Brandon Sanderson “Taevasselend”

Seili ja Mairi üksteise võidu kiitsid ja soovitasid, võtsin siis ka lõpuks Sandersoni lugeda. Et oli jah hea lugemine, hoogne ja põnev ja leheküljepööraja ja suured ideed ja rauakolin ja kuulata tähtede laulu. Lisaks tähtedele ja tehnikale ja ühiskonnakorraldusele oli siin päris hästi läbi mängitud ka postapodele suht omane mälu teema ja siinkohal see kurb tõsiasi, et ega neid, kes tõesti mäletavad, miks ja kuidas asjad olid, keegi eriti ei kuula, pigem hakatakse aga jälle jalgratast otsast peale ehitama.

Hea lugu, aga hüpersupervaimustuses ma pole, sest mu jaoks oli see lugu liiga korralikult kirjutatud, see skeem — selleks, et A teeks tegevust X, mis viib tulemuseni Y, on tal vaja sõpru, nagu B ja C, vaenlasi, nagu D ja F, õpetajaid, nagu G ja H, leinatavaid, nagu I ja J, pärilust erilisest suguvõsast K ja mõned tähed tähestikust veel — oli natuke liiga läbipaistev. A nu, kõneleva rauakolaka ja puhtast lustist sissekirjutatud kodulooma, maailma üldise läbimõeldud sätungi ja kohati toreda kõnepruugi ning selle tähtede laulu kuulamise eest tulevad lisapunktid ja julgus soovitada seda raamatut ka mitteniiväga ulmelembestele.

Nadine Gordimer “July rahvas”

Otsisin USA antipoodi ja hulpisin keset India ookeani, lähemale jäid Antarktika, Austraalia, Madagaskar, Mosambiik ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Tuli mõte lugeda “Minu…” sarja, aga need autorid on kõik na noorekesed. Siis jäi valikuks LAV, sealt on kaks kirjandusnobelisti, neist valisin naise.

Kui Tiina sõnastas teema “loe selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast”, siis ma kahtlustan, et ta pidas silmas aimekirjandust, aga kuna ta seda otsesõnu välja ei öelnud, siis võtsin ikkagi ilukirjanduse, sest mu meelest annab ilukirjanduse lugemine võõra maa kohta natuke rohkem üldist arusaama, kui annaks reisijuhi või muu teaberaamatu lugemine. Kusjuures mu meelest igapäevaeluolu detaile saab kõige paremini kätte krimkadest, üldist meelsust ulmekatest.

Mis ma siis sellest raamatust teada sain? Ei suurt miskit, mida ma enne juba ei teadnud — et on pinged valgete ja mustade ja mustade ja mustade vahel, et on kaevandused ja Krügeri rahvuspark, et on kaasaegsed linnad ja savannid-onnid. Nipet-näpet eluolulist ja looduskirjeldused juurde. Raamat on kirjutatud 1981, tundub, et ajendatuna Soweto ülestõusust 1976. aastal. Raamatus kirjeldatud massirahutused said tegelikkuseks hiljem, väiksemas mõõtkavas ja rahumeelsema lahendusega (Mandela oli ikka imemees, et ta üheksakümnendatel selles suures segaduses mingigi tasakaalu suutis luua), aga see kirjaniku tunnetus, et vanamoodi see asi enam kesta ei saa, läks käiku küll. Lootus kunagi sel maal kõigil koos rahulikult elada on ilus (ja meenutab kuidagi Tšehhovit), aga valge elanikkonna väljaränne, millest raamatus vaid üksikisiku ja idee tasandil räägitakse, on praegu trend.

Mul on tunne, et ma ei saagi päris ja põhjani aru saama “valge mehe süüst”, sest eestlastel puudub ajaloos see kogemus, et olla kolonisaator (lätlastel on see muide olemas, 17. sajandil oli Kuramaa hertsogiriigil kolooniad Tobago saarel Lõuna-Ameerika rannikul ja Gambia jõe suudmealal Lääne-Aafrikas ning sealkandis võivat tänini läti perekonnanimesid kohata), seega mingid kihid ses raamatus jäid puhtteoreetiliseks, kuigi ma saan aru, et olid määratud just sellele nupule vajutama. Ja need nupud, et kuidas inimesed kriisisituatsioonis käituvad ja kuidas mingite parameetrite muutudes muutub ka grupidünaamika, mind praegusel hetkel eriti ei huvitanud, kuigi need vist olidki poliitilise olukorra kriitika kõrval raamatu peateemad.

