Habib Selmi “The Scents of Marie-Claire”

Need märtsikuiste tähtpäevdega riigid ei tundunud mulle kirjanduslikult eriti huvitavatena. Aga Tuneesia jäi kuidagi painama ja eelmise aasta lõpus kammisin guuglit ja otsisin ingliskeelset kaasaegse Tuneesia kirjaniku võimalikult odavat raamatut. Märtsi lõpuks jõudis raamat kohale.

Ma ei arva, et see on mingi eriline tippteos või suurepärane kirjandussaavutus, aga see on üsna huvitav ja kergelt loetav näide Tuneesia kaasaegsest kirjandusest. Armastusromaan, mis toimub Pariisis, osapoolteks postkontoris töötav põline pariisitar ja Tuneesia kolkakülast Pariisi ülikooli araabia luule lektoriks jõudnud (kuid samal ajal ka hotellis töötav) mees. Sellised argised, igapäevased, samas ikka ja alati erilised armastuse tärkamised, märkamised, avastused, kohanemised, rituaalid, üksteisega arvestamised, väikesed vastutulekud teineteise soovidele, harjumised ja mineviku jagamised, aga ka aegapidi tekkivad ärritused, erinevad tahtmised, tüdimused ja tühjast tüli tõusmised. Kultuuride kokkupõrge ka, kuigi mõlemad püüavad vägagi, et see võimalikult pehme oleks. Aga läheb nagu läheb, no minategelane näeb ikka üksjagu vaeva ka, et halvasti läheks, st käitub meelega nõmedalt, ja lõpuks on vaid mälestus hõngusest…

1951. a Tuneesias sündinud Habib Selmi on Pariisis araabia kirjanduse professor ja “Marie-Claire hõngused” oli 2009. a. nn Araabia Bookeri ehk rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna lühilistis.

Muhsin Al-Ramli “The President’s Gardens”

Ma olen poole aasta jooksul kümmekond teemasse sobivat raamatut raamatukogust koju tassinud ja peale kümmet lehekülge lugemist tagasi tassinud, no ei haakinud ükski niipalju, et võtaks läbi lugeda. Siis sattusin raamatupoodi ja see raamat hõiskas riiulilt, et tahab minuga kaasa. Ja nii õigesti hõiskas, selle raamatu lugemine läks ludinal, no nii ludinal nagu mul ingliskeelsete lugemisega on.

See ei ole lõbus raamat, see on raskete teemadega tõsisine ja kaasamõtlemapanev raamat. Tegevus jaotub üle üsna pika aja ja sinna mahub päris mitu sõda ning jutustatakse päris mitme inimese lood. Raamatus on lause: “If every victim had a book, Iraq in its entirety would become a huge library, impossible ever to catalogue.” Suuresti on kõik see kirja pandud kuidagi rahulikult ja fatalistlikult — oli, mis oli, on, mis, on, tuleb, mis tuleb, eks inimene kohaneb ja püüab ikka oma elu võimalikult meelepäraselt ära elada. Kuni haud vastu tuleb. “Each of us will belive anything tht gives us a reason to keep going, some consolation to help us endure this existence. We all want some illusion to persuade ourselves that life has meaning.” Valu jääb lugeja tunda.

Romaani keskmes on Bagdadist mitte väga kaugel olev külake. Ja mulle tundub, et kõik maailma külakesed on mingis osas sarnased: lapsepõlvesõprus kestab läbi elu, kõik tunnevad kõiki põlvkondade kaupa ning kogukonnatunne ja sotsiaalne surve on üsna olulised asjad. Lisa sinna veel perekonnasaladusi, mis tõenäoliselt ei ole kuigi salajased, natuke kuulujutte ja eelarvamusi, kadedust ja rivaaltsemisi, aga ka ühtehoidmist, toetust, koosrõõmustamist ning suhteliselt turvalist keskkonda. Esialgu tundub, et kõik väga halb juhtub kodust kaugel, koju tullakse haavu lakkuma ja viimasesse puhkepaika, aga raamatu edenedes jätkub koduküllagi seda inimlikku julmust ja lollust. Muidugi on omad kohalikud eripärad ja siinkohal tuli küll mõte, et sünd seitsmekümnendate Eestisse oli ikka täielik lotovõit.

Aga pealkirjas olevad Presidendi aiad? Need on ilusad ja koledad. Miks ja kuidas, võiks uudishimulik ise lugeda (või privas küsida)… Kogu sest saatuste virrvarrist läheb süda lõpuks pahaks, aga kirjutatud on hästi.

Muhsin Al-Ramli (ametlikult Muhisin Mutlak Rodhan, s 1967) on iraagi kirjanik, kes on kirjutanud kümmekond raamatut. Ta on viimased poolteistkümmend aastat elanud Hispaanias, kus tegeleb lisaks enda loomingule ka keele ja kirjanduse õpetamise ja uurimisega ülikoolis ning hispaania kirjanduse tõlkimisega araabia keelde. “Presidendi aiad” pälvis 2013. aastal rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna (The International Prize for Arabic Fiction ), mida peetakse kõige olulisemaks aastaauhinnaks araabia ilukirjandusauhindade seas, meie kirjastajad võiksid vist ka sel auhinnal silma peal hoida.

Raamatuid Iraagi kohta:

Iraagi tants:

Iraagi kaart: