Kui raamat ühe lausega kokku võtta, siis minu jaoks oli põhilugu selles, et see ilm oleks ilusam paik ja ajalugu oluliselt vähem verisem, kui inimesed hoiaksid oma nähtamatud sõbrad kodus kapis luku taga ja ei tuleks ilmarahva ette neid lehvitama.
Algab lugu 1617. aasta jõulude paiku. Ühe Põhja-Norra saarekese lähedal lööb äkiste möllama torm ja laevatäis mehi — ühtlasi pea kõik meeshinged, kes saarel saadaval olid — jäävad merre. Naised leinavad mehi ja vendi, aga elu läheb edasi. Ja siis ma sain lugedes hambaid kiristada, et on ikka lollakad kombed inimestel minevikus olnud: see, et naised merele ise kalale läksid, oli skandaal, mida tuli ametivõimude eest varjata, see, et mõni naine seelikule pükse eelistas, oli juba sihuke skandaal, et seda tuli ka oma küla rahva eest varjata. Aga lugu läheb hullemaks. Nimelt jõuab saarele agar šoti nõiakütt, kel on ambitsioone ja nõiaküti käsiraamat ja soov näha tuleriite.
See on üsna aeglaselt kulgev, aga pidevalt pinget keriv lugu. Peategelane on paarikümneaastane Maren, kes kaotab laevahukus isa, venna ja kihlatu. Vendi-õdesid tal rohkem pole, on küll ema ja vennanaine ja hiljem ka vennapoeg, aga kõik naised leinavad erinevalt ning ei suuda üksteisele tuge pakkuda. Mareni silmade läbi antakse meile pilt küla igapäevaelust, värvikamatest külanaistest, kirikuskäimistest ja uute asukate saabumisest. Kõrvaltegelastest tuleb ära märkida armastuse pärast külla paikseks jäänud saam Diinna ja Bergeni kaupmehe tütrest nõiaküti abikaasa Ursula. Külaelu võib oma kirjutamata reeglite ja isiksustevaheliste kemplemistega niigi üsna frustreeriv olla, aga kui lisada sinna veel usu ja ebausu lahvatusi, siis Marenil on üsna keeruline konflikitvabalt laveerida. Ja siis tulevad veel mängu tunded…
Ma ei saa öelda, et mulle meeldis see raamat, selleks oli see liiga masendav lugemine, et niimoodi öelda, aga mulle üldjoontes meeldis lugemiskogemus ja see, kuidas see raamat oli kirjutatud. Aeglane küll ja mõned teemad olid nagu otsitud ja mõned olid lihtsustatud, aga ma uskusin seda aega ja seda küla ja seda merd ja neid inimesi. Ja mulle tundus, et mured, mida autor tahtis hinge pealt ära kirjutada, jõudsid enamjaolt lugejale pärale küll. Raamatus oli osavat ja oskuslikku keelekasutust, et luua nii pilt kui emotsioonid.
Kui mõelda Eesti ajaloo peale, siis ega siingi polnud nõiaprotsessid tundmatu nähtus, eesti ilukirjanduses nõiaprotsesside kajastamist mul aga ette ei tule, kui see väike hämar vihje “Libahundist” kõrvale jätta… Teab keegi mu mälu järele aidata?
Sulepuru 