Peter Ackroyd “Hawksmoor”

Noo-oh–jaa-ah. Üks üsna segane raamat. Ajaloost, arhitektuurist, religioonist, filosoofiast, ajast, elust, surmast, saatusest, ohvritest, kuritööst, kirjandusest, mängust. Intellektuaalselt oli mu jaoks suht huvitav, emotsionaalselt oli mu jaoks meh. Kuigi ma arvan, et mu nooremale minale (n lugenuks ma seda raamatut seal 1998. aasta paiku, kui see eesti keeles ilmus (miks ma seda siis ei lugenud?)) oleks see raamat oluliselt rohkem meeldinud, paljud mängud olid veel avastamata ja nii mõnestki mõttest ja võttest polnud veel tüdimust, kuigi ma kardan, et see lõpp oleks mind ka siis häirinud. Mulle ei meeldinud, aga ma arvan, et ma saan aru, miks see raamat võiks mõnele teisele lugejale meeldida.

Jaan Kaplinski “Teiselpool järve”

Kaplinskilt oleks valida paljut — et mida üle lugeda ja mõned asjad on mul lugemata ka. Aga kuna mul on pooleli mitu eriti lohisevate lausetega raamatut, siis hindasin seekord lühidust ja võtsin selle haikukogu. Loodust ja ilma ja argihetki ja igavikulisi tõdemusi. Osad haikud puudutasid sügavamalt, osad pigem pinnapealselt. Ma mäletan, et ma olen seda kogu varem lugenud, osad emotsioonid tundusid tuttavad, mõne luuletuse puhul oli tunne, et see on ajaga paremaks läinud, mõni oli küll ka ajaga mu jaoks tähendust kaotanud. Kokkuvõttes tasakaalus. Kui see kogu on lugemata, siis soovitan. Teksti on vähe, aga mõtteid palju. Kujundus on ka täitsa kena.

Martha Wells “Kõik süsteemid punases”

Aitäh, kirjastus Fantaasia! Selle raamatu olemasolu üle eesti keeles on mul väga hea meel!

Ma olen seda raamatut inglise keeles korra juba lugenud, aga kui see nii ilusas kujunduses eesti keeles välja tuli, ikka võtsin ja lugesin üle. Endiselt oli tore. Lisaks tulid eesti keeles nii seikluslikkus kui sarkasm kui tumedamad toonid mu jaoks paremini välja, st emotsioonide skaalal oli kõikumisi enam. Või oli mu lugemismeeleolu seekord selline, et ma lasin end rohkem üles-alla liigutada… Vahet pole, mõnus lugemiskogemus oli mõlemal puhul :)

Loterii blogis on selle raamatu kohta öeldud: “Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga.” Eeee… jah :) Ja teine tabav lausekatke tuleb Jüri Kallaselt Ulmeseoste blogis: “…, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.” Kah õige :)

Tõlkis Maarika Luts, mu meelest hästi tõlkis. Kaanekujundus: Liis Roden. Mul on hea meel, et Liis Rodeni looming raamatukaantele jõuab :) Mu meelest on sest kaanekujunduses professionaalsust, head stiilitunnetust ja emotsiooni.

Lugege :)

Bergsveinn Birgisson “Must viiking”

See võib tunduda teemapiiridest (Põhjala loodus) väljas oleva raamatuna, sest eelkõige on see raamat ajaloost: ajalugu, isikulugu, ajaloo uurimine, ajaloo kirjutamine.

