Maret Suits-Elson “Tõrvalill on aniliin”

“Tõrvalill on aniliin” ei ole mu meelest just eesti luule suursaavutus, kuigi eelneva kesise lugemiselamuse taustal särab kut päikene, aga keskeltläbi korralik luulekogu küll. Luuletused on napid, kuid sisaldavad mu jaoks paljut, neis on pinge ja areng ja sõnade tundlikkus, mõttearendused ja tähelepanekud, hetketabamused ja igavikulisemad mõtisklused, ajastu tunnetus ja ajalikkuse väljendus. Raamatu lõpus olevad proosapalad on mu meelest pigem ajaloolise kui kirjandusloolise väärtusega, aga ma saan aru, miks need sinna on pandud. Raimond Kolgi eessõna on pikk ja põhjalik, annab ülevaate nii Maret Suits-Elsoni eluloost (mis oli kirju — Gustav Suitsu tütar oli näitleja, koristaja laevadel, arhiivitöötaja, medõde, ajalehe korrespondent, sündis Soomes, kasvas Tartus ja eluõhtu saabus Rootsis) kui eelmisest luulekogust “Oled kes oled”.

Luulenäited:

Maine seos

Vastu vett inimsiluett
ja vari vees

Küll tõusevad mõtted
ja lendlevad innud,

kuid vari maas või vees,
ikka, kas taga — või ka ees.

.

 

Näilisus

Kord olid.

See oli siis.

Kõik olid.

Nüüd on teisiti.

Seekord ka
see oli ekslik.

Aga ei teatud,
kui lahtine on kõik
ja kui näiline.

Nüüd küll.

Aga keegi ei taha uskuda.

.

 

Maa paljas

Ei ole lund
ega rohet.
Kuivanud kõlu
ja kirbe tuul.

Mahe vaid teadmine
muutlikkusest.

Linda-Anette Suss “Kahe südamega”

Ai, see oli valus. Ma ei ole jupp aega nii halba luulet lugenud. Mu jaoks oli see halb, halb, halb, rütmitundeta, otsitud riimidega, liiglihane, keeletuim soigumine. Isegi tammelugejal Imbil olid paremad värsid. A autor ise on vist täitsa tore inimene, ega ta muidu poleks seda raamatukest Hooandja toel välja saanud anda.

Näiteread:

Su naeratusest algas see maagia
Su naeratusest algas agoonia
ses pilgus mind midagi ootab
mu süda ei tohi seda loota

Tony Hillerman “Skinwalkers”

1986. aastal ilmunud indiaanikrimka. Navaho aladel on lühikese ajaga toimunud neli mõrva ja üks mõrvakatse. Joe Leaphornil on tunne, et need on seotud ja läbi raamatu käibki nende niitide otsimine, et mismoodi need pealtnäha nii erinevad juhtumid ikkagi on sarnased. Jim Chee satub uurimisrühma ja tema püüab asju pigem ükshaaval välja mõelda. Et siis kaks erinevat politseinikku, kaks erinevat lähenemist, aga võtmesõnad on koostöö ja kuulamine ja analüüs. Peale politseitöö on raamatus juttu pisut ka uurijate eraelust. Joe Leaphorn muretseb oma naise tervise pärast ning Jim Chee saab kirja eemalviibivalt pruudilt ja katsetab kooselu kassiga.

Nagu ikka Hillermanil, on seegi kord parasjagu pilguheitu navahode igapäevaellu ja traditsioonidele. Enam kui varem ma teadvustasin seda raamatut lugedes suguvõsa tähtsust navahodele, näiteks kellestki rääkides märgitakse alati ära ka klann, kuhu ta kuulub. Läbi raamatu kumab vee olulisus kõrbelises kliimas. Kaubavahetuspunktid kui eluviis. Komme kõnelejale mitte otsa vaadata, sest see pole viisakas. Päris palju on juttu nõiakunstist. Seda on erinevaid sorte, siin raamatus on pikemalt juttu yataaliidest (või hataaliidest), kes laulu ja liivajoonistega ravivad või üleminekuriitusi läbi viivad, ning skinwalkeritest (meie mõistes segu libast ja kurjast nõiast), kes suutvat oma kuju muuta ja inimesi haigeks nõiduda. Usk ühte või teise on inimeseti erinev. Sümpaatne on, et lühikeses eessõnas märgib autor ära, mis osad on sellised, mis tegelikult nii ei käi, nagu raamatus juttu on.

