Charles de Lint “Mulengro”

Mmmm, milline lugemisnauding.

Kui võtta lihtsalt plot, siis on siin igast vägivalda ülepeakaela, aga see, kuidas see lugu on kirjutatud!

Kõige esmalt muidugi, et kuidas on valitud sõnu. Kuidas on üles ehitatud meeleolud. Kuidas on need meeleolud raamatu üldises kompositsioonis vahelduvad. Kuidas de Lint suudab kirjutada nii, et seda lihtsalt on niiiii hea lugeda. Ok, mu inglise keel ei ole päris nii hea, et ma kõigest sõnasõnalt aru saaksin, aga ikkagi, ma ei lase end sellest väga segada, sest see osa, millest ma saan aru, on ilu, muu tuletan analoogia põhjal ise, tõenäoliselt väga võssa ei lähe, lisaks see sõnade rütm, kõik kokku oli mu jaoks siin raamatus väga nauditav.

Aga ega sisust ka mööda saa. Siinkohal on mu meelest suur tugevus karakteritel — neid on küll palju, aga nad kõik on omaette isiksused ja saavad piisavalt tausta, minevikku, iseloomulikkust, igaüks neist on mõistetavaks kirjutatud. Teine asi on teema — mustlasteemat just väga palju kirjanduses ei esine (okei, on paar klassikat, “Carmen” näiteks) ja ma ju kõrvalseisjana ei tea, kui hästi see teema avamine romade poolt vaadates õnnestus, aga kõrvalseisjale selle rahvakillu vastu sümpaatiat ja huvi tekitav oli see raamat mu meelest küll. Kolmas on see igipõline hea ja kurja võitlus, see on juba pisut tavapärasem, aga loo arenguks oli seda ju vaja ja oma omapära oli ses ka.

Ja muidugi on de Lint meister selles, kuidas põimida kaasaegsus pärimusega. Tulemus on müstiline, võluv, kaasatõmbav. Kõigle krooniks on siin raamatus ka üks kõnelev kass :)

Lõpp läks ehk natuke liig roosapäiksekarva, aga kuna vahepeal oli seda verd ja porimusta külluslikult, siis selleks, et see lugu lugejasõbralikult lõpetada, oli asjaks.

World’s a crazy place, so you gotta catch what sanity you can.

Roger Zelazny “Uksed liivas”

Juhhei ja hõissa!

Aitäh Rogerile, et ta selle loo kirjutas, aitäh Tatjanale, et ta selle loo maakeelde pani, aitäh Evale, et see raamatuks sai!

Mu sisemisel kassil on jälle koorekirnul käinu tunne ja suurest rahulolust käivad küüned sisse-välja ja nurrumine peaks teienigi kostma.

Sisu ei seleta, lugege ise :)

Märksõnad: Fred Cassidy, igavene üliõpilane, katustel turnimine, kroonijuveelide vastu vahetatud taevakivi, vombat ja känguru, ümberpööramismasin, veidi kirjanduslikke viiteid, toredad sõnastused, madinat ja tulnukaid. Ja kass.

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks.

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on.

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus.

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Juhani Karila “Väikese haugi püük”

No nii. Lugu Lapimaa nukast, kos näki, maru, kuraski, nõia ja kummituse ommava tavaperra. On noor naine Elina, kel om vajja tuu aug käe saia, ja igatsugu küla- ja muud rahvast segamas ja aitamas. Teemasid, millele lugedes mõelda, on palju, a mai nakse noid siin ärr kõnõlma, lukse esi. Soome kultuuriga kursisolijale on see vast sutsu lihtsam lugemine, kui muile, olkse vai tiidmine, mesmuudu tuu “no nii” siin vai sääl kõlla võiss ja mesmuudu seda mõissa võiss. Huumori poolest ei julge soovitada, mul oli küll muie suunurgas, kord lõbusam, kord kibedam, a olks noit, kiä saa kõvva naarda, ja noit, kiä luu lauskurva arvass. Mulle meeldis, väega häeste meeldse.