    • Ajalugu — Aeg on 9. saj. teine pool – 10. saj. algus, aga tehakse ka põikeid ettepoole ja tahapoole. Norra, Iirimaa, Island ja jupike Põhja-Siberit.
    • Isikulugu — Raamatule pealkirja andnud mees on Geirmundr Mustnahk, kes oli üks esimesi Islandile alaliselt elamaasujaid ja kes oli üks jõukamaid. Ta sündis Norras, Rogalandis, oli mõned aastad Põhja-Siberis, tuli korraks Norrasse tagasi ja läks siis Iirimaale ning läks sealt edasi Islandile, mis jäigi ta elupaigaks.
    • Ajaloo uurimine — Laias laastus on ajaloo toetuseks kirjapandu (kroonikad, saagad), arheoloogilised leiud, tõlgendused ja tuletised analoogiate põhjal.
    • Ajaloo kirjutamine — Üks lähtepunkt selle raamatu kirjutamiseks oli, et kuidas on võimalik, et üks omal ajal nii oluline mees on jäänud välja saagadest, kroonikatest, suguvõsapärimustest ja keegi ei ole väga huvi tundnud tema elupaikade arheoloogilise uurimise vastu. Et ajaloolaasel on valik, milliseid fakte ja tõlgendusi rõhutada ja milliseid maha vaikida ja see võib tulla teadlikult ja ka ebateadlikult kaasaja trende järgides (või neile vastu hakates).
    • Ja mainiks ära ka geneoloogia — Geirmundr Mustnahk on autori esiisa.

Aga. See on ka raamat loodusest: geograafia, bioloogia, ökoloogia, loodusfilosoofia.

    • Geograafia — Mered ja mäed, karid ja kurud. Kaardid. Kliima. Rahvastikugeograafia. Kui uurida ajalugu, siis muuhulgas on oluline teada, kustkaudu olid võimalikud ühendusteed, milline oli tolle aja kliima, kus suundades toimus rahvaste liikumine (ja arutleda siis, kas liikumise põhjused olid poliitilised või geograafilised). Ja mulle on alati, nii ajaloos kui geograafias, meeldinud maakaardid, nendes on mu meeles nii toredalt palju informatsiooni.
    • Bioloogia — Kes ja mis kus elutseb. Millised olid võimalikud jahiloomad, millised võimalikud koduloomad, mida saadi korilusest ja mida andis kasvatada. Kuidas liigid levivad ja kuidas nende levikut saab soodustada ja/või piirata. Minu jaoks uus teadmine oli laevausside olemasolu.
    • Ökoloogia — Looduses peab valitsema tasakaal. Paraku see, et inimene mingi ökosüsteemi untsu keerab ja sellega mingi piirkonna väljakujunenud elukorralduse lõpetab, ei ole mingi uus asi, seda on harrastatud vähemalt 9. sajandist saadik. Selles raamatus on mainitud mitmete morsapopulatsioonide hävimist.
    • Loodusfilosoofia — Kuidas näevad loodust urbanistlikus ühiskonnas kasvanud inimesed ja kuidas näevad/nägid loodusrahvad, on ikka väga erinev. Kokkuvõtvalt sain ma aru umbes nii, et autor arvab, et urbanistlik inimene oskab nautida looduse ilu, sest ta teab, et ta saab varsti turvalisse tuppa tagasi, loodusrahvas peab loodusega võitlust, teisalt jälle, et loodusrahvas küll kardab, aga ka austab loodust ja arvestab selle seaduspärasustega.
    • Ja jupike geeniteadusest — Valdavalt Norrast tulnud asukate kõrval on ka kelte ning mongoliidsed näojooned islandlastel võivad pärit olla nii Gröönimaalt, Vinlandist kui Siberist.

Ja “Mustal viikingil” on ka filoloogiline tasand: keeleteadus, kirjanduslugu, folkloristika.

    • Keeleteadus — Veidi on sellest, kuidas vanapõhja keel on aja jooksul muutunud, aga väga palju on nimedest: isikunimedest (kuidas neil on erinevates keeltes ja erinevates allikates erinevad kujud) ja kohanimedest (kuidas migrandid võtavad uuele maale minnes kaasa vanad kohanimed).
    • Kirjanduslugu — Selge see, et kõige enam on siin juttu saagadest ja ma pean tunnistama, et ma sain saagade olemusest päris palju uut teada. Neid kenninguid teadsin ma ennegi, aga ma ei olnud endale teadvustanud, et kes, millal ja mille põhjal neid saagasid kokku kirjutasid.
    • Folkloristika — Islandi pärimus on rikas ja seda on palju kirja saanud ja palju räägitakse niisama põlvest põlve edasi. Elava folkloori üks tunnus on, et see muutub (keegi unustab midagi ära, keegi paneb midagi juurde, keegi ajab midagi segi), aga üks püsivamaid ja paremini edasikanduvaid folkloori liike on kohamuistendid.
    • Ja eraldi toon veel leksikoloogia — See, kuidas mingil ajal on asju nimetatud, on üsna oluline. Kui sa juhtud teadma, et erinevates tekstides on morsad kas kalad, vaalad või koletised, siis muutuvad paljud ajaloolised tekstid palju arusaadavamateks.

