Siin raamatus on isegi kaks uurijatepaari. Ühe paari moodustavad kuuekümnene endine politseinik Lulu ja kahekümnekaheksane tegevpolitseinik Tracey. Teise paari moodustavad eelnevast paarist tuttav Lulu ja kass Conrad. Raamatu jooksul on nad tihtipeale ka kolmekesi koos, aga Tracey ja Conradi vaheline suhtlus käib umbes nõnda: “Oi, see on nii tore, kui ta sedasi teeb!” — “Mjäu!”. Seevastu Lulu ja Tracey omavaheline suhtlus ja Lulu ja Conradi omavaheline suhtlus viivad lugu ja mõrva(de) uurimist edasi.
Idee on ju täitsa tore — luua ja tuua lugejate ette uut tüüpi uurija, kes on neljajalgne, karvane, nunnu ja nurruv. Lugu ise nii tore ei olnud. Mulle ei pakkunud erilist pinget mõrvalugu, mis oli kuidagi stereotüüpne ja ettearvatav, ning kirjutamise stiil käis mulle ka pisut närvidele — ohtralt ja ohtralt dialoogi. Ega mul dialoogide vast suurt miskit pole, aga need dialoogid olid kuidagi tuimad, isikupäratud, liigargised, liiga vähe ja aeglaselt lugu edasiviivad. Ja mingi koha peal tuli tahtmine tsiteerida kultusfilmi “Mehed ei nuta”: “Professor, siin te juba olite…”
Aga lõpuni ma raamatuga jõudsin. Asi seegi. Niii halb järelikult ei olnud.
Kujundaja on olnud kaval — äh, viitsin ma lugeda, mis värvi see kass on, panen kaanele kassi silueti, igaüks saab endale sobiva värvi juurde mõelda.
Sulepuru 