Anett Tuisk “Tulevikuta lootus”

tuisktulevikutalootusNo mis ma ikka oskan öelda. Midagi väga erilist ei olnud, aga lugedes valus või piinlik, nagu vahel eesti kirjandust lugedes juhtub olema, ka ei olnud. Selline keskeltläbi noortekas oma headega — probleemide tõstatamine ja praeguse hetke noortepärase keelekasutuse jäädvustamine — ja oma veadega — kõik on nii must-valge ja kohati kumab loogikaauke. Kummati on minu suurim loogikaaugu etteheide — mismõttes kurat loeb üks keskkoolipoiss ühte kladet mitu kuud, MITU KUUD — raamatuloogikaga tasandatav —  poleks nii pikka lugemist, poleks ka aega lasta poisil muutuda ja kasvada. Ma olen kindel, et oma sihtrühmas leiab raamat lugejaid, kellele see meeldib ja kellele sealt mingid kohad tunduvad olulisena või panevad mõtlema, ma ise olen selle raamatu jaoks liiga “”elu õpetab” ja “ei huvita”” (Manjana sõnastus vananemisega tuleva tuimenemise kohta), kuigi lugemine ise läks jõudsalt ja poolelijätmise mõtet ei tekkinud.

Vahelepõikena Helin Puksand noorte lugemisest ja mittelugemisest:

 

Rita Ahonen „Minu Stockholm”

minu-stockholmMa olen neid „Minu …” raamatuid jupiti lugenud. Sügavat lugemiselamust pole ükski pakkunud, aga kui ma pean mõttes meeles, et see sari on oma olemuselt rohkem ajakirjandus kui kirjandus, siis positiivse poole peale üht-teist ikka koguneb. Rita Ahoneni „Minu Stockholm” oli just see positiivne lugemine – natuke oma eraelu ja emotsioone, parajal määral selle valdkonna, millega inimene tegeleb, tutvustamist ning päris palju kohalike olude lahtimõtestamist ja -seletamist. Lisaks oli selles raamatus üsna pikalt soovitusi turistile. Poolsõbrannalik kirjutuslaad (ladus, natuke lobisev, aga teemas püsiv, pisiasju märkav, aga mitte liiga detailseks kiskuv, õiges kohas üldistav ja mittekõikeärarääkiv) sobis mulle ka. Enne Stokholmi minekut soovitaks selle raamatu kätte võtta küll.
P.S. Toidukultuuri huvilistele — rootsi köögist on raamatus üsna põhjalikult juttu.

Kirjandusega seotud mälestusmärgid Stockholmis:

Chris Riddell «Ada Goot ja kummitushiir»

riddelladgootKrista Kumberg on Postimehes raamatu kohta öelnud: “Chris Riddelli autoriraamat «Ada Goot ja kummitushiir» on varjamatult fantaasiajutt «vanast heast Inglismaast». Illustratsioonid on siin tekstile võrdseks partneriks. Teemaks hakkaja ning nutika lapse üksindus ja toimetulek keeruliste olukordadega. Vaikne vaimukas huumor ning intertekstuaalsus teevad sellest vanusegruppide ülese teose.”

Ühelt poolt olen ma kiidusõnadega nõus — ilusa kujundusega, põneva looga, eredate karakterite, ootamatute süžeepööretega, gootipärasesse fantaasiavahtu peidetud tõsistele elumuredele viitav teos. Asi, mis mulle väga meeldis, oli omapärane joonealuste viidete ehk Jala ääremärkuste kasutus.

Aga, ma ei tea kas see puhtalt minu kiiks, aga RRRRRRRRRRRRRR, mulle käib see intertekstuaalsus lasteraamatutes pinda. Ehk siis umbes 8-aastasele suunatud lugemisvaras on vihjeid raamatutele, mida nad võiksid lugeda nii 2, 3, 10 aasta pärast. Ja kui autor nii palju teistele vihjab, siis äkki on see, mida mina pean originaalseks fantaasialennuks, samuti mingi laen, aint et ma pole lihtsalt seda raamatut lugenud…

 

Kristine Ulberga-Rubine “I Don’t Read Books”

maeiloeraamatuidMöödund kord Riias käies tüütasin ma sealsete raamatupoodide inimesi, et palun läti kirjandust inglise keeles. Egas neil midagi suurt pakkuda olnud ja mis oli, oli enamalt jaolt ülemöödund sajandi autoritelt. Siiski-siiski, kusagilt riiulipõhjast otsiti mulle välja ka midagi kaasaegsemat — Kristine Ulberga-Rubine “I Don’t Read Books”.

Tegu on noortekaga. Läti versioon sellest, kui on minu-sinu-ja-meie-lapsed. Peategelane on 14-aastane poiss, kes elab koos isa, kasuema ja nende väikse pojaga, ema ja vend on kusagil eemal, nii ruumiliselt kui emotsionaalselt. Tegevustik on hüplik ja proportsioonid on kuidagi paigast ära ning raamatu lõpp on liiga selgelt pooleli, aga üht-teist sest raamatust võtta on — jaanipäev Läti moodi, eelarvamused ja sobitumine, jamasid tuleb nii oma kui teiste lollusest…

Raamatu pilti ma netist ei leidnud, olgu siis lätikeelse pilt, ingliskeelne on tegelikult sama kujundusega.