Lugemise väljakutse 2023

1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023. aastal.
2. Viimaks ometi! Loe läbi klassikaline raamat, mille kohta sa oled pikalt mõelnud, et peaks, aga pole selleni kunagi jõudnud
3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi!
4. Mart Juur soovitab…
5. Üks raamat “Mirabilia” sarjast
6. Goodreads 200+ raamatut, mida iga eestlane peaks olema enne surma lugenud:
https://www.goodreads.com/list/show/117616.200_raamatut_mida_iga_eestlane_peaks_olema_lugenud_enne_surma_vol_1
7. Appi, tellis! Ehk selles raamatus on rohkem kui 700 lehekülge
8. Võta lõpuks kätte raamat, mida oled tahtnud kogu aeg lugeda, aga siiani on “seganud” erinevad LV teemad ja miniväljakutsed
9. Loomalood
10. Raamat, millest on tehtud film — Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised”
11. Seisa raamatukogus sind kõnetava riiuli ette. Alusta lugemist ülevalt vasakult ja vali lugemiseks 23. raamat.
12. Raamat, mis on ilmunud samal aastal, kui sina sündisid — Michael Moorcock, Steven Grant, John Byrne, John Richardson “Elric”
13. Raamat Eesti Lastekirjanduse Keskuse varasalvest: https://elk.ee/varasalv/
14. Raamat, mis on avaldatud kirjanikupalka saades
15. Raamat kirjanikult, kelle eesnimi on Tiina
16. Ukraina kirjaniku raamat või raamat Ukraina kohta — Igor Baranko “Jihad”
17. Luule, seda ma küll ei loe! Aga loe vabal valikult üks luuleraamat… — Mart Kangur “Liivini lahti”
18. Raamat autorilt, keda sa veel lugenud ei ole — Tim Severin “Viking. Odinn’s Child”
19. Raamat, mis on Tiina Liinaku lugemisnimekirjas:
https://www.facebook.com/media/set/?set=oa.2916979178610764&type=3
20. 2023. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu raamat
21. Üks vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja
22. Raamat kooli kohustuslikust kirjandusest, mis sul pooleli jäi või mida sa läbi ei lugenudki
23. Raamatu tegevus toimub Inglismaal asuvas väikeses linnas või külas
24. Raamat, mille tõlget oled kaua oodanud
25. Raamat, mis koosneb kirjadest (kirjavahetus, kiriromaan, kirjad fiktiivsele lugejale jms)
26. Raamat, mille pealkiri lõpeb sõnaga “ajalugu” — T. J. Kirsch “Willie Nelson: A Graphic History”
27. Juhus aitab valida järgmise raamatu: https://www.bestrandoms.com/randombook-generator (Otsingu jaoks vali: year random, quantity 10. Vaata tulemuseks saadud autoreid ja loe ükskõik millist sealt valitud kirjaniku ilmunud raamatut (võib, aga ei pea olema seal nimekirjas olev raamat))
28. Raamat kirjanikult, kelle sünnist möödub 2023. a 100 aastat — Yaşar Kemal “Madu maha tappa!”
29. Õnneks on vaja õppida. Loe mõnda harivat raamatut. Õpik, teatmeteos, populaarteaduslik kirjandus jne. Midagi, mille lugemisel saad uusi teadmisi.
30. Raamat New York Times`i bestsellerite nimekirjast — Travis Baldree “Legends & Lattes”
31. Raamat, kus on võlurid või nõiad
32. Raamat, mille esmailmumisest on vähemalt 200 aastat (on ilmunud enne 1823)
33. Raamat, mille kohta on LV grupis huvitav tutvustus, olgu positiivne või negatiivne. Märgi postituses ära, kelle arvustust lugesid. — Claire Keegan “Sellised väikesed asjad”
34. 2023 on liikumisaasta. Raamatu kaanel inimene liigub – kõnnib, jookseb, ujub, sõidab jalgrattaga
35. Antoloogia (ükskõik, kas siis nt mingi perioodi, regiooni, žanri või teema kaupa koostatud)
36. Raamat, mis võlus sind kaanepildi tõttu
37. Tõeliselt tore lasteraamat (ilmunud 2020 või hiljem)
38. Eesti ajaloost kõnelev raamat, ükskõik mis periood või alateema, aga mitte ilukirjandus
39. Toledo kirjastuse väljaantud raamat
40. Raamat, mis on seotud teatriga (näidendiraamat, tegevus toimub teatris, näitleja elulugu jne) — Jutta Treiber “Julia mängib Juliat”
41. Raamat sarjast “Varamu”
42. Võõrkeelne raamat
43. Raamat, mille kaanel on transpordivahend — Jenny Colgan “Väike õnnelike lõppude raamatupood”
44. Raamat autorilt, kellel on sünnipäev samas kuus kui sinul
45. Raamat, mille kaanel on raamat(ud) või raamaturiiul(id) — Melissa Payne “Paljude lõppudega öö”
46. Raamat, mille kaanel on jänes või kass (algab jänese/kassi aasta) — Francesca Maria, Nate Olsen “Black Cat Chronicles: Greyfriars Cemetery”
47. Veereta täringut. Loe raamatut, mille pealkirjas on vastav arv sõnu. Julgemad võivad veeretada ka kahte täringut. — Susanna Clarke “Piranesi”
48. Raamat kirjastuselt, mille nimes on inimese eesnimi (Argo, Heli, Otto, Hendrik jne)
49. Ilukirjanduslik raamat ajaloolisest isikust
50. Raamat, milles esineb erootikat — Maggie Shayne, Meljean Brook, Marjorie M. Liu, Alyssa Day “Wild Thing”
51. Kus joonlaud on? Pealkiri on täitsa viltu! — Martha Wells “Tehislik seisund”
52. (Üli)koolid, õpetlased… Raamat, mille tegevus toimub akadeemilises õhkkonnas
Üllatusteema: Loe üks raamat teemal, mida ise pakkusid, aga mis väljakutsesse ei jõudnud. Kui sa ise teemasid ei pakkunud, siis vali kellegi teise pakutud teema, mis väljakutsesse ei jõudnud. — Hoeps & Toes “Tallinna intsidendid”

