Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Et siis veel üks Mata Hari. Seniloetuist parim. Algusots meeldis mulle iseäranis. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad, see oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Niiet esimesed sadakond lehekülge läks päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud  sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

Ma alul mõtlesin selle raamatu targa naise punkti alla panna, aga, olud oludeks, paraku tegi Mata Hari oma elus järjest pigem rumalaid otsuseid. See, et ta 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, et kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles, lisanüansina, et kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Stephen King “Kirjutamisest”

Ootasin pool aastat, millal see õige Kingi lugemise tuju peale tuleb, aga ei tulnudki, nii läks käiku varuvariant ehk siis mitte ilukirjandus, vaid segu mälestustest ja kirjutamisõpikust. Kolmandik on elulugu, noh jah, lugeda võis, aga kuigi huvitav ei olnud, aga mälestused on minu jaoks niikuinii väga harva huvitavad, niiet ega selles midagi üllatavat pole, kaks kolmandikku on kirjutamisest ja mulle tundub, et kirjanikeks pürgijatel võib selle lugemisest isegi täitsa kasu olla, niisama vahel kirjutajatel ka, rida näpunäited koos selgitustega, miks just nii, osa on ameerikakesksed, aga suurem jagu on üldkasutatavad, näiteks soovitus esimese hooga kirjutatut hiljem kümnendiku võrra kärpida või see kõige peamine, et oluline on praktika, palju lugeda ja kirjutada. Tõlge (Jüri Kolk) oli üsna kabe, ainult sõna “teadusulme” rohke kasutus pani mul hambad valutama, üheksal juhul kümnest oleks oleks mu meelest lihtsalt “ulme” paremini sobinud. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mis Kingile on meeldinud, ja olgugi kohtavalt angloameerika poole kaldu (mujalt on Tolstoi, Adiga, Larsson ja Hoeg, aga sellega vist ongi kõik), see nimekiri annab ideid küll, mida võiks järgmisena lugeda.

Suurest laiast netist tsitaadipilte:

Erakkond “Üheksavägine”, Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine”

Sattus Lehte Hainsalu meenutusteraamat pihku ja lugesin üsna hooga läbi. Ma väga mälestusi ei armasta, aga see oli päris kena tükk lugemist. Kunagi ma kirjutasin Hainsalust kursusetöö, seega midagi oli tuttavat, aga küllalt palju oli minu jaoks ka uut. Kuigi see raamat pole kuigi mahukas, siis tundub mulle, et selle raamatu kaudu saab Hainsalu isiku ja loomingu mõistmisele natuke lähemale küll. Ja ajastut ja ajalugu avab ka kuidagi servapidi ja omamoodi. Ilusas keeles kirjutatud pealegi. Aga kui see on selline eluõhtune tagasivaatav raamat, siis Erakkonna “Üheksavägine” on nooruslik kambakesi esmailmumine. Takkajärgi on päris põnev vaadata, et kes kuhu on välja jõudnud ja millest kunagi alustanud. Mõned luuletused sellest kogust (erinevatelt autoritelt) on endiselt mu lemmikud.

Vitali Kalgin “Täht nimega Viktor Tsoi”

Mnjah. Ega selle raamatu kiituseks suurt muud öelda ei ole, et tore, et Viktor Tsoi kohta nüüd ka eestikeelset lugemisvara on.

Tõlge oli … halb. Iga teise lause juures oli tunda, et see on toortõlge vene keelest. Tõenäoliselt läks raamatu väljaandmisega kiireks (et jõuaks filmiga samal ajal) ja ühelegi eesti filoloogile teksti ei näidatud (kuigi toimetaja kiituseks olgu öeldud, et kõik punktid ja komad tundusid küll õigel kohal olevat). Kokkuvõttes — midagi sutsukene paremat kui guugli tõlge.

Raamatu ülesehitus oli ka kehva. Ideena toimiv, aga tegelikkuses oleks neid intervjuukatkeid võinud ikka palju hoolikamalt valida ja toimetada. See erinevate kirjutajate stiilide pudru-ja-kapsad võinuks olla paremini seotud (või siis hoopis vastandatud). See, et emotsioonid mälestuskatketes üle pea lahvatavad, oli muidugi ju arvatav, aga kokkukirjutaja oleks pidanud suutma need mingilegi ühisele rajale kokku tuua ja kärpimiskääre julgemalt kasutama…

Aga ikkagi lugesin. Öö läbi ja lõpuni. Sest Tsoi! (Ma end fänniks ei pea, aga mul on alati hea meel, kui ma mõnes vene filmis Kino muusikat kuulen, no ja “Nõel” jättis omal ajal suht sügava mulje.)