Niiet see lugemine hinge ei läinud, romaan tundus pigem ajaloose väärtuse kui kaasaegse kirjandusena. Mitmes mõttes oli minu jaoks Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta kaasahaaravam ja silmi avama panev hoopis kunagi ammu näppu jäänud fotograaf Juhan Kuusi näituse kataloog. Aga mõttelisel kaardil sain linnukese kirja, et sealt kaugelt maalt kah miskit loetud.

Lõppu üks ilus pilt Nelson Mandelast ja Nadine Gordimerist:

Ed Brubaker ja Sean Phillips “The Fade Out”

Ajalooline krimi. Noir. Hollywood 1948. Filmimaailma räpased telgitagused. Mõrvatud on noor lootustandev näitlejanna ja seda, et miks ja kes ja kuidas, uurivad, esialgu eraldi ja hiljem koos, kaks stsenaristi. Kui kellegi jaoks stsenaristid pole piisavalt kirjanikud, siis Dashiell Hammett on ka loos olemas.

Koomiks on päris hästi üles ehitatud, huvitavate karakteritega ja pinget keriv. Plusspoolele lähevad ajalugu puudutavad vihjed ja miinuspoolele krimiloo lõpplahendus. Joonistusliku poole pealt oli pigem tavapärane, aga päris hästi, et mingeid erinutikaid lahendusi polnud, aga enamjaolt oli silmale päris hea vaadata.

Kui teil on valida, kas lugeda seda koomiksit kogumikuna või üksikute vihikutena, siis mina soovitan vihikuid. Pisut hakitum see lugu siis tundub, aga mulle kohutavalt meeldis, et iga vihiku alul on tegelaste galerii, mis natuke varieerub, olgu siis tegelaste valikus või nende tutvustustekstides, ning lõpus on enamasti üks suurem fotot, reklaami või ajaleheväljalõiget imiteeriv pilt, mis toetab ajastuhõngu tabamist.

Aleksei Tolstoi “Vereimejas”

Mul oli kunagi noores põlves üks vene klassika lugemise periood, osalt Salumi Antsu vene kirjanduse piiik-pikk nimekiri ja osalt lihtsalt sattus. Laias laastus mulle meeldis luule (Puškin, Jessenin) ja draama (Tšehhov, Ostrovski), proosast mõned kopsakamad lood (“Sõda ja rahu”), aga vat lühiproosat närisin ilma igasuguse arusaamata, et miks see küll hea võiks olla. “Vereimejas” läks ka sinna viimase kategooria kanti, et nohjah, on lugu küll ja isegi mitu lugu ühtekokku põimitud ja mõnes kohas see “üksik küünlaleek, mis jätab pikki süngeid mitmetitõlgendavaid varje” meeleolu ka, aga mida selle lugemine peale teadmise, et on loetud, mulle andma peaks, vat sellest ei saanud isegi järelsõna lugedes aru. Võib-olla see “oli see ilmsi või nägin ma und” kahtlus oli tolleaegses kontekstis päris uudne ja hea võte? Võib-olla olid mõned tegelaskujud eriti head oma ajastu koondportreed? Võib-olla tunda lusti, kuidas põimuvad nägemustes slaavi, kreeka ja kristlikud müüdid? Võib-olla oli see mäng? Võib-olla meeldetuletus, et me teeme oma otsuseid ja järeldusi fragmentide ja eelarvamuste põhjal? Seda viimast võib-ollat kinnitas mulle ka raamatukaanel olev portree — rõõmsa uudishimuga lootusrikkalt tulevikku vaatav noormees –, aga kui lisada sellele näole jahipaun, püss ja koer, siis meeleolu ja järeldused natuke muutuvad :)

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…

Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.

Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…

Albumikaane väljakutse

FBs liikus mäng Albumikaane väljakutse — 7 albumit, mis on mu muusikamaitset olulisel määral kujundanud. Kleebin oma 7 siia ka. Esialgses väljakutses oli juures, et ära seleta, aga no nagu ei saanud hästi ilma 🙂

1.

Et siis see kassett võtab kokku kultuurakooli ja folgiarmastuse ja selle, et minul kuulajana on topeltrõõm kuulatavast, kui ma tean (või arvan), et tegijatele endale kangesti meeldib see, mismoodi ja mida nad mängivad. Untsakate-vaimustus on mul üle läinud, aga folgielementide muusikas nautimine mitte.

2.

Kuigi ma tollal sõnadest miskit ei jaganud, siis muusika ise oli piisavalt mõjuv ja seda segu nukrusest ja siirusest ja meeleheitest ja lootusest ja jõust ja hingekriipimisest otsin ma vist siiani muusikas taga. 5. aprill 1994 on minu jaoks üks kurvemaid päevi muusikaloos.

