Jim Butcher “Suverüütel”

Minu jaoks väga õige aeg selle raamatu jaoks oli just praegu, praegu, mil on suve ja talve vahetusaeg, ja et praegu on viies osa ka eestikeelsena väljas, tuleb vaid Evale raha pakkuma minna :) Niisiis — Harry Dresdeni toimikute neljas osa. Võlurid ja haldjad ja libahundid ja lahendamist vajav mõrv. Kõik jookseb tohutu kiirusega üksteise otsa ja survestamist on mitmelt poolt. Õnneks oskab Harry leida ka liitlasi. Mu jaoks seni sarja parim osa, et on parasjagu maailma avamist, rohkelt seikluslikkust, uute tegelaste iseloomustuseks on pajatatud just nii palju, et tegelastest aru saada, aga mitte nii palju, et heietamiseks läheks. Raamatu moto võiks olla Eno Raua “Naksitrallidest” pärit “Looduses peab valitsema tasakaal.”

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu”

Ära nuta, Nerissa,
sind äratatakse ellu,
kõik äratatakse ellu,
isegi kasuksepp
ja pehme kass,
mis ta sul nüüd oligi,
must või valge…
See on kui
suve tagasitoomine.
Mis ootab ees,
kas võõras jumal või ingel
või deemonid ja trilobiidid?
Kes teab, kes teab…
Aga vinguvast jalaluust
me ei pääse, Nerissa,
ka siis, kui kõik, kõik
äratatakse ellu.

Selle raamatuga on nüüd nii, et kuigi mu soovituslause on tagakaanel, siis raamatu otsast otsani lugemiseni jõudsin alles nüüd. Muidugi oli mul enamus jutte varem loetud, siia kogumikku ongi saanud suuresti kusagil varem ilmunud jutud. Aga oli omamoodi huvitav vaadata, et kuidas need jutud siis nüüd mõjuvad ning kuidas lood nii koos olles üksteist mõjutavad.

“Võõras jumal” — kuidas loomad endale sabad said ja mõned endale jumala. Minu jaoks kuidagi antiigi- või klassitsismihõngune lugu.
“Must või valge?” — kui selleks, et üks saaks elada, on vaja eemaldada teine. Ootamatult helges ja lõbusaski meeleolus alanud jutt võtab lõpuks üsna mõtlikud toonid.
“Nerissa” — kui “Nerissa” ilmus, siis meeldis see mulle väga, siin kogumikus teiste kõrval on see lihtsalt üks huvitav jutt, vaimustust enam ei tekkinud. Aga üks teemadest — raamatud ja nende mõju — võiks lugejale rahvale ekstra huvi pakkuda, niiet kes pole seda juttu lugenud, siis soovitan küll.
“Kasuksepp” — libahundid ja hingepäästjad, kes ja kuidas, lugege ise, minu jaoks üle lugedeski mõjuv ja tasemel lugu ja ka selle kogumiku lemmik.
“Kass” — pildike 17. saj. Tartu agulielust.
“Pehme” — üsna huvitav ideemäng, oleks tahtnud näha, kuhu see verevahetus välja viib.
“Deemonid ja trilobiidid” — vahelduseks on siin tänapäevane keskkond, Tartu ja Aruküla koopad, aga välja tuleb kuidagi väga friedenthalik ajaloo, teoloogia ja psühholoogiaga mängiv õudusjutt :) Ja siin jutus on väga hea õuduse definitsioon: “Õudus ei ole kohalolek, õudus on eelaimus, kohaloleku puudumine.”
“Suve tagasitoomine” — mõttemängune lugu, stiil istus mulle päris hästi, aga mõtet oleks kröömikese veel tahtnud.
“Ingel” — ikka on jutukogudes sees see üks lugu, mis täitsa mööda külgi maha jookseb. Minu jaoks oli siin see “Ingel”.
“Vinguv jalaluu” — vilepill, nägemused, Ida mütloogia ja natuke hull teadlane, ses mõttes, et ikka on vaja ise katsetada, kirjandusest ja oletustest ei piisa :)
“Kõik äratatakse ellu” — siin on sutsu teistsugune lõpp, kui sellel jutul, mis kogumikus “Ülestõusjad ja kodukäijad” oli, mulle meeldis see varasem udusem vist rohkem, aga autori idee toob selle kogumiku variant muidugi paremini välja ja sobib lõpulooks niimoodi suurepäraselt.

