Veider luulekogu. Poliitikat, päevapoliitikat, ajalugu, kirjandusajalugu, reisimuljeid, igapäevaelu, meenutusi, mõtisklusi.
Wimberg on üks neist Tallinna ühiskonnakriitilistest luuletajatest, minu maitse jaoks liialt otse ja lahmiv, liig realist ja üldistav.
Ma tunnustan, et Wimbergil on pilku märkamaks. Mõnikord on see pilk teravam, mõnikord hägusem, vahel on millegi uue avastamist, vahel vana asja tuiutamist ning vahel ka tunnelnägemist. Enamik luuletusi tunduvad sellised ajalaulud ja juhuluule, mis kõlavad korraks siin ja praegu, aga püsima ei jää, aga vist on vahel sellistki auruväljalaskmist või tellimustööde esitlust vaja.
Ühtteist endale lugemisväärset leidsin ma ikka ka, näiteks kogu nimiluuletus “Just praegu”, mis ei ole küll üleliia originaalne, aga kuidagi selles lullas asjad klapivad kokku ja on nii detaile kui üldistust kui värsket pilku kui läbimõtlemist kui rütmi kui ütlemist.
Wimbergi mäng keelega, n tava kirjutada topeltkonsonante sinna, kuhu need reeglipäraselt ei käi, mind ei sega, juurde mu meelest väga palju ei anna, aga no las siis olla, kui autor nii tahab. Ja ma sain kogu lugedes aru, et minu ja Wimbergi huumorisoolikas on täiesti erineva kujuga, ühe huumoritaotlusega luuletuse, mis mindki kõnetas, ma siiski leidsin:
Tõdemus
Film Kalevipojast
on juba tehtud
ja nimeks on sel
“Barbar Conan”.
Sulepuru 