Ega mul suurt valikut polnud — Silvia Truu või Sheri S. Tepper. Silvia Truud olen ma kunagi üksjagu lugenud, tollal meeldis ka, aga üle ei viitsi lugeda. Sheri S. Tepperi eestikeelseid asju (“Värav naiste maale” ja “Rohtmaa”) olen ka kunagi lugenud, mälestus on ähmane, et väga ei meeldinud, aga miskit väga ei häirinud ka, aga üle lugeda ei viitsi. Võtsin siis suvaliselt ühe ingliskeelse.
Mulje on suht sama mittemälusolevaga, et mingit imet siin ei ole, aga ega väga nurada ka põhjust pole. Et lugemist ei kahetse, aga edasi ei soovita. Mul on päris pikalt olnud ingliskeelse kirjanduse lugemise blokk, kui mitte muud, siis see raamat viis mu reele tagasi.
Lugu algab sellest, et kunagi kauges tulevikus on inimesed asustanud kuue kuuga planeedi ja loonud seal uutmoodi ühiskonnakorralduse. Kosmoselaevad küll sõidavad, aga igapäevaelu on eelindustriaalne. Loo peategelane on Mouche, kellele antakse kaheteistaastaselt valida, kas eunuhhiks või hooraks, kuigi ta ise eelistaks saada meremeheks, muuhulgas ka seepärast, et merel poleks tal loorikandmise kohustust. Aga hooraks (selle kohta kasutatakse küll leebemaid väljendeid ka ning tulem peaks olema midagi kurtisaani ja geiša kanti, mitte tänavaprostituut, aga kuna originaalis on enamasti “hunk”, siis tuli mu eestikeelne vaste selline) ta õppima läheb.
Loosse lisandub tegelasi: Mouche koolikaaslased ja õpetajad; Ajaloomajades esinevad Baleriin ja Kabukitantsija, üks neist on kloon, vanalt Maalt; Küsitleja, kes on hoopis midagi androidi taolist; paar inimest planeedi ladvikust, nii naiste kui meeste poolelt; paar nn keskklassi; mõned näited põhjakihist ning planeedi põlisasukad, eelkõige Timmyd. Iga tegelase lavaleastumisega lisandub uus tahk selle maailma mõistmisele ja maailm ise on värvikas ja suhteliselt originaalne. Mingi koha peal toob Tepper ise sisse võrdluse Hieronymus Boschi maaliga “Maiste naudingute aed” ja selle maailma jaoks sobib see maal võrdlusalusena mu meelest päris hästi. See, millised on on Timmyd ja miks nad just sellised on, oli küll mu meelest päris huvitav mõttekäik.
Tegevustik hargneb tasapisi lahti. Mingi koha pealt on see arenguromaan, koos oma triviaalsete õpetussõnadega: “Leia endas rõõm”, “Ära mõtle liialt palju sellele, mida teised sinust mõtlevad”, “Leia oma tee”, “Ära lase minevikul end piinata”. Loomulikult on siin ulmele omast uute maailmade ning võimalike toimivate ühiskondade kirjeldust, lisaks on veel mängud mütoloogiaga. Kohtumine Võõraga — siin on küll rohkem tähelepanu all, kuidas Võõras inimkonda tundma õppis ja vähem Võõra uurimist, aga abiks seegi. Küsitleja isikuga tuleb sisse krimiliin, mis on väga hea võte selle rikkaliku maailma lugejale avamiseks. Raamatu põhitegevuse ajaks on Mouche umbes seitseteist, siis toimub kõik kuidagi kiiresti äkki ja korraga, mõne päeva jooksul, kirjutamisstiil läheb selle tempoga parasjagu hästi kaasa, kuigi võtab mitusada lehekülge. Aga lõppu tuleb venimist ja ma olin päris lõpus küll suht “mõhh, mis asi see nüüd oli”, seda siis mitte kuigi positiivses mõttes…
Sheri S. Tepperit peetakse üldiselt feministlikuks kirjanikuks. Selles teoses on see kiht tegelikult ka olemas. Korduv on mõte, et naine peaks olema midagi muud, kui lihtsalt “autasu, omand või vaenlane” (prey, property or opponent). Tepper mängib soorollidega ning tõstatab seeläbi küsimusi, kas ja kuidas võiks tänapäevases tegelikus maailmas asjalood paremad ja võrdsemad olla. Kuivõrd see lugejale korda läheb, oleneb juba lugejast, kuigi, kui lugeja just päris puutükk pole, siis mingid mõtted võiksid tekkida, et on nõme, kui pendel on ühes otsas, ja on nõme, kui pendel on teises otsas, ja inimkond võiks juba omadega niikaugel olla, et see pendel võiks rahus seal kuskil keskpaigas olla. Tepperi miinus sealjuures on, et mu meelest ta võimendab stereotüüpe liialt ning võib sellega panna lugeja oma ideest mööda vaatama.
Sheri S. Tepperi koduleht: http://sheri-s-tepper.com/
Valik tsitaate: Jätka lugemist
Sulepuru 