“Eesti nõid”

Selle raamatu ma ostsin eelmisel aastal kirjandusfestivali Prima Vista raamatulaadalt ja seisis see raamat mul kapinurgal ja ootas. Ootas õiget aega. Ja nüüd, vahetult enne selleaastast Prima Vistat, saabuski tõeline soov seda raamatut lugeda. Juhuu! Head raamatut õige tujuga on niiiii tore lugeda!

Kõigepealt ma kiidan Indrek Harglat. Et ta selliseid teemakogumikke kokku paneb ja välja annab. Et ta on jälle nii hea teema valinud. Et ta on jutud kuidagi väga hästi järjestanud. Ja siis kiidan ma kirjutajaid. Mu meelest on peaaegu kõik siin ennast pisut ületanud ja väga hea jutu kirjutanud.

Karen Orlau “Vaba ja õnnelik maailm”. Looja ja loodu. Ladusa sisseelamisvõimalusega ja parasjagu lootuse ja lootusetusega mängiv lugu. ****

Indrek Hargla “Laul jääb samaks”. Mis Eestist saanuks, kui Põhjasõja võitnuks rootslased. Hargla nägemuses ei kuigi palju paremat, kui see, mis meile reaalsusest teada. Ja keegi ja kuidagi hakkab seda Rootsi ülemvõimu siinmail kõigutama. Keerdkäikude, ajaloovihjetega, üllatavate pööretega parasjagu pajatav alternatiivajalugu. *****

Heinrich Weinbergi “Lahke mehe tasu”. Džinnijutt selles maailmas, mida Weinberg juba mitut puhku pruukinud on. Hästi jooksev lugu. Lõpp jäi mõnusalt lahti. *****

Mann Loperi “Musta kivi nõidus”. Ühe perekonna, kus üks osapool on midagi libalooma taolist, lugu. Naine, kes võitleb oma armastuse eest. Tütar, kes ei suuda oma päritoluga leppida. Lapselaps, kes annab lootust. Nõid, kes aitab vastutahtsi. Lugu on. *****

Meelis Friedenthali “Abracadabra”. “Abracadabra” sai Tukla novellipreemia. Hästi sai. Mu meelest oli see ka kogumiku kõigekõigem lugu. Ühtipidi oli Friedenthal sinna palju ajalugu ja mõistujuttu sisse kirjutanud, teisalt oli lugu lihtne ning jutustamine lugejasõbralikum kui Friedenthalil tavaks. *****

Kadri Pettai “Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud”. Teine kogumiku libaloomalugu. Sedakorda sellisem kergem. Mulle meeldib Pettai jutustamisviis ja jutu püänt oli ka päris tore, aga nati venima või hõrdedaks jäi. ****

Tuuli Tolmovi “Katariina juhtum”. Luupainajalugu. Võlus see nõia tõstmine tänapäeva ja unenõia motiiv. Teistega võrreldes küllalt kammerlik lugu, nii tegelaste arvu kui kirjelduste poolest. *****

Joel Jansi “Vennaarm”. See lugu oleks mu meelest veel korra ülelugemist tahtnud, sest algus tundus mulle veits konarlik. Kui aga jutt jooksma hakkas, siis läks hooga. Jansi müttamisi mõisakultuuri ja külakultuuri kohtumisaladel on täitsa põnev jälgida. *****

Laura Loolaidi “Pahavara”. Hoogne etnoküberpunk. Tartu. Mulle sobis. Väga hästi. *****

Siim Veskimehe “Valvur”. Politseiniku mälestused nõiasektiga jagelemisest. Oli jutul pointi küll, aga ei köitnud väga. ****

Mika Keräneni “Agnes”. Otsanununnu Tartu lugu :) Trööpab liialt stereotüüpe, aga siia kogumikku selliseseks kergemaks vahepalaks sobis küll. ****

Berit Sootaki “Tammetalu perenaine”. Etnohorror. Laias laastus päris ehe ja hea. Pisut läks vist paljusõnaliseks, aga see ei seganud. *****

Jaagup Mahkra “Aafrika nõiad”. Mahkra on minu maitse jaoks liiga verine, aga loo ülesehituse ja loogikaga see verisus sobis ja selle vastu ei vaidle, et hästi kirjutatud. Eesti nõid Kongo kodusõja keerises.  *****