Eriti hoogne see krimka ei ole, aga seda oli meeldiv lugeda, muuhulgas seetõttu, et Hillermanil on tihtipeale mingid ootamatud sõnastused. Osa tuleb navahode kõnepruugist ja nende maailmanägemisest, osa Hillermani poeedisoonest, tahtmisest mingeid asju teistmoodi öelda. Raamat pälvis Spuri auhinna (Western Writers of America Spur Award).

Kai Aareleid “Vene veri”

Kai Aareleiu raamatut “Vene veri” saab lugeda läbi mitmete filtrite:

  • Inimlik uudishimu – kuidas teine inimene elab, näeb ja tunneb.
  • Minu sarja fenomen – kuidas autor läks võõrale maale ja mida ta seal tegi.
  • Peterburi – Eestile lähima metropoli kirjelduskatked.
  • Peresidemed – suhted mehe, laste, ema, tädide, onude, vanaemaga.
  • Juured – esivanemate elulugude ja suguvõsa müütide olulisus tervikliku minapildi kokkusaamisel.
  • Kodu mõiste – ons kodu koht või inimesed, usk ja kombed.
  • Vene veri – mida sellega siin maal või mujal peale hakata, unustada või kalliks pidada, otsida või varjata.
  • Päevaraamat – otsida ja leida igast päevast kilde, mida jäädvustada ja teistelegi jagada.
  • Ajalikkus – aja piiratuse tunnetus, mälu tugevus ja nõrkus, ajaloo keerdkäikude mõju üksikisikule.
  • Vaba fantaasialend – kui kindel teadmine otsa saab, võib ju ette kujutada, kuidas see oleks olnud.
  • Lugemissoovituste kogum – motode põhjal saab päris toreda edasilugemisraamatute nimekirja kokku.
  • Kirjandusloolisi ja koduloolisi infokilde – tervitused Palamuse kandi rahvale.
  • Silmailu – kaunis kujundus.

Kindlasti on tasandeid, mida ma esimesel lugemisel tähele ei pannud, rohkemgi. Fantaasialennu toel olevad jupikesed ses raamatus köitsid mind pisut enam kui realistlik eluolulisus, kuid kuna kogu jutt on antud kuidagi napilt ja vihjamisi, sõnu ja lauseid kulla alusel kaaludes, pealtnäha asise teksti taha tundetulvi peites, teemad ja ajad mõnusalt segiläbi, siis lugemismõnu jagus kogu raamatu jaoks.

Ilmunud varem lugemissoovituse blogis

Tony Hillerman “Must tuul”

Romaanist:

Tony Hillermani “Must tuul” on huvitav ja omapärane krimiromaan Ameerikamaalt.

Raamatu ülesehitus on põnev ja krimiliin on tembitud vastavalt tädi Agatha parimate palade retseptidele (nt. suur osa lahendusest toetub detektiivi hallidele ajurakkudele ja jälgimisoskusele ning süüdlane saab olla lõpuks vaid üks) ning ammu kasutusel olnud motiivid (kättemaks) on vürtsitatud kaasaegsete kuriteoliikidega (narkokaubandus). Eriliseks teeb romaani Põhja-Ameerika indiaanlaste, täpsemalt hopide ja navahode, pärimuse kasutus ja kaasaegse elu kirjeldus indiaaniterritooriumitel. Olulisteks teemadeks on vastuolud hõimutavade ja valge mehe seaduste vahel ning hopide ja navahode omavahelised suhted. Tähelepanuväärne on see, kuidas peategelane, navaho hõimupolitseis töötav Jim Chee, otsib ning ka leiab kooskõla ja tasakaalu selles keerulises maailmas.