Kogumikku kokku võttes — mul on väga hea meel, et see kogumik ilmus, paljud jutud mõjuvad siin kogus üksteisele tuge andvalt paremini, kui needsamad jutud teistest kogumikest leituna tundusid, ainus erand on “Nerissa”, mis säilitas küll oma tugevuse, aga kaotas natuke sära, teised lood on ainult võitnud. Et jah, lugege. Ja laske end üllatada :)

“Wõitlused Jalu jõe ääres”

Seda et… Ega mul suurt ajalooraamatuhinat teema väljakuulutamise peale ei tulnud, aga hakkasin kataloogist sobivat raamatut otsima ja siis Ester tõi ette, et seda teost saaks kohe wõrgust lugeda. Oma ilmumisajal — NB! 1904. a — oli see kaasaeg, nüüd juba ammune ajalugu. Jutt käib siis Vene-Jaapani sõjast, Jalu jõe lahingust ja Port Arturi saatusest. Kogu see jutt on suht veidras stiilis, et ühelt poolt nagu korralikult patriootlik, et meie vaprad vene soldatid, mist tost, et lahingu kaotasid, ikka on vaprad, teiselt poolt on kasutatud väga paljusid erinevaid allikaid, nii Venemaa suuremaid ajalehti kui mitmeid saksa ja inglise ajalehti, ja püütud võimalikult objektiivne pilt kokku saada. Minu jaoks oli palju tüütut lahingukirjeldust, aga kui võtta, et see oli ajakirjandus, sündmused toimusid 18.-21. aprillini ja raamatuke, illustreeritud veel pealegi (ja minu jaoks üllatavalt on jaapanlaste pilte rohkem), oli väljas juba 5. mail, siis see oli omaette tugev saavutus. Pean tunnistama oma kesist ajaloohuvi, et enamjagu nimesid olid täitsa võõrad, ainult kindral Kuropatkin tuli tuttav ette, tõenäolisest jutustas temast Põldsepp mingil kontserdil kurbliku 20. saj. algusest pärit sõdurilaulu saateks.

 

Habib Selmi “The Scents of Marie-Claire”

Need märtsikuiste tähtpäevdega riigid ei tundunud mulle kirjanduslikult eriti huvitavatena. Aga Tuneesia jäi kuidagi painama ja eelmise aasta lõpus kammisin guuglit ja otsisin ingliskeelset kaasaegse Tuneesia kirjaniku võimalikult odavat raamatut. Märtsi lõpuks jõudis raamat kohale.

Ma ei arva, et see on mingi eriline tippteos või suurepärane kirjandussaavutus, aga see on üsna huvitav ja kergelt loetav näide Tuneesia kaasaegsest kirjandusest. Armastusromaan, mis toimub Pariisis, osapoolteks postkontoris töötav põline pariisitar ja Tuneesia kolkakülast Pariisi ülikooli araabia luule lektoriks jõudnud (kuid samal ajal ka hotellis töötav) mees. Sellised argised, igapäevased, samas ikka ja alati erilised armastuse tärkamised, märkamised, avastused, kohanemised, rituaalid, üksteisega arvestamised, väikesed vastutulekud teineteise soovidele, harjumised ja mineviku jagamised, aga ka aegapidi tekkivad ärritused, erinevad tahtmised, tüdimused ja tühjast tüli tõusmised. Kultuuride kokkupõrge ka, kuigi mõlemad püüavad vägagi, et see võimalikult pehme oleks. Aga läheb nagu läheb, no minategelane näeb ikka üksjagu vaeva ka, et halvasti läheks, st käitub meelega nõmedalt, ja lõpuks on vaid mälestus hõngusest…

1951. a Tuneesias sündinud Habib Selmi on Pariisis araabia kirjanduse professor ja “Marie-Claire hõngused” oli 2009. a. nn Araabia Bookeri ehk rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna lühilistis.

Steven Brust “Taltos”

