Leonie Bischoff “Anais Nin: On the Sea of Lies”

Koomiksis on Anais Nin kahe-kolmekümnendatel Pariisis. Tema kirjanikuambitsioonidest, seksiseiklustest, unistustest, elust. See oli nagu oli, st eriti huvitav ei olnud, aga millal mulle üldse elulood eriti huvitavad on tundunud.*

Selles koomiksis võlus mind pildikeel. Värvipliiatsi omapärane kasutus, karakterite iseloomulikkus ja tabavus, Anaisi tumedama poole lopsakus. Ja minu meelest oli valdavalt ilus :) No võib-olla isegi natuke kitšilikult ilus, aga ikkagi ilus.

Ma ei ole Anais Nini loomingut lugenud, aga kui ma peale koomiksi lugemist põgusalt raamatututvustusi lugesin, siis tundub, et koomiksitegija on suht hoolega lugenud ja Anais Nini elu ja loomingu selles koomiksis nii hästi edasi andnud, et ega ma vist peagi.

__________

*on üks suur erand — Agatha Christie autobiograafia, see oli küll huvitav.

Éric Corbeyran, David Foenkinos, Horne “Lennon: The New York Years”

Elulood mulle eriti huvi ei paku, aga kui juba, siis muusikute omad on valdavalt pigem positiivsema lugemiselamuse pakkunud. 

Koomiksid (või peenema nimega graafilised romaanid) mulle meeldivad. Ma sain kätte nõksu, kuidas teksti ja pilti korraga lugeda ja peas looks põimida.

Ma ei ole kunagi biitlite fänn olnud ja ega ma vabatahtlikult neid kuulamiseks ei valiks, siis ega mul vastumeelsust ka pole, kui kuskil kuulma juhtun. Viimasel ajal on nagu kuidagi harvem kuulda…

Igatahes seekord said need kolm kokku elulookoomiksis “Lennon: The New York Years”. Minajutustaja on John Lennon, aeg on sünnist surmani.

Lugemiselamus oli nii ja naa. Ülesehitus, et Lennon räägib seda oma lugu viie aasta jooksul jupikaupa, mulle meeldis. Aga lapsepõlve oli liiga palju, muusikat oli liiga vähe, Yokot oli liiga palju, bändikaaslasi oli liiga vähe. Usutavus oli olemas, aga see ei olnud eriti huvitav. Ma oleks rohkem tahtnud selliseid detaile, nagu oli Pauliga kohtumine või Yokoga kohtumine, need leheküljed olid mu meelest kuidagi heasti välja kukkunud. Aga muidu jättis see elulugu suht külmaks. Muidugi on seiku, millest Lennoni eluloos mööda minna ei saa ja kõik need seigad ei ole sugugi meeldivad, selle poolest on autorid teinud tubli töö, aga kokkuvõttes valik, et mida esile tõsta ja mida rõhutada, ei olnud minu maitse.

Pildikeel mulle muidu meeldis, aga see piltide taaskasutus koomiksi jooksul mitte eriti, paari koha peal sobis, oli põhjendatud, aga nii mõneski kohas jättis kuidagi kehva mulje.

Anja Cetti Andersen, Frances Andreasen Østerfelt, Anna Blaszczyk “Marie Curie: A Quest For Light”

Väga huvitava pildikeelega koomiks. Kollaažtehnika moodi kohati üldistav, nurgeline ja jõuline, samas ka värelev, õrn, detailitäpne, väga hästi meeleolusid edasiandev ja kuidagi soe ja südamest. Lugu oli ju üldjoontes tuttav (mitte peas ja edsijutustamiseks valmis, aga siiski kordi kuuldud-loetud), aga siin loebki palju loo esitus ja loo esitus oli mulle meeltmööda — parasjagu austav, parasjagu elu ja tööd põimiv, parasjagu hariv ja ka parasjagu väljajättev. See raamat võiks ju mõne teadusest huvituva eesti lapse laual ka eestikeelsena olla. Peale kõige muu on see koomiks kena näide rahvusvahelisest koostööst — teksti autorid on Taanist, kunstnik Poolast.

