Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii

Susanna Clarke “Piranesi”

Mul pole täringutega kunagi erilist õnne olnud, kaardid on teine asi, seal mul vahel veab lollimoodi, järjest jooksevad vajaminevad pihku, aga täringud …

Aga raamatust.

Seda on nii palju kiidetud ja ma istusin nädalaid selle raamatu otsas ja proovisin enda jaoks lahti muukida. See võti, et venimisi kulgev müstiline krimilugu, kus on kastutatud Kohutavas Koguses Suuri Algustähti, oli minu jaoks kõige mõistetavam. Et venib küll, aga see on vihjete andmiseks vajalik. Lisaks mälu ja isiksuse uuestiehitamise küsimused. Kohanemised. Üksindus. Inimesed on võimelised uskuma pööraseid asju ja selle nimel tegema nii head kui kurja. Aga muud võtmed tõrkusid.

Ma arvan, et selle raamatu nautimiseks on vajalik teatud kogus Vana-Kreeka kultuuri ja müütide Armastust, mul seda ei ole, minu jaoks on Kreeka mütoloogia ja kunst Mingil Määral Huvitavad, aga ma Ei Armasta neid. 

Nagu täringutega. Ma ei armasta täringuid, aga ma armastan mängukaarte :) Ja see vedamise asi … kus on siin põhjus, kus tagajärg?

Pildigalerii:

Jenny Colgan “Väike õnnelike lõppude raamatupood”

Nohjahkah. Puder ja kapsad. Mingi osa probleemitõstatustega olmeromaani, mingi osa suht normaalset naistekat, mingi osa lääget naistekat, mingi osa Šotimaa turismiagentuuri reklaamteksti. Suurem osa raamatust oli keskpäraselt normaalselt, papernuklike karakteritega küll, aga žanrisse sobivalt, kirjutatud, aga vahel oli lehekülgi ja lõike, mis olid kohutavalt halvasti kirjutatud, nagu oleks keegi teine need sinna vahele pistnud. Kokkuvõttes meh. Ega ma seda ühelegi lugejale, kes naistekat tulevad küsima, ei soovita, aga ega ma sisemiselt ei nuta ka, kui keegi selle raamatu laenutada võtab — haiguse ajal ja uudishimu najal ja et mul on nõrkus Šotimaa vastu (ja et peategelane on endine raamatukoguhoidja ja siiralt armastab raamatuid) oli see ikkagi läbiloetav ju …

Kõige enam ma virisen kirjastuse kallal. Varrak, kuidas teil ikka ja jälle juhtub, et te annate välja raamatuid, millest jääb mulje, et mitte keegi kirjastusest seda läbi ei loe? Mille muuga oleks seletatav, et kaanel on valge kaubiku asemel punane väikebuss? See, et originaali kunstnik ka värve ei tunne, pole vabandus, et Varraku kujundus selles osas nii vihastamapanevalt vale on.

Imre Siil “Viibe”

Mul oli siia punkti alla nii palju Plaane ja Mõtteid, aga kuu saab äkiste kohe läbi ja Plaanid ja Mõtted istuvad ikka kuskil nurgalauas ja vaidlevad, et mihuke neist see kõikse toredam on. Tulemus — minek luuleriiuli juurde ja esimene silmajääv kogu, mis tingimustele vastab.

Näppujäänu oli ok, et ei ole mu meelest väga hea, aga piinatuna ma end ka ei tundnud. Emotsioonid olid olemas, aga sõnastused oleks võinud veidi settinumad olla, kuigi täitsa kenasid ümberütlemisi ja väljendeid sattus ka vahele. Vabavärss oli ses kogus kuidagi parem ja loomulikum, riimid olid vahel sellised kistumakanti. Tunnustan katsetamisjulgust (n tsükkel “Lumi”) ja tahet mure luulesse valada (olgu selleks lein või argimured). Tulemus — no oleks võinud olla parem … aga ma usun, et oma lugeja see kogu siiski leiab.

Kõige sügavama mulje jättis mulle lk 18-19 olev luuletus “Ootus”.

Vanessa Len “Only a Monster”

