Krafinna “Kohtu tänava vares”

Ma olen siin kunagi juba maininud, et mu meelest ei ole eesti luuletajad selliseid kontseptuaalseid — ühele ideele või motiivile pühendatud — luulekogusid just üleliia palju avaldanud. Krafinna “Kohtu tänava vares” on tore näide sellest, midagi sellist meie luulemaastikul on ikka olemas ka. Luulekogus on läbivalt see Kohtu tänava vares, kes vaatab ja vaatleb ilma ja inimesi ja muid pudulojuseid, otsib, leiab, kaotab ja otsib jälle oma kohta, on erinevates luuletustes nii subjekt, objekt kui metafoor. Mulle meeldis, kuidas luuletused on kogus paigutatud: vasakul pool on suurelt pealkiri ja/või luuletuse esimene rida ning paremal pool luuletus. See andis lugemisele mingi hoopis teistsuguse rütmi ja nõksu. Ja mulle meeldisid luuletused muidu ka. Nii Krafinnal kui tema loodud Kohtu tänava varesel on terav pilk märkamaks nii üksikasju kui mingeid üldisi hoovuseid ning detailid võivad vahel ollagi vaid (kuigi toredad) detailid, aga vahel võivad need detailid viidata hoopis mingile suuremale probleemile, nähtusele või tõdemusele. Kõike seoseid ma muidugi ära ei tabanud, aga ühtteist enda meelest küll. Ja samas — eks need luuletused ole ka mu meelest nõnda kirjutatud, et tõlgendamisvabadus on lugejal üsna suur. Tehke siis üks tiir Kohtu tänava varesega ja vaadake, mida ta teile kõneleb. Eks ta kõnele igaühega pisut erinevalt ja ka erinevatel aegadel pisut erinevalt; mul oli see kogu ülelugemisel ja näiteks varasemast ma jürikolgilikke remiksi hetki nagu ei mäletanudki märkavat. Lõppu jäi mind täna painama, et huvitav, kas see Saaremaa vares on mingil olemuslikul kombel teistsugune kui mandrivares oleks… Kraaks!

Alan Lightman “Einsteini unenäod”

See on nüüd sihuke raamat, mille liigitaks vist hämarulmeks. Minu suhe hämarulmega on nii ja naa. Mingid asjad on täitsa loetavad (Heinsaar näiteks) ja mingid asjad tunduvad olevat lihtsalt soga, aint et ulmena vormistatud (ma siia näidet parem ei too). “Einsteini unenäod” on mu jaokse see kõikse paremat sorti hämarulme, et on olemas absurd ja mõttemängud, unenäolisus ja ettearvamatus, mängud aja, koha ja muu füüsikaga, aga siiski läbivad lugu mingid kindlad jooned ja loogikad. 

Meile antakse Berni linnake Šveitsis 1905. a 14. aprillist 28. juunini, aga ega mingit ajalookäsitlust või Einsteini elulugu — kui faktiräbal, et Einstein töötas patendiametis, välja arvata  — küll siit raamatust ei saa. On rida nägemusi, milline oleks maailm, kus aeg on absoluut, maailm, kus põhjus ja tagajärg on korrapäratud, maailm, kus aeg seisab paigal, maailm, kus inimesed elavad vaid ühe päeva, maailm, kus on mehhaaniline ja kehaaeg jne jne riburada üha uusi ja uusi pilte või unenägusid, kus korduvad või jätavad kordumata samad motiivid: pagaritöökoda, pall, jalutajad, järv, armastajapaar.

Ma nautisin neid mõttemänge ja sõnastusi ja kuidagi mõjus see raamat mitteameerikalikult, vahest isegi natuke saksalikult. Kui ma füüsikaga rohkem sõber oleksin, siis tõenäoliselt oleks neid tagamaid ka leida, nüüd ma lihtsalt tajusin, et need kihid on olemas, aga oma teadmiste vähesuse tõttu ma neid kihte endeid eriti ei adunud.

Selline veidravõitu lugemine, millele täit ostu- ja lugemissoovitust ei julge anda, aga prooviampsu raamatukogust kiigata soovitan küll. Margit Jaaska tõlge tundus ka täitsa hea olevat. Paar trükiviga oli, aga ainult paar.

Netis ringi kolades sain aru, et raamat on üsna populaarne. Näiteks tsitaadivalimikke raamatust on netis palju. Ma ise panin ka päris palju lipikuid lugedes raamatu vahele, aga jäin lõpuks sellise valiku juurde:

Mõned ütlevad, et targem on mitte minna aja keskpunkti lähedale. Elu on täis kurbust, aga elada on üllas ning ajata ei ole elu. Teised ei nõustu sellegs. Nad valiksid pigem igaviku jagu rahulolu, isegi kui see igavik oleks määratud ja kivistunud, nagu alusele kinnitatud liblikas.