Facebooki grupp Lugemise väljakutse https://www.facebook.com/groups/1534342870175582

#eestiraamatulugemiseväljakutse

jaanuar —

veebruar —

märts —

#hispaaniakeelnekirjandus

jaanuar — Ángeles Mastretta, Claudia Piñeiro, Isabel Allende, Laura Esquivel, Elena Poniatowska, Dora Alonso, Melba Escobar, Luisa Josefina Hernández, Valeria Luisell, Samantha Schweblin, Rigoberta Menchú, Irma Pineda, Clarice Lispector —

veebruar — Kõige tuntum Hispaania luuletaja terves maailmas on ilmselt Federico García Lorca, keda eesti keelde on tõlkinud legendaarne Ain Kaalep: „Nardidest krinoliin ümber, / kuu sepapajasse astus. / Ja poiss teda vaatab, vaatab, / teda vaatab lakkamatult“. Lorca looming on osalt inspiratsiooni saanud rahvalikust luulest, ning seega imeliselt laulva kõlaga, teisalt aga on tal ka sürrealismi mõjutusi. Sama põlvkonda Hispaania luules esindab eesti keeles ka Nobeli preemia laureaat Vicente Aleixandre, kes kirjutas vabavärsilist ja osalt sürrealistlikku luulet. Lisaks luuletajatele on Jüri Talvet XX sajandi alguse hispaanlastest tõlkinud Ramón Gómez de la Serna gregeriiasid (varuvariant luulepelguritele 😉): need on teravmeelsed mõttevälgatused, mille valemiks on huumor + metafoor: „Too naine vaatas mind nagu vaba taksot“, „Nullid on munad, millest kooruvad välja ülejäänud numbrid“ jne.
Ladina-Ameerika luuletajatest omakorda tuntuim on tšiillane Pablo Neruda: tema armastusluulet on tõlkinud Carolina Pihelgas („Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu. / Kirjutan näiteks: „Öö on tähti täis, / nad on sinised ja värelevad kauguses“) ja varasemalt Johannes Semper („Armastan pööraselt / kõiksugu asju. / Meeldivad tangid / ja käärid, / jumaldan / tasse ja kausse, / jämedaid rõngaid, / sombreerodest rääkimata.“). Tšiili on üldse tuntud luulemaana – hea ülevaate sellest, mismoodi luule läbi aastakümnete on muutunud ja arenenud, annab kogumik „Lõunatuuled I“, kus saab kõrvuti hispaania ja eesti keeles lugeda autoreid alates nobelist Gabriela Mistralist kuni antiluuletaja Nicanor Parrani: „Mu daamid ja härrad / see ongi viimane sõna. / – Meie esimene ja viimane sõna – / poeedid tulid Olümposelt alla“. Samuti kahes keeles tekstid on ühes kõige uuemas hispaaniakeelse luule väljaandes, kaunite akvarellidega illustreeritud Vicente Huidobro luulekogus.
Peamised hispaaniakeelse luule tõlkijad on olnud Jüri Talvet ja Ain Kaalep. Kaalep on veel tõlkinud peruulase César Vallejo ning koos teistega tõlkijatega mehhiklase Octavio Pazi luulet: „Alati on olevik / Mäed on luust ja lumest / Nad on siin algusest saadik“ (need Pazi read on Jaan Kaplinski sulest).
Talveti tõlkes on raamatuna ilmunud veel klassikutest Francisco de Quevedo ja XX sajandist Kuuba luulet („Iidse lootuse tagasitulek“); kaasaegsetelt autoritelt Marian Raméntol Serratosa, Carlos Vitale ja Josep Carles Laíneze loomingut. —