Tsitaat eessõnast: “Muidugi on vaid üks Tsoi. Ent meist igaühel on oma Tsoi.” Ja mingi kummaline üldpilt raamatusse kogutud meenutuskatkete põhjal ju ikka tekkis ka, näiteks mainivad paljud kontserdikülastajad viimase aasta esinemistest Tsoi erilist energiat, šamaani meenutavat olekut ning väsinud silmi, mine võta kinni, on see siis takkajärgi moodustunud ühismüüt või oligi see nii…

Üks mu lemmiklaul:

Kokkuvõtte fs-lt: Lõpuks jääb tunne, et see raamat on halvasti vormistatud kursusetöö, kuhu üliõpilane on igaks juhuks jätnud sisse kõik, mida õnnestus koguda – näete, mul ei olnud aega sellega rohkem töötada, tähtaeg, mõistate, aga ma olen palju tööd teinud andmete kogumisega. Rahuldava annate? Õppejõud ilmselt vastaks midagi sellist: „No hästi. On ju toredaid lugusid. Ja pildid on väga head. Aga ärge tulge ütlema, et Venemaa on suur ja lai, korda seal pole ja Venemaa-asjadest saabki ainult segaselt kirjutada. Mükoloogid toksivad oma teadustöid arvutisse ka kätega, mitte seeneniitidega, ja mõtlevad pea, mitte puravikukübaraga.“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pole-sonu-see-oli-kino/

Kõrvalmärkus — oleks mu vene keele õpetaja taibanud õigel ajal mainida, et vene keelt on vaja ulmekate ja vene rocki jaoks, ma oleks palju usinam õpilane olnud, sest no Puškin on tore küll, aga Puškinit on eesti keelde nii suurepäraselt tõlgitud, et tema pärast küll ma end vaevama ei hakanud…

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast”

Cornelius Hasselblatti peateos on kopsakas “Eesti kirjanduse ajalugu” ja see raamat näitab, kuidas ta selleni jõudis: elulugu-mälestused, st õpingud, teadus- ja muu töö, natuke eraelu, hulga reisimuljeid, kohtumised erinevate inimestega (muuhulgas paljude eesti kirjanike ja tõlkijatega, tihedamad sidemed olid Jaan Krossi, Ellen Niidu, Viivi Luige, Jaak Jõerüüdi, Juhan Viidingu, Mati Undi, Maimu Bergi, Mati Sirkli, Enn Soosaare ja Lennart Meriga), selgitused, et miks just eesti keel ja kirjandus (vastus on lihtne: see lihtsalt meeldib ja pakub huvi). Mulje jääb, et Hasselblatt on ühtaegu nii idealistlik kui kahe jalaga maas, tohutu töövõime, hea suhtlusoskuse ja ladusa jutuanniga inimene. On ju puhas rõõm, et ta on lihtsalt niisama heast peast võtnud oma eluülesandeks jagada maailmale (peaasjalikult küll sakslastele ja hollandlastele) oma vaimustust eesti keelest ja kirjandusest :)

Andres Pulver “Põrgu katlakütja”

