Neil Gaimani pisike ilus ja veider lugu sellest, kuidas poiss (noormees?) nimega Enn läheb oma sõbra Viciga kummalisele peole ja satub jutuotsale kummaliste tüdrukutega (neidudega?), koomiksina. Lugu ennast saab lugeda siit. Koomiks.
Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2018
Chris Roberson, Shawn McManus “Cinderella: From Fabletown with Love”, “Cinderella: Fables are Forever”
Üsna huvitava nurga alt muinasjututegelastega mängimine koomiksi-vormis ja kellele sedasorti asjad meeldivad, siis tegu on osadega suuremast sarjast “Fables”. Tegevus toimub tänapäeval ja suuresti meie maailmas, väikeste vahelepõigetega muinasjutumaailma. Tuhkatriinu saabus sellesse reaalsusse kusagil 19. sajandi algupoolel, lisasissetulekuallikaks või kattevarjuks peab ta kingapoodi, aga tema põhirakendus on olla spioon (nagu pealkirigi vihjab, parafraseerides tuntuima spiooni, agent 007 sarja pealkirju). Esimeses osas ajab Tuhkatriinu koos Aladdiniga äkitselt meie maailma ilmuvate võluessemete jälgi ja kohtub oma haldjast ristiemaga, teist osa täidab vastasseis Dorothyga (see Ozi võlumaailma tüdruk), muuseas kohtutakse Ivan Duraki, Anansi ja Lumivalgekesega, kõigil neil on sellest maailmas hoopis muud rollid täita, no Anansi on vast kõige enam enda loomusele truuks jäänud. NB! Ei ole lasteraamat.
http://readcomiconline.to/Comic/Cinderella-From-Fabletown-with-Love/Issue-1?id=1421
http://readcomiconline.to/Comic/Cinderella-Fables-Are-Forever/Issue-1?id=1480
Kerstin Gier “Silber”
Vahel mind kummitab see laul, eriti read “siiski ma arvan, et uni magusam…”, mõnikord on uni magusam kui ükskõik mis muu asi. See raamat on suuresti unest ja unenägudest ja teiste unenägudes käimisest ja see osa oli mu meelest päris hästi läbi mõeldud, natuke stereotüüpne küll, aga minu silmis suhteliselt uudne. Kui ma kolleegilt küsisin, et kas ta on seda lugenud, siis ta ütles, et ei, aga tema mees luges ja ütles, et naistekas, ma jäin üllatunult vaatama, siis tuli täpsustus, et noh, tegelt ta ütles, et plikade värk, ja siis läks mu nägu selgeks tagasi, see on mu meelest tõesti hea määratlus, et plikade värk, sest selle raamatu peategelane on tõesti pigem plika kui naine või isegi neiu. Noorsooulme kohustuslikust armuroosast lugesin ma mööda, aga kirimielemendid, peategelase suhted oma noorema õega, üldine humoorikas kirjutamislaad ja see unedes rändamise mõte panid lugemiselamuse pigem plusspoolele.
Lauri Räpp “Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis”
Eeerrrõmmm, ega selle raamatu kohta polegi nii lihtne midagi öelda. On igavavõitu lapsepõlveheietusi, on ülemäära kehvas stiilis koolipoisi joomamälestusi, vahele suht tuima argielukroonikat ja siis suurepärane peatükk Tartu muusikapäevadest. Vahele vilksatab päris häid mõttekäike, tähelepanekuid ja ilusaid lauseid, n “Tartu on vaimu ja vaimsusega paik, mille rinnus peitub päriselt see kakskümmend üks grammi hinge, mis meie linna elusaks muudab ja inimlikuks teeb.” Kokkuvõttes nendin, et kaheksakümnendate lõpp / üheksakümnendate algus oli väga jabur aeg, millest igal osasaanul on väga erinevad mälestused. Ja võib-olla just seepärast, et kuigi mõned märksõnad tulid tuttavad ette, siis kogu lugu ja õhkkond on oma mälestustest liiga erinev, see raamat mulle eriti ei meeldigi.
