Francesca Maria, Nate Olsen “Black Cat Chronicles: Greyfriars Cemetery”

Selle koomiksi pdf-i omanikuks sain ma Fb grupis Global Girls Online Book Club toimunud autori päeva loosimisel. Päeva autor oli Francesca Maria ja kuidagi jooksid need tema postitused ja küsimused seinale (FB on väga ettearvamatu, milliseid grupipostitusi sulle omal seinal näidata ja milliste järele sa pead gruppi sisse minema ja valima “uuemad enne”, sest kui sa jätad “asjakohasemad enne”, siis ei näe sa neid iial) ja tuli tahtmine vastata ja vestelda ja põgusa netivestluse käigus sai selgeks, et meil on palju ühist — ühised lemmikautorid ja üldine kirjanduslik maitse, natuke sarnane nalja-, idealismi- ja tunnetustsoon.

Koomiks on lühikõhelugu. Mulle tohutult meeldisid kaks asja: loo jutustajaks on must kass ja juttu on Edinburghi Greyfriarsi surnuaiast. Praegu on surnuaia väravad valdavalt kinni, sisse saab vaid kokkulepitud ekskursiooni ja giidiga, aga kui me mõned aastad tagasi Edinburghis käisime, siis värava vahelt piiludes oli üldmulje siiski mingil määral hoomatav. See paistis olevat ideaalne koht gootifoto sessiooniks :) Ma ei tea, palju sellest surnuaiast õudusjutte on kirjutatud, aga ma kaldun arvama, et üksjagu, lihtsalt meieni ei ole need jõudnud.

Francesca Maria on võtnud ette mõned hetked Edinburghi ajaloost, mõned hetked Greyfrarsi surnuaia ajaloost ning kohaliku kummitusloo ja selle siis koomiksistsenaariumiks kirja pannud, kunstnik Nate Olsen tegi pildid. Ühelt poolt oli selline natuke illustreeritud Wiki tunne, ma oleks natuke isikupärasemat lähenemist näha tahtnud, aga ju tundus tegijatele see lugu niisamagi värvikas — ja no tegelt ongi — ning see must kass, kes pea igal leheküljel ringi kondab, päästab päris palju.

Musta kassi järgmised lood tulevad Alaskalt ja Antartikast. Ma hoian kuskil aju tagasopis meeles, et kunagi võiks need järjed võimaluse korral üles otsida.

Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised”

Kui ma sain teada, et kinodes jookseb “Hämmastav Maurice”, siis oli see jupiks ajaks ainus asi, mis mu mõtted vallutas. Kõik lugemisjärjekorras olevad raamatud lükkusid tahapoole ja kõik tegemist vajavad asjad lükkusid ka tahapoole.

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Kuidas Pratchett ilma ja inimesi nii hästi läbi näeb ja fantaasiarikka ja humoorika loojutustamisega õhutab lugejaid kaasa ja järgi mõtlema ning üles leidma seda inimeseks olemise paremat poolt. Kassid, rotid, inimesed, muinaslood, päriselu ja unistused. Koomilist ja traagilist, ülevat ja teravat, meelelahutust ja meenutust… Ühesõnaga — vaimustav tekst!

Kui teil on tahtmine ära vaadata film ja ka läbi lugeda raamat, siis soovitan alustada filmist ja siis raamatust üle lugeda, mis kõik filmi ei mahtunud. Seda on päris palju ja osad neist on päris olulised asjad. Raamatut enne lugenuna võib see hakata tõsiselt häirima. Aga kui võtta filmi ilma raamatuta, siis korraks lasteloona kannatab vaadata küll.

Väike pildigalerii raamatute kaanekujundustest ja illustratsioonidest:

Valik Terry Pratchetti tsitaate kassidest:

Infograafik, millises järjekorras võiks Kettamaailma lugusid lugeda:

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass …?”