Paljuski suht tavapärane ulmesugemetega noortekas — et tüdruk, kes avastab ootamatult mingid võimed ja selgub, et tema on see, kes peab mingi osa maailmast mingist jamast välja tõstma, et on kaks poissi, kes talle silmailu pakuvad, on keelatud armastus ja suguvõsade vaheline vaen jne. Aga see oli siiski nii mõnegi koha pealt päris hästi läbi mõeldud ja välja mängitud. Tüdruku võime on ajas rännata, aga selleks peab ta inimestelt aega näppama. See tekitab tas mitmeid moraalseid dilemmasid, aga eesmärk pühendab abinõu ja umbes 30 aasta jagu ta turistidelt aega võtab ja üheksakümnendate Londonisse satub. Edasine sisujutustus läheks juba liiga spoilerdamiseks, aga mainin ära, et mulle suht meeldis, et paika olid pandud üldised ajarännu-reeglid ja et alati tuli siiski valvel olla, sest trikstereid on ikka, mulle meeldisid ootamatused süžees, kõik ei läinudki nii libedalt, kui alul plaanitud, mingid vead osutusid juhusteks ja juhuslikeks ning mingid olid tõsisemate tagajärgedega. Kaasa just väga ei haaranud, ikka jäi see lugeja kõrvalpilk ja mingi norimistasand käiku, aga vastu ka ei hakanud, raamat lasi end üsna lihtsalt lugeda. Mitmed ebaloogilisused sai teismelise emotsionaalse kõikumisega ära põhjendatud ja mingitel puhkudel võis lihtsalt käega lüüa, ah, olgu peale. Lõpp oli selline, et nii võikski jääda, aga samas võiks ka edasi kirjutada (edit — autor otsustas edasi kirjutada, järgmised osad on “Never a Hero” ja “Monsters”). Mis mind segama jäi, oli see, kui lihtsalt peategelane otsustas, et perekond on kõige tähtsam ja kõik need võõraste inimeste elamata jäävad elud on seda teadmata tulemusega katset väärt. Ok, mingi kogus oli seal ka oma naha päästmist ja utsitamist kellegi poolt, kelle jaoks see polnud mingi probleem, aga ikkagi. Mis mulle meeldisid, olid mõttekäigud mälu ja mäletamise üle. Ja see pooleverelisus (peategelane on pool hiinlast, pol britti, pool koletist, pool inimest) oli ka päris hästi välja toodud, nii plussid (avaram vaade paljudele asjadele) kui miinused (oht mõlemal pool võõraks jääda). Võib lugeda, võib lugemata jätta, kummalgi puhul miskit erilist ei juhtu.

Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised”

Kui ma sain teada, et kinodes jookseb “Hämmastav Maurice”, siis oli see jupiks ajaks ainus asi, mis mu mõtted vallutas. Kõik lugemisjärjekorras olevad raamatud lükkusid tahapoole ja kõik tegemist vajavad asjad lükkusid ka tahapoole.

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Kuidas Pratchett ilma ja inimesi nii hästi läbi näeb ja fantaasiarikka ja humoorika loojutustamisega õhutab lugejaid kaasa ja järgi mõtlema ning üles leidma seda inimeseks olemise paremat poolt. Kassid, rotid, inimesed, muinaslood, päriselu ja unistused. Koomilist ja traagilist, ülevat ja teravat, meelelahutust ja meenutust… Ühesõnaga — vaimustav tekst!

Kui teil on tahtmine ära vaadata film ja ka läbi lugeda raamat, siis soovitan alustada filmist ja siis raamatust üle lugeda, mis kõik filmi ei mahtunud. Seda on päris palju ja osad neist on päris olulised asjad. Raamatut enne lugenuna võib see hakata tõsiselt häirima. Aga kui võtta filmi ilma raamatuta, siis korraks lasteloona kannatab vaadata küll.

Väike pildigalerii raamatute kaanekujundustest ja illustratsioonidest:

Valik Terry Pratchetti tsitaate kassidest:

Infograafik, millises järjekorras võiks Kettamaailma lugusid lugeda:

Yaşar Kemal “Madu maha tappa!”

See raamat haakus päris hästi eelmise loetud raamatuga (Claire Keegan “Sellised väikesed asjad”), oli kuidage veel samm tagasi.

Et kui te tahate lugeda, et inimesed on lollakad ja viieköitelise kraavikaevamise käsiraamatu asemel on soov saada külaelu äng idaeksootilises vürtsis ja tihendatult 70leheküljelise jutuna, siis see raamat sobib. Kuulujutud, mis teevad elu põrguks, vihkamine, mis ussitab. Pole naabreid vajagi — perekonna sees saab ka kogu tigeduse ja viha välja elada. Küla vaid õhutab takka …

Kirjutatud on hästi, teatud koguse eksperimentaalsusega ja loodustunnetus on väga hea, aga ma ikka päris mitu korda kaalusin raamatu nurka viskamist, sest juba algul anti aimu, et ega see hästi ei lõpe … Kui halvasti kõik läheb, seda ma ei osanud oodata.

Ly Seppeli tõlget kiidaks.

Claire Keegan “Sellised väikesed asjad”

Ilusasti kirjutatud pisike raamat Iirimaalt ja Iirimaast. Pealtnäha kammerlik ja igapäevane, paar nädalat 1985. aasta detsembris kestev väga väheste tegelasega lugu, aga kui Iiri olude ja Magdaleena pesumajade olemasoluga pisutki kursis olla, siis vägagi mõjuv ja lõikav raamat. Ja samas sugugi mitte ainult kohalik raamat, probleemiasetus on laias laastus üldinimlik. Lugege Katrini arvustust, tema on osanud kõik emotsioonid ka sõnadesse panna. Kaspar Viilupi ERRis olnud arvustust tasub ka lugeda.

Travis Baldree “Legends & Lattes”

Mmmmm! Ma kardan, et mul on nüüd aasta raamat loetudki :D

Ma hakkan aru saama, miks inimesed neid “uute alguste kohvi-, kommi-, lille-, lõnga-, raamatu- ja muid poode” loevad :) Jah, see kindlustunne, et elus saab asju muuta ja midagi uut ette võtta ning et on võimalik ära tunda südamelähedane ala, olgu hobi või tööna, mõnikord juhtub see lihtsalt natuke hiljem, kui kooliajal, ja et sõbrad on olulised ja et kuigi elus tuleb jamasid, siis neist on võimalik üle saada, natuke õnne ja usku asjade õnnestumisse kulub ikka marjaks ära ja et igaühe jaoks on kuskil keegi jne, jne.

Raamatu peategelane on palgasõduri/rändrüütli/pearahaküti ameti maha pannud ork Viv, kes on juba jupp aega teinud ettevalmistusi, et avada kohvik. Sest kohv — see on jumalik jook, seda teadmist ja kogemust lihtsalt peab teistega jagama! Nii asub ta linna, kus tal pole ühtegi tuttavat, ostab vana talli, laseb selle ümber ehitada, palkab abilise ja hiljem veel teisegi ning kohvik hakkab elama. Eks tule ette takistusi: esialgu ei tea linnaelanikud, misasi see kohv üldse on ja ei oska seda tahta, lisaks tüütavad Vivi katusepakkujad ja vana võitluskaaslane. Aga tasapisi, samm-sammult, lonkshaaval, uute ja vanade sõprade ning imeliste kaneelirullide toel — kohvikust saab asja. Ja viimaks hakkab Viv ka isikliku elu peale mõtlema.

See sisukokkuvõte ei kõlaks mu jaoks kuigi ahvatlevalt, aga ork ja sukkubus ja goblin ja kääbik ja rottpagar ja hiigelkass ja teised tegelased annavad just selle toreda lisamõõtme, mis selle “-poe” loo mu jaoks meeldivaks lugemiseks muudavad. Kui fantaasiakirjanduse poole pealt vaadata, siis vahelduseks on sellist endiste mõõgakangelaste ja fantaasiategelaste argist askeldamist täitsa tore lugeda, kõik seiklused ei pea mingi suure eesmärgi ja/või maailma päästmise nimel ribadeks rabamine olema, vahel võib ka väiksemate eesmärkide nimel rabada. Ja kirja on see raamat mu meelest saanud soojalt, südamlikult ja pehme huumoriga.

Lugetagu! :)

Ja järge lubatakse üsna varsti!

T. J. Kirsch “Willie Nelson: A Graphic History”

Kantrilaulja ja filminäitleja Willie Nelsoni elulugu koomiksivormis.

Ma ei teadnud Willie Nelsonist suurt midagi, ma olen pilte näinud, tundnud ära, et kantrimuusik, aga nime ja nägu kokku ei viinud ja teadlikult ühtki Willie Nelsoni lugu kuulanud ei ole. 

Koomiks ise mulle suuremat elamust ei pakkunud. Kuidagi hõre ja tuim ja valikud, millel pikemalt peatuda, olid mõnikord mu jaoks küsitavad. Kuigi koomiksil oli tervelt kaheksa kunstnikku, siis ega ma ühegagi rahul polnud, enamasti läksid pildid liig lihtsateks ja puhtalt illustratsioonideks kätte ära, koomiksile omane hoog ja pildi abil loo jutustamine jäid siinkohal mu jaoks ära.

Aga positiivne on see, et mingi aimu ma Willie Nelsoni elust ja loomingust ikkagi sain ja koomiks andis tõuke ka pisut edasi uurida. Jõudis ja jõuab mees palju: ta on välja andud 73 plaati, viimase eelmisel aastal. Ja ta saab sel kevadel 90! Omamoodi on tegu hilise õitsejaga, sest kuigi lapsest saati kiideti tema annet, siis läbimurre suurematele lavadele võttis aega, suurem tunnustus tuli seitsmekümnendatel ja kõrghetk olid kaheksakümnendad, aga tegutseb ta siiani ja oma kindel (ja üsna arvukas) publik on tal ikka olemas. Ta on teinud arvukalt koostööprojekte ja lisaks lava- ja linaesinemistele on ta ka olnud festivalide ja suuremate muusikaürituste (n Farm Aid) korraldaja ning kanepi legaliseerimise propageerija. Tema isikliku elu võib kokku võtta sõnaga “kirev”. Eestlastele on arvatavasti kõige kuulsam Willie Nelsoni laul “On The Road Again” Justamendi esituses. 

Juutuubis ringi konnates ma Willie Nelsoni muusika ja laulmismaneeriga sõbraks ei saanud, aga olgu sest teeloleku laulust veel üks kaver: