“Läti netikommide assortii 2012-2023 : 1118 suhteliselt vaimukat netikommentaari eestlastest ja 8 tarka kirjutist, mis aitavad mõista lõunanaabrit”

See küll ei ole raamat, mida ma siia punkti alla oodanud oleks. Aga näppu see mulle jäi ja kuna ma olen ka sedasorti eestlane, kes tahab teada, et mida see elevant meist mõtleb, sedakorda siis, et mida see lätlane siis meist mõtleb.

Tuli meelde see jutt, et Eestis on muidu kõik parem, aga Lätil on parem naaber. Kuigi minu meelest on meil see parem naaber, sest naabrina on Läti mu meelest täitsa tore. 

Muiata sai. Paaris kohas imestada ka. Ja ikka oli huvitav teada saada, mis külgi lätlased meie juures tähele panevad ja kuidas meie naabrisuhteid hindavad. Siin raamatus kumab välja pisuke kadedus, et majanduslikult on Eestil pisut paremini läinud ja korruptsiooni on vähem ja minu jaoks üllatavalt kordus fraas, et antagu Ruhnu tagasi.

Mõned näited:

Kui järvele tekivad Läti kalamehed, siis tähendab, et jää tuleb varsti või oli hiljuti.

Tänak võitis WRC meistritiitli. Ei tea kas naerda või nutta, kui madalale on langenud WRC, et kõige esimeseks tuleb eestlane.

Mathieu Burniat “Underworld”

Selle koomiksi lugemiseks sain ma inspiratsiooni Kaja Kleimanni näituselt “Metamorfoosid. Antiigi allikas ei ammendu“, mis on Tartu Linnaraamatukogus 27. aprillini veel vaadatav. Koomiksi tutvustuses on kirjas, et 16-aastane tüdruk läheb allilma Hadese käest oma parimat sõpra elule tagasi küsima.

Koomiks ise oli täis üllatusi. Päris algus on sisututvustuse järgi — tüdruk jõuab allilma. Ja siis äkki korraldab Hades allilma Näljamängud. Tüdruk lööb kampa samavana poisiga ja igatahes esimeses katsumuses on nad nende 50 hulgas, kes läbi saavad (alustajaid oli 300). Näljamängude käigus muutub koomiks aimeraamatuks — mis on muld, millest see koosneb, kui palju on maa all elu (taimedest-seentest putukate-bakteriteni), kuidas muld muutub. Natuke “Maari suve” või “Avatud pähklipuu” või isegi “Haki ordu” kanti, et teadmised antakse seiklusliku ilukirjanduse vormis edasi. See seikluslikkus on natuke karmim kui vastavatel Eesti analoogidel, aga põhimõte tundub sama olevat. Ja lõpp … No sellist lõppu ma küll ei oodanud :)

Täiesti teistsugune lugemiselamus kui ma oodanuks. Aga mitte halb. Päriselt hea vist ka mitte, aga keskmisest tsiba parem küll. Kui seda raamatut Kreeka mütoloogia ümbermängimise pärast hakata lugema, siis võib veidi pettuda, kuigi Kerberose eest tulevad lisannupunktid, aga kui võtta seda koomiksikujul teadmiste edasiandjana, siis on üsna okei — on nii infopakette kui ilukirjanduslikke käike.

Ülle Toming “Karaktertants algajaile”

Tegelt see raamat ei ole mulle. See on karaktertantsu õppijale ja õpetajale. Ma lasin end pisut eksitada sõnast “karaktertants”, sest ma teadsin, et see on rahvusliku värvinguga lavatants, aga ma olin kahe silma vahele jätnud tõsiasja, et see on klassikalise balleti tehnikal põhinev rahvusliku värvinguga lavatants :) Egas midagi, ehk on huvitav ka nii. Tegelt … ei olnud. Sest suures osas sisaldas see raamat spetsiifiliste harjutuste kirjeldusi ja seda prantsuskeelset balletiterminoloogiat oli minu jaoks kokku liiga palju. Põhjalikumalt oli juttu ungari, poola, itaalia tantsust, aga hispaania ja idamaade tantsudeni selles raamatus ei jõutudki. Kuigi — mõned tuttavad näpunäited siiski tulid ette ka — hoia küünarnukk väljapoolses asendis, painutus abaluu alt (mitte taljest), õlgade liigutamise puhul kasuta neid abaluu kandis olevaid lihaseid, hoia õlad ja puusad valdavalt otse (keha ei lähe kätele-jalgadele järele), liikumine on tasapinnaline — ju need on siis rahvaste tantsudes suht universaalsed. Kuigi iseloom ja üldine väljendusviis ning detailid on vägagi erinevad. Üks näpunäide, millelele ma ei olegi kuigi palju mõelnud ja mis kulub vist marjaks ära — jälgi, kuidas liigub pea (kuigi ATSis on pead märguanneteks vaja ja üldjoontes peab see olema suht otse, et teisi segadusse ei ajaks, aga no soolo puhul saab rohkem mängida), ja plaani ette, kuhu võiks liikuda pilk.

