Arturo Perez-Reverte „Dumas’ klubi“

Tegevuskohad: Hispaania (Madrid), Portugal (Sintra), Prantsusmaa (Pariis, Meung).

Tegelased: Peategelane on raamatukütt (st. haruldaste raamatute vahendaja) Lucas Corso, kel tuleb tegemist teha raamatukaupmeeste, bibliofiilide, kirjandusajaloolaste, restaureerijate, politsei, oma rolli liiga sisseelanud näitlejate, mõrvarite ja salapäraste naistega.

Teemad:
* Vanad raamatud: Raamatute kogumine, ost ja müük, erinevad bibliofiilia ilmingud ning raamatute ja käsikirjade võltsimine ja ehtsuse määramine. Ehtsuse tõestamist vajavad romaanis väidetavalt 1666. aastal trükitud „Varjuderiigi üheksa väravat” ja A. Dumas’ käsikirjakatke.
* Demonoloogia: Romaan pakub mõtterännakud kuradi ja langenud inglite olemasolust ja väljakutsumisvõimalustest.
* Intertekstuaalsus: Vihjeid kirjandusajaloole on romaanis palju. Et vihjeid tabada, on hea, kui on olemas mingi aim A. Dumas’, A. C. Doyle’i, H. Melville’i, U. Eco ja mitmete teiste loomingust. Raamat paljastab hästi lünki lugemuses, minu lugemist ootavate raamatute nimekirja lisandus näiteks J. Cazotte’i „Armunud kurat”.
* Ja romaani pealkirjale vastavalt: Alexandre Dumas vanema värvikas elu ja rohke looming, pearõhuga tema tuntumail romaanil „Kolm musketäri“. Seoses sellega mõtteuit, et olles näinud nii mitmeidki musketäride filme, on mul tihti kahju, et filmitegijad ei usalda vana Dumas’ andekust ja püüavad ise mingeid intriige juurde toppida…

Pärl: „Bibliofiili tunneb alati sellest ära, kuidas ta raamatut hoiab“ (lk. 61); „Pole midagi kaunimat, eks ole, ei midagi kaunimat kui nahka kaunistava kulla mahe läige klaasi taga… Rääkimata aaretest, mis neis peidus on: sajandid uurimistööd, tarkusi… Vastused maailmakõiksuse ja inimsüdame saladustele.“(lk. 60)

Kujundus: Võrreldes teiste netis leiduvate kaanepiltidega on Toomas Nikluse kujundus täitsa arvestatavalt kena ja sisuga kokkusobiv, eriti kiidan kaaneselga.

Žanr: põnevus, seiklusromaan, ulme (kuigi M. Bulgakovi „Meister ja Margarita” on rohkem ulme kui „Dumas’ klubi” ), krimi.

Seos filmimaailmaga: 1999. aastal valmis romaani põhjal Roman Polanski film „Üheksas värav” (“The Ninth Gate” USA-Prantsusmaa), mis mulle igatahes meeldis.

Soovitan: Soojalt.

Tilk tõrva meepotis: Ka selline kirjastus nagu Varrak on kokku hoidnud toimetaja pealt ja raamatut illustreerima pidanud 3×9–st gravüürist on üks puudu ja üks topelt.

2007, ilmus Lugemissoovituse blogis

David Koepp “Külmkamber”

Hmm… Põnevik. USA sõjavägi ja elu läheb edasi ja mõtlevad seened ja kangelaslikud turvatöötajad ja kabedad pensionärid ja kamp telekavargaid ja veel ühte ja teist ja kolmandat. Eee, tiba krüptiline vist sai… A olgu nii, sest sisu ei taha ära seletada, seda peaks ikka ise lugema… Kas peaks lugema? No ei pea, vabalt võib lugemata jätta, aga kui tahta klassikalist närvekõditavat põnevuslugu ning üsna hästi lahtikirjutatud taustaga kaasahaaravaid tegelasi ja mitte lasta end häirida pisukesest venimisest ning kui rohelise löga kirjeldused otseselt südant pahaks ei aja, siis täitsa võib lugeda ka.

Ennetav vastus küsimusele: “Kas see on ulme?” — Jah, on küll, seen käib korra kosmoses ära ja tuleb targemana tagasi. Aga põhirõhk on mu meelest siin ja praegu, Maa ja inimesed, et ma paneks selle raamatu pigem põnevike riiulisse.

Triin kirjutas raamatust: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/04/04/david-koepp-kulmkamber/