Mika Keränen “Minu Karjala”

Dam, di-di-dam!

See oli nüüd üks neid toredamat sorti minu-raamatuid. Natuke ebatüüpiline ses mõttes, et ei ole viimased paar-kolm-neli-aastat muljeid mingist maast, vaid lugu algab juba seitsmekümnendatest, autori lapsepõlvest ja liigub tasapisi eelmisse aastasse. Nii tore, et Mika on päris põhjalikult mõelnud Karjala olemuse üle ja läbi enda isiku seda siis teistelegi jaganud. Nagu ma aru sain, siis üks karjaluse alustala on see rahvaluule ja Soome pärimuse allikas, teine on omamoodi loodus oma graniidi, metsade ja järvedega, kolmas on Talvesõda ja selle tagajärjed ja neljas on keel, olgu siis soome murdena või hoopis oma keelena. Mika Karjala näib moodustavat ajalugu, keel, suguvõsa, koolimälestused, loodus, loomemajad, kalapüük, kohtumised ja loomisvajadus. Ja mälestused, mis hüppavad siia ja sinna ja põikena kolmandasse kohta, aga ei muutu tüütuks heietamiseks ega hooplemiseks, vaid on kuidagi stiilis, et on nagu on, ning mingitpidi on need jutud ikka kenasti teemasse. Läbi raamatu võib leida lugemissoovitusi ja kirjeldusi parimatest söögipaladest, olgu need lugemised ja söömised siis lapsepõlvest või üsna eile.

Ma kleebin siia lisalugemiseks ühe Mika luuletuse kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)

Kaks soome mina

Kui eestlane tunneb huvi kes ma olen
vastan soomlane ja asi ants
kui aga eestlane tunneb huvi et kust soomest
siis räägin et tegelikult on kaks mina

mä ja mie

esimene mina on helsingi kraka kelleks kehastun
iga kord kui külastan oma sünnilinna
lahe on rääkida nagu vana tegija ja
kasutada sõnu mida kasutavad ainult põlised stadilased

lahe on ajada pea kuklasse nagu vesa-matti loiri
kui ta kehastus uuno turhapuroks mängufilmis pealkirjaga
häppy endkö? eli kuinka uuno turhapuro sai niin kauniin ja
rikkaan vaimon
kes pole näinud filmi teadmiseks et vesa-matti loiri on seal
täpselt nagu jörn donner kõigis oma intervjuudes
pea viltu ja huuled toruna ees
kes donnerit ei tea palun googeldagu
niisugune põline stadilane on selline tragikoomiline kuju et
ainult ta ise arvab et ta on ilgelt šeff
kõik ülejäänud soomes teavad et mitte keegi pole helsingist pärit
isegi kui su suguvõsa on elanud sajandeid suomenlinnas
juured on maal ja metsas

teine mina on see kellena ma tunnen ennast kõige rohkem
see juurikas on mul ida-soomes
kiteel
kolisime isa otsusel sinna kui ma olin 14-aastane
uues koolis hakati mind kiusama kohe
jalka päästis mind lõpuks ära sest olin selles mihkel
minu mansa poisid tegid mingi hetk nuhtlusele selgeks et ta jätaks mind rahule
see oli väga südamlik

ka paljudele eestlastele on jäänud meelde et olen pärit kiteelt
käisin kord promenaadi 5 nimelises kõrtsis
see on üks kunstnike koobas tartus
suitsunurgas oli mingi musta t-särgiga tartu vaim
kes hakkas ise rääkima minuga kiteest

ta ütles et kiteelt on pärit kolm kuulsat asja
esimene on nightwish selle arvasin ära
teine on värttinä seda ma ei pakkunud
sest ma ise mõtlen et nad on naabervallast

siis tekkis vaikus
ma küsisin mis see kolmas asi on
ja mees ütles mulle – sina muidugi
see oli üks uhkemaid hetki mu elus
et tartus olen kuulus kiteelane
ja seda ka et tartus mõni teab kus on kitee

kiteel endas ja soomes olen oma eesti numbrimärgiga
lihtsalt jõle kahtlane vend
me räägime nüüd aastatest 1993–2019
sel aastal pole veel autoga soomes sõitnud

ma olen näinud soomemaal küll keskmist näppu
ja küll pakub mu auto huvi ka politseile
üks politseibuss võib sõita mul sabas jupp aega
kui ta on märganud mu auto numbrit

aga põnev on see et politseile avaldab
muljet
kui ma ütlen et ma olen kirjanik
aga on ka neid inimesi kellele see muljet ei avalda

olin kord tuupovaaras kirjanike loomemajas
käisin jalgsi poes ja kui ma astusin oma poekotiga
poest välja kuulsin karjet

vitun virolainen kirjailija!

niimoodi röögatas mulle üle parkla
üks noormees pirana pubi ees
sellist suhtumist tuleb siiski nii harva ette
et kõndisin poisi juurde oma kilekotiga

idu oli üleni mustas ja nii olid ka tema kamp
kokku oli neid viis kärssa
olnuks ma 15-aastane kartnuks kindlasti
aga minusugusele vanamehele tundusid nad ohutud

ma küsisin üle et mitä sie sanoit
ta ei öelnud mitte midagi
ma arvasin et parem et selgitan neile
et minu suguvõsa on pärit möhköst

viipasin ka veel möhkö suunas
üks pikk poiss ütles teistele
ma ju ütlesin
ta pole eestlane

toda poissi olin näinud paar päeva varem poe juures
aastakümneid vana vinge punase traktoriga
just sellisega õppisin ka mina sõitma umbes samas eas kui too poiss
traktor oli sama marki ka
inglismaal on ta nuffield põhja-karjalas nuhvetti

pikk poiss oli saanud load just sel päeval kui me kohtusime
soovisin õnne ja kiitsin tema masinat
ja sellepärast too pikk poiss mind ära tundis

sellega lugu pirana pubi juures veel ei lõppenud
küsisin idult
oliko siulla vielä jottain
rääkisin kogu aeg oma murdes nii nagu ikka

poisil jooksis juhe kokku ja ta sammus minema
pobises midagi üsna arusaamatut
keegi ütles mulle et
äh ära pane tähele
ta on venelane

mina kõndisin oma taresse
ja kirjutasin seal edasi oma asju
traktoripoissi nägin mitu korda veel
tõstsin alati käe püsti tervituseks
ja tema tervitas vastu

ütlen igaks juhuks ära
et sellel luuletusel pole mingit
sõnumit ega õpetust
ja mõte on ka kaunis nadi

minu kaks soome mina saavad hästi läbi omavahel
ja neile meeldib ka minu eesti
mina

Ahjaa, see, et ma linnakirjanike videoid tehes Keränenile taustaks Nightwishi mängima panin, ei olnudki nii vale valik :)

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Curzio Malaparte valge hirm — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

Rilke, nii noor — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

Ürghirm — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

Isak Dineseni mitu elu — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

Tulpide lõn ja inimeste surm — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

Otto Grant ja tema saladus — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.

Kätlin Kaldmaa “Lydia”

Ma nagu natuke pelgasin seda raamatut kätte võtta — kõik nii kiidavad, mulle on nii mõnigi Kätlin Kaldmaa raamat vägagi meeldinud, aga on olnud ka pettumusi, päris mitu lihtsalt sellelt pinnalt, et liiga õhukesed väljaanded, ma tunnen end altveetuna, et kena küll, aga raamatuks on sellest mu meelest vähe. Mulje “Lydiast” kõlgub seal vahepeal, et jälle täitsa ilusti kirjutatud, minu maitse jaoks liiga lühike. Aga lasteraamatu mõõdu annab välja, niiet see kord ma ei jorise.

Iga (Eesti) lapse lugemislaualt võiks see raamat läbi käia küll, olgu siis täislugemise või pelgalt piltide vaatamisega. Üks põhjus on muidugi teema, sest Lydia Koidula võiks kaanonivabalt lastele tuttavamaks saada, ja teine on ikkagi see, et no Kaldmaa oskab kirjutada. Ja Jaan Rõõmuse piltidest ei ole ma senini vaimustuses olnud, aga selles raamatus on need kuidagi väga mõnusalt tekstile toeks.

Raamat on saanud igast auhindu, alates valikust kauneimate raamatute hulka ja lõpetades Kulka kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse preemiaga.

Jan Kaus “Vaade”

Ma tean, et Jan Kaus ei ole minu veregrupi kirjanik, aga mingi nüri järjekindlusega ma ikka vahel loen teda. Võib-olla seepärast, et isegi kõige negatiivsemate lugemiselamuste puhul olen ma alati pidanud tõdema, et aga lauseid see mees kirjutada oskab.

