Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Ja indiaani-teemat on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüdsid nii mõnedki pered oma indiaanijuuri varjul hoida, ka omaenda laste eest. 

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vajaks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga ei jaksa, lugege ise või lugege arvustusi.

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Joanna Ellmanni tõlge on kuidagi raamatu iseloomuga väga hästi sobiv. 

Donald P. Ryan “24 tundi Vana-Egiptuses”

Mulle meeldib selle raamatu idee (24 peatükki on 24 tundi ja 24 inimest) ja autori teadmistepagas. Teatud sõnaseadmisoskus autoril ju on, aga paraku jääb stiil valdavalt minu jaoks natuke tuimaks ja ebahuvitavaks, natuke särtsakamat ilukirjanduslikku poolt oleks tahtnud näha. Uudishimu-lugemisena kõlbab küll ja ühtteist uut on ikka võimalik teada saada ja kui nüüd erinevaid ameteid läbi võtta, siis tellisetegija peatükk oli vist kõige paremini kirjutatud.

Peatükid:

Ämmaemand aitab lapse ilmale 
Valitseja lebab ärkvel 
Palsameerija teeb ületunde
Vana sõdur näeb und lahingust 
Amon-Re preester äratatakse 
Põlluharija alustab tööpäeva 
Koduperenaine küpsetab leiba 
Töödejuhataja külastab kivimurdu 
Kalur ehitab lootsikut 
Pottsepp vormib savi 
Kirjutaja õpilane ootab peksu 
Hathori preestrinna jääb purju 
Vesiir kuulab ettekandeid 
Lehvikukandja vaatab pealt 
Kuninglik kaasa esitab oma nõudmised 
Elukutseline leinaja halab jälle 
Arhitekt kontrollib kuninglikku hauda 
Puusepp valmistab kirstu 
Tellisetegija ahastab 
Majaemand valmistub peoks 
Juveliir töötleb kulda 
Tantsijanna lahutab meelt 
Arst abistab kannatanut 
Algaja hauaröövel ilmutab vastumeelsust 

***

Enda näo mökerdamise komme pidas inimkonna ajaloos hämmastavalt kaua vastu. Moesuunad, mida ja kui palju peeti sobivaks rõhutada, ajastuti muutusid, kuid silmade ümbrusesse midagi tumedamat, põsele või huultele puna ning näonahka ühtlasemaks tahta on olnud üsna universaalne, nagu tõestab seegi leid — üsna tagasihoidlik, aga hämmastavalt hästi säilinud näovärvikomplekt  21. sajandi algupoolelet. Eripäraseks võrreldes varasemate leidudega võib pidada mõnede värvainete sädelust, kuid seda sädelust on siiski oluliselt vähem, kui oli kombeks 23. sajandil. Värvide keemilise koostise ja võimalike mürkainete sisalduse uurimine on veel ees, kuid kuna ajaloost on juba tuttavad elavhõbedat ja arseeni sisaldavad kreemid, siis mürkide leidumus väga üllatav ei oleks.

Mele Pesti “Minu Kuressaare”

Ma ei tea, mida ma ootasin, aga seda ma küll ei oodanud. Aga kuna Mele Pesti on ikkagi sõnaosav inimene, siis veenis ta mu ära, et see, mis mu elus just nüüd puudu on, on isikliku vaatenurgaga väikelinna ajalugu. Ega see “Minu Kuressaare” mulle eriti ei meeldinud, aga ega ma eeldanudki, et meeldiks, kõike kokku võttes oli valdavalt ikkagi positiivne lugemiselamus ja kui koolilapsed tulevad tuleva talvel jälle “Minu…”-sarja raamatute kohta soovitusi küsima, siis seda Kuressaare juttu soovitaks küll, kuigi lõpupeatükid kiskusid liig päevapoliitiliseks kätte ära.

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Raamatukoguhoidja 1 tõmbab riiulist raamatu välja ja näitab kolleegile: “Ma olen viimase jutu juures ja see raamat on hea!” Raamatukoguhoidja 2 vaatab raamatut ja vastab: “Ja mida mina siis kogu aeg räägin!” Lugeja läheb mööda ja hakkab raamatu autorit-pealkirja üles kirjutama, kui selgub, et tegu on täitsa vaba raamatuga, võtab lugeja raamatu rõõmuga kaasa, olgugi, et ta rohkem raamatust midagi muud, kui et raamatukoguhoidjad seda üksteisele kiidavad, ei tea. Paar päeva hiljem küsivad paar situatsioonist kuulnud tuttavat veel üle, et mis raamatust juttu oli…

***

Sai siis raamat läbi ja peaks nagu midagi kirjutama ka.

