Mulle meeldib Viivuranna sarja idee — erinevad autorid kirjutavad erinevaid osi. Mulle meeldib, et formaat on suht lüheldane, sobib hästi ka sellele lugejale, kes enamasti oma aega raamatule ei pühenda, aga sellise väikse ampsu võiks ju vahel võtta. Mulle kangesti meeldib, et Viivuranna puhul on olnud kuidagi vaheldumisi olme-ulme-olme-ulme.
Seekordne on siis ulme. Ajarännulugu. Suht hoogne ja pöörakutega, sutsu õpetlik ja moraaliga, ennekõike ladus ja edasijooksev. Ma küll mõne koha peal nurasin lugedes sõnastusvalikute üle, aga võrreldes sihtgrupiga olen ma ju ka täielik lubjakas ja tõenäoliselt sihtgrupile on see omane või vähemalt tuttavamapoolne keelekasutus, niiet see on puhtalt mu isiklik ealine iseärasus. Mõni troop tundus ka liigne või liigkasutatud, aga no, noorele lugejale mõeldud, nood ei ole veel jõudnud samadest käikudest küllastuda, las olla.
Kokkuvõttes ikkagi selline positiivne ja edasisoovitamise poole kaldu lugemiselamus.
Ja jään ootama kuuendat Viivuranda :)
See raamat jäi mul ilmumise ajal kuidagi kahe silma vahele. Ja siis ma ostsin kõheldes kuskilt allahindlusest koduriiulile ja sinna see jäi. Paraku.
Sulepuru 