Ellen Kilgas “Tõnu Kilgas. Peaasi, et oleks kirge!”

Tõnu Kilgase tütre Ellen Kilgase kirjapandud raamat oma isa elu- ja loometeest. Hästi erapoolik. A eks Tõnu Kilgase elu oli ju ka kirev kut pühademuna ja objektiivsete mustrite ja täppide tagaajamine niikuinii raskendatud. Mu jaoks oli raamat kohati kummalisevõitu ütlematajätmistega, aga ikkagi kirjaoskaja inimese kirjutatud. Tausta oli Ellen Kilgas juurde ka uurinud ja teiste mälestusi kokku ka korjanud. Ja pilte oli palju. Killuke teatriajalugu jälle paberil. Olgu siis sellinegi.

Ma olen Tõnu Kilgast laval vist ainult korra näinud, aegu tagasi Mustafana “Savoy ballis”. Seda mu meelest ta lustis mängida, vähemalt publikuni jõudis tunne, et lustis.

Jari Järvelä “Aino A.”

Seda raamatut soovitas Halliki juba aprilli alul, aga nüüd jõudis raamatu järjekord ka minuni. Ja tasus ootamist. Mul oli mitu väga toredat raamatut pooleli, aga “Aino A.” trügis sinna vahele ja enne lahti ei lasknud, kui raamat läbi. Ja nüüd olen ma kiitnud pea igale tuttavale et nii hea raamat :)

See, et see raamat mulle nii hästi meeldis, oli mulle endale natuke üllatus. Jah, soome kirjandus paistab mulle päris hästi klappivat, aga realistlik ja veel päriselt elanud inimestest kirjapandu mitte kuigi hästi. Aga Jari Järvela kirjutas nii, et oli kuidagi väga hea lugeda.

Raamat on siis Aino Aaltost. Ja ka Alvar Aaltost. Abielupaar, kus mõlemad on arhitektid-disainerid.

Maailm teab Alvar Aalto nime päris hästi, aga Jari Järvela toob oma raamatus välja, et nii mõndagi sellest, mis on Alvar Aalto sildiga, on tegelikult Aino Aalto looming. Mis ei ole tegelikult väga üllatav, läbi ajaloo on selliseid juhtumeid ikka olnud, teadus- ja kunstiloolased on viimasel ajal hakanud sellele asjaolule natuke tähelepanu pöörama ja nii mõnegi mehe kõrval ka tema naise panust leidma. 

Raamatu põhjal oli Alvar Aalto üks igavene kehkadivei, ma siiralt loodan, et ta päriselus päris selline ei olnud (kuigi mu elutarga ema kommentaar oli, et see kõlab täitsa usutavalt) ja Aino Aalto talendikas töörügaja, mis tundus mulle täitsa usutav. Kõrvalseisjale kummalisi, aga omal kombel siiski toimivaid abieludünaamikaid on ennegi nähtud, see väga imestama ei pannud. Ja et tugevam pool mõne idee maha laidab ja siis järgmisel päeval sama mõtet kui enda säravat vaimusünnitist esitleb, on ka paraku tuttav nähtus. Et mõnel mehel raha taskus põleb, on ka tõsi. Aga miski seda tandemit koos hoidis.

Selle raamatu puhul on oluline nii see, et millest, kui ka see, et kuidas. Mõneti meenutas raamat neid Nüganeni lavastusi, kus sai nii muiata kui elutraagikat tunnetada. Lugu on ladusalt loetav, teatava humoorika lähenemisega, aga nii mitmedki elu valupunktid saavad puudutatud. Mulle täitsa meeldis, et vaheldumisi oli juttu Ainost kui temast ja Ainost kui minast. Mu meelest oli sest võttest abi nii tuletamaks lugejale meelde, et tegu on ikkagi ilukirjandusega, kui karakteri avamisel, nii rõhutamaks erinevaid vaatepunkte kui aitamaks loo sisse- ja kaasaelamisele…