Neil Gaiman “Suits ja peeglid”

Sa lebad vannis. Vees on nii vannisoola kui vannivahtu, vanni äärel mõned küünlad ja su käes on šampanjapokaal. Lõhnad, segunevad lõhnad, igaüks on äratuntav ja omamoodi nauditav, natuke veel ja saabuks lõhnaküllusest tekkinud peavalu, aga ei, sinna piirini on kröömike veel aega. Must kass tuleb sulle seltsi, kõnnib pahakspaneval ilmel ettevaatlikult mööda vanni äärt. Äkki ta libastub ja hetk hiljem on sul vasakul käel ja näol kriimud. Kokkupuutest soolase veega hakkavad kriimud kipitama, aga päriselt valus ei ole. Küünlad jäid püsti, ainult kõiguvad vaikselt, välja arvatud see üks, mis hulbib õnnetult vannivees ja millest sul paremal põlvel on nüüd nädalaid paranev põletusarm. Parunessi vaim tuleb vaikselt ja palmib su juukseid. Vaimu puude on jahe ja õrn ja selle hõng ulatub põlvenigi. Pats on ilus, kuid pusasid täis. Tahad end peeglist vaadata, aga tunned end Dracula nõona, sest peegel on udu-udune ja näitab vaid valgustäppe ja pimedust. Ja pimedust. Ja pimedust. Lööd käega. Paruness hajub kui suits. Mõtled korraks pooleliolevale raamatule ja vedeled veel vannis. Kuni hakkab pisut kõhe. Ega sa täpselt teagi, kas see kõhedus on jahenevast vanniveest või peeglist vastuvaatavast pimedusest või enda rebasesabadega rappaminevatest mõtetest, aga selleks korraks saab küll. Kass on ka juba ehmatusest üle saanud ja nurub pai. Kass ja kohv ja raamat ootavad. Vannivesi voolab kohtuma Cthulhuga. Pimedus libistab end vanni alla, aga mõni laik tuleb suga kaasa. Ja sa ei tea, kas see on sama tükk pimedust, mis viimati. Ja milline tuleb järgmisel korral.

Et siis. Mulle meeldis. Ikka meeldis. Ilus ja kriipiv korraga. Ja minu  jaoks oli neis lugudes see müstiline miski, jumala puudutus või peegeldus ammukadunud templist. (Kuigi kõik pole kuld ja ma olen nõus, et enamiku oma luuletustest oleks Gaiman võinud pigem proosana lahendada.)

Illustratsioonid Dave McKean, välja arvatud see viimane tundmatu.
Lisalugemist: Leila Liivak Reaktoris, kolm Loterii blogis 

Tsugumi Ohba, Takeshi Obata “Death Note. Black Edition. Vol 1”

Selle raamatu rabasin eelmise aasta lõpus raamatupoest kaasa, sest a) must ja mustade servadega, b) joonistamisstiil tundus esmapilgul hea, c) teema tundus intrigeeriv, d) raamat oli kõvasti alla hinnatud. Kui jaanuaris see jaapani värk välja kuulutati, siis ma olin omaette kindel, et no küllap sellele raamatule sobiv teema ka tuleb. Tuligi. Siin on nii ulmet (iseäranis õudust) kui krimi ning hea tahtmisega saaks selle urban fantasy alla liigitada, sest segatud on jaapani mütoloogiat (ma küll ei tea, kui audentset, aga surmajumal kolistab ringi) ja tänapäeva linnaelu. Loo ülesehitus on natuke veniv, aga küllalt kaasahaarav. Tegelased ei ole just eriti meeldivad ja kaasaelamapanevad, aga nad on huvitavad ja mõtlemapanevad. Oluline atribuut on Surma Märkmik. Aga rohkem ma vast sisust ei räägikski. Joonistamisstiil mulle meeldis ja raamatu musti servi nautisin kogu lugemise aja. Allahindluse üks põhjus oli, et eks see ole juba üsna vana raamat ka juba ning minu eksemplaril olid poognad köitmise ajal kuidagi segi läinud, vahel oli tükk tülinat, et jutt õiges järjekorras loetud saaks. 

Ega selle esimese köitega lugu muidugi ei lõpe, 5 köidet on veel. Kas ma neid taga otsima hakkan, ei usu. Netflixis on ka animesari. See värviline pilt ongi sarjast. Manga on ise mustvalge, aga muidu suht sarnase joonega.