3.

Ma alul mõtlesin siia väljakutsesse Vennaskonda panna, aga siis sain aru, et ei, mitte Vennaskond ei mõjutanud mu muusikamaitset, vaid Vennaskond ja Metro Luminal asetusid sinna, kuhu Nirvana ja DM olid juba platsi valmis teinud. Kui paljud teist on kogenud, et osa hingest/vaimust läheks vahel nagu natuke hulkuma? Teatud joobe/uimaastmes või palve/mediteerimisega? Vot mulle piisab mõnikord muusikast. DM oli esimene bänd, mis täitsa kaine peaga trippima või transsi viis. Ja edasi ma just ei otsi neid momente, aga ma tean, et neid võib tulla.

4.

See oli üsna segane kogumik, kasseti ühel poolel oli metalimaiguline kitarriragin ja teisel poolel džunglielektro moodi kraam. Mulle sobisid mõlemad, ühel päeval rohkem üks pool ja teisel päeval rohkem teine pool, mõlemad pooled kutsusid edastistele avastusretkedele. Kuigi praegu mind see kassetitäis enam eriti ei kõneta, siis omal ajal oli oluline. Ahjaa, siin on nüüd see koht, kus ma kiidan plaadipoodide müüjaid, ma olen saanud aegade jooksul müüjatelt kolm väga head soovitust 🙂

5.

WGT (Wave-Gotik-Treffen Leipzigis) on üle mõistuse vinge muusikafestival. Ma olen kolmel korral käinud ja igatsus sinna kunagi veel minna istub üsna tugevalt sees, aga väga pikalt on olnud mingeid erinevaid põhjuseid, miks ma sinna jälle läinud pole… Igatahes see festival mõjutas minu muusikamaitset päris palju. Kaasaostetud plaatidest kuulasin ma seda plaati vast kõige rohkem.

6.

Mulle ei meeldi eriti puhtad stiilid, aga mulle meeldivad üsna mitmed stiilide segud või stiilide äärealad, nagu näiteks see “torpillidega Rammstein” 🙂 See plaat on ka esimene, mille puhul ma sain aru kontsert-salvestuse võlust, heli on küll tsiba kehvem kui stuudios, aga emotsioon on võimsam, et ma ei ole nende esinemist näinud, küll aga Corvus Coraxit, mis on suht sama stiili ja peaaegu sama hea, ja enamvähem kujutasin ette, mis laval ja saalis toimuda võis. See plaat oli mulle ka kinnituseseks, et on küll mõtet mõnusalt madalama või karedama häälega lauljaid otsida, neid on 🙂 Ja veel: küll mitte sel plaadil, aga kuskil mujal, on In Extremol mu jaoks kõikse võimsamad eesti rahvalaulu töötlused, mida ma kuulma olen juhtunud, ja ma ei kaota lootust, et ükskord teeb mõni eesti punt midagi sama hästi või veel paremini.

7.

Mind on ikka huvitanud, et kuidas inimesed enda jaoks õige muusika ses suures muusikameres üles leiavad. Sõbrad-tuttavad — nojaa, aga neil ei pruugi üldse sama muusikamaitse olla… Masinsoovitused — ma olen juutuubi soovitustest ühe enda jaoks väga hea bändi leidnud, mitme aasta surfamise peale on seda nagu vähevõitu… Mingil ajavahemikul toimisid uue muusika tutvustajana mu jaoks päris hästi ajakirja “Orkus” plaadikogumikud. Lemmikplaati nendest ma siia ei pane, sest see ei ole kuigi FB-sõbraliku kujundusega, panen selle, kus ka üks eesti punt on esindatud.

***

Tänan kõiki, kelle kaudu ma miskit imelist olen kuulama sattunud, üliväga!!!

 

 

“Jelgava 94”

Käisin kinos. Viimati käisim ma kinos umbes aasta tagasi ja ühtpidi oli see, et noh, oleks nagu aeg ja teisalt, mulle raamat kangesti meeldis ja oli suur uudishimu, et kuidas see linale on saanud.

Päris hästi oli saanud. Film rõhus natuke liiga sirgjooneliselt sellele coming of age teemale ja mingid kohad jäid venima ja mingid minu jaoks olulised välja ja mingid raamatus olulised ei mõjunud filmis loomulikult, aga osatäitjad olid väga hästi valitud, muusikat oli omajagu ja üheksakümnendate hõng oli üsna hästi tabatud ning väga hea võte oli aegajalt see täiskasvanud Janis noore Janise kõrvale tõsta.

