Naistekas. Selline tsiba pealt keskmise. Autor ise on tõenäoliselt tahtnud kirjutada päris palju üle keskmise, a no ei vea välja. Kohati on ju täitsa kena lugeda, aga siis läheb siirupiks ja klišeedeks ja pealiskaudsuseks kätte ära.
Päris tore võte oli peatükkide vahele pikkida raamatute nimekirju, see, et nende kaudu karakterite taaskasutus läbi pistab, on muidugi iselugu, ja ühe peaaegu hea tsitaadi sain ma ka, et kui roosast kontekstist välja tõsta, siis on täitsa kasutatav: “Nii et sellepärast siis inimesed loevad. Sest raamatud seletavad asju: kuidas sa mõtled ja kuidas sa käitud, ning panevad mõistma, et sa pole üksi selles, mida sa teed, ega selles, mida tunned.”
Ma olen vist ennegi maininud, et mulle naistekad eriti ei istu ja nii võib tekkida küsimus, et miks ma neid lolli järjekindlusega aegajalt kätte võtan. Esiteks erialasest huvist ja tundest, et ma pean natuke selle žanriga ka kursis olema, ning teiseks — mu meelest ei ole õige ainult žanripõhiselt raamatuid headeks ja halbadeks liigitada, näiteks head naistekad olid mu meelest Margaret Atwoodi “Leedi Oraakel”, Daphne du Maurieri “Rebecca” ja Anna Gavalda “Koos, see on kõik”, no ja ma olen optimist, et järsku satub veel miskit head ette :)
Sulepuru 