Christoffer Carlsson “Oktoober on kõige külmem kuu”
Sellel raamatul on meie raamatukogus peal kaks kleepsu: krimi märkiv ja noortekaid märkiv.
Krimi poolelt — küll on tore meeldetuletus, et krimakd ei pea alati 400-500-leheküljelised tellised olema, piisab vahel oluliselt vähemast mahust, et oleks karakterid, taust, põnevus, hargnevaid niidiotsi ja üllatavat lahendust — st kõik, mis ühe korraliku krimka juurde kuulub, on olemas. Eriti hästi on mu meelest selle tausta ja karakteritega, krimilugu ise oli selline keskmik, aga hargnemiste jada päris hea.
Noorteka poolelt — et jah, see noortekamääratlus on õigustatud, sest peategelane on 16-aastane ja servapidi tuleb seda noore inimese kasvamise ja maailmaavastamise teemat ka sisse, aga sobib hästi lugeda ka neil, kel nooruspõlv juba selja taga, mingit tasemealandust sisule ja stiilile noorteka-märgiga ei tehta.
Nordic noir.
Lisalugemist https://lugemissoovitus.wordpress.com/2018/01/18/christoffer-carlsson-oktoober-on-koige-kulmem-kuu/
veebruarikohvik
Kujundustrendid 2018
Emma Tennant “Adéle”
Nohjah, ega ma esialgu kuigi õnnetu polnud, et just see raamat riiulis selle koha peal oli, sest see sattus tulema õigel ajal ja inspireeris tegema näitust teiste autorite kirja pandud järjeraamatutest, paralleellugudest ja paroodiatest. Ja kuigi mu varasemad kogemused sedasorti kirjandusega näitavad, et järeletehtu on kordades kehvem kui originaal, siis mõnikord jagub lugemisrõõmu ka nende puhul (reeglina rohkem siis, kui asi on pigem paroodiana mõeldud). Selle raamatu puhul sai rõõm üsna kähku otsa. Raamatu alguses oli minajutustaja Adéle, siis kannatas veel lugeda, aga kui mängu tulid Edward ja Grace ja proua Fairfax, läks asi täitsa käest ära. Autor püüdis esitada oma versiooni ja kerida põnevust, välja tuli tüütu nämmutamine. Niiet minu soovitus on, et hoidke heaga eemale, isegi kui teile “Jane Eyre” meeldis ja te tahaks seda lugu teise nurga alt lugeda, siis usun, et inetrneti fännisaitidelt leiab paremat kraami.
Arvi Siig “Vaikuse tähtkuju”
Kui ma eelmise aasta alguses väljakutse teemasid lugesin, siis olin kindel, et sellest aastast võtan ma mõne luulekogu. Ega see valik kuigi suur polnud, mõnda olin enne lugenud ja mõni ei kutsunud üldse, võtsin siis Siia. Ja nii ma seda pea aasta otsa vahelduva eduga jupiti lugesin ja ma ei saa sest siiamaani sotti. Kohati on päris huvitavad värsse, aga rohkem on midagi, mis segab või läheb liiga pikale või on liiga ajastusisene või kipub kordama või ma ei teagi… Mis on seda üllatavam, et Siia valikkogust “Neoon kangialuste kohal” on mul päris hea mälestus…
Arthur C. Clarke “Kohtumine Ramaga”
Selline korralik ulmekas. Ühtpidi on näha küll, kuidas aeg on edasi läinud ja mõned detailid on sellised, et tänapäeval enam naljalt nii ei kirjutataks, aga teisalt on see suhteliselt hästi ajale vastu pidanud, kuna jätab nii mõnedki otsad lahtiseks ja ega inimloomus suurt ei muutu, seesama probleemipüstitus võiks tänapäevalgi kirja saada ja mõjuks üsna värskelt.
Sulepuru 