Möödund kord Riias käies tüütasin ma sealsete raamatupoodide inimesi, et palun läti kirjandust inglise keeles. Egas neil midagi suurt pakkuda olnud ja mis oli, oli enamalt jaolt ülemöödund sajandi autoritelt. Siiski-siiski, kusagilt riiulipõhjast otsiti mulle välja ka midagi kaasaegsemat — Kristine Ulberga-Rubine “I Don’t Read Books”.
Tegu on noortekaga. Läti versioon sellest, kui on minu-sinu-ja-meie-lapsed. Peategelane on 14-aastane poiss, kes elab koos isa, kasuema ja nende väikse pojaga, ema ja vend on kusagil eemal, nii ruumiliselt kui emotsionaalselt. Tegevustik on hüplik ja proportsioonid on kuidagi paigast ära ning raamatu lõpp on liiga selgelt pooleli, aga üht-teist sest raamatust võtta on — jaanipäev Läti moodi, eelarvamused ja sobitumine, jamasid tuleb nii oma kui teiste lollusest…
Raamatu pilti ma netist ei leidnud, olgu siis lätikeelse pilt, ingliskeelne on tegelikult sama kujundusega.
Sulepuru 