Selle raamatu lugemiseks on mu meelest päris palju võimalikke mudeleid — kunstilugu, naise lugu, ajastu lugu, Kroonika, perekonnalugu, karakterid, Soome jne. Leidke endale sobiv(ad) :)

Marcel Schwob “Kujuteldavad elud”

Loetud. Ma muud ei tahakski väga kirjutada. Ma ei tea, kas see on selle raamatu viga või mõjutas mind liiga tugevalt see, et ma Loomingu raamatukoguga kuigi hästi läbi ei saa, aga ees- ja järelsõnad olid mu jaoks huvitavamad kui tekst ise. No see viimane elulugu, see demiurgi oma, see oli enamvähem, muu oli ikka suht igav. Võib-olla kui oleks raamatu lugemiseks võtnud paar aastat, et üks jutuke üle paari kuu, siis ei oleks nii igavat muljet jäänud, aga nii järjest võetuna tundusid kõik lood mulle liiga sarnased … paraku sarnaselt mittehuvitavad. Aga ma olen kindel, et mõnedele lugejatele need lood meeldivad, FB on juba mu ajajoonele vaimustushüüdeid saatnud:)

T. J. Kirsch “Willie Nelson: A Graphic History”

Kantrilaulja ja filminäitleja Willie Nelsoni elulugu koomiksivormis.

Ma ei teadnud Willie Nelsonist suurt midagi, ma olen pilte näinud, tundnud ära, et kantrimuusik, aga nime ja nägu kokku ei viinud ja teadlikult ühtki Willie Nelsoni lugu kuulanud ei ole. 

Koomiks ise mulle suuremat elamust ei pakkunud. Kuidagi hõre ja tuim ja valikud, millel pikemalt peatuda, olid mõnikord mu jaoks küsitavad. Kuigi koomiksil oli tervelt kaheksa kunstnikku, siis ega ma ühegagi rahul polnud, enamasti läksid pildid liig lihtsateks ja puhtalt illustratsioonideks kätte ära, koomiksile omane hoog ja pildi abil loo jutustamine jäid siinkohal mu jaoks ära.

Aga positiivne on see, et mingi aimu ma Willie Nelsoni elust ja loomingust ikkagi sain ja koomiks andis tõuke ka pisut edasi uurida. Jõudis ja jõuab mees palju: ta on välja andud 73 plaati, viimase eelmisel aastal. Ja ta saab sel kevadel 90! Omamoodi on tegu hilise õitsejaga, sest kuigi lapsest saati kiideti tema annet, siis läbimurre suurematele lavadele võttis aega, suurem tunnustus tuli seitsmekümnendatel ja kõrghetk olid kaheksakümnendad, aga tegutseb ta siiani ja oma kindel (ja üsna arvukas) publik on tal ikka olemas. Ta on teinud arvukalt koostööprojekte ja lisaks lava- ja linaesinemistele on ta ka olnud festivalide ja suuremate muusikaürituste (n Farm Aid) korraldaja ning kanepi legaliseerimise propageerija. Tema isikliku elu võib kokku võtta sõnaga “kirev”. Eestlastele on arvatavasti kõige kuulsam Willie Nelsoni laul “On The Road Again” Justamendi esituses. 

Juutuubis ringi konnates ma Willie Nelsoni muusika ja laulmismaneeriga sõbraks ei saanud, aga olgu sest teeloleku laulust veel üks kaver:

Kätlin Kaldmaa “Lydia”

Ma nagu natuke pelgasin seda raamatut kätte võtta — kõik nii kiidavad, mulle on nii mõnigi Kätlin Kaldmaa raamat vägagi meeldinud, aga on olnud ka pettumusi, päris mitu lihtsalt sellelt pinnalt, et liiga õhukesed väljaanded, ma tunnen end altveetuna, et kena küll, aga raamatuks on sellest mu meelest vähe. Mulje “Lydiast” kõlgub seal vahepeal, et jälle täitsa ilusti kirjutatud, minu maitse jaoks liiga lühike. Aga lasteraamatu mõõdu annab välja, niiet see kord ma ei jorise.