Seda raamatut oli täitsa hea lugeda, väikseid korduseid ja konarusi küll oli, aga valdavalt jooksis tekst üsna sujuvalt ja lugejasõbralikult (see üks ilukirjanduslik katsetus seal keskel ehk peatükijupp “Üks päev Geirmundri elust” oli küll mage, aga see ei rikkunud ära kogu muljet). Viiteid ja märkuseid on vägevalt (vastavalt 27 ja 49 lk), lisaks mõned värvilsed illustratsioonid. Ja läbi raamatu oli palju kaarte, mustvalgeid küll, aga asi seegi. Kokkuvõttes oli meeldiv lugemine, mu uudishimu sai mitme koha pealt oma osa kätte, nii sealt, kust ootasin, aga seda meeldivam, et ka sealt, kust ei oodanud.

***

Kui ma mõtlen Põhjala loodusele, siis kõige mõjuvam pilt on minu jaoks vist see, kui saavad kokku vesi ja graniit. Selliseid pilte olen ma leidnud ka mõnedest luuletustest. Aga kui tõmmata piir veel kitsamaks, siis jääb lihtsalt kivi. Seda lihtsalt kivi on ka väga mitmetes väga toredates luuletuses, aga kui peab valima raamatu, siis olgu selleks see Fred Jüssi kiviraamat.

Katariina Roosma “Nutmata pisarad”

Minu jaoks oli see ühe hobiluuletaja täitsa atsakas luulekogu.

Kuidas ma teen vahet, kes on hobiluuletaja ja kes on päriselt luuletaja? Najaa, tunde küsimus, aga laias laastus võib umbes öelda, et minu jaoks hobiluuletaja kirjutab endast, see võib küll ka paljusid lugejaid puudutada, aga autori lähtepunkt on ainult ta ise, päris luuletaja vaatab ilma ja inimesi laiemalt, võib küll kirjutada läbi enda, aga suudab selle siduda mingite ühiskondlike suundumuste, nähtuste, trendide, õhkkonnaga, kirjandus- või niisama ajalooga (isegi siis, kui kirjutab armastusluulet). Ja on mingi tabamatu käsitööoskuse vahe, et kes on lihtsalt andekas sõnaseadja ja kes tunnetab sõna kaalu sügavamalt. Ja hobiluuletajad kipuvad olema hõredama tekstiga, st luuletuses on üks, äärmisel juhul kaks mõtet, päris luuletajad suudavad ühte lühikesse teksti suruda rohkem tõlgndamisvõimalusi. Aga kokkuvõttes on see ikkagi puhtalt lugeja tunnetuse küsimus (mis võib hakata omama kaalu, kui lugejaid on palju ja enamus arvamusi kalduvad ühele või teisele poole, või siis, kui lugejal on kirjandusteadlase tiitel).

Katariina Roosma kirjutab varjamatult endast. See ei tähenda, et ta luuletused lugejaid ei suudaks kõnetada või sügavamalt puudutada, suudavad ikka, vast küll mitte iga lugejat, aga arvatavalt päris paljusid. Luuletused on elust, armastusest, tööst, enda leidmisest — selline suht tavaline noore inimese maailma avastamine. Aga need luuletused ei ole igavad, vahele tuleb nii tuttavaid tundeid kui nutikaid ootamatuid sõnastusi. Ma veetsin täitsa toreda õhtupooliku noore daami sõnade seltsis. Üks sõna, mis luulekogu veel võiks iseloomustada, on see paljukasutatud “uussiirus”, igatahes ma tundsin, et autor on minuga aus ja see tundus sümpaatne. Ja pealkirjast hoolimata ei ole see läbinisti kurb kogu, lootust ja rõõmu pakutakse siin ka.

ma juba aastaid
homme hakkan tubliks
ja loodan
et ei ole ainuke

#lootussurebviimasena

 

***

Tegelt oleks siia punkti alla olnud võimalik võtta väga palju väga erinevaid autorid ja oleks võinud lugeda kolleegide raamatuid (Mairi Laurik, Eve Pormeister, Ago Pärtelpoeg), aga tuju tuli sihuke, et meie sekretär on Kristiina ja Kristiina ja Katariina on suht sarnased nimed ju küll.