Ma jäin natuke kuulama ka vestlust režisööri ja produtsendiga. Huvitav oli. Natuke kurvaks tegi, et kui nad tahtsid saada filmi jupikest Nirvana muusikat, siis kõigist püüdlustest hoolimata nad isegi ei jõudnud otsustajateni. Aga selle eest kasutasid nad ohtralt läti muusikat ja filmi järgi otsustades — lätlased teevad päris korralikku mussi, võttis jala tatsuma nii mõnegi koha peal :)

Gaylord Du Bois “The Chief”

Et ma koomiksitest suurt palju ei tea, siis tundus see parematele jahimaadele läinud koomiksiautori otsimine üsna tüütu, võtsin esimese, kes sedapidi tuhnides ette jäi ja temalt esimese koomiksi, mis kopiraidivabalt võrgust silma jäi. Et kindlasti oleks olnud võimalus midagi huvitavamat leida, aga ega ma selle leiu üle ka õnnetu pole.

Põhimõtteliselt on see vihikuke kogumik indiaanijutukaid. Pisut liig stereotüüpsed ja seikluslikud, aga selle saab igati andeks anda, sest 52le leheküljele on mahtunud koguni neli üksteisest eraldi seisvat lugu ning kui vaadata ilmumisaega, 1951, siis kohati on tegu üsnagi edumeelsete lugudega. Esimene lugu on ajalooline jutustus orjusest, armastusest, sõjast ja ühe kultuuri hääbumisest, teine on sellest, kuidas poisist, kes on saadetud aastaks külast ära, kasvab sõdalane, kolmas ja neljas on jahilood, üks karu- ja teine ahmitapulugu ning nendes jahilugudes on naistel päris oluline roll kanda. Praegu oli neid natuke imelik lugeda, aga eelteismelisena, kui ma vaid oleks keelt osanud või keegi oleks need lood eesti keelde pannud, siis need oleks mulle tõenäoliselt täitsa hästi meeldinud. Kes asja vastu suuremat huvi tunneb, siis kopiraidivabana on koomiksivihik lehel https://comicbookplus.com ning edasi läheb see sari “Indian Chief”i nime all.

Elizabeth Kiem “Dancer, Daughter, Traitor, Spy”

“November dusk slips into Moscow like a spy; you don’t know it’s there until it has stolen the day and vanished into the dark.” Ilus, eksole. See on raamatu avalause ja selle lausega olin ma müüdud…

Raamat on noortespioonikas. Tegevus algab 1982. a sügisel Moskvas ja lõpeb 1983. a kevadel New Yorgis. Peategelane on 17-aastane Moskva Suure Teatri juures oleva balletikooli õpilane Marina, kelle ema on baleriin ja isa keemik. Ühel õhtul ei jõua ema koju…

Kõik see meeleolu, mis kirjeldab Moskvat ja päevi enne Brežnevi matuseid, on kuidagi väga usutavalt kirja saanud, et tulid meelde nii mitmedki lapsepõlvemälestused. Kui alul oli tunne, et raamatu on kirjutanud venelane, kes on pidanud välismaalastele õige palju nõukaaja eripära seletama, siis loo edenedes sai sai selgeks, et tegu on ikkagi välismaalasega, kes on üsna palju seda nõukaaja eripärade seletamist kuulnud, aga ise seda aega kogemata kippusid tal mingid veidrad võõrad pisiasjad jutustamisse sisse.

New Yorki jõuavad isa ja tütar kahekesi. Sisseelamine läheb isal vaevalisemalt kui tütrel, kes kohaneb kooliga üsna kenasti ja saab jätkata ka balletiõpinguid. Ja kumbki neist ei ole tegelikult see spioon, aga kahtlustäratavaid isikuid nende ümber koguneb ja peamurdmist, kellele mida võib usaldada, jagub. Ja ses mõttes ebaameerikalik raamat, et valesid valikuid tehakse korduvalt.

Noortekale tavakohaselt on sisse kirjutatud ka armudraama, õnneks mitte liiga roosa, peategelase omamoodi must huumorisoon hoiab asjad kontrolli all.

New York oli vast keskkonna mõttes usutavam kui Moskva, aga tegevustik kiskus ebausutavamaks ja hakkas kohati venima ning meeleolu polnud enam see. Plusspoolele lähevad arutlused muusikast, mida New Yorki satub rohkem. Raamatu lõpetavad tänusõnad ДДТ-le, mida ma ise ei ole eriti kuulanud, sellekandi (olgu, natuke hilisema, aga ikkagi 80nendate) vene muusikast on mulle pigem südamesse läinud Kino, aga ma arvan aru saavat, miks.