Ma ei ole eriti tugev Ameerika geograafias, aga raamatut lugedes tekkis kange tahtmine maakaarte uurida. Sealt sai selgeks, et navahode alad jäävad põhiliselt Arizona osariigi kirdeossa, ulatudes pisut ka New Mexico loodenurka ja Utah kaguserva. Hopide alad asuvad Arizona osariigis ümbritsetuna navahode aladest. Mul oli romaani kõrvale otsitud just õige kaart, aga nagu tavaks, head asjad kaovad netist äkitselt ära. Asenduskaart on selline:

Tony Hillerman on suurepärane looduse kirjeldaja. Lugedes ilmuvad silme ette pildid suurtest mäemassiividest ja orgudest ning nina tunneb päiksesooja liiva lõhna. Sellest karmist ja ilusat loodusest on tehtud palju pilte, üks käepärasemaid valikuid on Ann Tenno raamatus “Highway USA: vendade Urbidega läbi Ameerika” leheküljed 12–47. Aga üks ilupilt netist ka:

Autorist:

Tony Hillerman sündis 27. mail 1925 farmeri ja poepidaja perre Oklahomas ilusa nimega paigas Sacred Heart (Püha Süda). Tema haridustee algas kohalikus, peamiselt põlisameeriklastele mõeldud põhikoolis. Oma mälestustes on ta öelnud, et tema huvi ja austus indiaanlaste vastu ning hea läbisaamine navahodega sai tõenäoliselt alguse sealt. Valged farmipoisid ja indiaanlased moodustasid “meie”, vastandudes mitte omavahel, vaid pigem maa ja linna vahel.

Peale keskkooli töötas Tony Hillerman mõne aja kodutalus. 1943.-45. aastatel osales ta II maailmasõjas. Pärast sõda õppis Hillerman Oklahoma ülikoolis ajakirjandust, 1948. aastast töötas mitmel pool ajakirjanikuna, 1963.-87. oli ta seotud New Mexico ülikooliga, täpsemalt ajakirjandusosakonnaga, olles põhikohaga õppejõud ja mõnda aega ka õppetooli juhataja. 

Kirjutama ja avaldama hakkas Tony Hillerman 1970. aastatel ja saavutas üsna ruttu populaarsuse. Tema põhitegelased on Joe Leaphorn ja Jim Chee navaho hõimupolitseist ja lisaks põnevale krimiloole saab lugeja hea ülevaate ka navaho kommetest ning sealse kandi loodusest. Hillerman ise on öelnud, et iga uue raamatuga püüab ta avada uue tahu navahode elust ning kuigi ta on navahode kohta palju õppinud (nii raamatuist kui vahetust suhtlemisest), konsulteerib ta tihti oma navahodest tuttavatega, et lugu oleks tõepärane ja et vähemalt autor oleks asjadest õigesti aru saanud.

Hillerman on üsna produktiivne autor. Indiaanikrimisid on talt ilmunud paarikümne ringis, lisaks mõned põnevikud. Ta on koostanud mitmeid antoloogiaid ning kirjutanud ka aimekirjandust: esseekogumikke (tuntuim neist on ”New Mexico, Rio Grande and Other Essays”) ja ajaloolis-geograafilisi ülevaateteoseid (nt. “Indian Country: America’s Sacred Land”, ”Robbers, Rogues, and Ruffians: True Tales of the Wild West”). Ta on avaldanud ka paar lasteraamatut ning mälestusi.

Tony Hillermann on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja preemiaid, aga eriti tahaksin esile tõsta navahode sõbra (Special Friends of the Dinee Award by the Navajo Nation) tiitlit, millega navahod austasid teda 1987. aastal. Hillermanile pühendatud lehekülg on http://www.umsl.edu/~smueller/. Hillerman suri 2008. a.

Lisalugemist:

Peale „Musta tuule“ on Tony Hillermanil eesti keeles ilmunud veel romaan “Esimene kotkas”.