Läks seegi kord nii nagu enamasti. “Vaade” on mu jaoks laias laastus mõttetu tühi targutamine, aga laused olid ilusad ja huvitavalt kirja pandud. Põhimõtteliselt on raamatuke pikaks venitatud essee vaadetest, maastikest, loodusest, pikitud tsitaatide ja isiklike mälestustega, tõestamaks neid seisukohti, mida autor on endale tõeks mõelnud. Mõne kohaga olin isegi nõus, aga üsna tihti tuli tahtmine autoriga vaidlema hakata, et nojaa, aga sa unustasid selle ja tolle nüansi ära, see ei ole ju päris nii, aga samas, see pole mu jaoks nii oluline teema, et ma viitsiks hakata tõsiselt vaidlema või oma mõtete tõestuseks mingeid allikaid otsima, sest seda pean Kausi tunnustuseks küll ütlema, et ta on üsna palju kirjavara läbi töötanud ning loetu ja kogetu enda jaoks kenasti süsteemi pannud ja loetavaks kirjutanud. Las siis olla nii.

Ilusaid lauseid tahate, siis lugege Kausi.

Liis Saar “Graafilise disaini näpunäiteid. Abiks algajale kujundajale”

Ma vahel kujundan mingeid silte-postreid-kuulutusi. Korralikult ma seda õppinud ei ole, aga paaril lühikursusel olen käinud. Need kursused on nii ja naa olnud, kiidaks siinkohal Tartu Kunstikooli paarikuist kursust ja Kristjan Mändmaa paaripäevast kursust. Et kui teil teema vastu huvi on ja need kaks oma koolitust pakuvad, siis minu meelest tasub minna.

Liis Saare “Graafilise disaini näpunäiteid. Abiks algajale kujundajale” on täitsa asjalik pisike käsiraamat. Ma hoian seda natuke aega veel enda käes, et mõned märkmed teha. Pildil on kenasti kirjas, mis sest raamatust leida võib ja kui nii üldiselt võtta, siis minu kogemuse järgi on põhitõed, ka need, mille vastu ma ise järjepidevalt eksin (no ei ole mul tavaliselt meeles tabelit või alusjoondust teha), kenasti kirja saanud. Raamat, mis ei uputa lugejat infoga üle, vaid annab tõesti algajale esmavajaliku kätte.

Raamatus on viiteid mitmetele veebilehtedele, nii pildipankadele, šrifilehtedele kui kujundusprogrammidele, need on sedalaadi asjad, mida ma vahel siin blogis kokkukorjatuna “vidinate” alla olen liigitanud. Mainin lisaks, et minu põhikujundusprogramm on vabavaraline GIMP, sellest paremat ei ole minu silmad näinud :)

Ahjaa, anagramm. Ega palju polnud, aga olemasolevatest oli mu meelest kõige lahedam “Sir Alias”.

Carolena Nericcio “The Art of Belly Dance”

Et siis … tegu on algtasemel ATSi ehk American Tribal Style Belly Dance ehk tribali ehk hõimukõhutantsu õpikuga. Sissejuhatus, pisut ajaloost, kostüümidest ja muusikast, tosinkond liigutust fotode ja seletustega, eraldi peatükk zillidest ja viimaks näpunäiteid, kuidas liigutustest tants kokku panna. No mäluabiks hea küll, aga ma ei usu, et ilma õpetajata sest raamatust palju kasu oleks, st Carolena Nericcio on sütitav õpetaja videos (ja tõenäoliselt ka elusast peast), aga kirjasõnas läheb midagi olulist kaotsi. Aga jumalate kallal ei viriseta! Ja mõnes mõttes Carolena Nericcio on jumal, tema lõi selle kõhutantsustiili 1970.-tel. Ja noppida sest jutust seda olulist annab muidugi küll, olgu või õpetussõnad, et ega need zillid ise mängima hakka, harjutada tuleb :) 

Tavakõhutantsu omad saavad siit ka ühtteist kõrva taha panna, aga sihtrühm on ikkagi tribalid. (Igaks juhuks veel seletus, et hõimukõhutants on küll alguse saanud kõhutantsust ja neil stiilidel on paljuski sarnast, aga on ka palju erinevat, tribalis on mõjutusi ka Euroopa ja India tantsudest, muusika valik on avaram, keha on kaetum. Kõige olulisem erinevus on, et idee poolest on ATS grupi-improvisatsioon, jah, koreograafiad on vahel ka, vahel lepitakse kokku algus ja lõpp ja keskelt läheb nagu läheb, vahel on puhas impro.)

Ma olen ATSiga tegelenud umbes 8 aastat ja sellest umbes 7 aastat grupis Fakesnake. Ja ma olen nii rahul, et ma leidsin liigutamiseviisi, mis mulle tõeliselt rõõmu pakub! Koroona on kahjuks praegu igasugused peod ja esinemised ära nullinud, aga noh, vast ikka kunagi saab veel lavale kah.