Meelis Krafti “Elurikkuse kaitseala”. Kaob külalaps kardetud metsa. Miski Krafti stiilis mind segas, aga siia kogumikku teiste kõrvale sobis hästi. ****

Karen Orlau “Mõõkade emand”. Ja looja ja looduga ka kogumik lõpeb. Ladusalt kulgev omamoodi pööretega humorika lõpuga lugu. *****

 Intervjuud autoritega Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kogumiku-eesti-noid-autorid
 Sirbis: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/noia-elu-sel-on-volu/
 ERRis: https://kultuur.err.ee/1608776575/arvustus-mitmekesine-ettekujutus-noidusest
 Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eesti-noid-ulmeantoloogia
 Blokajastusi: Rätsep https://wwwnerdlandcom.blogspot.com/2023/04/eesti-noid-koost-indrek-hargla.html , Oskar https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2022/07/eesti-noid-2022.html
Ulmekirjanduse Baas: http://baas.ulme.ee/?autor=867&teos=88148

 

Berit Sootak “Ilmalinnu laul”

“Ilmalinnu laul” on järg raamatule “Viimane hingelind”. “Viimast hingelindu” ma lugenud ei ole, ma alustasin mitu korda ja no ei hakanud lugu minu jaoks jooksma. “Ilmalinnu laulu” ma siis piidlesin pikalt, aga kui kord kätte võtsin, siis oli hoopis teine lugu, kuidagi köitis raamatu külge ja jäingi lugema. Ma ise arvan, et ju ma olen liiga kärsitu pikkade sissejuhatuste jaoks, kui mind tegevusse hops sisse visata, siis on mul palju mõnusam lugeda.

Lugu ise oli päris põnev. Ma imetlen ja kiidan Berit Sootaki fantaasialendu ja erinevate elementide kombineerimisoskust ning intriigide ja tegevustiku käigushoidmist. Ja muidugi tulevad minu poolt ekstra plusspunktid eesti folkloori toreda kasutuse eest :) Kirjutamistehnika — karakterid, kirjeldused, dialoogid jne — on minu maitse jaoks paljuski liialt erksalt liialt paksu värvi ja liialt tugevate pintslilöökidega, ma oleks vahel midagi hajutatumat ja vahel midagi detailsemat ja vahel midagi rohkem vihjamisi tahtnud saada, aga see on puhtalt maitseasi, et tegelikult selles raamatus see tema tehnika ju töötab ja see on peaasi. Kindlasti oleks mu lugemiselamus kogu raamatust sutsukene parem, kui ma esimest osa ka lugenud oleksin olnud, aga nii oli ka hästi, ajuderagistamist ja tühjade kohtade oma fantaasiaga täitmist kuluski mulle praegu ära. Ja raamatu enda selgroog oli ju tugev.

Lugejana tajusin ma siin raamatus mingit põlvkonnavahetuse teemat, mis iseenesest ei ole hea ega halb, see on lihtsalt teistmoodi, tänapäeva noored mõtlevad natuke teistmoodi ja neil on mälupagasis natuke teistsugused asjad, kui minu põlvkonnal. Kuigi täiskasvanud lugejele on mõned asjad ammu äraavastatud ja mõned mustrid jäävad natuke võõraks, siis mulle tundub, et tänapäeva noortega võiks see see raamat väga hästi kõneleda. Ja omamoodi on see ka täiskasvanuile huvitav (see lõunaeestlase huvitav, et jah, päriselt ka huvitab, mitte ei ole mingi eufemism).

No ma ootan siis Berit Sootaki järgmist raamatut :) Et see kord tuleb, selles olen ma kindel. Kas see tuleb selle loo jätkuks või hoopis mingil muul teemal? Eks näis.

Berit Sootaki raamatutest on pikemalt kirjutanud Ene Kallas Postimehes https://leht.postimees.ee/7136257/fantaasiad-mis-saanud-touget-nii-folkloorist-kui-ka-popkultuurist ja Mairi Laurik Reaktoris https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-berit-sootaki-viimane-hingelind-ja-ilmalinnu-laul%E2%80%9D