Indiaani mütoloogia poolest huvitujatele soovitaksin enne või pärast Tony Hillermani raamatute lugemist Larry J. Zimmermani raamatut “Indiaanlased: põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid”, mis annab küllalt kompaktset, napisõnalist, kuid alustuseks siiski küllalt ammendavat ning hästi süstematiseeritud infot Põhja-Ameerika indiaanlaste kohta. Põgusa, kuid parasjagu põneva kõrvalepõike indiaanipärimustesse pakub “Vembuvana Jänes: Winnebago triksterilood”. Omapärase põimingu tänapäeva linnaelust ja indiaanilugudest on osanud kokku panna Charles de Lint oma ulmeromaanis “Kusagil lennata”. Ja kui tahta teada saada, kuidas indiaanlased end ise ilukirjanduses kujutavad, siis sobib lugemislauale Eden Robinsoni “Ahvirannik”.

Kirjutatud 2008, üle vaadatud 2022, ilmunud enne lugemissoovituste blogis.

Niillas Holmberg “Tagasitee”

Aitäh Mathurale, et ta mööda maailma uusi ja huvitavaid autoreid leiab ja tõlgib!

Niillas Holmberg on saami luuletaja. Nagu väikerahvaste luuletajatega ikka kipub olema, ei ole nad mitte üksnes iseenda, vaid kogu rahvuse esindajad kirjanduses, st suurrahva kirjanik saab seda endale lubada, et ta on on piisake või lumehelbeke, just nii eriline kui tahab ja tiivad kannavad, küll kokku saab ikka meri või lumehang, aga kui olla keset tundrat see üks puu, siis selle puu järgi tehakse järeldusi kogu tundra kohta, okei võib-olla on teada, et mõnikond km eemal on veel üks puu, aga ikkagi…

Niillas Holmbergi luule on kaasaegse luulekeelega, vabavärsis ja voolav. Teemadeks saami traditsioonid ja nende võimalused tänapäevases maailmas, suguvõsaportreed ja eneseotsingud, loodus ja loodustunnetus, koos- ja ebakõlad. Ma ei saa öelda, et ma neist luuletustest just lõpuni aru sain, aga huvitavalt mitmesse suunda kiskuvaid emotsioone ja mõtteuiualgmeid sain ma siit kogust küll. Seda enam, et kujundeina või vihjetena on lisaks Põhjamaale ka lõunapoolsemaid märksõnu. Igatahes jääb loomingu põhjal mulje autorist kui mitmekülgsete huvidega, suure lugemusega ning hooliva ja avara mõttelaadiga inimesest. Sutsu pessimistlikust ka … aga see on see soomlaslik pessimism, kust kõigest hoolimata pressib lootusekiiri läbi, kasvõi jonni pärast …

***

Mida teeb üks saam
kui eksib maastikul ära
ta läheb koju

***

Ookean jäi mulle võõraks –
oli see enne või pärast seda,
kui olin oma paadi maha müünud?

***

 

Jean Dufaux, Elgo “Medina”

On kõrb ja kõrbes linnake Medina. Postapo. Linna ründavad draxid ja draxid said alguse sellest, et inimesed keerasid kunagi mingi masina pekki. Lahingud ja strateegiad ja vastupanu ja hukkumised ja ohverdused ja collateral damage. Draxide areng ja suhted inimestega. Millised on valikud ja mis saab edasi.

Loo peategelane on sõdur Karloff, keda on kirjeldatud nii tavapärasest militaarsest vaateviklist kui ka läbi suhete naistega — endine naine, praegune kallim, keegi, kelle kohta saab vast öelda, et sõber. See sõber kannab endas draxi järeltulijat, mis teeb asja keerukaks.

Omapäraselt kulgev lugu. Ma Camus’ “Katku” ei ole lugenud, aga niipalju kui mul kirjandustunnist külge jäi, siis mingeid ühisjooni võib vist nende kahe loo vahel leida, lausa eksistentsialismi alla seda koomiksit ei liigitaks, aga mingeid vihjeid nagu oleks.

