“Eesti nõid”

Selle raamatu ma ostsin eelmisel aastal kirjandusfestivali Prima Vista raamatulaadalt ja seisis see raamat mul kapinurgal ja ootas. Ootas õiget aega. Ja nüüd, vahetult enne selleaastast Prima Vistat, saabuski tõeline soov seda raamatut lugeda. Juhuu! Head raamatut õige tujuga on niiiii tore lugeda!

Kõigepealt ma kiidan Indrek Harglat. Et ta selliseid teemakogumikke kokku paneb ja välja annab. Et ta on jälle nii hea teema valinud. Et ta on jutud kuidagi väga hästi järjestanud. Ja siis kiidan ma kirjutajaid. Mu meelest on peaaegu kõik siin ennast pisut ületanud ja väga hea jutu kirjutanud.

Karen Orlau “Vaba ja õnnelik maailm”. Looja ja loodu. Ladusa sisseelamisvõimalusega ja parasjagu lootuse ja lootusetusega mängiv lugu. ****

Indrek Hargla “Laul jääb samaks”. Mis Eestist saanuks, kui Põhjasõja võitnuks rootslased. Hargla nägemuses ei kuigi palju paremat, kui see, mis meile reaalsusest teada. Ja keegi ja kuidagi hakkab seda Rootsi ülemvõimu siinmail kõigutama. Keerdkäikude, ajaloovihjetega, üllatavate pööretega parasjagu pajatav alternatiivajalugu. *****

Heinrich Weinbergi “Lahke mehe tasu”. Džinnijutt selles maailmas, mida Weinberg juba mitut puhku pruukinud on. Hästi jooksev lugu. Lõpp jäi mõnusalt lahti. *****

Mann Loperi “Musta kivi nõidus”. Ühe perekonna, kus üks osapool on midagi libalooma taolist, lugu. Naine, kes võitleb oma armastuse eest. Tütar, kes ei suuda oma päritoluga leppida. Lapselaps, kes annab lootust. Nõid, kes aitab vastutahtsi. Lugu on. *****

Meelis Friedenthali “Abracadabra”. “Abracadabra” sai Tukla novellipreemia. Hästi sai. Mu meelest oli see ka kogumiku kõigekõigem lugu. Ühtipidi oli Friedenthal sinna palju ajalugu ja mõistujuttu sisse kirjutanud, teisalt oli lugu lihtne ning jutustamine lugejasõbralikum kui Friedenthalil tavaks. *****

Kadri Pettai “Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud”. Teine kogumiku libaloomalugu. Sedakorda sellisem kergem. Mulle meeldib Pettai jutustamisviis ja jutu püänt oli ka päris tore, aga nati venima või hõrdedaks jäi. ****

Tuuli Tolmovi “Katariina juhtum”. Luupainajalugu. Võlus see nõia tõstmine tänapäeva ja unenõia motiiv. Teistega võrreldes küllalt kammerlik lugu, nii tegelaste arvu kui kirjelduste poolest. *****

Joel Jansi “Vennaarm”. See lugu oleks mu meelest veel korra ülelugemist tahtnud, sest algus tundus mulle veits konarlik. Kui aga jutt jooksma hakkas, siis läks hooga. Jansi müttamisi mõisakultuuri ja külakultuuri kohtumisaladel on täitsa põnev jälgida. *****

Laura Loolaidi “Pahavara”. Hoogne etnoküberpunk. Tartu. Mulle sobis. Väga hästi. *****

Siim Veskimehe “Valvur”. Politseiniku mälestused nõiasektiga jagelemisest. Oli jutul pointi küll, aga ei köitnud väga. ****

Mika Keräneni “Agnes”. Otsanununnu Tartu lugu :) Trööpab liialt stereotüüpe, aga siia kogumikku selliseseks kergemaks vahepalaks sobis küll. ****

Berit Sootaki “Tammetalu perenaine”. Etnohorror. Laias laastus päris ehe ja hea. Pisut läks vist paljusõnaliseks, aga see ei seganud. *****

Jaagup Mahkra “Aafrika nõiad”. Mahkra on minu maitse jaoks liiga verine, aga loo ülesehituse ja loogikaga see verisus sobis ja selle vastu ei vaidle, et hästi kirjutatud. Eesti nõid Kongo kodusõja keerises.  *****

Meelis Krafti “Elurikkuse kaitseala”. Kaob külalaps kardetud metsa. Miski Krafti stiilis mind segas, aga siia kogumikku teiste kõrvale sobis hästi. ****

Karen Orlau “Mõõkade emand”. Ja looja ja looduga ka kogumik lõpeb. Ladusalt kulgev omamoodi pööretega humorika lõpuga lugu. *****

