Ma võtan oma viimase Norra-Rootsi reisi kokku ja ütlen Norra.
Seda Nina Lykke raamatut on üsna ohtralt kiidetud, aga mina sellega päris õiget kontakti ei saanud.
Teemal pole midagi viga, tegelastel ka mitte, kirjutamisstiil oli ka okei, aga mulle ei meeldinud ülesehitus.
Minu jaoks läks lugu käima umbes sellest hetkest, kui Knut surnuaiapingil pikutas ja mõtteid mõlgutas (ja see oli kuskil poole peal), see eelnev oli liiiiga pikk sissejuhatus, mu meelest Knut oleks palju varem võinud Lillehammerisse jõuda ja suurema osa eelnevast sissejuhatusest kuskil omaette sisekõnena maha pidada, mul oleks palju toredam lugeda olnud.
Ja mul on suht kõhna ja ebastandardne huumorisoolikas, niiet lõbus mul ka eriti ei olnud. Mõõdukalt huvitav oli küll. Mõõdukalt.
Kokku selline keskmik. Kohati ilus ja kohati igav, kohati tore ja kohati tüütu. Minul jäi ime leidmata, aga ju vast see ikka seal raamatus olemas on.
Sulepuru 