Jennifer Crusie “Mehejaht”

See on paras aprillinali, et ma padunaisteka lugeda võtsin, aga ma mõtlesin, et ehk on hea peapuhastuseks. Jaa, oli küll peapuhastus. Kohati oli kohutavalt roosaseebivahune ja tüütu, aga mõned hetked olid päris lõbusad ka, ma sain päris mitmel puhul omaette naerda turtsuda.

On 35-aastane Kate, kes tahaks abielluda. Kahjuks on ta jobumagnet ja see õige “istub tõenäoliselt Alaskal ja püüab kala”. Sõbranna õhutusel läheb ta golfikeskusesse, kus mehejaht oleks “nagu kalapüük pesukausis”. Jobumagnetlus jätkub, kohtinguid on mitmeid, aga “neist, kes [temaga] välja lähevad, ei tule enam keegi tagasi”. Ja siis on seal Jake, kelle puhul Kate hindab omadusi, mida “leidub ka tähelepanelikul taksikoeral” ehk siis keegi, kes kuulab, hoolib ja laseb tal olla ta ise. Nojah, edasi ei ole sisu vaja rääkida, eksole.

Tõlge (Marge Paal) on kohati ok, kohati see halvamaiguline Erseni-tõlge.

Steven Brust “Draakon”

Selle raamatu lugemiseks ei olnud nagu päriselt õige aeg, aga mingitpidi nagu oli ka. Raamatu peateema on sõda. Et seetõttu on valusam lugemine, kui varasemalt. Reaalsusest põgenemine ühtpidi õnnestus ja teistpidi mitte, aga kolmandat pidi andis mingit optimismi ka, et no kõik sõjad saavad ükskord läbi. Mis hinnaga, sellest ma praegu ei mõtle, noh nagu Scarlett, et on asju, millest saab mõelda ka homme.

Taltos ja Loiosh satuvad sõjaväljale kuidagi poolkogemata, jutustatakse lugu vägagi ajaliselt segipaisatult, võlumaailmal on omad reeglid, aga inimloomus on ikka sama, loo stiil on endiselt poollobamisi muhe.

Mul on nüüd eestikeelsetel Taltose-lugudel kolmas ring peal ja tahaks Eva Lutsult pinnima hakata, et no millal siis järgmine osa tuleb :)

Pean sind siiski hoiatama, et mul on mõned köited needustega
inimeste vastu, kes raamatuid tagasi ei too.

Rahuldus, mida saadakse oskuse omandamisel — kui õpid midagi, mida sa varem ei osanud. See on hea tunne alati, kui sa eluga rahul pole.

Tegelikult on see alati kaitsja, kes algatab sõja. /—/
Ründaja ei taha sõda. Ründaja tahab vallutusi.
Kui kaitsja lihtsalt lubaks tal seda teha, siis sõda ei tuleks.

Kristi Kangilaski “Suur rüütel”

Selline sisult argine, aga väljenduselt poeetiline nunnukas lasteraamat väikesest poisist, kes elab emaga ja kelle isa on kuskil kaugel.

Raamatuke on hästi lüheldase jutuga ja rikkalike illustratsioonidega. Mu tänasele pilgule need pildid täitsa meeldisid, sobisid looga nii hästi kokku, aga ma tean, et lapsena mulle need pildid poleks meeldinud… Niiet ma ei teagi, kui ausa näoga ma seda raamatut lapsele soovitada saaksin…

Mulle kui raamatukoguhoidjale oli muidugi eriti tore seik, et raamatus käidi ka raamatukogus ja loeti õhtujuttu ja see oli kuidagi nii normaalne :) Aga see raamat oleks olnud nunnukas ka ilma selle seigata, idee ja stiil oli nõnda tugevad, et pisuke muutus tegevustikus poleks muljet muutnud.

Miskipärast tuli mulle meelde üks mu algklasside õpetaja, kellele argiste asjade poeetiline ümberütlemine eriliselt närvidele käis. Niiet ma soovitan seda raamatut eelkõige õpetajatele, silmaringi avardamise mõttes või nii.