Ma ei ole just palju Agatha Christie raamatuid lugenud, aga niipalju, kui mulle ette on sattunud, siis on nad kõik üsna ühetasaselt head olnud. Ja nii ma olen lugejatele, kes vahel küsivad, et mida võiks Christielt lugeda, ka öelnud, et ah, võtke ükskõik mis, ega ta alla korraliku taseme ei oskagi kirjutada. Ja kui Christiest ja tema loomingust veel rääkida, siis — ma olen üsna närb elulugude ja autobiograafiate lugeja, aga Agatha Christie enda kirjutatud raamat tema elust meeldis mulle väga, oli kuidagi soe ja huvitav ja kui kriitikud on ette heitnud, et ta mõnest asjast on kirjutamata jätnud, siis — no mis siis, nautige seda, mida ta on kirja pannud.
See konkreetne krimka oli niisiis ka hästi kirja pandud, põnevust kruttiv, ootamatu lahendusega korralik krimilugu, lisavõludeks pisuke ajastu avamine ja nappide, aga selgete joontega karakterid, ning näpuotsaga huumorit. Tõlge (Ralf Toming) on tehtud pea kolmkümmend aastat tagasi ja tundub tänasele lugejale ehk pisut liiga arhailine, aga kuna jutt ise on veel vanemast ajast (oi, peaaegu sajand! — esmatrükk 1926), siis see ei sega. Kel lugemata, soovitan küll.
Me oleme harjunud nägema fotosid Agatha Christiest tema küpsemas eas, sestap otsisin noorema põlve fotosid, see peaks olema kahekümnendatest, st umbes raamatu kirjutamise ajast.
Sulepuru 