Ferenc Karinthy “Metropole”

Ungari urbanistlik õudusunenägu.

Mul oli kinnisidee, et siia teemasse tahan ungarlast. Ma kulutasin päevi, et otsida, mis on huvitav ja kättesaadav, lõpuks jäi ikkagi see, mis on kättesaadav.

Raamat on sellest, kuidas keeleteadlane satub kogemata võõrasse linna, kus keegi teda ei mõista ja kus tema kedagi ei mõista. Ta püüab meeleheitlikult sellest ülerahvastatud, trügivast, järjekordi täis, võõrast ja hallist linnast välja pääseda. Mida ta siis ette võtab? Kas:

a) tüütab kõiki ettejuhtuvaid hotellitöötajaid erinevates keeltes pöördumistega;
b) üritab joonistada paberile lennukit, rongi, taksot, aga keegi ei võta ta joonistusi vaadata;
c) püüab siltide, telefoniraamatu, ajalehe ja novellikogu põhjal tuletada selle võõra keele süsteemi;
d) sõidab metrooga suvalistes suundades ja avastab linna;
f) laseb end politseil arreteerida, et ehk politsei saadab ta koju;
g) läheb bordelli, et äkki raha eest teda keegi kuulab?

Ühtpidi oli seda košmaari üsna tüütu lugeda, aga kuna ma kuskil keskel olles lõpulause ära lugesin, siis ma tahtsin teada, kuidas peategelane sinna jõuab. Teistpidi oli see tüütus ka kuidagi mõjus, andis väga hästi edasi peategelase ängi ja masendust.

Üks lahe detail ses raamatus oli liftitüdruku nimi — ungari keeles ongi pealkiri “Epepe” — et kuna peategelane ei ole kindel, kuidas just seda nime hääldatakse või kirjutatakse, siis on sel Epepel raamatu jooksul tosinkond erinevat nimekuju.

Üks eriti nõme detail ses raamatus oli, kuidas peategelane selle liftitüdrukuga käitus.

See raamat on ilmunud originaalis 1970. aastal. Võib olla, et siia on tahetud sisse panna allegooriat Ungari ajaloost. Võib-olla seepärast ongi klassikaks kuulutatud? Või on see üldisem meeleheite ja üksilduse kirjeldus, lootuse ja lootusetuse vaheldumine, mis selle teose kestma jätab?

Ega ma seda raamatut edasi eriti soovita. Aga teadmiseks võtta, et sihuke raamat — “Palle üksinda maailmas” meets “1984” meets Kafka meets “mul ei tule praegu ühtegi masendavat suurlinnalugu pähe, mida siia näiteks tuua, kindlasti neid on, aidake kommentaaris” — on olemas, võiks küll.

Online party — Summer of Hope 2022

Online party ehk veebitantsupeo Summer of Hope 2022 korraldas Taisa Jah Surya, kes on Ukraina tantsija ja tantsuõpetaja.

Võimas, et Taisa selles hullus olukorras sellise ürituse korraldas!

Ilus, kurb, lootustandev.

Taisale saab annetada PayPal taisa-tribal@ukr.net .

Kõik tantsijad on plylistis

Fakesnake

Muusikavalik oli ühelt poolt sellest, et see In Extremo lugu on mind ammu painanud, et selle peaks ära tantsima, nüüd tundus see eriti asjakohane olevat, et loits tervenemisele ja sõnasõnaline “tagganeggo vaennlane”. Filmimiseks sai valitud Kreutzwaldi monumendi esine Emajõe ääres, täitsa kogemata jäi Kalevipoeg ka peale.