Iga (Eesti) lapse lugemislaualt võiks see raamat läbi käia küll, olgu siis täislugemise või pelgalt piltide vaatamisega. Üks põhjus on muidugi teema, sest Lydia Koidula võiks kaanonivabalt lastele tuttavamaks saada, ja teine on ikkagi see, et no Kaldmaa oskab kirjutada. Ja Jaan Rõõmuse piltidest ei ole ma senini vaimustuses olnud, aga selles raamatus on need kuidagi väga mõnusalt tekstile toeks.

Raamat on saanud igast auhindu, alates valikust kauneimate raamatute hulka ja lõpetades Kulka kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse preemiaga.

Flake “Klahvkamees. Mida ma mäletan”

Jahah, mida siis mäletab Rammsteini klahvakamees?

• Peamiselt lapsepõlve Ida-Berliinis, mis on natuke tuttav Nõukogude Eestis kasvanuile, kuigi oli ka palju teistmoodi nüansse. Kui ajaloo ja eluloo peale mõelda, siis nn idabloki minevikuga inimestel on üldiselt aja- ja elulugu kiirem, muutuvam ja kirjum ning kohanemisvajadus uute oludega suurem kui nn lääne inimestel, kel ju ka muutusi olnud, aga väiksema takti või amplituudiga.
• Igast muusikat ja vaimustust muusikast. Paraku ma pean tunnistama, et suurem jagu Ida-Saksa bändidest olid mulle täiesti tundmatud ja siia-sinna poetatud vihjed läksid täiesti kaotsi. Aga see-eest olin ma tohutult rõõmus, kui ma lugesin, kuidas Flake nautis ja naudib muusikat, heliloomingu sündi, proovis mängimist :)
• Autod. Ma pole väga ammu kuulnud-lugenud nii entusiastlikku autojuttu. Vaimustuse vanadest ja ilusatest autodest tegi mulle mõistetavamaks tõsiasi, et ega Flake ise ka seda auto tehnilist pool eriti hästi jaga, pigem naudib sõitmist ja ilus värv on oluline. Ja Trabant pidi ikka eriline käkerdis olema, kui sapakas selle kõrval tank tundus.
• Igast veidraid pisiasju, alustades hüpohondriast ja lõpetades hobusepidamisega.
• Raamatusõbrast lugeja lemmikleheküljed on kindlasti lk 134-136. Seal jagab Flake oma rõõmu lugemisest ja loetleb üles oma lemmikteosed. Tsitaat: “Raamatuid festivalidel ei kingita. Seejuures on just raamatud kõige ilusamad kingid, mida vastastikku teha võib. Kui saad kingiks raamatu, on alati tunne, nagu oleksid saanud uue sõbra.”

Mõned kohad olid suht mähh ja stiiliga see raamat just ei hiilga, aga vahepalaks ja noppides sealt välja just endale sobivaid detaile — täitsa ok lugemine. Tõlge oli natuke haltuuramaiguline, nii mõnigi lause tuli ise eesti keelde ümber toimetada, aga noh, on nagu on, ma loodan, et ta teised tõlked on paremad…

Myrakas “Viina ja viineri vahel ehk paadunud elunautija trennipäevik”

Kõnni-kõnni-kõnni, iga päev, kuskil 10 kilti, näiteks Viljandist Pärile ja tagasi… Eeee, ei ole mu jaoks just inspireeriv teema, sest erinevalt oma paljudest tuttavatest, kes naudivad kõndimist kui sellist, on minu jaoks kõndimine ilma selge eesmärgita või kui bussiga saab ka täiesti ajaraisk ja ma ei suuda ses protsessis miskit rõõmsat või nauditavat leida. Aga inimesed on erinevad ja tore on :) Juurde veel see, et see raamat on nii mõnusas lobases stiilis kirja saanud, mu meelest on see möla vaimukamgi kui n Mihkel Raua oma. Mind raamat kõnni-usku ei pööranud, aga on täitsa võimalus olemas, et mõnda lugejat pöörab. Niiet kes tahab lasta end pöörata, lugegu, või kui on ümbruskonnas kedagi, keda tahaks pöörata, siis võib raamatu selle inimese käeulatusse sokutada :)