Kätlin Kaldmaa “Islandil ei ole liblikaid”

kaldmaaislandileiolelinblikaidJutt on siis Kätlin Kaldmaa esimesest romaanist “Islandil ei ole liblikaid”.

Raamat täis lugusid, mis ühest küljest tekitab tahtmist määratleda seda kui romaani novellides, teisalt on kõik lood omavahel nii otsapidi seotud, et moodustavad ühe toreda terviku. Island ja inimesed, küla ja rand, argielu ja luule põimumine, hetke tabamine ja aegade kestvus. Tõsiste teemade lahtikirjutamisel on palju vormimänge ja keelelusti, on mõtteuljust ja ajaloo peent tunnetust, on kirev galerii karaktereid, on õhku ja tihedust, reaaliat ja fantaasiat – kõike parasjagu just seda lugu toetamas. Eraldi mainiksin ära, et minu jaoks oli üsna lihtne mängureeglid omaks võtta, raamatusse sukelduda ja ümbritsev lugemise ajaks unustada.

Kui raamatust ükskord kordustrükk välja antakse, sobib see minu meelest suurepäraselt “Põhjamaade romaani” sarja.

Lisaks Kätlin Kaldmaa enda kommentaar,  Mari PeegelMerit Kask ja Asjatute mõtete blogi pidaja on osanud sest raamatust rohkemgi leida, aga Aarne Ruben ja Aasa Tamm lugesid vist mingit teist raamatut. Lauseid romaanist saab lugeda siit.

Ilmunud varem Lugemissoovituse blogis

Kätlin Kaldmaa “Hundi taltsutamine”

Novellikogu. Ma olen selle raamatu lugemise järel ühteaegu ülevas vaimustuses kui sügavalt pettunud.

Mis mulle kohutavalt meeldis, oli stiil — sõnad, mida autor on valinud, vormimängud, ülesehitused, tempod, voolavus, voogavus, kujundusvõtted, meeleolude ülesehitamise oskused jne. Mis mulle ei meeldinud, oli sisu — et ma ei saanud aru, et milleks ja miks jälle tõsieluliste tätšiga. No milleks-poolele annab veel vastuseid välja mõelda — et osalt eneseteraapia ja hinge pealt ära, kohati oli koomikataotlusi ja üsna laialt seda “märka imet elu pisiasjades”. Aint et see pisiasjadeime on minu jaoks liialt kulunud mõte ja võte, koomika puhul sain aru taotlusest, aga lugedes ei tulnud mul naljavirvendustki, ning hinge pealt ära oleks luuletustena parem olnud, sest ma tundsin küll kaasa autorile, aga mitte autori kirja pandud kirjanduslikule minale. Tõsielulise tätši puhul ma tean, et ma istun selle seisukohaga üsna üksi kuskil saarekese peal, aga mulle ei meeldi, üsna aktiivselt ei meeldi, kui kirjanikud tegelikkust proosasse valavad, selle asemel, et oma fantaasiat kasutada, sest esiteks on see igav ja teiseks võib keegi haiget saada, aga see on minu isiklik probleem, seega ma soovitan siia kogusse sisse vaadata küll.

Nimilugu “Hundi taltsutamine” oli siit kogust mu lemmik.

Kätlin Kaldmaa “Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”

Kaunilt kujundatud pisike poeetiline fragmentaarium väga isiklike olupildikestega ühest väiksest külast Kreekas ja ühest väiksest külast Islandil. Pisut petukaup, sest nii õhuke, isegi luulekoguks oleks mu meelest liialt õhuke. A nu, meeleolupilte, eluolu ja mõtterännakuid on üsna tihkelt.