Aleksander Beljajev “Professor Dowelli pea”

Ma arvasin, et see kolmekümnendate ulme saab mul sihukese kohustusliku kirjanduse lugemise maiguga olema, aga õnneks väga ei saanudki, “Professor Dowelli pea” oli küll tänaste standardite järgi aeglane ja puine, aga täitsa kannatas lugeda. Algusots meenutas veidi ulmekirjanduse algusaegu, st Mary Shelly “Frankensteini”, ja/või Mihhail Bulgakovi “Koera südant”, aga nagu “Frankenstein” või “Koera südagi”, on üks kiht see meditsiiniulme ja teine kiht need kaasaja  mured, mis sinna lukku sisse kirjutada, see kiht oli üsna omamoodi. Raamatu kõrghetk oli mu jaoks kuskil raamatu keskel ära, edasi läks juba ettearvatavamaks ja igavamaks. Raamatu põhiolemus oli seikluskirjanduslikum kui ma ootasin ja need eetilised valikud olid kas liiga rasvased või liiga ebamäärased (või mõlemat korraga), aga mõttemänge professor Dowelli peaga näen ma ilmselt veel mitu aega unes, st mingid küljed olid ses raamatus täitsa mõjuvad.

Ma vist olen seda raamatu põhjal tehtud vene filmi jupiti näinud, aga täit filmivaatamise mälestust küll ei ole, nüüd läbiskipitult sain aru, et film on oma tegevustikuga üsna teistmoodi.

 

Marianne Mikko “Naise koht”

Kui mult küsida, kas ma olen feminist, siis jah. Ma olen veendunud, et naine on inimene. Ma ei ole aktiivne feminist ega tunne eriti huvi feminismi teooriate ja erinevate lainete jne vastu, aga põhiprintsiip, et naise keha on naise oma ja Y-kromosoomi olemasolu ainuüksi ei ole kõrgema palga jaoks mõjuv põhjus, on mu meelest elementaarne.

Ilma väljakutseta poleks ma seda raamatut kätte võtnud. Ja sellest oleks isegi natuke kahju olnud, sest kuigi see raamat mulle erilisi avastusi või lugemiselamust ei pakkunud, siis mõnede teemade ülekordamine on mõnikord asja ette, sest paraku: “Naiste õigused pole kunagi kivisse raiutud. Iga põlvkonna naised peavad teraselt jälgima, et kord kätte võidetud õigusi neilt ära ei võetaks.”

Raamatu teemade ring on lai: hariduspoliitika, Eesti naisliikumise ajalugu, noppeid väliskogemustest, naine meedias ja avalikus ruumis jne. Need ei olnud mu jaoks eriti nagu peatükid, vaid pigem sellised natuke pikemad eri teemadel arvamusartiklid, mis tutvustavad probleeme, aga enne kui lahenduste pakkumiseni jõutakse, saab tähemärkide arv otsa. Aga ikkagi, meeldetuletuseks, mis on hästi ja kus on kitsaskohad ja vaade ajalukku, miks miski nii on, on see raamat täitsa asjaks.

Olga Tokarczuk “Ühe Raamatu otsijate teekond”

Ühest küljest ja teisest küljest. Ühest küljest ma seda raamatut hooga igale ettejuhtuvale soovitama ei hakka, aga teisest küljest olen ma veendunud, et nii mõnigi inimene võiks päris hea lugemiselamuse saada. Ühest küljest mulle see peateema — alkeemia, kristlik müstika, 17.-18. saj. vahetuse aegsed Prantsuse kombed, jumalikkuse üle targutamine — eriti korda ei läinud, aga teisest küljest oli nii hästi kirjutatud, et vedas looga kaasa. Lipikuid tsitaatide väljanoppimiseks sai ka raamatu vahele üksjagu, aga üle lugedes olid need kõik kuidagi looga nii seotud, et mingit eraldi väljatõstet ma ei teeks. Kuskilt küljest meenutas natuke Süskindi “Parfüümi” — oli see kirjutamisstiil või pelgalt sarnane koht ja ajastu või et eripärane kangelane teekonnal? ei tea, aga miskit oli. Ulmelist osa oli paar lehekülge, muidu ajalooline ajasturomaan (mis avab inimloomuse neid kihte, mis autorile tänases päevas olulised on). Jah.