Tundsin, et tahaks midagi lihtsat, lobedat, meelelahtuslikku ja peadpuhastavat. “Taltos” on küll meelelahutuslik ja peadpuhastav, aga väga lihtne see lugu ei ole. On väga hästi läbimõeldud maagia-maailm, kus toimib nii võlukunst kui nõidus, aga neid, kel teadmisi-oskusi mõlemas vallas, on väga vähe, üks neist on loo peategelane Vlad Taltos. On hästi läbimõeldud ühiskonnakorraldus oma klasside, ajaloo ja konfliktidega, nagu päriseluski, tipust põhja ja põhjast tippu liikumine on üsna ebatõenäoline, aga paar-kolm sammu klassivahetust üles-alla suhteliselt võimalik, seda enam, et jheregi koja tiitlit saab osta. On kriminaalne maailm oma aukoodeksiga ja see on see lähiruum, kus Vlad Taltos toimetab, nimelt on ta palgamõrtsukas ning väiksema linnajao maffiaboss. Raamatus jookseb korraga kolm ajajoont: Taltose üleskasvamise lugu, Taltose palgatööga seotu ning Taltose nõiaoskustega seotu. Lõpuks jooksevad kõik kolm lugu kenasti kokku. Loo moraal võiks olla, et ole, kes oled, head sõbrad on see kõikse suurem vara. Taltosel on lapsepõlvest dragaeralasest murdvaras Kiera, noorpõlvest ikiklik pisilohe Loiosh ning ma arvan, et mõnevõrra võib tema sõprade hulka lugeda ka tema isiklikku assistenti Kragarit ning raamatu lõpuks draakonite klanni kuuluvat Morrolani. Ja julge hundi rind on rasvane või haavleid täis. Ja harjutamine teeb meistriks. Ja veri on paksem kui vesi. Ja veel mõned taolised vanasõnalised tõdemused.

Stiilinäiteid:
“Jagati käske, tehti korraldusi ja ma vaatasin oma testamendi üle. Tavalised asjad.”
“Teel otsustasin, et mu vanaisa oli kindlasti teadnud, millest räägib: relva kandmine on pahanduse otsimine. Jätkasin selle kandmist.”
“Tulemusena sain teada väga palju huvitavat. Kõige tähtsam oli õppida hoolikat kõike, mis võis sulle haiget teha.”
“”Kas meil on häid põhjuseid, miks nad peaksid seda tegema?” — “Kuna julgeme küsida.””

Sebastien de Castell “Queenslayer”

Raamat algab küll lumeväljadelt, aga jõutakse nii lossidesse kui vangikongidesse. Kellen viiakse kohtumõistmiseks kuninganna ette, mängib kuningannaga partii kaarte, saab ootamatu ameti ja peab kohanema õukonnaeluga, püüab päästa hättasattund näitsikuid ja peab proovima ise ka kuidagi elus püsida. Oravkass on turtsakam kui kunagi varem, aga abi on tast kõvasti, paraku pole ka tema purunematu. Raamatu esimene pool meeldis mulle päris hästi, aga alates umbes sellest, kui Kelleni õeke kohale ilmus, hakkasid asjad mu jaoks metsa minema. Mulle ei meeldi, kui autor oma tegelasi liiga suure supi sisse keerutab, minu jaoks muudab see ebausutavaks nii supi sisse sattumise kui sealt väljarabelemise. Ja laipu sai liiga palju. Uudishimust lugesin küll edasi, aga seda õiget lugemismõnu raamatu teisele poolele enam ei jagunud. See oli küll hea nõks, et raamatu alul lumeväljadelt saadud vihje raamatu lõpupoole lossis kasulikuks infoks osutus, aga ikkagi, minu jaoks oli see vaid poolenisti hea raamat.

Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin raamatu kõrtsi viia. Püssirohukeldrina oli ehitis kasutusel 18. saj. lõpul – 19. saj. algusaastatel, 19. saj. oli seal pikalt õllekelder, 20. saj. suures osas Tartu Ülikooli laohoone ja pisut tehti seal ka teadust ning 1982. aastast avati kõrts. Viimased ümberehitused olid 1999/2000, niiet tänase välimusega on kõrts tegutsenud üle paarikümne aasta. Ma arvan, et Kellenile meeldiks, et sõjalisest objektist on saanud meelelahtusasutus.

Roger Zelazny “Igikelts ja tuli”

Ma tunnen ennast nagu kass, kes on parasjagu hiirega mänginud, pistnud pintslisse tassitäie koort, saanud kätte soovitud koguse kõrvatagust sügamist ja pikutab nüüd laisalt ahju kõrval kapikesel just talle seatud padjal, laseb nurru ja vahel laisalt sõtkub käppadega.

Elu on ilus, kui nii häid raamatuid avaldatakse!

Mmm, mõnus, nurrrr… Ega ma muud selle raamatu kohta praegu öelda ei tahagi.

Teri Terry “Evolution”

Eellugu

Ma vahel venitan väljakutse teemade piire natuke mulle rohkem sobivasse suunda ja vahel teen lisakitsendusi. Selle punkti väljakuulutamise ajal võtsin ma pähe, et siia tuleb autor, kellest ma suurt midagi enne ei tea ja kelle loomingut ma enne 2021. aastat lugenud pole. Teri Terry on mu meelest lahe nimi, ma pole viitsinud otsida, on see õige nimi või pseudonüüm, aga vahet pole, mõlemal juhul on mu meelest tegu vahva nimega.

