L. T. Shearer “Kass, kes lahendas kolm mõrva”

Siin raamatus on isegi kaks uurijatepaari. Ühe paari moodustavad kuuekümnene endine politseinik Lulu ja kahekümnekaheksane tegevpolitseinik Tracey. Teise paari moodustavad eelnevast paarist tuttav Lulu ja kass Conrad. Raamatu jooksul on nad tihtipeale ka kolmekesi koos, aga Tracey ja Conradi vaheline suhtlus käib umbes nõnda: “Oi, see on nii tore, kui ta sedasi teeb!” — “Mjäu!”. Seevastu Lulu ja Tracey omavaheline suhtlus ja Lulu ja Conradi omavaheline suhtlus viivad lugu ja mõrva(de) uurimist edasi.

Idee on ju täitsa tore — luua ja tuua lugejate ette uut tüüpi uurija, kes on neljajalgne, karvane, nunnu ja nurruv. Lugu ise nii tore ei olnud. Mulle ei pakkunud erilist pinget mõrvalugu, mis oli kuidagi stereotüüpne ja ettearvatav, ning kirjutamise stiil käis mulle ka pisut närvidele — ohtralt ja ohtralt dialoogi. Ega mul dialoogide vast suurt miskit pole, aga need dialoogid olid kuidagi tuimad, isikupäratud, liigargised, liiga vähe ja aeglaselt lugu edasiviivad. Ja mingi koha peal tuli tahtmine tsiteerida kultusfilmi “Mehed ei nuta”: “Professor, siin te juba olite…”

Aga lõpuni ma raamatuga jõudsin. Asi seegi. Niii halb järelikult ei olnud.

Kujundaja on olnud kaval — äh, viitsin ma lugeda, mis värvi see kass on, panen kaanele kassi silueti, igaüks saab endale sobiva värvi juurde mõelda.

Jochen Gutsch, Maxim Leo “Frankie”

Otsatupsununnu!

See raamat tuli mu lugemislauale Seili soovitusel.

Mõnus lihtne ja südamlik lugemine. Jaa, on lein ja üksindus, suitsiidkatsed ja pesukaru käest pureda saamine, aga tasakaaluks on sõprus, armastus, hoolimine, juhus, tobenaljakaid eluseiku, rõõmu ilusast ilmast ja headest inimestest. Unistusi ja lootusi, igatsust ja elujaatust.

Kassidelt olen õppinud…

George R. R. Martin “Haviland Tufi reisid”

Seitse lugu Haviland Tufist, tema laevast, reisidest ja kassidest.

Ökoulme.

Parasjagu seikluslik, parasjagu mõtlemapanev, parasjagu humoorikas, parasjagu hoiatav, parasjagu naiivne, parasjagu vahe, parasjagu tuttavlik, parasjagu fantaasiarohke.

Hea lugemine.

Martin Widmark & Emilia Dziubak “Pikk teekond”

Läksin raamatukogu lasteosakonda ja palusin, et ma olen nüüd see tavalugeja, kes ise ka ei tea, mida tahab, aga tahaks midagi head. Ja ma sain selle midagi head. Aitäh, Anu!

Muinasjutuline ja seikluslik lugu sõprusest, saatusest, leinast, eluringist, lootusest ja loodusest. Ja paljust muust. Imeliste illustratsioonidega.

Kui näppu jääb, leidke see aeg ja lugege :)

Anu Raud “Hea karjane”

See raamat sobib teemasse “loomalood” eriti hästi, sest tegu on jutukoguga. Jutukeste aineseks lehmad, lambad, koerad, kassid, oravad, ka kanad ja inimesed. Muist (enamik) Anu Raua eluteel kohatuid, muist lugude kaudu edasi kantuid. Teatav kristlik retoorika ja moraalitsemine jäid mu muljet loetust pisut segama, aga kõik, mis puutus loomadesse, oli südamest, soe ja hooliv. Jah. Täitsa nunnukas lugemine.
Illustratsioonid (Kadi Pajupuu) olid ka toredad ning autori ja lugudega väga hästi sobivad.

Francesca Maria, Nate Olsen “Black Cat Chronicles: Greyfriars Cemetery”

Selle koomiksi pdf-i omanikuks sain ma Fb grupis Global Girls Online Book Club toimunud autori päeva loosimisel. Päeva autor oli Francesca Maria ja kuidagi jooksid need tema postitused ja küsimused seinale (FB on väga ettearvamatu, milliseid grupipostitusi sulle omal seinal näidata ja milliste järele sa pead gruppi sisse minema ja valima “uuemad enne”, sest kui sa jätad “asjakohasemad enne”, siis ei näe sa neid iial) ja tuli tahtmine vastata ja vestelda ja põgusa netivestluse käigus sai selgeks, et meil on palju ühist — ühised lemmikautorid ja üldine kirjanduslik maitse, natuke sarnane nalja-, idealismi- ja tunnetustsoon.

Koomiks on lühikõhelugu. Mulle tohutult meeldisid kaks asja: loo jutustajaks on must kass ja juttu on Edinburghi Greyfriarsi surnuaiast. Praegu on surnuaia väravad valdavalt kinni, sisse saab vaid kokkulepitud ekskursiooni ja giidiga, aga kui me mõned aastad tagasi Edinburghis käisime, siis värava vahelt piiludes oli üldmulje siiski mingil määral hoomatav. See paistis olevat ideaalne koht gootifoto sessiooniks :) Ma ei tea, palju sellest surnuaiast õudusjutte on kirjutatud, aga ma kaldun arvama, et üksjagu, lihtsalt meieni ei ole need jõudnud.

Francesca Maria on võtnud ette mõned hetked Edinburghi ajaloost, mõned hetked Greyfrarsi surnuaia ajaloost ning kohaliku kummitusloo ja selle siis koomiksistsenaariumiks kirja pannud, kunstnik Nate Olsen tegi pildid. Ühelt poolt oli selline natuke illustreeritud Wiki tunne, ma oleks natuke isikupärasemat lähenemist näha tahtnud, aga ju tundus tegijatele see lugu niisamagi värvikas — ja no tegelt ongi — ning see must kass, kes pea igal leheküljel ringi kondab, päästab päris palju.

Musta kassi järgmised lood tulevad Alaskalt ja Antartikast. Ma hoian kuskil aju tagasopis meeles, et kunagi võiks need järjed võimaluse korral üles otsida.

Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised”

Kui ma sain teada, et kinodes jookseb “Hämmastav Maurice”, siis oli see jupiks ajaks ainus asi, mis mu mõtted vallutas. Kõik lugemisjärjekorras olevad raamatud lükkusid tahapoole ja kõik tegemist vajavad asjad lükkusid ka tahapoole.

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Kuidas Pratchett ilma ja inimesi nii hästi läbi näeb ja fantaasiarikka ja humoorika loojutustamisega õhutab lugejaid kaasa ja järgi mõtlema ning üles leidma seda inimeseks olemise paremat poolt. Kassid, rotid, inimesed, muinaslood, päriselu ja unistused. Koomilist ja traagilist, ülevat ja teravat, meelelahutust ja meenutust… Ühesõnaga — vaimustav tekst!

Kui teil on tahtmine ära vaadata film ja ka läbi lugeda raamat, siis soovitan alustada filmist ja siis raamatust üle lugeda, mis kõik filmi ei mahtunud. Seda on päris palju ja osad neist on päris olulised asjad. Raamatut enne lugenuna võib see hakata tõsiselt häirima. Aga kui võtta filmi ilma raamatuta, siis korraks lasteloona kannatab vaadata küll.

Väike pildigalerii raamatute kaanekujundustest ja illustratsioonidest:

Valik Terry Pratchetti tsitaate kassidest:

Infograafik, millises järjekorras võiks Kettamaailma lugusid lugeda:

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass …?”

Täitsa hea kassiraamat. Võiks täitsa koduselgi riiulil olla, sest mõistlik on seda lugeda jupikaupa ning vajadusel saab nii mõned kohad meeldetuletuseks üle vaadata. Eriline väärtus on muidugi see, et eesti autorid ja arvestatakse kohalikke kassipidamiskombeid, kuigi uuringuid tutvustatakse laiast maailmast. Siin on nii kassi käitumislikke seletusi kui tervisenõuandeid, suhteliselt lihtsas keeles ja kuigi kohati on tekst sutsu kuivavõitu ja kordustega, siis autorite sümpaatia kasside vastu paistab sest raamatust kenasti välja ning olulised teemad saavad kaetud. Kassipilte on hulgim :)

Lemmiklooma annab juba raamatuvalik ära. Põhjenduseks mõttekäik raamatust, et ega tegelt kassil inimest vaja pole, aga see on nii armas, et ta on otsustanud inimeste seltsi taluda. Isepäine, pragmaatiline, müstiline, ilus. Ja kui talle sobib, siis väga tore seltsiline. 

