment, mil see urban-fantasy / ulmekrimi kätte võtta. Hoogne tegevustik, omamoodi karakterid, võlumaalima möll, kuritöö ja karistus. Sobis. Fantaasiaküllane meelelahutus. No kui norida, siis tegelaste välimuste kirjeldused ei ole mu meelest kõige paremini välja kukkunud. Ja kui midagi ekstra head mainida, siis see on omamoodi irooniline huumorisoon, mis annab raamatule selle õige rütmi ja meeleolu. Ja kiitjad ja soovitajad ütlevad, et sarja järgmised raamatud on veel paremad. On, mida oodata :)

Kui sarja ja raamatut võrrelda, siis raamat on parem, aga kui raamatut lugenud ei ole, siis kõlbab sari ka, on küll teistmoodi, aga edasi on kandunud tempo, osa huumorist, suur osa karakteriloogikast ja juurdeleitutatud asjadest on paar helget momenti. Ahjaa, guugeldades leidsin, et Dresdeni tegemistest on koomiksid ka.

 

Roger Zelazny Amberi kroonikad

Alguseks test http://www.roger-zelazny.com/veilfinal/royalty.php :) Ma otsisin seda testi niiii kaua (ikka aastaid :) ) ja nüüd jooksis mulle suht juhtumisi jälle vastu.

Raamatud: Roger Zelazny “Amberi üheksa printsi” (Varrak, 168 lk), “Avaloni püssid” (Varrak, 215 lk), “Ükssarviku märk” (Varrak, 183 lk), “Oberoni käsi” (Varrak, 184 lk), “Kaose kojad” (Varrak, 156 lk), “Hukatuse kaardid” (Fantaasia, 143 lk), “Amberi veri” (Fantaasia, 191 lk), “Kaose märk” (Fantaasia, 176 lk), “Varjude rüütel” (Fantaasia, 178 lk), “Kaose prints” (Fantaasia, 184 lk).

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Esimesed viis raamatut on Corwini lugu, ülejäänu tema poja Merlini lugu. Corwini osa oli küll selgemini meeles ja meeldis sutsu rohkem, aga teised olin unustanud ja seda põnevam oli lugeda. Sisust, nojah, olenevalt, mis päeval ja kellele ma seda sisukokkuvõtet peaksin tegema, kõiguks soovitus “hoogsast seiklusjutust” “filosoofilise allegooriani” või “uuenduslikust ulmekirjandusest” “mütoloogiatega mängimiseni”, neis raamatuis on paljut, igaüks võiks oma jao leida.

Üldiselt on Amberi-sarja kaanepiltidega kehvasti, st mu meelest ilusaid eriti palju ei ole, aga see Hiina oma on küll kena:

Esimese viie osa sisukokkuvõte https://www.deviantart.com/ayej

Erinevate kunstnike trumpe:

Jätka lugemist

Neil Gaiman “Death”

Siia raamatusse on kokku kogutud “Sandmani” koomiksisarja peategelase Sandmani ehk Morpheuse ehk Dreami (ja kui ma tahaks seda nime tõlkida, siis siinkohal on see paras nuputamine, sest lihtsalt Uni oleks nagu liiga napp, Une-Mati liig kodukootud, Uneliivamees liig võõrik ja unistamise aspekt jääb neist kõigist välja) õe Deathi (Surma) lood, n lugu Surma kord sajandis võetavast vabast päevast, mille ta veedab surelikuna, või lugu tuntud lauljast, kelle armsam Surmaga kaupa teeb, või lugu Veneetsia läheduses  pisisaarel olevast ajakapslist. Mõtlemapanevad, melanhoolsed, aga väga elujaatavad lood. Raamatu lõpus on ligi 50 lk erinevate kunstnike illustratsioone.

Neil Gaiman “Eikusagi”

eikusagiNiiheaniiheaniihea, niitoreniitoreniitore!

Loed, ja hing heliseb kaasa… Loed, ja maailm muutub avaramaks, värvilisemaks, mitmetahulisemaks… Loed, ja sisemuses võtab kuju soov olla veidikene parem, julgem, mõistvam…

Tsitaat tuleb küll ühest teisest Gaimani raamatust, aga on mu meelest siiagi sobiv.

2-coraline

mistakes

http://www.zimbio.com/quiz/3ZpAAs0bJKp/Which+Sandman+Sibling+Are+You

neil-gaiman.tumblr.com