Raamat ise

Triloogia kolmas osa. Kui nüüd käsitööalaste võrdlustega (et esimene osa “Contagion” kui gobelään ja teine osa “Deception” kui lapitekk) jätkata, siis see viimane osa on ristpistes vaip. Jutustajaid tuleb üha juurde, aga käsitööoskuseid kõigile võrdselt ei jagu. Shayl on kõige paremad lõngad ning korralik tikkimistehnika, lugejana olen ma tänulik, et suurem jagu vaipa on tema tikitud, Freja lõngad on allahindlusest, kohati liiga luitunud, pisted pisut hooletud, Kai käis vanaema korvi kallal ja tema tehnika on püüdlik, aga veidi kange ja kohmakas, Calliel on enda ja teiste kampsunitest ülesharutatud kraam ning algaja ebaühtlus, aga enamjaolt pole viga, ning Jenna lõngad on kuskilt kaugelt värvilise traadi maalt, tema panus vaipa on mõned üksikud pisted, aga parasjagu õigetesse kohtadesse. Meditsiinile, militaarile ja füüsikale tuleb lisaks religioon (või midagi sellesarnast, igatahes on tegu uusvaimsuse sektiga) ja pealoogia ning natuke geneetikat. Palju jama ja happy end. Ei olnud sarja parim raamat. Võib-olla seepärast, et siin osas sahmerdati rohkem omavahel ja laiemat pilti anti näpuotsaga, võib-olla seepärast, et tegelased olid liiga must-valged, võib-olla seepärast, et lõpplahendus tundus mulle mage, võib-olla sai juhuslikke kokkusattumisi liiga palju, võib-olla oli jutustajaid liiast. Aga põhiküsimused said vastused ning üleüldinine loo- ja maailmaehitus väärib tunnustust.

Isiklik konks

Hoolimata sellest, et lugu mind enam kuigivõrd ei köitnud, vedas tekst end ladusalt edasi ja mingit poolelijätmise mõtet küll ei tekkinud. Ja kassid :) Teri Terry on üks neist kirjanikest, kellele tundub, et kassid ei ole päris tavalised maised olevused, Terryl on siin raamatus ka omapoolne seletus välja pakutud.

Florian Illies “1913. Sajandi suvi”

Vana võlg. Mitte ainult väljakutse mõttes, vaid et ma kunagi lubasin ühele inimesele, et jaa, ma loen selle raamatu läbi. Alustasin korda mitu ja no ei saand reele, aga siis — kes ütles, et raamatuid peab just algusest lugema — lõin raamatu suvalise koha pealt lahti, juhtus olema oktoober, täitsa hästi läks edasi, siis lugesin mai ja nõnda kuid segi paisates sai raamat läbigi. Esialgu ehmatav faktiüleküllus sai oma kirjandusliku põhjendatuse ning aegapidi hakkasin sest omamoodi stiilist, mis segab kuivi fakte oletuste ja kuulujuttudega, ka lugu pidama. Huvitav raamat, kui soone peale saada. Ainult et…

Ainult et ma oleks rohkem soolist tasakaalu tahtnud näha, see oli jällegi üks mehelt meestest meestele raamat. See ei tähenda, et raamatus naisi poleks, on küll, ja see, et naisi on raamatus vähem kui mehi, on ajalooline paratamatus ja selle üle ma ei nura, küll aga nuran ma selle üle, kuidas neid naisi on kujutatud: enamasti on nad defineeritud läbi suhte mingi mehega ja on meeste võtta ja jätta, ainus, kes on iseendana defineeritud, on Rosa Luxemburg, aga teda jätkub tervelt kahte lausesse, peaaegu annab mõõdu välja ka kahe lõigu jagu Virgina Woolfi, aga siis on ikkagi vaja toonitada tema suhet oma poolvennaga, ja paari lause jagu Gertrude Steini, aga siis tuuakse kohe ka tema vend mängu. Ka häiris mind see, et meeste vaevustel on tänapäevased diagnoosid (tuberkuloos, depressioon, süüfilis), aga naistel on endiselt müstilised kopsuhädad ja alakõhuvaevused, naiste haiguste tuvastamiseks ei oleks nagu meditsiin raamatu kirjutamise ajaks, 2012. a. veel arenenud. Omaette nähtus raamatus on Alma Mahler, keda autor esitleb eelkõige läbi meeste — Gustav Mahleri lesk, Oskar Kokoschka armsam, Walter Gropiuse abikaasa — aga kes on nii kange naine, et otsustab ise, kellega ja millal voodit jagab ja kellega ja millal paari läheb ning kellel oma otsustest ka suuremat jama ei tule. Ses meestemudases raamatus tuleb mul tänulik olla Almagi eest, kuigi Alma loomingulisest elust pole raamatus ridagi.