Üks tsitaatide leht https://quotes.pub/alan-lightman-quotes.

Leidsin ka toreda infograafiku https://www.coursehero.com/lit/Einsteins-Dreams/infographic/ 

Evelin Alliksaar, Silja Kerge “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”

Ma ikka imestan, kui lõdva randmega “Lugemise väljakutse” grupis mingeid raamatuid kohustuslikuks tahetakse teha või kui populaarsed on kohustusliku kirjandusega seotud teemapunktid. Ma olen see tüüp, kes siis, kui Prima Vistal Raeplatsil loeti ette katket Erkki Luugi esseest kohustusliku kirjanduse vastu, innukalt kaasa noogutas …

Niisiis. Minu väljapakutud kohustuslik kirjandus on see, et mine raamatukokku, vaata, mis näppu jääb, ja loe läbi. Kui tundub, et ei sobi, mine ja vali mõni teine raamat. Vajadusel korrata. No midagi peaks ju ikka olema, mis vähemat läbilugemise jagu kõlbab.

Mulle jäi näppu uus eesti noortekrimi. Ühtpidi oli nagu nadi, et kirjatehniliselt polnud mu jaoks just säravaim teos, kuidagi tuimalt ja konarlikult oli mu meelest asi kirja saanud. Teisalt oli olulis(t)el teema(de)l ja kuigi kohati klišeelik, siis kohati ka päris ootamatute tegevusarendustega. Ma ei tea, kui hästi see tänapäeva noorte keel kirja sai, aga minu jaoks kõlas usutavalt. Peatükkide lühidus ja kuupäevastatus oli iseenesest päris hea võte.

Lugemine tükki küljest ei võta ja vaatamata puudustele võib sel raamatul isegi lugejamenu olla/tulla. Need, kes lugedes lilli-liblikaid ja helget meeleolu tahavad, võiksid aga sest raamatust küll eemale hoida.

 

Jim Butcher “Vereriitused”

Suurepärane peapuhastusraamat! Põnev, humoorikas, fantaasiküllane, piisavalt ka tõsisematele teemadele mõtlema suunav ning hoolimata vere-, valu- ja tulerohkusest kuidagi lootustandev. 

Dresdenil on tegemist vampiiridega, seekord Valge ja Musta Koja omadega. Mustadega on mõneti lihtsam, need on otseselt vaenlased ja tulealsustuskraam. Valgetega on keerulisem, sest valged ise kasutavad häma ja kõrvalteid ja mõni neist on täitsa sõbralik ka ja mõnega annab mõnikord läbi rääkida ja vaherahu teha, aga see sotisaamine, et kellega mida, võtab aega. Dresden leiab end ootamatutest rollidedest, temast saab kogemata koeraomanik, pornofilmide produtsendi ihukaitsja ja Murphy emale seletaja, kui hea Murphy oma töös on. No see maailmapäästja roll on talle juba tuttav, seekord nii globaalset haaret pole, aga inimeste kaitsmine ja needuse alt vabastamine on oluline. Ühtteist saab selgeks Dresdeni minevikust ja mõningad teadasaamised panevad nüüd erilise uudishimuga uusi osasid lugeda tahtma.

Üldiselt mulle meeldis, nii lugu kui jutustamislaad. Mõnda kohta oli pisut veider lugeda, aga eriti head kohad tasandasid selle ära. Sutsu naiivsust kumas ka läbi, aga see oli kuidagi positiivset meeleolu tekitav ja võib-olla meelega niimoodi sisse kirjutatud.

Iris-Barbara Jeletski tõlget kiidaks ka. Ladus ja nutikas.

Noortekirjandusega läbi Eestimaa

Ma kleebin need pildid siia blogisse ka. Varem ilmunud Lugemissoovituse blogis.

Inspiratsiooni allikad on samalaadne kaart USA osariikide kohta, Facebooki vestlused Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel ja Lugemise väljakutse grupis, postitused blogist Indigoaalane ning oma lugemised. Aitäh kaasamõtlejatele!
Head reisi!
Huvilised võivad seda kaarti oma äranägemise järgi kasutada, kena oleks, kui sellest mulle ka teada antakse, aga see pole kohustuslik :) Kui tahetakse kaarti valgel taustal või mõnes muus vormingus, siis võib ühendust võtta.

Paavo Matsin “Must päike”

Tegevuskoht: Võru

Tegelased: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lydia Koidula, Viktor von Hehn, Georg Julius von Schultz-Bertram, Marie (Mart) Heiberg, Berk Vaher, Jan Kaus, Ibrahim Hannibal, Friedrich Robert Faehlmann, Rootsi kuninganna Kristiina, mustad ja valged toonekured, Võru linnarahvas.

Süžee: Jabur. Lopsakalt jabur.

Stiil: Külluslikult keelemänge ja stiilide segu, sekka väga lahedaid lauseid, millel oleks potentsiaali muutuda lendlauseteks, kui piisav kriitiline hulk lugejaid neid märkaks ja taaskasutama hakkaks.

Mulje: Nii ja naa. Oli huvitav lugedes oodata, et no kelle Matsin nüüd mängu toob ja mismoodi ta selle peapeale pöörab. Osad pööramised olid täitsa nutikad ja osad olid nagu lati alt läbiminekud ja meh. Keelega on mängtud kuninglikult ja tulemuseks oli nii lusti kui teatud tüdimust uuskeelenditest. Matsini suur lugemus paistab sest teosest küll välja, aga mingi eputamise maik on man, kõik see jutt ei lähe nii sujuvalt kui võiks. Jaburasse süžeesse oli ühtpidi küllalt lihtne sisse elada, teisalt viskas sisse mingeid koolipoisnalju, mis panid mind õlgu kehitama. Huumoriga on üldse ju nii, et kas klapib või mitte, et mul üldjuhul ei klappinud, aga tõenäoliselt on lugejaid, kellele klapib. Ja ma olen ennegi lugenud raamatuid, kus ma mingi koha peal mõtlen, et ahah, see peaks nüüd nali olema, minu jaoks naljakas pole, aga mis seal ikka. Mõtteid, mis suunas mingeid asju tõlgendada võiks, tekkis lugedest päris palju, aga kuskile püsivamalt need mõtted end sisse ei seadnud. Üks on küll selge — selle raamatu lugemine polnud vaev.

Lugemissoovitus: Najah, proovida ikka võib, äkki sobib. Alati võib ju jutu pooleli ka jätta ja esimestest lehekülgedest mingi stiilimulje ikka kätte saada.

Mika Keränen “Minu Karjala”

Dam, di-di-dam!

See oli nüüd üks neid toredamat sorti minu-raamatuid. Natuke ebatüüpiline ses mõttes, et ei ole viimased paar-kolm-neli-aastat muljeid mingist maast, vaid lugu algab juba seitsmekümnendatest, autori lapsepõlvest ja liigub tasapisi eelmisse aastasse. Nii tore, et Mika on päris põhjalikult mõelnud Karjala olemuse üle ja läbi enda isiku seda siis teistelegi jaganud. Nagu ma aru sain, siis üks karjaluse alustala on see rahvaluule ja Soome pärimuse allikas, teine on omamoodi loodus oma graniidi, metsade ja järvedega, kolmas on Talvesõda ja selle tagajärjed ja neljas on keel, olgu siis soome murdena või hoopis oma keelena. Mika Karjala näib moodustavat ajalugu, keel, suguvõsa, koolimälestused, loodus, loomemajad, kalapüük, kohtumised ja loomisvajadus. Ja mälestused, mis hüppavad siia ja sinna ja põikena kolmandasse kohta, aga ei muutu tüütuks heietamiseks ega hooplemiseks, vaid on kuidagi stiilis, et on nagu on, ning mingitpidi on need jutud ikka kenasti teemasse. Läbi raamatu võib leida lugemissoovitusi ja kirjeldusi parimatest söögipaladest, olgu need lugemised ja söömised siis lapsepõlvest või üsna eile.

Ma kleebin siia lisalugemiseks ühe Mika luuletuse kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)

Kaks soome mina

Kui eestlane tunneb huvi kes ma olen
vastan soomlane ja asi ants
kui aga eestlane tunneb huvi et kust soomest
siis räägin et tegelikult on kaks mina

mä ja mie

esimene mina on helsingi kraka kelleks kehastun
iga kord kui külastan oma sünnilinna
lahe on rääkida nagu vana tegija ja
kasutada sõnu mida kasutavad ainult põlised stadilased

lahe on ajada pea kuklasse nagu vesa-matti loiri
kui ta kehastus uuno turhapuroks mängufilmis pealkirjaga
häppy endkö? eli kuinka uuno turhapuro sai niin kauniin ja
rikkaan vaimon
kes pole näinud filmi teadmiseks et vesa-matti loiri on seal
täpselt nagu jörn donner kõigis oma intervjuudes
pea viltu ja huuled toruna ees
kes donnerit ei tea palun googeldagu
niisugune põline stadilane on selline tragikoomiline kuju et
ainult ta ise arvab et ta on ilgelt šeff
kõik ülejäänud soomes teavad et mitte keegi pole helsingist pärit
isegi kui su suguvõsa on elanud sajandeid suomenlinnas
juured on maal ja metsas

teine mina on see kellena ma tunnen ennast kõige rohkem
see juurikas on mul ida-soomes
kiteel
kolisime isa otsusel sinna kui ma olin 14-aastane
uues koolis hakati mind kiusama kohe
jalka päästis mind lõpuks ära sest olin selles mihkel
minu mansa poisid tegid mingi hetk nuhtlusele selgeks et ta jätaks mind rahule
see oli väga südamlik