märts — Kõigepealt sellised raamatud, mis viivad meid XX sajandi Hispaaniasse. Üks kõige rohkem kirjanduslikku kajastamist leidnud periood on Hispaania kodusõda, selle taustal toimub tegevus näiteks María Dueñase raamatus „Õmblejanna Madriidist“ ja Javier Cercase „Salamise sõdurites“, aga ka Diego Arboleda lasteraamatus „Kortsutatud paberid“. Hilisemast, nn üleminekuaja aja Hispaaniast 1970ndate lõpus, millest me vähem teame, räägib Cercase „Piiriseadused“. Julio Llamazares kirjutab 1950ndatest alguse saanud külade hääbumise protsessist, temalt on eesti keelde tõlgitud „Kuldne vihm“ ja „Kuidas vaadata vett“. Sajandi lõpukümnendite Baskimaal kulgeb perekonnasaaga Fernando Aramburu „Isamaas“.
Ja nüüd Ladina-Ameerikasse! Ángeles Mastretta „Armuvalu“ tegevus toimub XX sajandi alguse Mehhikos; Isabel Allende romaanis „Pikergune õilmeleht merest“ saavad aga kokku kodusõjaaegne Hispaania ja hilisem Tšiili. Omaaegse Argentiina esileedi Eva Peróni saatusest räägib Tomás Eloy Martíneze „Püha Evita“. Rasketest hetkedest XX sajandi Ladina-Ameerikas on juttu peruulase Mario Vargas Llosa raamatus „Lituma Andides“ ja tšiillase Roberto Bolaño „Tšiili nokturnis“. Paraku ei saa ka ilma narkoteemata – sellega on seotud Arturo Pérez-Reverte „Lõuna kuninganna“ ja Juan Gabriel Vásqueze „Asjade kukkumise hääl“. 1980ndate Kuuba pakub pehmemat krimi Leonardo Padura raamatutes „Laitmatu minevik“ ja „Havanna tuuled“. Peale selle on eesti keelde tõlgitud ka paar mälestusteraamatut: Pablo Neruda „Tunnistan, et olen elanud“ ja Gabriel García Márqueze „Elada, et sellest jutustada“. —

#saatusesepp2

jaanuar — Imre Siil “Viibe”

veebruar — Inga Grencberga “Armunud saatusesse”

märts — Ali al-Muqri “Hurma”

#ulmekirjandus2023

jaanuar — sõbralikud tulnukad — Clifford D. Simak “Nagu õieke väljal”

jaanuar — Jüri Kallase nimekiri (antoloogia – Diogenese latern, Poul Anderson – Kõrge ristiretk, Ray Bradbury – Marsi kroonikad, Tor Åge Bringsværd – Pinocchio paberid, Kir Bulõtšov – Perpendikulaarne maailm, Joel Jans – Ajudraiver, Maarit Leijon – Musträstas, Stanisław Lem – Ijon Tichy mälestused, Aleksandr Mirer – Kus on rändurite kodu?, Robert Silverberg – Muutuste aeg (samanimelises autorikogus), Clifford D. Simak – Vahejaam, Karen A. Simonjan – Apteeker Nerses Majaen, Arkadi Strugatski – Boriss Strugatski – Raske on olla jumal (autorikogus «Tagasitulek»), Vadim Šefner – Viie veaga noormees, ehk Ühe lihtsameelse pihtimus, Maniakkide Tänav – Mehitamata inimesed) — Maarit Leijon “Musträstas”

