Elulood mulle eriti huvi ei paku, aga kui juba, siis muusikute omad on valdavalt pigem positiivsema lugemiselamuse pakkunud.
Koomiksid (või peenema nimega graafilised romaanid) mulle meeldivad. Ma sain kätte nõksu, kuidas teksti ja pilti korraga lugeda ja peas looks põimida.
Ma ei ole kunagi biitlite fänn olnud ja ega ma vabatahtlikult neid kuulamiseks ei valiks, siis ega mul vastumeelsust ka pole, kui kuskil kuulma juhtun. Viimasel ajal on nagu kuidagi harvem kuulda…
Igatahes seekord said need kolm kokku elulookoomiksis “Lennon: The New York Years”. Minajutustaja on John Lennon, aeg on sünnist surmani.
Lugemiselamus oli nii ja naa. Ülesehitus, et Lennon räägib seda oma lugu viie aasta jooksul jupikaupa, mulle meeldis. Aga lapsepõlve oli liiga palju, muusikat oli liiga vähe, Yokot oli liiga palju, bändikaaslasi oli liiga vähe. Usutavus oli olemas, aga see ei olnud eriti huvitav. Ma oleks rohkem tahtnud selliseid detaile, nagu oli Pauliga kohtumine või Yokoga kohtumine, need leheküljed olid mu meelest kuidagi heasti välja kukkunud. Aga muidu jättis see elulugu suht külmaks. Muidugi on seiku, millest Lennoni eluloos mööda minna ei saa ja kõik need seigad ei ole sugugi meeldivad, selle poolest on autorid teinud tubli töö, aga kokkuvõttes valik, et mida esile tõsta ja mida rõhutada, ei olnud minu maitse.
Pildikeel mulle muidu meeldis, aga see piltide taaskasutus koomiksi jooksul mitte eriti, paari koha peal sobis, oli põhjendatud, aga nii mõneski kohas jättis kuidagi kehva mulje.
Sulepuru 