Bergsveinn Birgisson “Must viiking”

See võib tunduda teemapiiridest (Põhjala loodus) väljas oleva raamatuna, sest eelkõige on see raamat ajaloost: ajalugu, isikulugu, ajaloo uurimine, ajaloo kirjutamine.

    • Ajalugu — Aeg on 9. saj. teine pool – 10. saj. algus, aga tehakse ka põikeid ettepoole ja tahapoole. Norra, Iirimaa, Island ja jupike Põhja-Siberit.
    • Isikulugu — Raamatule pealkirja andnud mees on Geirmundr Mustnahk, kes oli üks esimesi Islandile alaliselt elamaasujaid ja kes oli üks jõukamaid. Ta sündis Norras, Rogalandis, oli mõned aastad Põhja-Siberis, tuli korraks Norrasse tagasi ja läks siis Iirimaale ning läks sealt edasi Islandile, mis jäigi ta elupaigaks.
    • Ajaloo uurimine — Laias laastus on ajaloo toetuseks kirjapandu (kroonikad, saagad), arheoloogilised leiud, tõlgendused ja tuletised analoogiate põhjal.
    • Ajaloo kirjutamine — Üks lähtepunkt selle raamatu kirjutamiseks oli, et kuidas on võimalik, et üks omal ajal nii oluline mees on jäänud välja saagadest, kroonikatest, suguvõsapärimustest ja keegi ei ole väga huvi tundnud tema elupaikade arheoloogilise uurimise vastu. Et ajaloolaasel on valik, milliseid fakte ja tõlgendusi rõhutada ja milliseid maha vaikida ja see võib tulla teadlikult ja ka ebateadlikult kaasaja trende järgides (või neile vastu hakates).
    • Ja mainiks ära ka geneoloogia — Geirmundr Mustnahk on autori esiisa.

Aga. See on ka raamat loodusest: geograafia, bioloogia, ökoloogia, loodusfilosoofia.

    • Geograafia — Mered ja mäed, karid ja kurud. Kaardid. Kliima. Rahvastikugeograafia. Kui uurida ajalugu, siis muuhulgas on oluline teada, kustkaudu olid võimalikud ühendusteed, milline oli tolle aja kliima, kus suundades toimus rahvaste liikumine (ja arutleda siis, kas liikumise põhjused olid poliitilised või geograafilised). Ja mulle on alati, nii ajaloos kui geograafias, meeldinud maakaardid, nendes on mu meeles nii toredalt palju informatsiooni.
    • Bioloogia — Kes ja mis kus elutseb. Millised olid võimalikud jahiloomad, millised võimalikud koduloomad, mida saadi korilusest ja mida andis kasvatada. Kuidas liigid levivad ja kuidas nende levikut saab soodustada ja/või piirata. Minu jaoks uus teadmine oli laevausside olemasolu.
    • Ökoloogia — Looduses peab valitsema tasakaal. Paraku see, et inimene mingi ökosüsteemi untsu keerab ja sellega mingi piirkonna väljakujunenud elukorralduse lõpetab, ei ole mingi uus asi, seda on harrastatud vähemalt 9. sajandist saadik. Selles raamatus on mainitud mitmete morsapopulatsioonide hävimist.
    • Loodusfilosoofia — Kuidas näevad loodust urbanistlikus ühiskonnas kasvanud inimesed ja kuidas näevad/nägid loodusrahvad, on ikka väga erinev. Kokkuvõtvalt sain ma aru umbes nii, et autor arvab, et urbanistlik inimene oskab nautida looduse ilu, sest ta teab, et ta saab varsti turvalisse tuppa tagasi, loodusrahvas peab loodusega võitlust, teisalt jälle, et loodusrahvas küll kardab, aga ka austab loodust ja arvestab selle seaduspärasustega.
    • Ja jupike geeniteadusest — Valdavalt Norrast tulnud asukate kõrval on ka kelte ning mongoliidsed näojooned islandlastel võivad pärit olla nii Gröönimaalt, Vinlandist kui Siberist.