 Intervjuud autoritega Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kogumiku-eesti-noid-autorid
 Sirbis: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/noia-elu-sel-on-volu/
 ERRis: https://kultuur.err.ee/1608776575/arvustus-mitmekesine-ettekujutus-noidusest
 Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eesti-noid-ulmeantoloogia
 Blokajastusi: Rätsep https://wwwnerdlandcom.blogspot.com/2023/04/eesti-noid-koost-indrek-hargla.html , Oskar https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2022/07/eesti-noid-2022.html
Ulmekirjanduse Baas: http://baas.ulme.ee/?autor=867&teos=88148

 

Heinrich Weinberg “Meeleheite valem”

Ma ei saa öelda, et see  teos oleks mulle meeldinud, aga ma ei saa ka öelda, et see mulle ei meeldinud, selline täpselt kirik keset küla lugemiselamus.

Plusspoolele läheb tegelikult päris palju: on hoogu ja karaktereid, läbimõeldud maailm ja usutav tehnikakola, lobedalt jooksev jutt ja parasjagu kõrvalepõikeid. Lisaks tundub mulle, et autoril endal on seda kirjutades tore olnud. Miinuspoolele läheb, et ma ei adunud suuremat pilti või ideed, et meelelahutuseks hea küll, aga miskit jäi nagu puudu. Ka ei suutnud ma ei loo kulu ega tegelastega emotsionaalset suhtestada. Võib puhtalt minu viga olla, et ma neid aspekte üles ei leidnud :)

Kosmoselennuks läheb alles kuskil veerandi raamatu pealt, enne seda on igast sahmerdamisi planeedil Gulag. Eks jätkub kosmosessegi jahmerdamisi ja juhustele lootmisi, mida võetakse kokku terminiga “meeleheite valem”. See on veel üks plusspoolele minev asi, et selliseid leidlikke ja huvitavaid sõnade ja väljendite kasutusi oli raamatus teisigi. Raamatu kestel olnud väikesed vahelepõiked Archipelagole saavad raamatu lõpus õigustuse. Neid vahelepõikeid oleks võinud olla ehk korraga lühemalt ja seeeest tihedamalt ning põhilooga rohkem paralleele või kontrasti tekitavad, aga noh, oli nagu oli ja kehvasti ju ei olnud.

Selle raamatu ette käivad tegelikult veel jutukogu “Pimesi hüpates” ja romaan “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist”, mida ma ei ole lugenud. Kindlasti andnuks nende eelnev lugemine midagi olulist juurde, aga mu meelest on “Meeleheite valem” niimoodi üksikult ka täitsa loetav. Ja tõenäosus, et samasse maailma veel jutte tuleb, on mu meelest päris suur. Kas ma neid ka lugeda võtan, ei oska praegu lubada.

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.

Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.

Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.

Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…

Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.

Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…

Kadri  Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.

Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.

Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.

Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.

Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.

Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.

Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.

Heinrich Weinberg “Tõrkeotsing”

Ma olen Weinbergi lugemist ikka edasi lükanud, isegi siis, kui “Tõrkeotsing” sai Stalkeri, siis ma keerutasin raamatut käes ja jätsin ikkagi lugemata. Mõnes mõttes oli mu sisetunne õige — Weinberg ei ole minu veregrupi kirjanik –, aga teisalt on mul hea meel, et ma nüüd lugesin, sest uudishimu sai oma osa kätte ja lugemisrõõmu jagus ka. Ja ma ei imesta sugugi, et see teos Stalkeri sai.

Raamatus on hulk teemasid ja detaile, mille hulgast lugeja saab valida, mida oluliseks pidada ja millele kaasa elada: alternatiivajalugu, militaarteemad, kriminaallugu, teaduse areng, kloonid, eksperimendid, loodus, psühholoogia, ametkondlikud rivaalitsemised, kättemaks, spionaaž, isikulood, kohalugu (ma nautisin Tartu kirjeldusi) jne. Ometigi ei tee teemaderohkus romaani laialivalguvaks, vaid moodustab üsna parajalt doseeritud buketi. Kõik teemad ei ole mu meelest just ühtviisi usutavalt välja kukkunud, aga kokkuvõttes täitsa korralik ulmelugu. Seda enam, et kesksed tegelaskujud on suhteliselt omanäolised ja meeldejäävad.

Ahjaa, mõned detailid mõjusid täna lugedes teistmoodi, kui oleks olnud paar aastat tagasi ilmumisajal. Ja kui küsida, et kas mul oleks endast kahju olnud, kui see raamat oleks lugemata jäänudki, siis ei, ei oleks, aga lugemisest ka kahju ei ole.

Lõpupilt on Kõrvemaast, foto Aleksandr Abrosimov: 

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus nad seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mul need jutud riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:
Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, aga sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd? :) );
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).
Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.