Raamat Seaküla Simsonist või Aivar Simsonist või Simson von Seakyllist. Ega neid skulptoreid, keda tavainimene nimepidi teaks, Eestis just kuigi palju ole. Simson on paljudele tuttav, olgu selle põhjuseks siis linnaskulpuurid (n Hirv Jõhvis või Lehm Tallinnas või Siil Jõhvis ja Tartus või Tallinna tuviteetõkised), isikumälestusmärgid (n Nikolai von Glehn, Kaljo Kiisk, Paul Keres, Arvo Pärt) või väiksemad pronkskujud (n Pöffi auhinnakujud, Kalahari naised või vallatud tillid) või hoopis Simsoni värvikas isik, mis meelsasti telekaamera ette jääb, või hoopis see, et ta oli nõukogude armees Afganistanis. Mulle tundub, et selle raamatu ülesehitus oli üsna lihtne, läks ajakirjanik Simsonile külla, pani käraka ja diktoka lauale ja edasi läks juba ludinal, vaheta ainult linti ja vali pärast parimad kohad välja, küsitle mõnda sõpra-kolleegi-koostööpartnerit lisaks, kui tundub, et ruumi jääb üle, või selgub, et mõnest olulisest asjast Simson siiski ei viitsinud rääkida, otsi mõned vanad artiklid ka välja ja ongi olemas. No ja ongi, olemas ma mõtlen, nii ludinal see kokkukirjutamine tegelikkuses vist siiski ei läinud, aga on ladus jutt ja muhe stiil ja isegi nukrate teemade puhul on mingi huumorileevendus varnast võtta. Kuskil teksti sees on Kilumetsa hoiatus, et Simson räägib seda, mida tahab, ja seda, mida ta arvab, et temalt oodatakse, aga kui see lause meelde jätta, et mingi osa jutust on poos, tõeterad ja olulised asjad tuleb sest lobast endal üles leida, siis saab seda raamatut vabamalt lugeda, et seekord siis selline külg sellest andekast mehest. Tuviratsurite pilt on pärit siit.

Hayley Campbell “The Art of Neil Gaiman”

Jee! Ma nüüd ei ole päris kindel, kas see Jee! on Hayley Campbelli kirjutamisoskuste tõttu või lihtsalt kriitikavaba fänni hõigatus, et Jee! tema lemmikautorist on rikkalikult illustreeritud ilus elulooraamat välja antud, aga olgu kuidas on, süda on rõõmus, silmad säravad ja päev on jälle toredam.

See on üheltpoolt selline tavapärane biograafia, et lapsepõlv, poisiiga, noorus ja mis siis kõik edasi sai (lõpetades 50. sünnipäeva peoga), teisalt on sel üsna omamoodi vaatenurk sõltuvalt autori isikust — Hayley Campbelli isa on tuntud koomiksikunstnik Eddie Campbell (kelle tuntuim töö on vast Alan Moore’i koomiks “From Hell”) ja Hayley tunneb Neil Gaimani plikaeast peale. Hayley Campbell on väga palju pööranud tähelepanu Neil Gaimanile kui koomiksite autorile (tavakirjandusloos oleks suurima tähelepanu pälvinud romaanid) ja näha on, et kui juttu on koomiksitest, siis Hayley valdab teemat väga hästi. Tänu oma pikaealisele tutvusele ja sõbrasuhetele sai ta kasutada Gaimani isiklikku arhiivi ja sealt on ka pildimaterjalina lugejale väga huvitavaid näiteid toodud. Raamatu toon on soe ja asjalik, hoolimata sõbrastaatusest isiklikuks ei minda ja fookuses on ikkagi Neil Gaimani looming.

Minu jaoks oli raamatus üsna palju üllatavat. Kõigepealt muidugi sissevaade koomiksimaailma, millega ma kuigi hästi kursis ei ole ja mis on kuidagi teiste reeglitega kui kirjandusmaailm või filmimaailm. Ja siis sellised toredad infokillud, et ideest teostuseni kulus “Kalmisturaamatu” puhul Gaimanil 23 aastat, kuidas tuli idee ja kuidas otsus, et nüüd on see hetk, mil tuleb raamat valmis kirjutada. Ja siis see, kui palju on Gaiman kirjutanud ja ümberkirjutanud tekste, mis kunagi käiku ei läinud (põhiliselt on see seotud filmimaailmaga). Ja kuidas seda filmindusega seotud frustratsiooni on aidanud leevendada õnnestunud raadio-projektid. Ja kuidas lasteraamatutest on on Dave McKeani piltidega USA versioon ja Chris Riddelli piltidega UK versioon. Ja kuidas ta on teadlikult võidelnud selle nimel, et ta saaks kirjutada, mida ise tahab ja ei peaks vastama mingitele ootustele. Jne, jne :)

Intervjuu raamatu autoriga http://www.comicsbeat.com/interview-hayley-campbell-on-interviewing-neil-gaiman-and-the-strange-things-in-his-attic/
Eestikeelne arvustus http://bukahoolik.blogspot.com.ee/2016/01/hayley-campbell-art-of-neil-gaiman.html
Pildil Neil Gaiman, eessõna autor Audrey Niffenegger ja raamatu autor Hayley Campbell.