Nullindaid on kriitikute poolt nurklikeks nimetatud. Et selline natuke rabe ja nügimiste aeg, positsioonide pärast võitlemist, üheksakümnendate plahvatuse taltumine ja taltsutamine, soov ja soovimatus korraga olla see õige eesti kirjandus. Ei oska veel öelda, mis neist nullindatest järele jääb, aga mingid jõujooned loksusid selle kümnendiga paika.
Livia Viitoli “Ajalootund” (2009) sobib ses mõttes hästi, et siin kogus on seda suure ajaloo ja üksikisiku eluloo põimumist ja põimimist, suurte nimede võlu ja lihtsa inimese elu, kohtade mõju alates kaluritalust ja lõpetades suurlinnaga, esivanemate vaime ja laste tulevikku, üleajalist targutamist ja argielupilte. Ja vett, vihma, mere või jõena, enamasti jõena.
Istun ja kuulan:
jõgi voolab,
ajalugu
ise kirjutab
end
Sulepuru 