Ferenc Karinthy “Metropole”

Ungari urbanistlik õudusunenägu.

Mul oli kinnisidee, et siia teemasse tahan ungarlast. Ma kulutasin päevi, et otsida, mis on huvitav ja kättesaadav, lõpuks jäi ikkagi see, mis on kättesaadav.

Raamat on sellest, kuidas keeleteadlane satub kogemata võõrasse linna, kus keegi teda ei mõista ja kus tema kedagi ei mõista. Ta püüab meeleheitlikult sellest ülerahvastatud, trügivast, järjekordi täis, võõrast ja hallist linnast välja pääseda. Mida ta siis ette võtab? Kas:

a) tüütab kõiki ettejuhtuvaid hotellitöötajaid erinevates keeltes pöördumistega;
b) üritab joonistada paberile lennukit, rongi, taksot, aga keegi ei võta ta joonistusi vaadata;
c) püüab siltide, telefoniraamatu, ajalehe ja novellikogu põhjal tuletada selle võõra keele süsteemi;
d) sõidab metrooga suvalistes suundades ja avastab linna;
f) laseb end politseil arreteerida, et ehk politsei saadab ta koju;
g) läheb bordelli, et äkki raha eest teda keegi kuulab?

Ühtpidi oli seda košmaari üsna tüütu lugeda, aga kuna ma kuskil keskel olles lõpulause ära lugesin, siis ma tahtsin teada, kuidas peategelane sinna jõuab. Teistpidi oli see tüütus ka kuidagi mõjus, andis väga hästi edasi peategelase ängi ja masendust.

Üks lahe detail ses raamatus oli liftitüdruku nimi — ungari keeles ongi pealkiri “Epepe” — et kuna peategelane ei ole kindel, kuidas just seda nime hääldatakse või kirjutatakse, siis on sel Epepel raamatu jooksul tosinkond erinevat nimekuju.

Üks eriti nõme detail ses raamatus oli, kuidas peategelane selle liftitüdrukuga käitus.

See raamat on ilmunud originaalis 1970. aastal. Võib olla, et siia on tahetud sisse panna allegooriat Ungari ajaloost. Võib-olla seepärast ongi klassikaks kuulutatud? Või on see üldisem meeleheite ja üksilduse kirjeldus, lootuse ja lootusetuse vaheldumine, mis selle teose kestma jätab?

Ega ma seda raamatut edasi eriti soovita. Aga teadmiseks võtta, et sihuke raamat — “Palle üksinda maailmas” meets “1984” meets Kafka meets “mul ei tule praegu ühtegi masendavat suurlinnalugu pähe, mida siia näiteks tuua, kindlasti neid on, aidake kommentaaris” — on olemas, võiks küll.