Hannu Rajaniemi “Suvemaa”

Idee on suurejooneline ja omapärane: raamat, mis põimib füüsika, okultismi, relgiooni, alternatiivajaloo, spiooniromaani. Siia-sinna kirjanduslikke vihjed, milledest ma enamikele pihta ei saanud, aga paar asja tundsin ära. 1938. aasta London ja surm ei ole lõpp, vaid surnud saavad erinevatel viisidel elavate maailmas osaleda. Suurbritannial on nii koguni kaks luurekeskust — Talvemaal, ehk elavate Londonis, ja Suvemaal, ehk surnute linnas. Tegelasi on palju ja mõned kipuvad liig ühenäolised olema, aga osadele on ilusti minevik ja motiivid külge kirjutatud. Joel Jansi järelsõnale toetudes arvan, et Cambridge’i meenutusi kirjutas Rajaniemi erilise lustiga. Lugemine ise läks mul suht üle kivide ja kändude, seda salongilikku viisakat omi mõtteid peitvat vestlust ning peategelase minevikus tuiutamist oli mu jaoks liiga palju ning arusaamine, kes mille eest siis tegelikult seisab, võttis omajagu aega. Lõpp läks kiireks märuliks, mida oli küll lihtsam lugeda, aga mis võttis jälle mõtlemisainet vähemaks. Et siis tegelikult mulle see raamat eriti ei istunud, aga uudishimust, et mida ja kuidas soomlased ulmes teevad, sai ikka läbi. Ja kahetseda pole põhjust, sest takkajärgi mõtlemist pakub raamat küll.

Pikemalt on raamatust kirjutanud Tea Roosvald Reaktoris ja Kaja Kleimann Lugemissoovituse blogis.