Minu soovitus kõigile, kes kaaluvad kassivõtmist, on, et pigem jah, sest mul on küll olnud jama vähem kui kartsin ja rõõmu rohkem kui lootsin. Ahjaa — iga kass on natuke isemoodi ja oma iseloomuga isiksus ja klappimasaamine võib veidi aega võtta, aga enamjaolt — kui kassiga arvestada, siis arvestab kass ka inimesega.

Netis on autorid pildil pigem koertega, tasakaaluks siis kõrvale Liisu.

Robert A. Heinlein “Uks suvesse”

Otsanunnu!

Ma kardan, et autor pisut vähkreb hauas sellise lugemiselamuse peale — aga ikkagi: otsanunnu :)

See raamat pakkus mulle hulga üllatusi. Raamat on üsna õhuke, aga siia mahub ära kaks erinevat tulevikunägemust (1970 ja 2000), siia mahub külmuni ja ajaränd, majanduse alused ja tuleviku tehnikavidinad, kaks armulugu, kohanemised, seiklused, plaanipidamised ja üks kass.

Ja kuskilt ei lähe kiirustamiseks, lugu jookseb, juhtub palju, aga kõigeks on aega. Ja see läbiv hurraa-optimism, et kõik läheb ajaga ju aiva paremaks ja häid inimesi satub ikka eluteele, on kuidagi värskendav.

Ta ei ole kunagi kaotanud veendumust, et kui sa lihtsalt proovid kõik uksed läbi, siis üks neist on Uks Suvesse.

Kassidel pole huumorimeelt, neil on meeletult ülemõõduline ego ja nad on väga õrnatundelised.

Charles de Lint “Mulengro”

Mmmm, milline lugemisnauding.

Kui võtta lihtsalt plot, siis on siin igast vägivalda ülepeakaela, aga see, kuidas see lugu on kirjutatud!

Kõige esmalt muidugi, et kuidas on valitud sõnu. Kuidas on üles ehitatud meeleolud. Kuidas on need meeleolud raamatu üldises kompositsioonis vahelduvad. Kuidas de Lint suudab kirjutada nii, et seda lihtsalt on niiiii hea lugeda. Ok, mu inglise keel ei ole päris nii hea, et ma kõigest sõnasõnalt aru saaksin, aga ikkagi, ma ei lase end sellest väga segada, sest see osa, millest ma saan aru, on ilu, muu tuletan analoogia põhjal ise, tõenäoliselt väga võssa ei lähe, lisaks see sõnade rütm, kõik kokku oli mu jaoks siin raamatus väga nauditav.

Aga ega sisust ka mööda saa. Siinkohal on mu meelest suur tugevus karakteritel — neid on küll palju, aga nad kõik on omaette isiksused ja saavad piisavalt tausta, minevikku, iseloomulikkust, igaüks neist on mõistetavaks kirjutatud. Teine asi on teema — mustlasteemat just väga palju kirjanduses ei esine (okei, on paar klassikat, “Carmen” näiteks) ja ma ju kõrvalseisjana ei tea, kui hästi see teema avamine romade poolt vaadates õnnestus, aga kõrvalseisjale selle rahvakillu vastu sümpaatiat ja huvi tekitav oli see raamat mu meelest küll. Kolmas on see igipõline hea ja kurja võitlus, see on juba pisut tavapärasem, aga loo arenguks oli seda ju vaja ja oma omapära oli ses ka.

Ja muidugi on de Lint meister selles, kuidas põimida kaasaegsus pärimusega. Tulemus on müstiline, võluv, kaasatõmbav. Kõigle krooniks on siin raamatus ka üks kõnelev kass :)

Lõpp läks ehk natuke liig roosapäiksekarva, aga kuna vahepeal oli seda verd ja porimusta külluslikult, siis selleks, et see lugu lugejasõbralikult lõpetada, oli asjaks.

World’s a crazy place, so you gotta catch what sanity you can.