Kui meestest rääkida, siis neid on siin raamatus palju. Kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, kirjastajaid, kriitikuid, filosoofe, poliitikuid jne. Enamjaolt saksa-austria kultuuriruumist, aga päris palju on ka prantslasi, mõned inglased ja paar ameeriklast ja paar venelast ja paar itaallast, miskipärast on autorile oluline ka üks teatav grusiin. Mulle tundus, et autori põhisümpaatia kuulub Rainer Maria Rilkele, Thomas Mannile ja Marcel Duchampile, neist kirjutab ta kõige rohkem ja kõige soojemalt. Ta kirjutab ka palju Franz Kafkast, aga mul on tunne, et pigem hea käepärase materjali olemasolu tõttu, mitte et Kafka talle eriti meeldinuks. Ka jäi mul tunne, et autor nagu tahaks Oskar Kokoschkast rohkemgi kirjutada, aga ta ei suuda Kokoschkat mõista. Seeeest näib ta mõistvat Siegmud Freudi ja Robert Musilit ja Ernst Ludwig Kirchnerit ja isegi keiser Franz Josephit… Pea kõigi meeste puhul (ja neid on ligi sada) on jätkunud autoril huvi ja tahtmist tuua välja nipetnäpet eraelust ning viiteid või näiteid või kirjeldusi kas loomingulisest või ametialasest tegevusest. Valik, kellelt kui palju, on küll subjektiivne, aga on raamatu rütmi üsna hästi paigutatud. Seda enam teeb nõutuks, miks selle sajakonna mehe kultuuriloome kõrvale on mahtunud vaid Virginia Woolfi mainimine, üks Marie Mölleri mitte kuigi hea jõululuuletus ning Else Lasker-Schüleri armastusluuletused… Kirjeldus sellest, et Asta Nielsen on filmitäht, ei asenda kuidagi kirjeldust sellest, mida Asta Nielsen võis näideldes tunda või mõelda või vähemalt teha.

Kokkuvõtvalt siis nii ja naa raamat. Erapoolik, kuigi üsna huvitav kroonika-nägemus 1913. aastast.

Triin Tasuja “Seksistentsialism”

Ma olen Triin Tasuja luuletaja-teekonda päris hoolsalt jälginud. Tema esikkogu “Provintsiluule”, mis pälvis kirjandusringkondade üldise tunnustuse, mind eriti ei köitnud, tema teine kogu “Armastust on ja armastust pole”, mida kriitikud debüüdist nõrgemaks pidasid, meeldis mulle päris hästi, kolmanda kogu “Vastuseta kirjad” kirjandusüldsuse vastuvõttu ma ei mäleta, aga mu meelest oli see ta parim kogu, paremuselt teisele potsatab nüüd see äsjailmunud “Seksistentsialism”. Miks teisele kohale? No seda pea-püsti-mässumeelsust, mis seob Tasuja loomingu mu jaoks punkluulega ja mida esimesed kogud kisendasid, jätkus natuke kolmandasse ka, siin neljandas on see mässumeelsus juba natuke resigneerunud ja sellest on mul kuidagi kahju. Kolmas kogu oli ka kuidagi üldisem ja pakkus rohkem samastumisvõimalusi, siit kogust sain pigem sellist võõra inimese päevikulugemise tunnet. Aga see päevik oli huvitav, mõne koha pealt silmiavav, mõne koha pealt jõhkralt karm ja mõne koha pealt ootamatult romantiline. Triin Tasuja luuletuste peateema on armastus ja elu pahupool, see kuidas ta need teemad kokku seob, on ainulaadne ja tabav ning tunnetest niivõrd tulvil  (kuigi need tundetulvad võivad olla argisõnadesse peidetud), et see teeb kaasaelamise ja kaasamõtlemise teemade raskusest hoolimata suhteliselt kergeks. Vennaskonna laulusõnade tsiteerimise eest ka aitäh. Ja raamatu kujundus on nii omamoodi ja luuletustega sobiv.