Täitsa hea kassiraamat. Võiks täitsa koduselgi riiulil olla, sest mõistlik on seda lugeda jupikaupa ning vajadusel saab nii mõned kohad meeldetuletuseks üle vaadata. Eriline väärtus on muidugi see, et eesti autorid ja arvestatakse kohalikke kassipidamiskombeid, kuigi uuringuid tutvustatakse laiast maailmast. Siin on nii kassi käitumislikke seletusi kui tervisenõuandeid, suhteliselt lihtsas keeles ja kuigi kohati on tekst sutsu kuivavõitu ja kordustega, siis autorite sümpaatia kasside vastu paistab sest raamatust kenasti välja ning olulised teemad saavad kaetud. Kassipilte on hulgim :)

Lemmiklooma annab juba raamatuvalik ära. Põhjenduseks mõttekäik raamatust, et ega tegelt kassil inimest vaja pole, aga see on nii armas, et ta on otsustanud inimeste seltsi taluda. Isepäine, pragmaatiline, müstiline, ilus. Ja kui talle sobib, siis väga tore seltsiline. 

Minu soovitus kõigile, kes kaaluvad kassivõtmist, on, et pigem jah, sest mul on küll olnud jama vähem kui kartsin ja rõõmu rohkem kui lootsin. Ahjaa — iga kass on natuke isemoodi ja oma iseloomuga isiksus ja klappimasaamine võib veidi aega võtta, aga enamjaolt — kui kassiga arvestada, siis arvestab kass ka inimesega.

Netis on autorid pildil pigem koertega, tasakaaluks siis kõrvale Liisu.

Robert A. Heinlein “Uks suvesse”

Otsanunnu!

Ma kardan, et autor pisut vähkreb hauas sellise lugemiselamuse peale — aga ikkagi: otsanunnu :)

See raamat pakkus mulle hulga üllatusi. Raamat on üsna õhuke, aga siia mahub ära kaks erinevat tulevikunägemust (1970 ja 2000), siia mahub külmuni ja ajaränd, majanduse alused ja tuleviku tehnikavidinad, kaks armulugu, kohanemised, seiklused, plaanipidamised ja üks kass.

Ja kuskilt ei lähe kiirustamiseks, lugu jookseb, juhtub palju, aga kõigeks on aega. Ja see läbiv hurraa-optimism, et kõik läheb ajaga ju aiva paremaks ja häid inimesi satub ikka eluteele, on kuidagi värskendav.

Ta ei ole kunagi kaotanud veendumust, et kui sa lihtsalt proovid kõik uksed läbi, siis üks neist on Uks Suvesse.

Kassidel pole huumorimeelt, neil on meeletult ülemõõduline ego ja nad on väga õrnatundelised.

Charles de Lint “Mulengro”

Mmmm, milline lugemisnauding.

Kui võtta lihtsalt plot, siis on siin igast vägivalda ülepeakaela, aga see, kuidas see lugu on kirjutatud!

Kõige esmalt muidugi, et kuidas on valitud sõnu. Kuidas on üles ehitatud meeleolud. Kuidas on need meeleolud raamatu üldises kompositsioonis vahelduvad. Kuidas de Lint suudab kirjutada nii, et seda lihtsalt on niiiii hea lugeda. Ok, mu inglise keel ei ole päris nii hea, et ma kõigest sõnasõnalt aru saaksin, aga ikkagi, ma ei lase end sellest väga segada, sest see osa, millest ma saan aru, on ilu, muu tuletan analoogia põhjal ise, tõenäoliselt väga võssa ei lähe, lisaks see sõnade rütm, kõik kokku oli mu jaoks siin raamatus väga nauditav.

Aga ega sisust ka mööda saa. Siinkohal on mu meelest suur tugevus karakteritel — neid on küll palju, aga nad kõik on omaette isiksused ja saavad piisavalt tausta, minevikku, iseloomulikkust, igaüks neist on mõistetavaks kirjutatud. Teine asi on teema — mustlasteemat just väga palju kirjanduses ei esine (okei, on paar klassikat, “Carmen” näiteks) ja ma ju kõrvalseisjana ei tea, kui hästi see teema avamine romade poolt vaadates õnnestus, aga kõrvalseisjale selle rahvakillu vastu sümpaatiat ja huvi tekitav oli see raamat mu meelest küll. Kolmas on see igipõline hea ja kurja võitlus, see on juba pisut tavapärasem, aga loo arenguks oli seda ju vaja ja oma omapära oli ses ka.

Ja muidugi on de Lint meister selles, kuidas põimida kaasaegsus pärimusega. Tulemus on müstiline, võluv, kaasatõmbav. Kõigle krooniks on siin raamatus ka üks kõnelev kass :)

Lõpp läks ehk natuke liig roosapäiksekarva, aga kuna vahepeal oli seda verd ja porimusta külluslikult, siis selleks, et see lugu lugejasõbralikult lõpetada, oli asjaks.