Esiteks vabandused, et oleks võinud ju Kalmsteni jutte juba varem lugenud olla ja et tegelt ma olin üsna üllatunud, et see jutukogu nii hea lugemine oli.

Mulle meeldis siin nii palju asju. Kirjutamise stiil on kohati selline natuke poeetiline, mis õnneks ei lähe ära ilukõneluseks, kohati reaaliat, mis ei lähe rämedaks, lobedalt ja voogavalt, sõna järgneb sõnale nii loomulikult, ei paista mingit konstrueeritust. Kalmsten on suurepärane meeleolude looja ja suurepärane uute ja huvitavate keskkondade looja. Seda uue asja tasub rõhutada, sest ulmeski on omad stambid, aga Kalmsten võtab neid kasutada siis, kui see talle kasulik on, kuid mõtleb iga loo juurde mingi seninägematu uue nurga või keskkonna või arengu või vahel koguni uue sõnavara. Ma arvan kohati aru saavat, kus on Kalmsteni eeskujud ja mõjutajad ja ma lihtsalt istun ja hõõrun käsi, et küll on tark poiss, et on osanud oma eeskujudelt näpata just need kõige tugevamad ja mõjuvamad võtted ning eeskujude nõrkused on halastamatult ukse taha visatud. Dialoogid — jee, ma just lugesin mingit kirjutamisteooriat, et vähe sellest, et iga tegelane võiks oma hääle ja tooniga olla, võiks ka arvestada, et sama tegelane suhtleb erinevate tegelastega erinevalt, kasutab erinevaid registreid, jäädes milleski põhilises siiski samaks. Ma ei tea, kas Kalmsten on seda teooriat lugenud, igatahes kasutab ta seda küll. Ja edukalt. Lugude ülesehitused on lugemist soosivad, tempod ja tempode vahetused kuidagi minu lugemisega väga sobivad, tegelased parasjagu lahti kirjutatud ja parasjagu varjatud ning usutavate motiividega. Valik, mida kirjeldada ja mida kirjeldamata jätta, sobis mulle päris hästi — kirjeldatust sain tegevuse-meeleolu-maailma piirjooned kätte ja midagi jäi enda fantaasia hooleks ka, et tühikuid täita. Ehk siis autor tuli poolele teele vastu, aga saiapudi suhu ei hakanud toppima :)

Juttude põhjalikult lahtikirjutamiseks ei ole mul praegu tuju, mainin vaid, et takkajärgi mõeldes olid lemmikud avalugu “Raske vihm”, kus oli tore seenine kuplialune linnake ja õige mitu pöörakut, ja “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, kus vägagi trööbatud teema saab uue ja huvitava pöörde ning lisaboonuseks on rääkiv kass. Järgmine sats häid lugusid: “Kuuekandjad” (muusika ja maagia), “Lumemarjaveri” (lumevaikus), “Põgeneda rottidelinnast…” (puändiga postapo) ja “Tundmatu surm” (soo ja sisalik) ja lugudepaar “Valitsusaeg I – Kroonitants” ja “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” (paroodiahõngune sekeldamine). Pisut vähem läksid mulle korda “Loheisand” (lõke, neid ja lohe), “Optimus – plekid paradiisil” (küberpunklik lugu) ja “Murtud süda” (alternatiivajalugu). Päris sellist lugu, mis mind täitsa õlgu kehitama oleks pannud, selles kogus polnudki.

Kui küsida, mis oli siin raamatus minu jaoks see kõige-kõige, siis vastus on, et õhustik. Süngevõitu, kohati meeleheitlik ja kohati tegudele utsitav, segu müstikast ja realistikest argumentidest, lugejat omi mõtteid edasi mõtlema õhutav atmosfäär oli mu meelest kõikides lugudes sees.