veebruar — urban fantasy —

veebruar — soovitab Marge Nelk (Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski “Väljasõit rohelisse, Clifford D. Simak “Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala”, Ursula K. Le Guin “Maailmad ja metsad”, Stanislaw Lem “Solaris. Eeden”, Michael Crichton “Andromeda”, William Gibson “Neuromant”, Roger Zelazny “Valguse isand”, Indrek Hargla kogumik “Kolmevaimukivi”, Richard Brautigan “Arbuusisuhkrus”, Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn”, Edwin A. Abbott “Lapikmaa. Mitmemõõteline lugu”, Ulmekogumik “Lilled Algernonile”, Jaan Kaplinski “Silm. Hektor”, H. P. Lovecraft “Hullumeelsuse mägedes”, Raul Oreškin “Kui ma vananen…”, Jeff Vandermeer “Häving”, Ernest Cline “Valmistub esimene mängija”) —

märts — zombid

märts — Meelis Kraft:

John Wyndham – Trifiidide päev – Põnev ja hästi kirjutatud legendaarne postapokalüptiline romaan. Kui üldhariduskoolis oleks spetsiaalne ulme õppeaine, oleks kohustuslik kirjandus.

Blake Crouch – Wayward Pines – Tegemist on küll kolme eraldi raamatuga, kuid need ei ole järjed vaid üks konkreetne alguse ja lõpuga lugu . Ma ei olnud ammu sattunud teksti peale, mis sobiks nii hästi kahe teguriga, mida ulmes (üldse kirjanduses) otsin: hea idee ja puhas joon.
Igatahes, Wayward Pines on pisike kolkalinnake, kuhu viib vaid üks tee aga kust välja ei vii ühtegi (autoril on õnnestunud see paradoks veenvalt lahti seletada, tõsi, selleks kulub ära kogu romaani aluseks olev narratiiv).

Isaac Asimov, Robert Silverberg – Positrooniline inimene – Esmapilgul tundub, et raamat räägib robotist, aga veel rohkem räägib see inimeseks olemiseks. Siiski ei saa Homo Roboticusest Homo Sapiensi enne kui on astutud viimane samm. Erandlikult soovitan ka filmi “Bicentennial Man”, kus meeleheitlikult inimeseks saada ihkava roboti rollis on võrratu Robin Williams.

Arthur Conan Doyle – Kadunud maailm – Arvasin alguses, et seda raamatut ei ole mõtet siia nimekirja panna, nagunii on kõik seda lugenud. Küsisin mõnelt nooremalt ja tuli välja, et keegi ei olnud. Kuigi “Kadunud maailm” ilmus 1912. aastal, mõjub uurimisretk maailmast eraldatud platoole tänapäevalgi värskelt ja on ladusalt loetav. Väga hästi komponeeritud (Sherlock Holmesi väljamõtleja kohta on see elementaarne), pinge ei kao hetkekski. 1958. aastal “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarjas ilmunud versioonis on lisaks lühiromaan “Maracoti sügavik”, mis on samuti igati isuäratav amps.

John Varley – Millennium – Mõnus ulmepõnevik. Ei puudu ajaparadoksid ega süžeepöörded. Kas ei ole tore ette kujutada, kuidas vahetult enne lennuõnnetust, kui reisijatel on käsil elu viimased hetked, vahetatakse nad laipade vastu välja? Kes seda teeb ja miks? Lisapunktid ägeda ja sarkastilise naispeategelase eest.

Leo Sinilaid “Põrguorhideed” – Esimene Eesti autori õudusjuttude kogumik, mis mulle kunagi ammu teismelisena kätte sattus. Lugedes juttu “Naaber”, mõtlesin, et ei suuda mitte kunagi ligilähedaseltki samal tasemel lugu välja mõelda. Mitmetest juttudest on Eesti Raadios kuuldemängud tehtud.

Pasi Jääskeläinen – Taevast kukkunud loomaaed – Soome ühe kuulsama ulmekirjaniku jutukogu. Aeglane ja mõtlik. Juba ainuüksi jutu “Seal, kus rongid pööravad ringi” pärast tasub lugeda.

Kirsten Bakis – Hiidkoerte elud – Kui te mind ei usu, uskuge Stephen Kingi, kelle autobiograafilise teose “Kirjutamisest” lõpus olevas soovitusliku kirjanduse nimekirjas on ka see raamat. Muuseas, Kirsten Bakise isa on eestlane, seega on arvatavasti tegemist ainsa eesti päritolu kirjanikuga, keda suurmeister oma määratul fänniarmeel lugeda soovitab. Aga mitte sellepärast ei ole “Hiidkoerte elud” siin nimekirjas.