Ma kardan, et ingliskeelsele lugejale oli neid vene sõnu ja väljendeid natuke liiga palju sisse pandud, aga eks autor tahtis oma teadmisi näidata ja ka eksootikale rõhuda. Täitsa hästi on, et raamatu algul on tehtud tubli selgitustöö vene nimede alal, vene nimed inglise transkriptsioonis on umbes sama õudsed kui anglo või prantsuse nimed vene keeles…

Loos on ka väike ulmeelement: Marina ema nägi vahel minevikku ja Marina ise näeb vahel tulevikku. Kui reaalsed need keemiakatsed olid, ei oska ma öelda, loodan, et need kuulusid ka ulmesse, aga ega ma tegelikult ei tea, mingi kahtlus, et neil tõepõhi all on, ikkagi jäi.

Ja — üääääüüü — kuskohast ma nüüd ilma ennast lolliks maksmata teise osa saan, sest selle esimese krabasin ma suht kogemata uuskasutuskeskuse allahindluselt kaasa.

Muhsin Al-Ramli “The President’s Gardens”

Ma olen poole aasta jooksul kümmekond teemasse sobivat raamatut raamatukogust koju tassinud ja peale kümmet lehekülge lugemist tagasi tassinud, no ei haakinud ükski niipalju, et võtaks läbi lugeda. Siis sattusin raamatupoodi ja see raamat hõiskas riiulilt, et tahab minuga kaasa. Ja nii õigesti hõiskas, selle raamatu lugemine läks ludinal, no nii ludinal nagu mul ingliskeelsete lugemisega on.

See ei ole lõbus raamat, see on raskete teemadega tõsisine ja kaasamõtlemapanev raamat. Tegevus jaotub üle üsna pika aja ja sinna mahub päris mitu sõda ning jutustatakse päris mitme inimese lood. Raamatus on lause: “If every victim had a book, Iraq in its entirety would become a huge library, impossible ever to catalogue.” Suuresti on kõik see kirja pandud kuidagi rahulikult ja fatalistlikult — oli, mis oli, on, mis, on, tuleb, mis tuleb, eks inimene kohaneb ja püüab ikka oma elu võimalikult meelepäraselt ära elada. Kuni haud vastu tuleb. “Each of us will belive anything tht gives us a reason to keep going, some consolation to help us endure this existence. We all want some illusion to persuade ourselves that life has meaning.” Valu jääb lugeja tunda.

Romaani keskmes on Bagdadist mitte väga kaugel olev külake. Ja mulle tundub, et kõik maailma külakesed on mingis osas sarnased: lapsepõlvesõprus kestab läbi elu, kõik tunnevad kõiki põlvkondade kaupa ning kogukonnatunne ja sotsiaalne surve on üsna olulised asjad. Lisa sinna veel perekonnasaladusi, mis tõenäoliselt ei ole kuigi salajased, natuke kuulujutte ja eelarvamusi, kadedust ja rivaaltsemisi, aga ka ühtehoidmist, toetust, koosrõõmustamist ning suhteliselt turvalist keskkonda. Esialgu tundub, et kõik väga halb juhtub kodust kaugel, koju tullakse haavu lakkuma ja viimasesse puhkepaika, aga raamatu edenedes jätkub koduküllagi seda inimlikku julmust ja lollust. Muidugi on omad kohalikud eripärad ja siinkohal tuli küll mõte, et sünd seitsmekümnendate Eestisse oli ikka täielik lotovõit.

Aga pealkirjas olevad Presidendi aiad? Need on ilusad ja koledad. Miks ja kuidas, võiks uudishimulik ise lugeda (või privas küsida)… Kogu sest saatuste virrvarrist läheb süda lõpuks pahaks, aga kirjutatud on hästi.

Muhsin Al-Ramli (ametlikult Muhisin Mutlak Rodhan, s 1967) on iraagi kirjanik, kes on kirjutanud kümmekond raamatut. Ta on viimased poolteistkümmend aastat elanud Hispaanias, kus tegeleb lisaks enda loomingule ka keele ja kirjanduse õpetamise ja uurimisega ülikoolis ning hispaania kirjanduse tõlkimisega araabia keelde. “Presidendi aiad” pälvis 2013. aastal rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna (The International Prize for Arabic Fiction ), mida peetakse kõige olulisemaks aastaauhinnaks araabia ilukirjandusauhindade seas, meie kirjastajad võiksid vist ka sel auhinnal silma peal hoida.

Raamatuid Iraagi kohta:

Iraagi tants:

Iraagi kaart: