Cecilia Ekbäck “Hunditalv” ja Hans Rosenfeldt “Hundisuvi”

Mulle sattusid järjestikku kätte kaks hundiaastaaja pealkirjaga krimkat. Ja et neis oli ka muid sarnasusi või võrdlusaluseid, panin ühte posti kokku.

Ühe on kirjutanud Rootsi-Kanada naine ja teise Rootsi mees, üks on ajaloolise taustaga (1717), teine on tänapäevane, ühel on natuke müstilist värvingut, teine on täisrealistlik, ühes uurib mõrva/mõrvu mitteprofessionaal, teises politseigrupp.

Mõlema tegevuskoht on Põhja-Rootsi, ühel väljamõeldud kohas pisut rohkem Norra piiri poole, teisel Hapanrandas. Mõlemas on olulisel kohal soomlasi — “Hunditalves” on peategelasteks Soomest äsja asundustallu elama tulnud perekond, “Hundisuves” on soomlased pigem kõrvaltegelased, aga see soomlaste kohalolu on tuntav. “Hunditalves” on lisaks juttu veel saamidest, “Hundisuves” vilksatab venelasi.

Hunte on mõlemal pool, “Hundisuves” on hundid loo käivitajaks, “Hunditalves” ilmuvad nad jutu keskel ja lõpupoole olles nii hirmu kehastuseks, vaimsete otsingute märgiks kui hiljem ka lootuse tähiseks.

Mõlemas loos on peategelasteks naised. “Hundisuves” natuke selgemalt — peategelane ei ole küll uurimise juht, aga ta on oluline grupi liige; ka pikemalt kirjeldatav kurikael on naine. “Hunditalves” on tegelikult kolm peategelast — perenaine, tema tütar ja kirikuõpetaja, aga kaks kolmest on enamus, eksole.

Mõrvade arv on “Hundisuves” suurem, aga kui võtta kuriteo ohvrite arv, siis on mõlemad raamatud umbes samas skaalas.

Mõlemad raamatud ei ole väga jooksuga loetavad, st peale mõrvauuringut on ka eluolu ja inimeste isiklikku elu, “Hundisuvi” on ses osas küll kiirema tempoga, “Hunditalv” toob lisaks isikliku elu probleemidele ka ajalooliste nüansside tutvustamist ning “coming of age” liini.

Kuidagi sobisid praegusel hetkel mulle mõlemad ja ma hea meelega annan mõlemale soovitussõnad kaasa, mu meelest omas žanris on need täitsa head.

Hoeps & Toes “Tallinna intsidendid”

230. Raamat väliskirjanikult, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis

Lugu algab majanduspõnevikuna, Euroliit ja veeettevõtete maffia. Kui tegevus kandub Eestisse, siis muutub lugu pigem poliitiseks põnevikuks ja spiooniromaaniks. Lõpus läheb päris märuliks ära. Aga kokkuvõtteks võib panna sildi majanduspoliitiline põnevik.

See põneviku liin on üsna hästi õmmeldud, algus läks küll natuke liiga venimisi ja keersõlmi oli võibolla liiga hoolikat sõlmitud, aga kokku minu meelest täitsa okei.

Eesti osa oli üllatavalt okei, jäi mulje, et vähemalt üks autoritest on Tallinnas natuke rohkem kui päeva jagu käinud. Natuke romantiseeritud ja rasvaste joontega see Eesti ajalugu oli küll kirja pandud, aga midagi väga kulmukergitavat polnud.

Iseenesest on hästi huvitav see, et autorid on pärit erinevatest maadest — üks neist on hollandlane ja teine sakslane. Paaris on nad paar põnevikku veel kirjutanud.

Susanna Clarke “Piranesi”

Mul pole täringutega kunagi erilist õnne olnud, kaardid on teine asi, seal mul vahel veab lollimoodi, järjest jooksevad vajaminevad pihku, aga täringud …

Aga raamatust.

Seda on nii palju kiidetud ja ma istusin nädalaid selle raamatu otsas ja proovisin enda jaoks lahti muukida. See võti, et venimisi kulgev müstiline krimilugu, kus on kastutatud Kohutavas Koguses Suuri Algustähti, oli minu jaoks kõige mõistetavam. Et venib küll, aga see on vihjete andmiseks vajalik. Lisaks mälu ja isiksuse uuestiehitamise küsimused. Kohanemised. Üksindus. Inimesed on võimelised uskuma pööraseid asju ja selle nimel tegema nii head kui kurja. Aga muud võtmed tõrkusid.

Ma arvan, et selle raamatu nautimiseks on vajalik teatud kogus Vana-Kreeka kultuuri ja müütide Armastust, mul seda ei ole, minu jaoks on Kreeka mütoloogia ja kunst Mingil Määral Huvitavad, aga ma Ei Armasta neid. 

Nagu täringutega. Ma ei armasta täringuid, aga ma armastan mängukaarte :) Ja see vedamise asi … kus on siin põhjus, kus tagajärg?

Pildigalerii:

Lee Child “Isiklik”

Noo, see oli nüüd see kabedamat kanti Reacheri lugu. Kui ma mõtlen selliste poliitise kallakuga põnevike peale, siis mu isiklik tipplugemine on olnud Frederick Forsythi “Šaakali päev”. Ja ega see Lee Childi “Isiklik” väga kaugele sest tipust jäänud, iseäranis raamatu esimene pool, kus intriigi üles ehitati ja lahendused olid veel vägagi lahtised, seal oli põnevust ja üllatusi rohkem. Juba see, et Reacher  Pariisi ja Londonisse välitöödele läks, oli autorilt parasjagu ootamatu käik. Loo lõpus läks sutsu liiga kiireks, ettearvatavaks ja üleseletamiseks ära, aga teekond, kuidas sinna lõppu jõuti, oli mu meelest huvitav ja mõnusa stiiliga kirja saanud, mõned võrdlused ja väljendid olid kohe erilised pärlid. Child oskab doseerida lobedamat poolt ja naturaalsust, niiet ühtpidi on ta raamatud puhas meelelahutus, aga politseimängude ja tagaajamiste vahele on ka ruumi, et lugeja saaks mingite detailide ja valikute üle pikemalt juurdema jääda. Ahjaa, kunagi Lugemise väljakutse grupis jutuks olnud luuderagina kirjeldusi on siin raamatu iseäranis värvikalt. Olgu see lause siis hoiatuseks või reklaamiks, kuidas kellelegi.

Stina Jackson “Kõnnuküla”

Ühtpidi on nagu veider praegusel ajal lugeda mingis Rootsi kolkakülas elavate inimeste untsuläinud eludest, see, mis meist mõned riigid lõunapool käib ja punases majas olev hull vanamees idas tundub nagu kõike varjutavat. Teisalt, meeldetuletusena, et kõik need tuhanded, kes hukkuvad või saavad haavata või põgenevad kodumaalt ja kannavad oma hingehaavu kaasas surmani, on kõik üksikud indiviidid oma elu ja looga, võib-olla on just praegu midagi sellist vaja.

Igatahes deprsessiivne väikelinn on ikka väga deprsessiivne, inimesed on oma elud suurejooneliselt mülkasse elanud ja kasutavad väljarabelemiseks mittetoimivaid strateegiaid. Valed ja vimm kuhjuvad ja kuhjuvad. Õnneks on kogu halli raamatu peale olemas ka paar päikesekiirt, mõned neist usutavad, mõned mitte, aga isegi mitteusutavad tundusid mulle siin raamatus vajalikud olevat, sest see hallus oli paraku läbinisti usutav ja nii suurt hulka ühiskonna- ja sotsiaalkriitikat läbi üksikisikute elude oleks muidu ikka liiga raske vastu võtta.

Krimipoolelt — nojaa, oli krimi küll, kuigi enamuse raamatust täitis elu ja olu. Ka ei olnud siin sellist agarat uurijat, vaid sasipundar läks järjest rohkem sassi ja hakkas siis kogemata ootamatust otsast hargnema. Ja kuigi mingid pusad jäid lõpuni lahtisõlmimata, siis selleks, et kõige hapramad kohad kinni siduda, piisas küll.

Angeline Boulley “Firekeeper’s Daughter”

Ma luban, et ma kunagi kirjutan siin sellest raamatust pikemalt, esialgu vaid määratlus, et see on kaasaegne krimisugemetega indiaaninoorsooromaan ja et mulle meeldis. Küll mitte täiega, aga ses raamatus oli päris mitmeid aspekte, mis mulle meeldisid.

***

Indrek Hargla “Merivälja”

Kui hakata seda raamatut lugema kui ulmekat, siis on pettumus kerge tulema, aga kui hakata seda lugema kui ulme- ja põnevustätšiga olmeromaani a la “Ka naabrid nutavad”, siis on see täitsa tore lugemine. On Merivälja ja valik sealseid elanikke, igaüks mingi kiiksuga: kes ajab taga raha, kes armastust, kes kunsti, kes õnne, kes tervist, kes iseennast ja kes sebib niisama ringi. Aedlinna eluolu ja naabrivalve. Kõigil on mingi saladus ja keegi teab, mis see saladus on, ning alustab väljapressimisega. Aga nii ulmet kui põnevust on ikka ka, mis sest, et väiksemas mahus, kui Harglalt eeldanuks.

Hargla on kunagi kuskil öelnud, et romaani on palju lihtsam kirjutada kui lühijuttu, romaanis saab lobiseda. Seda lobisemist on ta siin raamatus ikka mõnuga kasutanud, päris kriminaalseks ja põnevikuks kisub lugu alles alates 350st leheküljest, sinnamaani on pikk sissejuhatus, aga no vähemalt ei kaasnenud selle raamatuga seda hirmu, et lõpp ära vajuks, paljud on küll nuranud lõpu lahtisuse üle, aga minu jaoks oli see küllalt sobiv ja loogilinegi ning mu meelest lahenes nii krimi- kui ulmeliin kenasti ära.

TV-sarja ma näinud ei ole ja 90.-te ufouputusest jäin ma ka kuidagi suht puutumata, niiet eelarvamusi mul raamatuga seoses eriti polnud, vaid seda mõtlesin, et autori sissejuhatuse oleks pidanud pärast raamatu lugemist lugema, oleks romaanist veel nõksa parema emotsiooni saanud. Aga sarja tahaks nüüd näha küll, sest osatäitjate nimekiri pakub nii kindla peale minekuid (Merle Palmiste, Maria Avdjuško, Andrus Vaarik) kui vanu lemmiknäitlejaid (Liina Tennossar, Andres Lepik) kui (minu jaoks) uusi nägusid (Lauli Otsar, Kristo Viiding) kui ka võimalust näha autorit näitlejarollis (kusjuures mul on aimus, et Indrek Hargla võis teha päris huvitava rollisoorituse). Kus ma seda sarja nii palju aastaid hiljem näha saaks? 

Oliver Bowden “Assassin’s Greed. Taassünd”

See raamat on halb, aga mitte läbinisti halb. Abitu, veniv, mustvalge, naiivne. Aga sinnamaani, kui ma õlgu kehitasin, et miks see raamat ulmekate all on, sobiks paremini ju ajalooliste teoste hulka, polnud lugemine eriti valus, et halb küll, aga siiski loetav, see templirüütilite ja assassiinide vastasseisu kirjeldus polnud kõikse hullem ning siin olid koguni omad peaaegu head hetked, näiteks see 15. saj. lõpu Itaalia linnriikide võimujoonte kirjeldused ja tegelasena Leonardo da Vinci või peategelase areng või mõned põnevushetked, aga sealt, kus ulmeelement tegelt ka sisse tuli, läks asi ikka väga igavaks kätte ära, kärtsmürtspõmmpahh ja pateetiline jura. Mängu ma mänginud ei ole ja filmi ka näinud ei ole ja ega see raamat ei innusta ka kuidagimoodi, kuigi netis vastujooksnud pildid annavad teada, et tegemist on päris kena visuaaliga. Ahjaa, selle eest, et raamatu lõpus on tegelaste nimekiri ning itaalia- ja ladinakeelsete väljendite sõnastik, tasub küll tänulik olla :)

Zane Grey “Kaduv ameeriklane”

Ma olen üldiselt seda meelt olnud, et ilukirjandus ei vanane. See raamat pani lausele ühe sõna juurde, et hea ilukirjandus ei vanane. “Kaduv ameeriklane” oli minu jaoks selline, mis vananes.