Adam Zagajewski “Hüvastijätt”

Adam Zagajewskilt on eesti keeles varem ilmunud “Valitud luuletused” (2010), nüüd ilmus “Hüvastijätt”, kus on Hendrik Lindepuu valik Adam Zagajewski kahest viimasest luulekogust. Lindepuu valikutele poola kirjandusest võib kindel olla, Zagajewski “Valitud luuletusi” pole ma lugenud, aga “Hüvastijätt” oli küll väga meeldiv lugemine. Selle kogu põhjal tundub Zagajewski vähem religioosseid sümboleid kasutav kui poola luules keskmiselt tavaks. Selle eest on tal palju vihjeid muusikale, kunstile, kirjandusele, ajaloole, geograafiale, kaasaja eluolule, perekonnaloole ja mõtisklusi luuletajaks olemisest.

Kõige enam kõnetasid mind “Luuletajad on presokraatikud” (lk 8), “See päev” (lk 30), “Meie põhjamaised linnad” (lk 41), “Viigimarjad” (lk 55).

Kätlin Kaldmaa “Hundi taltsutamine”

Novellikogu. Ma olen selle raamatu lugemise järel ühteaegu ülevas vaimustuses kui sügavalt pettunud.

Mis mulle kohutavalt meeldis, oli stiil — sõnad, mida autor on valinud, vormimängud, ülesehitused, tempod, voolavus, voogavus, kujundusvõtted, meeleolude ülesehitamise oskused jne. Mis mulle ei meeldinud, oli sisu — et ma ei saanud aru, et milleks ja miks jälle tõsieluliste tätšiga. No milleks-poolele annab veel vastuseid välja mõelda — et osalt eneseteraapia ja hinge pealt ära, kohati oli koomikataotlusi ja üsna laialt seda “märka imet elu pisiasjades”. Aint et see pisiasjadeime on minu jaoks liialt kulunud mõte ja võte, koomika puhul sain aru taotlusest, aga lugedes ei tulnud mul naljavirvendustki, ning hinge pealt ära oleks luuletustena parem olnud, sest ma tundsin küll kaasa autorile, aga mitte autori kirja pandud kirjanduslikule minale. Tõsielulise tätši puhul ma tean, et ma istun selle seisukohaga üsna üksi kuskil saarekese peal, aga mulle ei meeldi, üsna aktiivselt ei meeldi, kui kirjanikud tegelikkust proosasse valavad, selle asemel, et oma fantaasiat kasutada, sest esiteks on see igav ja teiseks võib keegi haiget saada, aga see on minu isiklik probleem, seega ma soovitan siia kogusse sisse vaadata küll.

Nimilugu “Hundi taltsutamine” oli siit kogust mu lemmik.

Kätlin Kaldmaa “Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”

Kaunilt kujundatud pisike poeetiline fragmentaarium väga isiklike olupildikestega ühest väiksest külast Kreekas ja ühest väiksest külast Islandil. Pisut petukaup, sest nii õhuke, isegi luulekoguks oleks mu meelest liialt õhuke. A nu, meeleolupilte, eluolu ja mõtterännakuid on üsna tihkelt.

“Mäetipp järve põhjas”

Kuna mul omal käel Jaapani vihmaraamatu otsimine lörri läks, siis tegin kiire otsingu, et mis teised on valinud ja mis ühe päevaga ka läbi saaks. “Mäetipp järve põhjas” on mulle tuttav raamat, ma olen seda paar korda juba lugenud, aga nagu kirjandusega üldse (ja mu meelest luulega iseäranis), siis erinevatel ajahetkedel kõnetavad erinevad teemad ja satuvad tähelepanu alla erinevad tekstilõigud. Eks ma nüüd otsisin iseäranis vihma ja seda oli ka, aga lähemalt kõnelesid muga seekord muidu vesised või putuklised luuletused.

Mu meelest on see väike kogu väga hästi valitud, on erinevaid autoreid, erinevaid meeleolusid, erinevaid mõttesuundi ja iga ülelugemisega leiab erinevaid lemmikluuletusi. Ja Rein Raua eessõna võib ka mitu korda üle lugeda :)

Autorid: Naito Joso, Kobayashi Issa, Hattori Ransetsu, Kamijima Onitsura, Matsuo Basho, Yosa Buson, Nishiyama Soin, Mukai Kyorai, Yasuhara Teishitsu, Ihara Saikaku, Ochi Etsujin, Sugiyama Sampu, Morikawa Kyoriku, Matsue Shigeyori, Takarai Kikaku, Naito Rosen, Matsunaga Teitoku, Suganoya Takamasa, Kawai Sora, Yamaguchi Sodo.

vihmahaiku

Ihara Saikaku

ššššššššš
pisike ärkas üles
vihmakrbinast


haiku, kus on rohkem vett

Kobayashi Issa

täielik vaikus
sügaval järve põhjas
pilvine mäetipp


putukhaiku

Matsuo Basho

mis roostenukrus
naela külge klammerduv
väike rohutirts

Siia lõppu veel mu värskelt omandatud teadmistekild, et Jaapani mangades sajab vihma potsu-potsu.