World’s a crazy place, so you gotta catch what sanity you can.

momoxbubu “Little Rain”

Netimanga. Vihm, kohtumine ja kassike, kel nimeks Vihm. Nunnu. Tasaselt kulgev ja kaunis. Tore lisanüke on, et inimtegelastel on kaks ja loomtegelastel koguni kolm võimalikku joonistusstiili, mida vastavalt loo vajadusele kasutatakse.

Praegu on olemas 13 peatükki, eks neid aja jooksul tule veel. Mulle tundus, et esialgu oli autoril süžee osas üks mõte, aga mingil hetkel hakkas mingit teist suunda ajama. Eks näis. Esimene peatükk oli igatahes ilus sissejuhatus, edasine mulle meeldis kohati, aga kohati oli liiga kriipi.

Ma otsisin jaapani väljakutsesse sobivat kraami ja see sisu poolest nii sobiks, aga tuleb välja, et autor on hiina päritolu ja seega ei lähe mitte.

https://zinmanga.com/manga/little-rain/

Teri Terry “Evolution”

Eellugu

Ma vahel venitan väljakutse teemade piire natuke mulle rohkem sobivasse suunda ja vahel teen lisakitsendusi. Selle punkti väljakuulutamise ajal võtsin ma pähe, et siia tuleb autor, kellest ma suurt midagi enne ei tea ja kelle loomingut ma enne 2021. aastat lugenud pole. Teri Terry on mu meelest lahe nimi, ma pole viitsinud otsida, on see õige nimi või pseudonüüm, aga vahet pole, mõlemal juhul on mu meelest tegu vahva nimega.

Raamat ise

Triloogia kolmas osa. Kui nüüd käsitööalaste võrdlustega (et esimene osa “Contagion” kui gobelään ja teine osa “Deception” kui lapitekk) jätkata, siis see viimane osa on ristpistes vaip. Jutustajaid tuleb üha juurde, aga käsitööoskuseid kõigile võrdselt ei jagu. Shayl on kõige paremad lõngad ning korralik tikkimistehnika, lugejana olen ma tänulik, et suurem jagu vaipa on tema tikitud, Freja lõngad on allahindlusest, kohati liiga luitunud, pisted pisut hooletud, Kai käis vanaema korvi kallal ja tema tehnika on püüdlik, aga veidi kange ja kohmakas, Calliel on enda ja teiste kampsunitest ülesharutatud kraam ning algaja ebaühtlus, aga enamjaolt pole viga, ning Jenna lõngad on kuskilt kaugelt värvilise traadi maalt, tema panus vaipa on mõned üksikud pisted, aga parasjagu õigetesse kohtadesse. Meditsiinile, militaarile ja füüsikale tuleb lisaks religioon (või midagi sellesarnast, igatahes on tegu uusvaimsuse sektiga) ja pealoogia ning natuke geneetikat. Palju jama ja happy end. Ei olnud sarja parim raamat. Võib-olla seepärast, et siin osas sahmerdati rohkem omavahel ja laiemat pilti anti näpuotsaga, võib-olla seepärast, et tegelased olid liiga must-valged, võib-olla seepärast, et lõpplahendus tundus mulle mage, võib-olla sai juhuslikke kokkusattumisi liiga palju, võib-olla oli jutustajaid liiast. Aga põhiküsimused said vastused ning üleüldinine loo- ja maailmaehitus väärib tunnustust.

Isiklik konks

Hoolimata sellest, et lugu mind enam kuigivõrd ei köitnud, vedas tekst end ladusalt edasi ja mingit poolelijätmise mõtet küll ei tekkinud. Ja kassid :) Teri Terry on üks neist kirjanikest, kellele tundub, et kassid ei ole päris tavalised maised olevused, Terryl on siin raamatus ka omapoolne seletus välja pakutud.

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noortekas — kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb.

See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see n Donna Tratti “Ohakalinnule” kuigi palju alla ka jää. Ugrimugriduumiku jaoks on natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga optimistlikuma meelelaadiga inimeste jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Grigori Služitel “Saveli päevad”

Selle raamatusoovituse sain Sille Rossilt. Esiteks on mu jaoks väga austusväärne tema isiklik väljakutse “üks Punase sarja raamat kuus”. Ma tean küll, et selles sarjas ilmub valitult häid ja väga väid raamatuid, aga ma ei tea, miks ma sealt nii harva enda lugemislauale midagi valin. Teiseks oli mul kassiraamatu lugemise tuju, kuna “Rändava kassi kroonikad” polnud päris see, mida ma tahtsin, siis mõtlesin proovida “Saveli päevi”. Ja Sille Rossi raamatututvustus andis mõttele tuge.

Moskva, kassid, inimesed. Peategelane Saveli jõuab olla tänavakass, kodukass ja töökass, igat rolli korda mitugi. Tark ja rahutu hing, kes leiab nii ilusaid sõprussidemeid kui näeb ka inimeste halvemat poolt, võtab stoilise tänuga vastu pakutu ja tavaliselt laseb jalga, kui aimab, et tema tingimused lähevad alates mingist punktist ebamugavaks. Ta kohtub väga erinevate inimestega ja erinevate kassidega, aga kuigi raamatu kompositsioon minu meelest veidi lonkab, siis üldjoontes on inimesed ja kassid tasakaalus. Sõnastus on omapärane ja lopsakas ja stiilimuutustega ja omajagu vimkadega, usun, et Erle Nõmm on tõlkides andnud oma parima.

Kassi silme läbi vaadatut lugedes jäi eriti meelde kaks nüanssi: et kassid mäletavad käsi (kui tõene see on, ma ei tea, aga usutav on see küll) ja et hulkuvate kasside heategijad on suuresti mehed — turvamehed, kojamehed, politseinikud, kirgiisi kalevipojad — vene kontekstis tundub see isegi usutav või on lihtsalt asi selles, et autori tutvusringkonnas on kasse armastavaid mehi rohkem.

Igatahes on see tugev debüüt, mida soovitada nii kassilembikutele, vene kirjanduse austajatele kui uuehoolikutele.

Arikawa Hiro “Rändava kassi kroonikad”

Ma nüüd ei teagi kohe… Et ühtpidi nagu on — nunnukas ja pisarakiskuja ja kurnjäu — aga teisalt nagu ei ole ka. Kõige suurem pahameele tekitaja on mu enda valed ootused — ma ootasin kassiraamatut ja siis hakkasid inimesed kõva häälega kassist üle rääkima. Sel põhjusel jäi mul pooleli kunagi Õnnepalu “Mandala”. “Rändava kassi kroonika” poolelijätmisest oleks tegelt kahju olnud, sest raamat läks edenedes paremaks. Kui ma alul keeldusin seda mõttes kirjanduseks nimetamast liigitades selle “hinge pealt ära ütlemise” raamatuks (ja sellisena oli see üsna vastuvõetav), siis lõpupoole võis juba sõna kirjandus ka kõne alla tulla, kuigi niigi õhukesse raamatusse oli sisse lipsanud liigseid korduseid ja täitelehekülgi, vahepealne rasvase kirja kasutus oli pigem segav kui lugemist abistav ning peategelane on nii padupositiivne, et isegi sirgjoonelisuse etalonil Howardil on mitmekülgsemaid karaktereid. Ühesõnaga — ma oleks tahtnud selles raamatus näha rohkem kassi ja vähem inimesi, vihje Heinleini uksi suvesse otsivale kassile oli küll tore, aga ei päästnud päeva. Aga kuna kõik teised siin grupis on seda raamatut kiitnud, siis lugege ikka ja vaadake, mis teie sest leiate… Loodetavasti seda, mida lubab kirjastuse saatesõna: “See poeetiline, haruldase õrnuse ja huumoriga kirjutatud lugu, mis leiab aset Jaapani vahelduvate aastaaegade taustal, pakub põnevust ja jutustab kaasahaaravalt kõikvõimalikest elus ette tulevatest ootamatutest olukordadest ja juhtumistest. See räägib sõpruse ja üksinduse väärtusest ja äratundmisest, millal võtta ja millal anda. „Rändava kassi kroonikate“ sõnum on, et iga armastusest kantud tegu – olgu see siis kuitahes tilluke – võib muuta meie elu. See liigutav lugu on puudutanud tuhandeid lugejaid üle kogu maailma.” Vast oleks minagi seda rohkem leidnud, kui ma nii põikpäiselt ainult kassi vaatepunkti poleks taga ajanud…