Raamatu tegevusaeg on kuskil 1915-1918 ja peategelasteks idarannikult pärit keskklassi valge neiu ja lapsena kodukandist röövitud kolledžiharidusega oma isade maale tagasi pöördunud indiaaninoormees.

Kui ma lugesin, siis oli mul tunne, et tegu on vana kehva Hollywoodi stsenaariumiga. Kirjeldused olid enamvähem loetavad, looduse kohad kohati isegi täitsa hästi, aga tegevustik oli kuidagi imelik ja tegevustiku kirjeldus pateetiline ja tegelased üheplaanilised ja/või klišeed, loo moraal kõikus siia- ja sinnapoole, dialoogid olid ko-hu-ta-vad ja armustseenid veel hullemad. Esimene peatükk oli nagu täitsa hästi kirjutatud, see oli vist see, millega kirjastajalt leping osteti, edasi läks asi mu meelest laisaks ära. Probleemid, mida teoses välja toodi, olid ju täitsa tõsised ja olulised, aga see, kuidas ja mis tooniga neid käsitleti, oli kuidagi möhh…

Aga miskit ses raamatus ju ikka oli. Kui mitte muud, siis õhutus teemat pisukene edasi uurida. Millal said indiaanlased Ameerika Ühendriikide kodakondsuse? Jah, 1924. Aga kodakondsusega ei tulnud kohe õigus hääletada, see käis osariigiti erinevalt, üldiselt ida pool varem ja lääne pool hiljem, aga Wiki andmetel oli nii 1948. aastaks peaaegu kõik, välja arvatud mõned erandid, kellele saabus hääletusõigus alles 1970. aastal… Kuulge, see oli ju suht eile. Ma hakkan üha enam lugu pidama Marlon Brandost, kes 1973. aastal saatis indiaanitüdruku enda eest Oscari kõnet pidama.

Minust on Zane Grey nimi kuidagi mööda jooksnud, aga ta oli produktiivne (igal aastal raamat või paar, pigem paar, vahel rohkemgi) autor, üsna populaarne ja filme on tema raamatute põhjal tehtud palju. Seegi raamat tehti juba ilmumisaastal (1925) filmiks ja on hiljem ka (1955) tehtud.

John Ostrander, Leonardo Manco “Apache Skies”

Ma olen tihtipeale sattunud vaatama, et koomiksitel on kaanepildi autor hoopis teine kunstnik, kui koomiksi sisul, ja nõnda ei ütle kaanepilt sisu esteetika kohta tühjagi, siis siin on lugu teisiti, seda tüüpi, nagu kaanepildid, on ka sisu. Kunstnik on arentiinlane Leonardo Manco.

Metsik Lääs seal 19. saj. lõpul, kärts-mürts-põmm püstolid pauguvad ja rongid röövuvad, pahad on pahad ja head on head. Head ei ole “Edasi, Kentuky poisid, valu punanahkadele!”, pigem vastupidi, loo keskmes on poolvalge-poolapatši naine, kes esialgu otsib kättemaksu oma mehe surma eest, aga pärast Geronimo vangilangemist püüab päästa vähemalt osa apatši lapsi. Abiks on kadunud mehe valge sõber, koos moodustavad nad nääkleva, aga toimiva tandemi. Loo kirjutas ameeriklane John Ostrander.

Et lugu ju oli ja joonistamisstiil on külluslik ning koomiksi üldidee oli mulle ka meelepärane, aga mingit sügavust jäi puudu, liiga hollywoodlik ja äralihtsustatud ja seikluslikkusele panustatud, niiet päris rahule ma selle koomiksiga ei jäänud. Ka tundus mulle, et kunstnik siin paaris oli kuidagi andekam või säravam, aga koomiksis peaksid kirjanik-kunstnik vist kuskil samal levelil olema.