Ja “Mustal viikingil” on ka filoloogiline tasand: keeleteadus, kirjanduslugu, folkloristika.

    • Keeleteadus — Veidi on sellest, kuidas vanapõhja keel on aja jooksul muutunud, aga väga palju on nimedest: isikunimedest (kuidas neil on erinevates keeltes ja erinevates allikates erinevad kujud) ja kohanimedest (kuidas migrandid võtavad uuele maale minnes kaasa vanad kohanimed).
    • Kirjanduslugu — Selge see, et kõige enam on siin juttu saagadest ja ma pean tunnistama, et ma sain saagade olemusest päris palju uut teada. Neid kenninguid teadsin ma ennegi, aga ma ei olnud endale teadvustanud, et kes, millal ja mille põhjal neid saagasid kokku kirjutasid.
    • Folkloristika — Islandi pärimus on rikas ja seda on palju kirja saanud ja palju räägitakse niisama põlvest põlve edasi. Elava folkloori üks tunnus on, et see muutub (keegi unustab midagi ära, keegi paneb midagi juurde, keegi ajab midagi segi), aga üks püsivamaid ja paremini edasikanduvaid folkloori liike on kohamuistendid.
    • Ja eraldi toon veel leksikoloogia — See, kuidas mingil ajal on asju nimetatud, on üsna oluline. Kui sa juhtud teadma, et erinevates tekstides on morsad kas kalad, vaalad või koletised, siis muutuvad paljud ajaloolised tekstid palju arusaadavamateks.

Seda raamatut oli täitsa hea lugeda, väikseid korduseid ja konarusi küll oli, aga valdavalt jooksis tekst üsna sujuvalt ja lugejasõbralikult (see üks ilukirjanduslik katsetus seal keskel ehk peatükijupp “Üks päev Geirmundri elust” oli küll mage, aga see ei rikkunud ära kogu muljet). Viiteid ja märkuseid on vägevalt (vastavalt 27 ja 49 lk), lisaks mõned värvilsed illustratsioonid. Ja läbi raamatu oli palju kaarte, mustvalgeid küll, aga asi seegi. Kokkuvõttes oli meeldiv lugemine, mu uudishimu sai mitme koha pealt oma osa kätte, nii sealt, kust ootasin, aga seda meeldivam, et ka sealt, kust ei oodanud.

***

Kui ma mõtlen Põhjala loodusele, siis kõige mõjuvam pilt on minu jaoks vist see, kui saavad kokku vesi ja graniit. Selliseid pilte olen ma leidnud ka mõnedest luuletustest. Aga kui tõmmata piir veel kitsamaks, siis jääb lihtsalt kivi. Seda lihtsalt kivi on ka väga mitmetes väga toredates luuletuses, aga kui peab valima raamatu, siis olgu selleks see Fred Jüssi kiviraamat.

Marianne Mikko “Naise koht”

Kui mult küsida, kas ma olen feminist, siis jah. Ma olen veendunud, et naine on inimene. Ma ei ole aktiivne feminist ega tunne eriti huvi feminismi teooriate ja erinevate lainete jne vastu, aga põhiprintsiip, et naise keha on naise oma ja Y-kromosoomi olemasolu ainuüksi ei ole kõrgema palga jaoks mõjuv põhjus, on mu meelest elementaarne.

Ilma väljakutseta poleks ma seda raamatut kätte võtnud. Ja sellest oleks isegi natuke kahju olnud, sest kuigi see raamat mulle erilisi avastusi või lugemiselamust ei pakkunud, siis mõnede teemade ülekordamine on mõnikord asja ette, sest paraku: “Naiste õigused pole kunagi kivisse raiutud. Iga põlvkonna naised peavad teraselt jälgima, et kord kätte võidetud õigusi neilt ära ei võetaks.”

Raamatu teemade ring on lai: hariduspoliitika, Eesti naisliikumise ajalugu, noppeid väliskogemustest, naine meedias ja avalikus ruumis jne. Need ei olnud mu jaoks eriti nagu peatükid, vaid pigem sellised natuke pikemad eri teemadel arvamusartiklid, mis tutvustavad probleeme, aga enne kui lahenduste pakkumiseni jõutakse, saab tähemärkide arv otsa. Aga ikkagi, meeldetuletuseks, mis on hästi ja kus on kitsaskohad ja vaade ajalukku, miks miski nii on, on see raamat täitsa asjaks.

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass …?”

Täitsa hea kassiraamat. Võiks täitsa koduselgi riiulil olla, sest mõistlik on seda lugeda jupikaupa ning vajadusel saab nii mõned kohad meeldetuletuseks üle vaadata. Eriline väärtus on muidugi see, et eesti autorid ja arvestatakse kohalikke kassipidamiskombeid, kuigi uuringuid tutvustatakse laiast maailmast. Siin on nii kassi käitumislikke seletusi kui tervisenõuandeid, suhteliselt lihtsas keeles ja kuigi kohati on tekst sutsu kuivavõitu ja kordustega, siis autorite sümpaatia kasside vastu paistab sest raamatust kenasti välja ning olulised teemad saavad kaetud. Kassipilte on hulgim :)

Lemmiklooma annab juba raamatuvalik ära. Põhjenduseks mõttekäik raamatust, et ega tegelt kassil inimest vaja pole, aga see on nii armas, et ta on otsustanud inimeste seltsi taluda. Isepäine, pragmaatiline, müstiline, ilus. Ja kui talle sobib, siis väga tore seltsiline. 

Minu soovitus kõigile, kes kaaluvad kassivõtmist, on, et pigem jah, sest mul on küll olnud jama vähem kui kartsin ja rõõmu rohkem kui lootsin. Ahjaa — iga kass on natuke isemoodi ja oma iseloomuga isiksus ja klappimasaamine võib veidi aega võtta, aga enamjaolt — kui kassiga arvestada, siis arvestab kass ka inimesega.

Netis on autorid pildil pigem koertega, tasakaaluks siis kõrvale Liisu.

“Poeetiline punane raamat. Ukraina”

See on üks isevärki raamat. Kui võtta seda luulekoguna, siis need luuletused ei ole mu meelest kuigi head, aga kui võtta, et need on lilledele-lindudele-loomadele-roomajatele pühendatud palved või meditatsioonid ning pigem saatetekstid imeilusatele joonistustele kui iseseisvad teosed, siis on tulemus täitsa kena. Ukraina loodusest annab see raamat pisut aimu ja kutsub ka huvi tundma, et mille kõigega see Ukraina kultuurikeskus Tallinnas veel tegeleb.

Mark Manson “K*radile! Suva olemise peen kunst”

See raamatuvahetuse 100 esimest oli mu jaoks raske teema, sest see, mis mind on huvitanud, selle ma olen ära lugenud ja üle lugemise tuju pole, aga see, mis lugemata, see pole mu jaoks kuigi huvitav. Võtsin selle, mis näppu jäi, ja mulje on üsna oodatult suht möhh. Esteks ma tundsin, et autor on liiga noor, et mulle elamist õpetada. Jah, ta on käinud siin ja seal ja kogenud üht ja teist, aga ikkagi on ta mu meelest sihuke eluvõõras ja elukogemuseta ja kuidagi naiivne. Testeks oli ta mu jaoks totralt lobiseja, mu meelest ei käinud ta jõud sellest teemast üle, ta eksis mingitesse suvalistesse oma mälestustesse ära, kaotas fookuse ja rääkis iseendale vastu. Aga tavaliselt ma sihukestest eneseabiraamatutest selle ühe kasuliku või enda jaoks normaalse lause ikka leian, siinkohal see kulunud mõte, et inimesel on lihtsam elada, kui ta tunneb, et ta elul on mingi tähendus, kui ta tunneb, et ta on osa millesti suuremast ja et tema tegutsemine on oluline. Ja et elu ei saa kunagi ideaalseks, ikka on mingi jama, millega tegeleda tuleb. Nojah siis.

Mika Keränen “Minu Karjala”

Dam, di-di-dam!

See oli nüüd üks neid toredamat sorti minu-raamatuid. Natuke ebatüüpiline ses mõttes, et ei ole viimased paar-kolm-neli-aastat muljeid mingist maast, vaid lugu algab juba seitsmekümnendatest, autori lapsepõlvest ja liigub tasapisi eelmisse aastasse. Nii tore, et Mika on päris põhjalikult mõelnud Karjala olemuse üle ja läbi enda isiku seda siis teistelegi jaganud. Nagu ma aru sain, siis üks karjaluse alustala on see rahvaluule ja Soome pärimuse allikas, teine on omamoodi loodus oma graniidi, metsade ja järvedega, kolmas on Talvesõda ja selle tagajärjed ja neljas on keel, olgu siis soome murdena või hoopis oma keelena. Mika Karjala näib moodustavat ajalugu, keel, suguvõsa, koolimälestused, loodus, loomemajad, kalapüük, kohtumised ja loomisvajadus. Ja mälestused, mis hüppavad siia ja sinna ja põikena kolmandasse kohta, aga ei muutu tüütuks heietamiseks ega hooplemiseks, vaid on kuidagi stiilis, et on nagu on, ning mingitpidi on need jutud ikka kenasti teemasse. Läbi raamatu võib leida lugemissoovitusi ja kirjeldusi parimatest söögipaladest, olgu need lugemised ja söömised siis lapsepõlvest või üsna eile.

Ma kleebin siia lisalugemiseks ühe Mika luuletuse kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)

Kaks soome mina

Kui eestlane tunneb huvi kes ma olen
vastan soomlane ja asi ants
kui aga eestlane tunneb huvi et kust soomest
siis räägin et tegelikult on kaks mina

mä ja mie

esimene mina on helsingi kraka kelleks kehastun
iga kord kui külastan oma sünnilinna
lahe on rääkida nagu vana tegija ja
kasutada sõnu mida kasutavad ainult põlised stadilased

lahe on ajada pea kuklasse nagu vesa-matti loiri
kui ta kehastus uuno turhapuroks mängufilmis pealkirjaga
häppy endkö? eli kuinka uuno turhapuro sai niin kauniin ja
rikkaan vaimon
kes pole näinud filmi teadmiseks et vesa-matti loiri on seal
täpselt nagu jörn donner kõigis oma intervjuudes
pea viltu ja huuled toruna ees
kes donnerit ei tea palun googeldagu
niisugune põline stadilane on selline tragikoomiline kuju et
ainult ta ise arvab et ta on ilgelt šeff
kõik ülejäänud soomes teavad et mitte keegi pole helsingist pärit
isegi kui su suguvõsa on elanud sajandeid suomenlinnas
juured on maal ja metsas

teine mina on see kellena ma tunnen ennast kõige rohkem
see juurikas on mul ida-soomes
kiteel
kolisime isa otsusel sinna kui ma olin 14-aastane
uues koolis hakati mind kiusama kohe
jalka päästis mind lõpuks ära sest olin selles mihkel
minu mansa poisid tegid mingi hetk nuhtlusele selgeks et ta jätaks mind rahule
see oli väga südamlik

ka paljudele eestlastele on jäänud meelde et olen pärit kiteelt
käisin kord promenaadi 5 nimelises kõrtsis
see on üks kunstnike koobas tartus
suitsunurgas oli mingi musta t-särgiga tartu vaim
kes hakkas ise rääkima minuga kiteest

ta ütles et kiteelt on pärit kolm kuulsat asja
esimene on nightwish selle arvasin ära
teine on värttinä seda ma ei pakkunud
sest ma ise mõtlen et nad on naabervallast

siis tekkis vaikus
ma küsisin mis see kolmas asi on
ja mees ütles mulle – sina muidugi
see oli üks uhkemaid hetki mu elus
et tartus olen kuulus kiteelane
ja seda ka et tartus mõni teab kus on kitee

kiteel endas ja soomes olen oma eesti numbrimärgiga
lihtsalt jõle kahtlane vend
me räägime nüüd aastatest 1993–2019
sel aastal pole veel autoga soomes sõitnud

ma olen näinud soomemaal küll keskmist näppu
ja küll pakub mu auto huvi ka politseile
üks politseibuss võib sõita mul sabas jupp aega
kui ta on märganud mu auto numbrit

aga põnev on see et politseile avaldab
muljet
kui ma ütlen et ma olen kirjanik
aga on ka neid inimesi kellele see muljet ei avalda

olin kord tuupovaaras kirjanike loomemajas
käisin jalgsi poes ja kui ma astusin oma poekotiga
poest välja kuulsin karjet

vitun virolainen kirjailija!

niimoodi röögatas mulle üle parkla
üks noormees pirana pubi ees
sellist suhtumist tuleb siiski nii harva ette
et kõndisin poisi juurde oma kilekotiga

idu oli üleni mustas ja nii olid ka tema kamp
kokku oli neid viis kärssa
olnuks ma 15-aastane kartnuks kindlasti
aga minusugusele vanamehele tundusid nad ohutud

ma küsisin üle et mitä sie sanoit
ta ei öelnud mitte midagi
ma arvasin et parem et selgitan neile
et minu suguvõsa on pärit möhköst

viipasin ka veel möhkö suunas
üks pikk poiss ütles teistele
ma ju ütlesin
ta pole eestlane

toda poissi olin näinud paar päeva varem poe juures
aastakümneid vana vinge punase traktoriga
just sellisega õppisin ka mina sõitma umbes samas eas kui too poiss
traktor oli sama marki ka
inglismaal on ta nuffield põhja-karjalas nuhvetti

pikk poiss oli saanud load just sel päeval kui me kohtusime
soovisin õnne ja kiitsin tema masinat
ja sellepärast too pikk poiss mind ära tundis

sellega lugu pirana pubi juures veel ei lõppenud
küsisin idult
oliko siulla vielä jottain
rääkisin kogu aeg oma murdes nii nagu ikka

poisil jooksis juhe kokku ja ta sammus minema
pobises midagi üsna arusaamatut
keegi ütles mulle et
äh ära pane tähele
ta on venelane

mina kõndisin oma taresse
ja kirjutasin seal edasi oma asju
traktoripoissi nägin mitu korda veel
tõstsin alati käe püsti tervituseks
ja tema tervitas vastu

ütlen igaks juhuks ära
et sellel luuletusel pole mingit
sõnumit ega õpetust
ja mõte on ka kaunis nadi

minu kaks soome mina saavad hästi läbi omavahel
ja neile meeldib ka minu eesti
mina

Ahjaa, see, et ma linnakirjanike videoid tehes Keränenile taustaks Nightwishi mängima panin, ei olnudki nii vale valik :)

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Curzio Malaparte valge hirm — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

Rilke, nii noor — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

Ürghirm — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

Isak Dineseni mitu elu — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

Tulpide lõn ja inimeste surm — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

Otto Grant ja tema saladus — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.

Kätlin Kaldmaa “Lydia”

Ma nagu natuke pelgasin seda raamatut kätte võtta — kõik nii kiidavad, mulle on nii mõnigi Kätlin Kaldmaa raamat vägagi meeldinud, aga on olnud ka pettumusi, päris mitu lihtsalt sellelt pinnalt, et liiga õhukesed väljaanded, ma tunnen end altveetuna, et kena küll, aga raamatuks on sellest mu meelest vähe. Mulje “Lydiast” kõlgub seal vahepeal, et jälle täitsa ilusti kirjutatud, minu maitse jaoks liiga lühike. Aga lasteraamatu mõõdu annab välja, niiet see kord ma ei jorise.