(1) バッ (BA!): FWOOSH A number of crows suddenly take flight in surprise
(2) スパン (SUPAN): SHPA The samurai’s sword slices through a bandit
(3) ビシィッ (BISHI-!): HWANG Throwing a ball with power
(4) こっそり (KOSSORI): SNEAK SNEAK The samurai secretly spying on the occupants
(5) チャキッ (CHAKI!): CHK Quickly turning sword round in the hands to threaten someone
(6) ふあ~・・・ (FUA~…): YAWN Yawning
(7) くらっ・・・ (KURA…): swoon・・・ Shows someone feeling dizzy or giddy
(8) ズズッ・・・ (ZUZU …): ZDDDD Sniffling in fear
(9) ずずーっ (ZUZU―): SLUUURP Sipping/slurping hot tea
(10) ぼ~・・・ (BO~…): *spaced out* Absent-mindedly staring into space
(11) ポツポツ (POTSU POTSU): PLIP PLIP A few drops of rain start to fall
(12) ザザ (ZA ZA): SHIF SHIF Wind rustling through the trees
(13) ゲロゲロ (GERO GERO): CROAK CROAK A croaking frog
(14) もぐもぐ (MOGU MOGU): MMG MMG Vigorous chewing
(15) しぃ...ん (SHI-…N): *deathly silence* Silence. No sign of life in a deserted village.
(16) サラサラ (SARA SARA): SWISH SWISH The appearance of long, beautiful, glossy hair
(17) さくっ (SAKU!): SHKK Something or someone being pierced or stabbed by something quite hard (in this case, an arrow to the heart.)
(18) うきうき (UKI UKI): YAHEY An excited appearance – appearing to look forward to something
(19) ぎゅぅ (GYU!): GRAB Hugging someone tightly
(20) ぼり (BORI): SKRITCH Someone scratching his head

Ketlin Priilinn “Emily raamatuklubi”

Segu naistekast ja väga mahedast krimist. Mulle tundub, et autor on hoolega kuulanud-vaadanud, mis inimestele raamatutes meeldib ja selle siis kenasti kõrva taha pannud ning nende teadmiste põhjal raamatu kirjutanud. See ei ole etteheide, sugugi mitte, pigem tunnustustus kirjaniku suurepärasele käsitööoskusele ja turusituatsiooni tabamisele. Ma usun, et seda raamatut saadab lugejamenu. Mulle, ja ma usun, et väga paljudele tulevastele lugejatele, oli see kerge parasjagu põnev ja parasjagu tuttavlik meelelahutuslugemine. Ainus asi, mille kallal ma nuran, on rõivakirjeldused, aga ma olen vist selle koha pealt mingi imelik ka, mind on paljudes muudeski raamatutes rõivakirjeldused häirinud. Muidu kulges lugu mõnusalt tuta-tuta-tuttaa raamatutest pereprobleemideni, krimiloost suhtelooni, tööst sõpradeni ja nõnda edasi ja nõnda tagasi :)

momoxbubu “Little Rain”

Netimanga. Vihm, kohtumine ja kassike, kel nimeks Vihm. Nunnu. Tasaselt kulgev ja kaunis. Tore lisanüke on, et inimtegelastel on kaks ja loomtegelastel koguni kolm võimalikku joonistusstiili, mida vastavalt loo vajadusele kasutatakse.

Praegu on olemas 13 peatükki, eks neid aja jooksul tule veel. Mulle tundus, et esialgu oli autoril süžee osas üks mõte, aga mingil hetkel hakkas mingit teist suunda ajama. Eks näis. Esimene peatükk oli igatahes ilus sissejuhatus, edasine mulle meeldis kohati, aga kohati oli liiga kriipi.

Ma otsisin jaapani väljakutsesse sobivat kraami ja see sisu poolest nii sobiks, aga tuleb välja, et autor on hiina päritolu ja seega ei lähe mitte.

https://zinmanga.com/manga/little-rain/