Stephen King – Carrie – Mul on nõrkus suurte kirjanike esimesena läbi löönud romaanide vastu. Need on kirjutatud ja avaldatud enne kui nimi suurelt müüma hakkas. Otsin erilist sädet, midagi, mis eristas neid omal ajal ilmunud miljonitest teistest üllitistest. Vahel tundub, et näen seda erilist puudutust, vahel mitte.
Carrie on lugu, kus põimuvad kaks õudust ja minu jaoks on võigas argielu palju kurnavam kui üleloomulik element. Kahjuks kõnnib Carrie ema taolisi jõletisi meie seas igapäevaselt ringi, oleks vaid kõrvalseisjatel valvsust ja julgust reageerida
King on hiljem kirjutanud suuremaid ja rohkem läbi töötatud romaane ning kellegi võimuses ei ole öelda, kas ilma Carrie’ta oleks King samasuguse hiiglaslikku mõjuga nimi.

Indrek Hargla – Doanizarre udulaam – Olen vahel kohanud arvamust, et aurupunk on küll põnev maailm, aga kogu aur läheb taustsüsteemi kirjeldamisele ja seetõttu on lood reeglina pigem igavad. Siin vastupidine näide kohalikult meistrilt.

Gene Brewer – K-PAX – Lugejatele, kes naudivad minimalismi, nagu mina. Siin on põhimõtteliselt üks tuba, kaks tooli ja kaks inimest vestlemas (mitte just vormiliselt aga sisuliselt). Või on vaid üks kahest inimene?
Lugesin seda ammu, kümme, võib-olla kakskümmend aastat tagasi. Nüüd, kui raamatu kiireks sirvimiseks kätte võtsin, meenus, et K-PAX on hästi eesti keelde tõlgitud. Olin meeldivalt üllatunud, et tõlkijaks osutus Kati Metsaots, kes on toimetanud mõlemad minu praeguseks ilmunud romaanid ja loodetavasti toimetab ka järgmised.

Karin Erlandsson – Ööekspress – Huvitav, mida võiks laps mõelda, kui avastab, et vanaemaga on midagi valesti? Ja tagatipuks vanaema üldse ära kaob? Nagu sellest veel vähe oleks. Mahajäetud raudteel, mis möödub vanaema majast, sõidab öösel rong.
Lasteulme on hoopis teistsugune kui täiskasvanute oma. Minu jaoks on aktsepteeritav kui see on aeglane, kurb, võib-olla veidike naiivne ja südamlik ühekorraga, just nagu Ööekspress. Illustratsioonid on tase omaette.

Liu Cixin – The Wandering Earth – Jutukogu, mis tuletab leebelt meelde, et ulmes ei ole ideede avarusel mingisuguseid piire. Miks sõita teise tähesüsteemi hiiglasliku kosmoselaevaga, kui saab sõita planeet Maa endaga? Aga see on ainult üks jutt.

Kami Garcia, Margaret Stohl – Ilusad olendid – Kuigi ma ei ole teab mis suur fantasy ehk imeulme sõber, osutus see raamat minu tassikeseks cappuccinoks. Üleloomulik element ei ole kohe ja korraga kohal vaid imbub sisse hiilivalt. Suureks boonuseks on USA ametlikust poliitilisest doktriinist hälbiva lõunaosariigi linnakese elu-olu andekas kirjeldamine.

Vladimir Sorokin – Opritšniku päev – romaan on kirjutatud 2006. aastal pärast seda, kui kirjanik jäi jalgu idanaabrite juures hoogu koguvale kollektiivsele hullumeelsusele. Teda ei aetud küll taga musta mersuga, mille kapotile on naelutatud koera pea, kuid kahetsusväärsel kombel muutub “Opritšniku päev” ajas järjest vähem ulmeks. Hoiatus – sisaldab seksuaalvägivalda.

Viisteist raamatut sai täis aga ma tahaks eriliselt välja tuua oma Eesti ulme lemmiku, Jaagup Mahkra. Kahjuks ei ole ta veel sellise teoseni jõudnud, millele oleks trükitud vaid tema nimi, seega tuleb soovitada lühiromaani “Riisirahvas”, mis võitis 2020. aastal Stalkeri ja on ilmunud antoloogias Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019). Häiriv, kaasahaarav ja perversne.

Siin grupis on ka kirjanikke ja kirjutajaid. Neile (samuti endale aeg-ajalt ülelugemiseks) soovitan Charles Bukowski poeemi “so you want to be a writer?”. Tegelikult on selle lugemine hariv ka kõigile lugejatele. —