Kari Hotakainen “Tundmatu Kimi Räikkönen”

Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle, ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid (näiteid: Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev,” või siis ajakirjanik: “Soome rallil oli väga palju sinimustvalgeid lippe, kas sa jõudsid neid näha?” Märtin: “Jah, lugesin kokku 2047*, edasi läks lugemine sassi.” (* ma ei mäleta, mis numbri ta täpselt ütles, aga midagi sinnakanti see number oli) ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; päevakangelane Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.”). 

Niiet kui raamat käeulatusse sattus, siis ma mõtlesin, et võiks ikka lugeda, seda enam, et autor Kari Hotakainen on täitsa arvestatav kirjanik ja intervjuusid tegi ta nii Kimi kui Kimi lähedastega. Nojah, midagi eriti uut ja huvitavat ma siit teada ei saanud, pigem meeldetuletust, et Kimil oli kardinädalavahetustega pikitud lapsepõlv, et kogu pere oli mingit pidi motospordihullud, et Kimi teadmised automehhaanikast ja osavad käed on Vormeli seltskonnas legendaarsed, et motospordis ei sõltu tulemus ainult juhist, vaid ka masinast, et Kimi on erakordselt kaua Vormelis vastu pidanud, kuigi õnne on tal vähe olnud (see 2007. a maailmameistri tiitel on ilus erand), et Kimi ei salli Vormeliga kaasaskäivat meediakohustust, et noores põlves võis pidutsemise käigus alkoholikoguseid mõõta ämbrites ja nüüdseks on tegu maha rahunenud vaikse pereisaga jne. Uudis oli minu jaoks, et tal on oma mototiim. Noja pildikesi pereelust, aga need ei erine kuigi palju teistest väikeste lastega perede elust. 

Kirjutamise stiil mulle muljet ei avaldanud. Kimi fännidele soovitan kindlasti, aga kes autospordist lugu ei pea, neile tõenäoliselt ei ole see ka kuigi huvitav raamat. Mul ei ole kahju ajast, mis ma ise selle lugemisele kulutasin, aga oleks ma teadnud, mis stiilis see raamat on, oleks vist lugemata jätnud. Aga teisest küljest, kui ma ei oleks lugenud, poleks ma paaril viimasel õhtul juutuubist Vormeli videosid vaadanud ja enda vormelialaseid teadmisi natuke värskendanud. Ma loodan, et Kimi on veel paar aastat Vormelis, kümne küünega ta sellest kinni ei hoia, aga üldjuhul tunneb ta sõidust rõõmu, olgu selle ümbritseva meluga kuidas on. Ja mul on ikka soomlase edu üle Vormelis hea meel :) Järgmine mees, kel silma peal hoida, on Valtteri Bottas, kuigi ka Kimi võib veel üllatada.

Donald P. Ryan “24 tundi Vana-Egiptuses”

Mulle meeldib selle raamatu idee (24 peatükki on 24 tundi ja 24 inimest) ja autori teadmistepagas. Teatud sõnaseadmisoskus autoril ju on, aga paraku jääb stiil valdavalt minu jaoks natuke tuimaks ja ebahuvitavaks, natuke särtsakamat ilukirjanduslikku poolt oleks tahtnud näha. Uudishimu-lugemisena kõlbab küll ja ühtteist uut on ikka võimalik teada saada ja kui nüüd erinevaid ameteid läbi võtta, siis tellisetegija peatükk oli vist kõige paremini kirjutatud.