Iga (Eesti) lapse lugemislaualt võiks see raamat läbi käia küll, olgu siis täislugemise või pelgalt piltide vaatamisega. Üks põhjus on muidugi teema, sest Lydia Koidula võiks kaanonivabalt lastele tuttavamaks saada, ja teine on ikkagi see, et no Kaldmaa oskab kirjutada. Ja Jaan Rõõmuse piltidest ei ole ma senini vaimustuses olnud, aga selles raamatus on need kuidagi väga mõnusalt tekstile toeks.

Raamat on saanud igast auhindu, alates valikust kauneimate raamatute hulka ja lõpetades Kulka kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse preemiaga.

Jan Kaus “Vaade”

Ma tean, et Jan Kaus ei ole minu veregrupi kirjanik, aga mingi nüri järjekindlusega ma ikka vahel loen teda. Võib-olla seepärast, et isegi kõige negatiivsemate lugemiselamuste puhul olen ma alati pidanud tõdema, et aga lauseid see mees kirjutada oskab.

Läks seegi kord nii nagu enamasti. “Vaade” on mu jaoks laias laastus mõttetu tühi targutamine, aga laused olid ilusad ja huvitavalt kirja pandud. Põhimõtteliselt on raamatuke pikaks venitatud essee vaadetest, maastikest, loodusest, pikitud tsitaatide ja isiklike mälestustega, tõestamaks neid seisukohti, mida autor on endale tõeks mõelnud. Mõne kohaga olin isegi nõus, aga üsna tihti tuli tahtmine autoriga vaidlema hakata, et nojaa, aga sa unustasid selle ja tolle nüansi ära, see ei ole ju päris nii, aga samas, see pole mu jaoks nii oluline teema, et ma viitsiks hakata tõsiselt vaidlema või oma mõtete tõestuseks mingeid allikaid otsima, sest seda pean Kausi tunnustuseks küll ütlema, et ta on üsna palju kirjavara läbi töötanud ning loetu ja kogetu enda jaoks kenasti süsteemi pannud ja loetavaks kirjutanud. Las siis olla nii.

Ilusaid lauseid tahate, siis lugege Kausi.

Liis Saar “Graafilise disaini näpunäiteid. Abiks algajale kujundajale”

Ma vahel kujundan mingeid silte-postreid-kuulutusi. Korralikult ma seda õppinud ei ole, aga paaril lühikursusel olen käinud. Need kursused on nii ja naa olnud, kiidaks siinkohal Tartu Kunstikooli paarikuist kursust ja Kristjan Mändmaa paaripäevast kursust. Et kui teil teema vastu huvi on ja need kaks oma koolitust pakuvad, siis minu meelest tasub minna.

Liis Saare “Graafilise disaini näpunäiteid. Abiks algajale kujundajale” on täitsa asjalik pisike käsiraamat. Ma hoian seda natuke aega veel enda käes, et mõned märkmed teha. Pildil on kenasti kirjas, mis sest raamatust leida võib ja kui nii üldiselt võtta, siis minu kogemuse järgi on põhitõed, ka need, mille vastu ma ise järjepidevalt eksin (no ei ole mul tavaliselt meeles tabelit või alusjoondust teha), kenasti kirja saanud. Raamat, mis ei uputa lugejat infoga üle, vaid annab tõesti algajale esmavajaliku kätte.

Raamatus on viiteid mitmetele veebilehtedele, nii pildipankadele, šrifilehtedele kui kujundusprogrammidele, need on sedalaadi asjad, mida ma vahel siin blogis kokkukorjatuna “vidinate” alla olen liigitanud. Mainin lisaks, et minu põhikujundusprogramm on vabavaraline GIMP, sellest paremat ei ole minu silmad näinud :)

Ahjaa, anagramm. Ega palju polnud, aga olemasolevatest oli mu meelest kõige lahedam “Sir Alias”.