Teri Terry “Evolution”

Eellugu

Ma vahel venitan väljakutse teemade piire natuke mulle rohkem sobivasse suunda ja vahel teen lisakitsendusi. Selle punkti väljakuulutamise ajal võtsin ma pähe, et siia tuleb autor, kellest ma suurt midagi enne ei tea ja kelle loomingut ma enne 2021. aastat lugenud pole. Teri Terry on mu meelest lahe nimi, ma pole viitsinud otsida, on see õige nimi või pseudonüüm, aga vahet pole, mõlemal juhul on mu meelest tegu vahva nimega.

Raamat ise

Triloogia kolmas osa. Kui nüüd käsitööalaste võrdlustega (et esimene osa “Contagion” kui gobelään ja teine osa “Deception” kui lapitekk) jätkata, siis see viimane osa on ristpistes vaip. Jutustajaid tuleb üha juurde, aga käsitööoskuseid kõigile võrdselt ei jagu. Shayl on kõige paremad lõngad ning korralik tikkimistehnika, lugejana olen ma tänulik, et suurem jagu vaipa on tema tikitud, Freja lõngad on allahindlusest, kohati liiga luitunud, pisted pisut hooletud, Kai käis vanaema korvi kallal ja tema tehnika on püüdlik, aga veidi kange ja kohmakas, Calliel on enda ja teiste kampsunitest ülesharutatud kraam ning algaja ebaühtlus, aga enamjaolt pole viga, ning Jenna lõngad on kuskilt kaugelt värvilise traadi maalt, tema panus vaipa on mõned üksikud pisted, aga parasjagu õigetesse kohtadesse. Meditsiinile, militaarile ja füüsikale tuleb lisaks religioon (või midagi sellesarnast, igatahes on tegu uusvaimsuse sektiga) ja pealoogia ning natuke geneetikat. Palju jama ja happy end. Ei olnud sarja parim raamat. Võib-olla seepärast, et siin osas sahmerdati rohkem omavahel ja laiemat pilti anti näpuotsaga, võib-olla seepärast, et tegelased olid liiga must-valged, võib-olla seepärast, et lõpplahendus tundus mulle mage, võib-olla sai juhuslikke kokkusattumisi liiga palju, võib-olla oli jutustajaid liiast. Aga põhiküsimused said vastused ning üleüldinine loo- ja maailmaehitus väärib tunnustust.

Isiklik konks

Hoolimata sellest, et lugu mind enam kuigivõrd ei köitnud, vedas tekst end ladusalt edasi ja mingit poolelijätmise mõtet küll ei tekkinud. Ja kassid :) Teri Terry on üks neist kirjanikest, kellele tundub, et kassid ei ole päris tavalised maised olevused, Terryl on siin raamatus ka omapoolne seletus välja pakutud.

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noortekas — kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb.

See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see n Donna Tratti “Ohakalinnule” kuigi palju alla ka jää. Ugrimugriduumiku jaoks on natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga optimistlikuma meelelaadiga inimeste jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Grigori Služitel “Saveli päevad”

Selle raamatusoovituse sain Sille Rossilt. Esiteks on mu jaoks väga austusväärne tema isiklik väljakutse “üks Punase sarja raamat kuus”. Ma tean küll, et selles sarjas ilmub valitult häid ja väga väid raamatuid, aga ma ei tea, miks ma sealt nii harva enda lugemislauale midagi valin. Teiseks oli mul kassiraamatu lugemise tuju, kuna “Rändava kassi kroonikad” polnud päris see, mida ma tahtsin, siis mõtlesin proovida “Saveli päevi”. Ja Sille Rossi raamatututvustus andis mõttele tuge.

Moskva, kassid, inimesed. Peategelane Saveli jõuab olla tänavakass, kodukass ja töökass, igat rolli korda mitugi. Tark ja rahutu hing, kes leiab nii ilusaid sõprussidemeid kui näeb ka inimeste halvemat poolt, võtab stoilise tänuga vastu pakutu ja tavaliselt laseb jalga, kui aimab, et tema tingimused lähevad alates mingist punktist ebamugavaks. Ta kohtub väga erinevate inimestega ja erinevate kassidega, aga kuigi raamatu kompositsioon minu meelest veidi lonkab, siis üldjoontes on inimesed ja kassid tasakaalus. Sõnastus on omapärane ja lopsakas ja stiilimuutustega ja omajagu vimkadega, usun, et Erle Nõmm on tõlkides andnud oma parima.

Kassi silme läbi vaadatut lugedes jäi eriti meelde kaks nüanssi: et kassid mäletavad käsi (kui tõene see on, ma ei tea, aga usutav on see küll) ja et hulkuvate kasside heategijad on suuresti mehed — turvamehed, kojamehed, politseinikud, kirgiisi kalevipojad — vene kontekstis tundub see isegi usutav või on lihtsalt asi selles, et autori tutvusringkonnas on kasse armastavaid mehi rohkem.

Igatahes on see tugev debüüt, mida soovitada nii kassilembikutele, vene kirjanduse austajatele kui uuehoolikutele.

Arikawa Hiro “Rändava kassi kroonikad”

Ma nüüd ei teagi kohe… Et ühtpidi nagu on — nunnukas ja pisarakiskuja ja kurnjäu — aga teisalt nagu ei ole ka. Kõige suurem pahameele tekitaja on mu enda valed ootused — ma ootasin kassiraamatut ja siis hakkasid inimesed kõva häälega kassist üle rääkima. Sel põhjusel jäi mul pooleli kunagi Õnnepalu “Mandala”. “Rändava kassi kroonika” poolelijätmisest oleks tegelt kahju olnud, sest raamat läks edenedes paremaks. Kui ma alul keeldusin seda mõttes kirjanduseks nimetamast liigitades selle “hinge pealt ära ütlemise” raamatuks (ja sellisena oli see üsna vastuvõetav), siis lõpupoole võis juba sõna kirjandus ka kõne alla tulla, kuigi niigi õhukesse raamatusse oli sisse lipsanud liigseid korduseid ja täitelehekülgi, vahepealne rasvase kirja kasutus oli pigem segav kui lugemist abistav ning peategelane on nii padupositiivne, et isegi sirgjoonelisuse etalonil Howardil on mitmekülgsemaid karaktereid. Ühesõnaga — ma oleks tahtnud selles raamatus näha rohkem kassi ja vähem inimesi, vihje Heinleini uksi suvesse otsivale kassile oli küll tore, aga ei päästnud päeva. Aga kuna kõik teised siin grupis on seda raamatut kiitnud, siis lugege ikka ja vaadake, mis teie sest leiate… Loodetavasti seda, mida lubab kirjastuse saatesõna: “See poeetiline, haruldase õrnuse ja huumoriga kirjutatud lugu, mis leiab aset Jaapani vahelduvate aastaaegade taustal, pakub põnevust ja jutustab kaasahaaravalt kõikvõimalikest elus ette tulevatest ootamatutest olukordadest ja juhtumistest. See räägib sõpruse ja üksinduse väärtusest ja äratundmisest, millal võtta ja millal anda. „Rändava kassi kroonikate“ sõnum on, et iga armastusest kantud tegu – olgu see siis kuitahes tilluke – võib muuta meie elu. See liigutav lugu on puudutanud tuhandeid lugejaid üle kogu maailma.” Vast oleks minagi seda rohkem leidnud, kui ma nii põikpäiselt ainult kassi vaatepunkti poleks taga ajanud…