Peatükid:

Ämmaemand aitab lapse ilmale 
Valitseja lebab ärkvel 
Palsameerija teeb ületunde
Vana sõdur näeb und lahingust 
Amon-Re preester äratatakse 
Põlluharija alustab tööpäeva 
Koduperenaine küpsetab leiba 
Töödejuhataja külastab kivimurdu 
Kalur ehitab lootsikut 
Pottsepp vormib savi 
Kirjutaja õpilane ootab peksu 
Hathori preestrinna jääb purju 
Vesiir kuulab ettekandeid 
Lehvikukandja vaatab pealt 
Kuninglik kaasa esitab oma nõudmised 
Elukutseline leinaja halab jälle 
Arhitekt kontrollib kuninglikku hauda 
Puusepp valmistab kirstu 
Tellisetegija ahastab 
Majaemand valmistub peoks 
Juveliir töötleb kulda 
Tantsijanna lahutab meelt 
Arst abistab kannatanut 
Algaja hauaröövel ilmutab vastumeelsust 

***

Enda näo mökerdamise komme pidas inimkonna ajaloos hämmastavalt kaua vastu. Moesuunad, mida ja kui palju peeti sobivaks rõhutada, ajastuti muutusid, kuid silmade ümbrusesse midagi tumedamat, põsele või huultele puna ning näonahka ühtlasemaks tahta on olnud üsna universaalne, nagu tõestab seegi leid — üsna tagasihoidlik, aga hämmastavalt hästi säilinud näovärvikomplekt  21. sajandi algupoolelet. Eripäraseks võrreldes varasemate leidudega võib pidada mõnede värvainete sädelust, kuid seda sädelust on siiski oluliselt vähem, kui oli kombeks 23. sajandil. Värvide keemilise koostise ja võimalike mürkainete sisalduse uurimine on veel ees, kuid kuna ajaloost on juba tuttavad elavhõbedat ja arseeni sisaldavad kreemid, siis mürkide leidumus väga üllatav ei oleks.

Carol Schaeffer “Vanaemade nõuanded maailmale”

13 vanaema. Tiibetist, Gabonist, Brasiiliast, Nepaalist, Mehhikost ja USAst, enamik indiaanipäritolu, enamik teadma- või ravitsejanaised. Alustuseks on vanaemade lühielulood ja raamatu teises pooles kokkupõimitud õpetussõnad.

Öko-müto-feministlik teos. Ökoloogiline pool on arusaadav. Igast reostust on liiga palju saanud ja inimkonnal oleks aeg end kokku võtta ja looduskaitseks midagi mõjuvat ka ette võtta. Kui seda piisavalt palju, piisavalt mitmehäälselt ja piisavalt valju häälega rääkida, ehk hakkab midagi ses suunas ka liikuma. Mütoloogine pool on idealistlikult sünkreatismne, et Emake Maa ja Neitsi Maarja ja Valge Piison ja tulnukad ja budism ja esivanemate vaimud rõõmsasti käsikäes. Eee, minusugusele paduateistile küllalt eemalepeletav kompott, aga küllap on neidki inimesi, kellele selline maailmavaade sobib. Feministlik — kuna raamatu jutustajad on naised, kes rõhutavad, et naiste häält peaks igasuguste otsuste juures rohkem kuulda olema, mis iseenesest on mu meelest ju täitsa õige point. Soovitustega oma sisemine naiselikkus üles leida on mu meelest veidi üle pakutud, aga soovitus vahel enda sisse sügavamalt vaadata ja leida oma tee ja väärtused on ju sooüleselt asjakohane soovitus. Üllatav oli minu jaoks ravimtaimedega seonduv, mu meelest Eesti tavameditsiin küll tunnustab ravimtaimi (või on mulle lihtsalt sellised perearstid sattunud).

Ma hakkasin seda raamatut lugema peale indiaaniraamatute näitust. Otsisin netist nimekirju “tuntuimad/tähtsaimad indiaanipäritolu kirjanikud” ja hakkasin siis nendes nimekirjades olevaid nimesid Estrisse toksima, et kas Tartus neilt midagi on. Üks huvitav nimi oli Winona LaDuke, kes on oma ilukirjanduslike teoste eest päris mitmeid preemiaid pälvinud, kuid kes viimasel ajal tegutseb rohkem poliitikuna. Tema sulest on selle raamatu eessõna. Eessõna on liiga teadust ja traditsioone vastandav, aga, arvestades Ameerika ajalugu, inimlikult mõistetav.