Seni teeme jõudumööda trenni ja meenutame vanu esinemisi… Kes tahab kaasa meenutada või avastada, mida me teeme, siis FBs oleme me https://www.facebook.com/libamaod ja siin on sinutoru loend:

Massimo Centini „Maailma vaimne kultuuripärand: kultuuritraditsioonid ja -nähtused UNESCO esindusnimekirjas”

UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri sisaldab 2021. a alguse seisuga 492 kannet 128 riigist. Siin raamatus on neist kirjeldatud pealt poolesaja. Mõnest on pajatatud pikemalt, mõnest lühemalt, mahutades info koos rikkaliku pildivalikuga 2-8 leheküljele. Valik, mida võtta ja mida jätta, on muidugi väga subjektiivne, aga ma sain nagu autori valikukriteeriumitele pihta, et midagi hästi tuntut, midagi, mis tundus talle sellele piirkonnale väga iseloomulik, ja siis mõned ekstra isiklikud lemmikud. Me ise tegime näitust tehes umbes samamoodi, kuigi meil oli piiranguks ka see, et mille kohta meie raamatukogus lisamaterjali on. Tekst on ladus ja kokkuvõtlik, kes on nähtusega rohkem kursis, sellele vast liiga pinnapealne ja napp, aga kelle jaoks on see esimene kokkupuude mõne kultuuritavandiga, nende jaoks on see piisavalt ülevaatlik ja huvi korral saab ju alati edasi uurida. Pildid on ilusad, suured, kvaliteetsed ja värviküllased. Et kes raamatut lugeda ei viitsi, see võiks vähemalt pilte sirvida :) Väga tore, et selline raamat ilmus! (Tilk tõrva meepotis: sisukorrast on kogemata miskit välja jäänud.)

Pildil üks näide autori kodumaalt: Opera dei Pupi ehk Sitsiilia nukuteater.

Raamatust on kirjutanud Tiina Liinak oma blogis ja Rita Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis.

Karl Hein “Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses”

heinajaloolisedSelle raamatu pistis mulle pihku kolleeg Yaroslava Shepel sõnadega: “Vaata, kui hea raamat!” Ja tõesti, Karl Heina Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses” on ideaalne populaarteaduslik raamat – st. ohtralt huvitavaid fakte on edastatud paraja tihedusega ladusas jutustamislaadis, lisaks illustratsioonid, tsitaadid, väljatõsted ja registrid.

Raamat jaguneb kuueteistkümne peatüki vahel, igaühes püütakse selgust tuua, mis on romaanides tõeline ja mis väljamõeldis tutvustades samal ajal kirjandust ja ajalugu. Põhjalikuma vaatluse all on üle paarikümne raamatu, nii ajaloolisi romaane kui romaanivormis mälestusi, sekka mõned näidendid ja novellid, ning ligi poolsada ajaloolist isikut alates Lembitust ja lõpetades Eerik Heinega.

Saatesõnas on raamatut soovitatud ka kirjandusõpetajatele, lootusetu optimistina usun, et kirjandusõpetajatel on kogu see teadmine juba olemas, aga nüüd on neil raamat, mida soovitada kirjandushuvilisele õpilasele ajaloo paremaks mõistmiseks ja /või kasutada ajaloohuvilise õpilase ilukirjanduse juurde juhatamiseks. Aga loomulikult ei peaks lugejate ringkond ainult kooliõpilastega piirnema, ühtteist põnevat uut teadmist või vana kinnitust peaks olema leida igaühel.

Loe ka Helen Kena arvamust.

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Kõlavööd ja -paelad

collage1Enne kõladega (umbes 5×5 cm ruudukujulised puust plaadid, mille igas nurgas on auk, hädapärast võib kõlad ka papist teha) kolistama hakkamist oleks vaja läbi mõelda, et mida ja mille jaoks tegema hakatakse, kui pikka (ülesloomisel arvestada, et umbes 25 % lõimelõngast läheb kaotsi), mis materjalist (kui villane, siis võimalikult tiheda keeruga), millised värvid ja milline muster ja viimasest tulenevalt ka kui mitu kõla vaja läheb (juba nelja kõla ja paari värviga on võimalik päris mitmeid mustreid kududa).

Kirjandust kõlavööde kohta pole just palju, algusotsaks sobivad artiklid käsitööajakirjades: Julia Christie Amor “Kõlade kütkes” (Käsitöö 2011, sügis, lk. 52-53 : ill.), “Kõlavöö” (Käsitöö album 1984, nr. 19, lk. 11-12 : ill.) ja “Kõlavöö ” (Käsitöö album 1987,nr. 22, lk. 124-125 : ill.).  Raamatud, mida meie raamatukogus pole, aga mida kõlahuviline võiks kusagilt mujalt püüda silmata, on Reet Truuväärdi ja Kaie Kesküla “Muistne käsitöö : õpik-käsiraamat kutsekoolidele” (Tallinn: Innove, 2013) ja Ülle Paltseri “Seto lavvaguvüü’ = Seto kõlavööd” (Tartu: Seto Käsitüü Kogo, 2011). Eva-Liisa Kriis on mõned aastad tagasi ilmutanud õppe-DVD “Vöö kudumise õpetus”.collage2

Oma kudumiskogemusi on netis jaganud  Merilin Lõiv,  Kadri Nurmoja,  HandiCratt. Üks väga hea lehekülg on Yrmegardi töötuba ja kui huvi juba tõsisem, siis tasub külastada Isetegijate lehekülge. Taustalugemiseks soovitaks Ülle Pressi artiklisarja “Vööd ja paelad”, Kärt Summataveti artiklit “Ornamendi kaitseks” ja muidugi Eevi Astla põhjalikku raamatut “Eesti vööd” (Tartu: Ilmamaa, 1998). Viimases on pea veerandsada lehekülge pühendatud kõlavöödele ja mõningase kogemusega on piltide järgi üsna hõlpus mustreid kokku panna ja vöid järgi teha.

Mu käest on uuritud, et mille jaoks vanasti kõlavöid kasutati. Ikka vööle vöö, aga kõladega tehti ka pastlapaelad, seeliku- ja sõbaäärised ning hobuseohjad. Kõlavööd olid levinud kogu Euroopas, aga ka Egiptuses ja n Lõuna-Ameerikas õmmeldi vöid kokku pontšodeks.

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Kari Hotakainen “Tundmatu Kimi Räikkönen”

Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle, ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid (näiteid: Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev,” või siis ajakirjanik: “Soome rallil oli väga palju sinimustvalgeid lippe, kas sa jõudsid neid näha?” Märtin: “Jah, lugesin kokku 2047*, edasi läks lugemine sassi.” (* ma ei mäleta, mis numbri ta täpselt ütles, aga midagi sinnakanti see number oli) ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; päevakangelane Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.”). 

Niiet kui raamat käeulatusse sattus, siis ma mõtlesin, et võiks ikka lugeda, seda enam, et autor Kari Hotakainen on täitsa arvestatav kirjanik ja intervjuusid tegi ta nii Kimi kui Kimi lähedastega. Nojah, midagi eriti uut ja huvitavat ma siit teada ei saanud, pigem meeldetuletust, et Kimil oli kardinädalavahetustega pikitud lapsepõlv, et kogu pere oli mingit pidi motospordihullud, et Kimi teadmised automehhaanikast ja osavad käed on Vormeli seltskonnas legendaarsed, et motospordis ei sõltu tulemus ainult juhist, vaid ka masinast, et Kimi on erakordselt kaua Vormelis vastu pidanud, kuigi õnne on tal vähe olnud (see 2007. a maailmameistri tiitel on ilus erand), et Kimi ei salli Vormeliga kaasaskäivat meediakohustust, et noores põlves võis pidutsemise käigus alkoholikoguseid mõõta ämbrites ja nüüdseks on tegu maha rahunenud vaikse pereisaga jne. Uudis oli minu jaoks, et tal on oma mototiim. Noja pildikesi pereelust, aga need ei erine kuigi palju teistest väikeste lastega perede elust. 

Kirjutamise stiil mulle muljet ei avaldanud. Kimi fännidele soovitan kindlasti, aga kes autospordist lugu ei pea, neile tõenäoliselt ei ole see ka kuigi huvitav raamat. Mul ei ole kahju ajast, mis ma ise selle lugemisele kulutasin, aga oleks ma teadnud, mis stiilis see raamat on, oleks vist lugemata jätnud. Aga teisest küljest, kui ma ei oleks lugenud, poleks ma paaril viimasel õhtul juutuubist Vormeli videosid vaadanud ja enda vormelialaseid teadmisi natuke värskendanud. Ma loodan, et Kimi on veel paar aastat Vormelis, kümne küünega ta sellest kinni ei hoia, aga üldjuhul tunneb ta sõidust rõõmu, olgu selle ümbritseva meluga kuidas on. Ja mul on ikka soomlase edu üle Vormelis hea meel :) Järgmine mees, kel silma peal hoida, on Valtteri Bottas, kuigi ka Kimi võib veel üllatada.