Berit Sootak “Ilmalinnu laul”

“Ilmalinnu laul” on järg raamatule “Viimane hingelind”. “Viimast hingelindu” ma lugenud ei ole, ma alustasin mitu korda ja no ei hakanud lugu minu jaoks jooksma. “Ilmalinnu laulu” ma siis piidlesin pikalt, aga kui kord kätte võtsin, siis oli hoopis teine lugu, kuidagi köitis raamatu külge ja jäingi lugema. Ma ise arvan, et ju ma olen liiga kärsitu pikkade sissejuhatuste jaoks, kui mind tegevusse hops sisse visata, siis on mul palju mõnusam lugeda.

Lugu ise oli päris põnev. Ma imetlen ja kiidan Berit Sootaki fantaasialendu ja erinevate elementide kombineerimisoskust ning intriigide ja tegevustiku käigushoidmist. Ja muidugi tulevad minu poolt ekstra plusspunktid eesti folkloori toreda kasutuse eest :) Kirjutamistehnika — karakterid, kirjeldused, dialoogid jne — on minu maitse jaoks paljuski liialt erksalt liialt paksu värvi ja liialt tugevate pintslilöökidega, ma oleks vahel midagi hajutatumat ja vahel midagi detailsemat ja vahel midagi rohkem vihjamisi tahtnud saada, aga see on puhtalt maitseasi, et tegelikult selles raamatus see tema tehnika ju töötab ja see on peaasi. Kindlasti oleks mu lugemiselamus kogu raamatust sutsukene parem, kui ma esimest osa ka lugenud oleksin olnud, aga nii oli ka hästi, ajuderagistamist ja tühjade kohtade oma fantaasiaga täitmist kuluski mulle praegu ära. Ja raamatu enda selgroog oli ju tugev.

Lugejana tajusin ma siin raamatus mingit põlvkonnavahetuse teemat, mis iseenesest ei ole hea ega halb, see on lihtsalt teistmoodi, tänapäeva noored mõtlevad natuke teistmoodi ja neil on mälupagasis natuke teistsugused asjad, kui minu põlvkonnal. Kuigi täiskasvanud lugejele on mõned asjad ammu äraavastatud ja mõned mustrid jäävad natuke võõraks, siis mulle tundub, et tänapäeva noortega võiks see see raamat väga hästi kõneleda. Ja omamoodi on see ka täiskasvanuile huvitav (see lõunaeestlase huvitav, et jah, päriselt ka huvitab, mitte ei ole mingi eufemism).

No ma ootan siis Berit Sootaki järgmist raamatut :) Et see kord tuleb, selles olen ma kindel. Kas see tuleb selle loo jätkuks või hoopis mingil muul teemal? Eks näis.

Berit Sootaki raamatutest on pikemalt kirjutanud Ene Kallas Postimehes https://leht.postimees.ee/7136257/fantaasiad-mis-saanud-touget-nii-folkloorist-kui-ka-popkultuurist ja Mairi Laurik Reaktoris https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-berit-sootaki-viimane-hingelind-ja-ilmalinnu-laul%E2%80%9D

Mairi Laurik “On aeg!”

Esimese raamatu — “Mina olen Surm” — lugesin üsna siis, kui see ilmus. Meeldis, nii idee kui teostus, nii ulmeline kui realistlik külg. Järg “On aeg!” meeldis ka. Need mõttemängud ja inimestevahelised suhted, õpipoisist selliks kasvamine, juhused ja valikud, kriminaalset külge ja lohutussõnu. Vist jah on minu jaoks nüüd peale kahte raamatut (ja mõnda juttu) Lauriku kaubamärgiks head ulmeideed ja tõsirealistlikud detailid ja sujuv jutujooks ja sümpaatne maailmanägemine.

Et kel lugemata, lugege :) ja soovitage oma noortele sõpradele ka.

Tiina Pai “Kõnelused teise tiigriga”

Raamjutuga lood. Meeleolult sinna kuskile Ave Taaveti ja Karen Orlau vahele, et nii ududesse ei upu kui Ave Taaveti looming ja nii sügavustesse ei tungi kui Karen Orlau oma, aga müstikat ja fantaasialendu on omajagu.

Algab raamat uue korteri ja ülakorruselt kostuvate imelike häältega. Õige pea saab selgeks, et kummitusehääled kuuluvad depressiivsele lobisemisaltile tiigrile ja nädalajo vestlustega saab raamatujao jutte kokku. Juttude kangelased on näiteks teadlaseambitsioonidega kass, pisarahaldjas, ooperihäälega kakaduu, kanastunud kaheksajag. Ja verioravad :D

Lugemiselamus on üle keskmise, aga mitte ülivõrdesse.

Temple Drake “NVK”

Ma tundsin vahepeal end juba nagu Jorupill Jonn, nii mitmedki viimased lugemised olid kuidagi sellised, et see ei kõlba ja too ei kõlba, et sel raamatul on see häda ja tol raamatul on too häda, olgu mõned head küljed olid ka, aga miskit oli mu meelest ikka vajaka, et päriselt head lugemiselamust saada.

Siit raamatust sain ma selle hea lugemise emotsiooni jälle kätte, ok, nuran natuke lõpu kallal, aga kogu lugemise aeg oli valdavalt tore.

Näppu peale panna, mis just võlus, ma kuigi hästi oska. Mittetäielik nimekiri asjadest, mis mulle meeldisid:

    • Multikulti. Tegevus toimub Shanghais ja üks peategelastest on hiina ärimees-hobimuusik. Ma ei ole kunagi Hiina ajaloo, kultuuri, geograafia vastu erilist huvi tundnud, niiet sel kohal mul teadmisi napib, nende nappide teadmiste taustal tundus see Hiina pool kuidagi täitsa usutav ja korraks arvasin, et ehk on autor hiina päritolu (sest autorinimi oli nii selgelt pseudonüüm). Teine peategelane on soomlanna. See külg oli küll selline, et oli tunda, et autor on teemat pisut uurinud, aga selgelt oli näha, et ta kirjutab mittesoomlaslikult. Tegelikult on autor hoopis britt, kes on küllalt palju mööda maailma ringi konnanud ja oskab käidud kohtadest inspiratsiooni ammutada.
    • See raamat on otsapidi minu lemmikžanri — linnafantaasiasse, pisukese õuduse ja krimi kallakuga, aga valdavalt on see armastuslugu. Armastuslugu on ühtpidi banaalne — rikas ärimees peab armukest –, teistpidi õrn ja poeetiline. Mingi traagika element kumab juba algusest läbi, aga erinevad aspektid avanevad järkjärgult ning mõistmist ja aksepteerimist on rohkem kui urgitsemist, kuigi inimloomus on ju selline, et päris ilma ei saa. Õuduse koha pealt antakse vihjeid mitmetele legendidele ja mul oli seda raamatut lugedes tuge sellest, et ma kungi ammu olen Pu Songlingi “Libarebaseid ja kooljaid” lugenud, tundub, et autor on seda ja veel mõnda asjakohast raamatut päris hoolega tudeerinud.
    • Siin raamatus on tunda, et autor on teemasse sisse läinud ja teinud ära päris suure eeltöö, aga raamatus on sellest suurest tööst vaid väga valitud killukesed, vaid need, mis sobivad selle looga ja nende tegelastega, autor ei vala lugejat oma uute ja huvitavate teadmistega lihtsalt üle, vaid tekitab nende pinnalt usutava keskkonna, iseloomuga karakterid, vihjetega edasiantava õhustiku. Tsitaadid hiina luuletajatelt võivad iseenesest tunduda liig magusa ja äratrööbatud võttena, aga lugedes oli neid kuidagi paraja tihedeusega ja usutavas kontekstis.
    • Emotsionaalne side. Autor on omamoodi sümpaatseks ja kaasaelamapanevaks kirjutanud peaaegu kõik tegelased. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis peategelaste arengut oleks võinud vast pisut rohkem lahti kirjutatud olla, et alguses anti piirjooned ette ja nendest joontest palju kaugemale ei mindud, varjutustega toodi nähtavamale üks või teine tahk ja mingi kohad jäidki valgeks. Aga lugedes see sobis.

Selle raamatu lugemiseks on päris mitu võtit ja see võiks mu meelest meeldida üsna erinevate maitseeelistustega lugejatele, alates maagilise realismi austajatest ja lõpetades paranormaalse romantika fännidega ning ega padurealismi sõbrad tohiks ka päris tühjade kätega jääda…

Kui tuua võrdlust filmimaailmast, siis siin raamatus on olemas miskit sarnast, mis on Jim Jarmuschi filmides.