Ma ei teagi, kellele seda raamatut soovitada…

Linda Hogan “Elu ase”

Valdur Mikita meets Carlos Castaneda meets Fred Jüssi meets suvaline keskmine ameerika autor. Castanedalt on teatud unenäolisus ja müstilisus, Jüssilt õpetussõnad, et loodust peab kuulama ja austama, suvaliselt ameerika autorilt on minakeskne, aga suht emotsiooonivaba, tegudele ja näidetele rõhuv stiil ning Mikitalt vabad seosed ja tõlgendused.

Raamatu põhiidee on ilus, aga teostus jäi minu jaoks lugemiselamuseks natuke nõrgaks, eelkõige vast nende mina-näidete ülirohkuse tõttu, üldistust ja ajalugu (ja võib-olla isegi müstikat) oleks aga juurde tahtnud … ühesõnaga, mingi tasakaal oli minu jaoks paigast ära.

Kes looduskaitse-teemade vastu huvi tunneb, neile soovitan küll, üsna omapärane lähenemine ja tõenäoliselt kaasa- ja edasimõtlemist pakkuv teos.

Autori kohta lisainfot otsides tekkis mus uudishimu, et huvitav, mis tüüpi on tema ilukirjanduslik looming, sest seda on Linda Hogan ka kirjutanud, nii luulet kui proosat.

Susan L. Westbrook “Jooga töötuba viie tiibetlasega”

Tõin selle raamatu koju, sest mus elab veel naiivne lootus, et ehk kunagi ma hakkan kodus joogaga tegelema :) Tegelikult minu suhe joogaga ei ole lihtne ja pilvitu. Mul ei olnud kunagi eriti huvi, aga kui ma tantsutunni lõpus venitamise ja lõdvestumise eesmärgil tehtavate joogalaadsete harjutuste peale täiesti krampi läksin, siis ei osanud mu tantsuõpetaja minuga midagi peale hakata. No ma siis proovisin ja käisin kümmnekonnas joogatunnis. Ja tegelt läks hästi, st sattus mu jaoks väga sobiv joogaõpetaja, sedasorti, kes teooriast väga ei jahunud ja pigem käsitles joogat kui “rootsi vanainimeste võimlemist pisukese idaeksootilise tätšiga” või kuidas see väljend nüüd oligi. Igatahes hirmud said maha ja pisukene huvi tärkas ka.

See raamat on täiesti mitte-minu, sest siin on viie harjutuse kirjelduseld ja ohtralt jahu: näpuotsaga teooriat (n hingamistehnikat ja tšakraid) ja pikalt-pikalt autori enda kogemusi ja eneseleide ning siis soovitusi, millele ja kuidas harjutusi tehes mõelda. Nooh, ei kõlanud usutavalt, ei need elukogemused (mis võisid küll toimuda, aga rõhud olid kuidagi valed) ega mõtlemissoovitused (läksid minu isikliku maailmatunnetusega liiga uhhuuks kätte ära). Ja tema keeletõlgenduslikud lõigud kõlasid minu jaoks kohati stiilis: “Oo, Egiptus on vanade eestlaste maa, Niilus on ju sõnasõnalt “nii ilus”!” Aga soovitus võtta endale aega ja harjutusi tehes keskenduda, on iseenesest täitsa kena. Mine tea, äkki ma kunagi leian oma päevaplaanis ka selle aja.

Kes raamatu vastu huvi tunneb, siis raamatukogust võiks ehk võtta, endale soetamist ei soovitaks, mu meelest on see ühekordseks lugemiseks, seda enam, et harjutused ise on kaanel ka näha, niiet piisab sest kaanepildist meeldetuletuseks kah.

Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting”

Seda raamatut võib kirjeldada kui Charles Dickens “The Complete Novels in One Sitting” (sissejuhatus ja adaptsioonid Joelle Herr, Running Press, 248 lk) või Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting” (Running Press, 248 lk), õigem oleks vist see teine variant. Igatahes, Tiina arvestuses läheb see raamat väljakutseväliseks, aga ma olen põikse pea ja kange kaelaga ja loen enda jaoks punkti täidetuks, sest selle raamatu peale mõtlesin ma kohe, kui Dickens välja kuulutati. Raamat on pärit mu ema miniraamatute kollektsioonist ja formaat on umbes sõrmekõrgune ja umbes sõrmelaiune. Tekst on täitsa loetavas suuruses, seega palju just ühele leheküljele ei mahu, aga kahepoolesaja lehekülje peale tuleb infot küll. Iga Dickensi teose kohta on siin illustratsioon, avalause(d), tegelaste nimekiri ja teose lühikokkuvõte või katkend raamatust. Mul on tunne, et katkend on võetud siis, kui raamat ise ei ole Herrile suurt muljet avaldanud. Lühikokkuvõtted on mu meelest hästi tehtud, annavad edasi nii tegevust kui meeleolu ning on abiks nii loetu meeldetuletamisel kui tundmatust teosest mingigi ülevaate saamisel. Täitsa tore raamatuke.

“Wõitlused Jalu jõe ääres”

Seda et… Ega mul suurt ajalooraamatuhinat teema väljakuulutamise peale ei tulnud, aga hakkasin kataloogist sobivat raamatut otsima ja siis Ester tõi ette, et seda teost saaks kohe wõrgust lugeda. Oma ilmumisajal — NB! 1904. a — oli see kaasaeg, nüüd juba ammune ajalugu. Jutt käib siis Vene-Jaapani sõjast, Jalu jõe lahingust ja Port Arturi saatusest. Kogu see jutt on suht veidras stiilis, et ühelt poolt nagu korralikult patriootlik, et meie vaprad vene soldatid, mist tost, et lahingu kaotasid, ikka on vaprad, teiselt poolt on kasutatud väga paljusid erinevaid allikaid, nii Venemaa suuremaid ajalehti kui mitmeid saksa ja inglise ajalehti, ja püütud võimalikult objektiivne pilt kokku saada. Minu jaoks oli palju tüütut lahingukirjeldust, aga kui võtta, et see oli ajakirjandus, sündmused toimusid 18.-21. aprillini ja raamatuke, illustreeritud veel pealegi (ja minu jaoks üllatavalt on jaapanlaste pilte rohkem), oli väljas juba 5. mail, siis see oli omaette tugev saavutus. Pean tunnistama oma kesist ajaloohuvi, et enamjagu nimesid olid täitsa võõrad, ainult kindral Kuropatkin tuli tuttav ette, tõenäolisest jutustas temast Põldsepp mingil kontserdil kurbliku 20. saj. algusest pärit sõdurilaulu saateks.

 

“New Zealand Comics and Graphic Novels”

2012. aastal kokku pandud kogumik tutvustamaks Uus-Meremaa koomiksikunstnikke.

Algatuseks on Tim Bollingeri ülevaade koomiksi ajaloost Uus-Meremaal. Kui lühidalt kokku võtta, siis arenes kõik tasapisi ja tavapäraselt kuni 1950. aastateni, kui võimule sattusid tüübid, kes arvasid, et koomiksid on päh ja keerasid kraanid kinni. Edasi tuli paar aastakümmet suht vaikust, 70.-aastatest oli peamiselt kõrgkoolide juures tegutsevad isekirjastuslikud kogumikud ning alates 90.-aastatest on Uus-Meremaa koomiksimaailm suure hooga edasi arenenud.

Kogumik tutvustab 69 autorit ja toob näiteid 88 koomiksist. Pilt on igatahes mõnusalt kirju, olgu siis autorite päritolu poolest või erinevate stiilide ja žanrite kasutuse poolest. Uus-Meremaa koomiksihuviline saab kohaliku kraamiga ikka päris pikalt läbi ja igav ei tohiks hakata. Autorite tutvustused on sellised kõikuvad, aga koomiksite annotatsioonid tunduvad küll väga hästi kirja pandud olevat, sellised ausad ja meeleolukad. Ma ei teagi, kas see on kogumiku kokkupanijate teene või ongi sealmaal head raamatututvustused. Mu jaoks olid pea pooled tutvustused sellised, et kui neid koomikseid lihtsamalt kuidagi kätte saaks, siis täitsa oleks huvi lugeda.

Raamat on allalaetav http://hicksvillepress.com/wp-content/uploads/2012/09/NZComics-highres-DL-revised.pdf ja koht, kus lisainfot veel võiks otsida on http://hicksvillepress.com/nzcomics/?fbclid=IwAR1m5T3_tGBWSISlM3jv14RZwWeDTZnVgMpnTJOX5YCGqD2m6l4qKDdjZaw

 

Trace Moroney sari “Minu tunded” ja Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”

Ma olin täis veendumust, et ma tahan lugeda midagi Uus-Meremaast ja/või Uus-Meremaalt. Esiteks on see selline kaugem ja eksootilisem kant, teiseks on mulle need mitteingise ja mitteameerika — päritolumaa siis Kanada, Austraalia, Šoti, Iiri, Nigeeria, India jne — ingliskeelsed autorid ikka kuidagi põnevad ja kuidagi kodusemad ja inimlikumad tundunud ning kolmandaks tahtsin ma veel kord meelde tuletada Witi Ihimaera suurepärast raamatut “Vaalaratsanik”, mis mu meelest hoolimata ühest lapseeas peategelasest ei ole mitte lasteraamat, aga on üli-väga-mega-jne hea lugemine, mida kõigile kangesti soovitada tahaks, eesti keeles Mathura tundlikus ja ilusas tõlkes pealekauba.

Esmapilgul oli valikut väga nadilt, ainult Trace Moroney “Uneaeg”, aga siis ma leidsin, et Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sari, sari “Minu tunded”. See sari on mõeldud üsna nubludele — eelkool või siis esimese klassi juntsud — ja kõneleb pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas positiivseid tundeid jagada ja negatiivseid maandada. Lühidalt, selgelt, lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja übernunnud illustratsioonid (piltide autor on ka Trace Moroney). Tekst on küll kirjatähtedes, aga küllalt suure ja mugava šritiga ning leheküljed on tavapärasest paremast ja vastupidavamast paberist, et peavad ikka päris mitu lappamist vastu. Ma arvan, et kaasaegsele lapsele võiks neist raamatuist olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus” (Koolibri, 18 lk), “Headus” (Koolibri, 18 lk), “Hirm” (Koolibri, 20 lk), “Kadedus” (Koolibri, 18 lk), “Kurbus” (Koolibri, 20 lk), “Pettumus” (Koolibri, 20 lk), “Rõõm” (Koolibri, 20 lk), “Viha” (Koolibri, 20 lk), “Ärevus” (Koolibri, 20 lk), “Üksildus” (Koolibri, 18 lk), sarja tõlkijad on olnud üsna vaheldumisi Mari-Ly Tiitsmaa ja Kadri Haljamaa. Kõige rõõmsam raamat oli muidugi “Rõõm”, aga vulkaaniteemaga läks kõige paremini kokku “Viha” :)

Carolena Nericcio-Bohlman, Kristine L. Adams “Amercan Tribal Style Classic vol. 1”

Et esiteks, jee! selline raamat on olemas! Asjalik ja abiks algtaseme (level 1) tantsuõpik. Võib-olla mitte päris iseseisvaks õppimiseks, aga mälutoena väga hea. Teisalt, see ilmus juba 2014. aastal ja vol kahest ei ole kippu ega kõppu :(