ka paljudele eestlastele on jäänud meelde et olen pärit kiteelt
käisin kord promenaadi 5 nimelises kõrtsis
see on üks kunstnike koobas tartus
suitsunurgas oli mingi musta t-särgiga tartu vaim
kes hakkas ise rääkima minuga kiteest

ta ütles et kiteelt on pärit kolm kuulsat asja
esimene on nightwish selle arvasin ära
teine on värttinä seda ma ei pakkunud
sest ma ise mõtlen et nad on naabervallast

siis tekkis vaikus
ma küsisin mis see kolmas asi on
ja mees ütles mulle – sina muidugi
see oli üks uhkemaid hetki mu elus
et tartus olen kuulus kiteelane
ja seda ka et tartus mõni teab kus on kitee

kiteel endas ja soomes olen oma eesti numbrimärgiga
lihtsalt jõle kahtlane vend
me räägime nüüd aastatest 1993–2019
sel aastal pole veel autoga soomes sõitnud

ma olen näinud soomemaal küll keskmist näppu
ja küll pakub mu auto huvi ka politseile
üks politseibuss võib sõita mul sabas jupp aega
kui ta on märganud mu auto numbrit

aga põnev on see et politseile avaldab
muljet
kui ma ütlen et ma olen kirjanik
aga on ka neid inimesi kellele see muljet ei avalda

olin kord tuupovaaras kirjanike loomemajas
käisin jalgsi poes ja kui ma astusin oma poekotiga
poest välja kuulsin karjet

vitun virolainen kirjailija!

niimoodi röögatas mulle üle parkla
üks noormees pirana pubi ees
sellist suhtumist tuleb siiski nii harva ette
et kõndisin poisi juurde oma kilekotiga

idu oli üleni mustas ja nii olid ka tema kamp
kokku oli neid viis kärssa
olnuks ma 15-aastane kartnuks kindlasti
aga minusugusele vanamehele tundusid nad ohutud

ma küsisin üle et mitä sie sanoit
ta ei öelnud mitte midagi
ma arvasin et parem et selgitan neile
et minu suguvõsa on pärit möhköst

viipasin ka veel möhkö suunas
üks pikk poiss ütles teistele
ma ju ütlesin
ta pole eestlane

toda poissi olin näinud paar päeva varem poe juures
aastakümneid vana vinge punase traktoriga
just sellisega õppisin ka mina sõitma umbes samas eas kui too poiss
traktor oli sama marki ka
inglismaal on ta nuffield põhja-karjalas nuhvetti

pikk poiss oli saanud load just sel päeval kui me kohtusime
soovisin õnne ja kiitsin tema masinat
ja sellepärast too pikk poiss mind ära tundis

sellega lugu pirana pubi juures veel ei lõppenud
küsisin idult
oliko siulla vielä jottain
rääkisin kogu aeg oma murdes nii nagu ikka

poisil jooksis juhe kokku ja ta sammus minema
pobises midagi üsna arusaamatut
keegi ütles mulle et
äh ära pane tähele
ta on venelane

mina kõndisin oma taresse
ja kirjutasin seal edasi oma asju
traktoripoissi nägin mitu korda veel
tõstsin alati käe püsti tervituseks
ja tema tervitas vastu

ütlen igaks juhuks ära
et sellel luuletusel pole mingit
sõnumit ega õpetust
ja mõte on ka kaunis nadi

minu kaks soome mina saavad hästi läbi omavahel
ja neile meeldib ka minu eesti
mina

Ahjaa, see, et ma linnakirjanike videoid tehes Keränenile taustaks Nightwishi mängima panin, ei olnudki nii vale valik :)

Urmas Viik “Tume planeet. Episood 1”

Poliitiline satiir ulmekoomiksi vormis. Kuigi ma arvan, et minu ja Urmas Viigi poliitilised vaated on laias laastus suhteliselt sarnased, siis see satiir tundus mulle üle võlli ja nõme. Maitseasi, eksole. Aga teisalt jälle, eks seda satiiri ole ka vahel vaja ja võib-olla mõnele lugejale on just sihukest tarvis… Ja ei, ma ei arva sugugi, et seda raamatut peaks tsenseerima, lihtsalt mulle see asi ei istunud.

Viigi kunstnikukäsi mulle iseenesest meeldis, meeldis võib-olla isegi rohkem, kui ta mulle tavaillustraatorina meeldib, aga mulle oleks meeldinud, kui ta seda millegi toredama tarbeks oleks rakendanud.

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Curzio Malaparte valge hirm — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

Rilke, nii noor — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

Ürghirm — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

Isak Dineseni mitu elu — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

Tulpide lõn ja inimeste surm — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

Otto Grant ja tema saladus — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.