Raamat on ilmunud 1998. a ja kahjuks paistab see välja, et vaesel ajal ilmunud. Vormistamisvigade ja kohutavalt halva kvaliteediga piltidega. A nu, hea, et sellinegi on. Sest ma miskipärast arvan, et sihtgrupile võib sest raamatukesest täitsa abi olla. Ja sutsuke oli ju mulle ka :)

Tore Skeie “Huntide aeg”

Tore Skeie “Huntide aeg : viikingid, anglosaksid ja võitlus Põhjamere impeeriumi pärast” on suhteliselt omapärase vormiga ajalooteos.

Ühtpidi on see erapooletu, kuiv, asjalik, aga kasutab pigem jutustavat teksti, on suht emotsoonitu, aga kohati ootamatult hinnanguline, võtab aluseks ajalookroonikad, aga ka suulise pärimuse — saagad ja skaldipoeemid — ning paneb nende ühisel põhjal kokku kronoloogia, on üldiselt järeldustes ettevaatlik ja möönab, et mingite asjade kohta lihtsalt ei ole infot, aga pakub vahel ka omapoolseid tõlgendusi.

Alguspeatükk on aastast 1241 ja Snorri Sturlusonist, austusavaldusena mehele, tänu kellele on nii paljud saagad ja poeemid meieni jõudnud.

Edasi keskendub raamat põhiliselt kahele mehele: Knud Suurele ja pühale Olavile. Raamatu põhitegevus algab küll paarkümmend aastat enne kummagi mehe sündi, aga omamoodi on see pikk eellugu vajalik, et aru saada, kuidas tekkisid ajaloolised võimalused nende meeste tõusuks. Suures osas on see järjest lahingute ja rüüsteretkede üleslugemine ning nimede loetelu on pikk, aga vahele satub ka diplomaatiat ja üldise elukorralduse selgitusi.

Kui ma enne mainisin, et autor on erapooletu, siis selles mõttes ongi, et ta püüab välja tuua ajalooliste tegelaste head ja vead, aga kui jutt juba päris peategelasteni jõuab, siis mingitpidi paistab välja, et autor on Knutist üsna palju paremal arvamisel kui Olavist ja lemmiktegelane paistab tal hoopis olevat Olavi skald Sigvat.

Eks ma olin millestki midagi varem kuulnud ka, aga valdavalt jooksis uut infot kamaluga. Muuhulgas sain ma killukese selgitusse, miks Põhjala kuningad end ristida lasid — kristlastest valitsejad ei lugenud paganatega sõlmitud lepinguid siduvaks, aga aegajalt oli sääraseid lepinguid, olgu piiriküsimuste lahendamisel või kaubvahetuse reeglite kinnitamisel või ka andamite vastuvõtmisel, vaja. No ja see “ainujumalast antud võim” meelitas ka. Ja muidu ka jäi mulje, et kogu Põhjala elukorraldus oli kohutavalt pragmaatiline. Lojaalsus on tore asi, aga lõpuks on sõjamehed ikka selle kuninga lipu all, kes neile rohkem hõbedat maksab või paremaid maid ja tiitleid lubab…

Ühe ajalooperioodi (975-1035) piirkonnas Inglismaa-Põhjala (lisaks jupikesed Mandri-Euroopast) tegi see Tore Skeie raamat selgemaks küll ja ma tunnustan ta tahtmist kroonikad-saagad-poeemid ja hunnikute kaupa nende tõlgendusi läbi tuhnida ja infokildudest voolav jutustustus kokku panna, aga pärispäriselt mulle see raamat siiski ei istunud. Miskit jäi puudu, aga ma ei oskagi öelda, mis just.

Barbara Klein, Jutta Schuhn, Michael Sauer, Sylvia Winnewisser “Joogaga õnnelikuks ja heasse vormi. Põhiteadmised ja 40 aasanat”

See on kõige mõistlikum jooga-raamat, mis mu silme alla on sattunud. Alguseks pea poolsada lehekülge sissejuhatust, praktilises informeerivas stiilis, siis pea pooltseistsada lehekülge asenditele. Asendite puhul on välja toodud asendi nimi, üksikasjalik samm-sammult kirjeldus, kuidas seda teha, tähendus, mõju, korduste soovitused ja võimalike vastunäidustuste loetelu. Lisaks fotod. Oma rahuliku, asjaliku ja sõnu suht kokkuhoidva stiiliga sobis see raamat mulle päris hästi. Innustust sain, kas ka piisavalt, eks see ole näha, aga praegu ma veel loodan.

AI-l lasin ma küll rea romantilisemaid joogapilte teha, aga see on siis see teine pool, mis innustada võiks :)

Thea Karin “Minu Tuneesia”

Hoole ja armastusega, ladusalt ja soojalt, mõistavalt ja austavalt, aga kitsaskohti mittekinnimätsivalt. Enamaltjaolt Lõuna-Tuneesiast, aga jõutakse ka põhja poole.

Tuneesiast saab üksjagu uut teada, läbi raamatu jooksvad portreed kohalikest annavad isiklikuma seose. Lõpus on mõned konkreetsed soovitused reisisellidele ja vahele on retsepte Tuneesia köögist.

Kõrb, kaamelid, datlid, inimesed ja ajalugu.

Oh sina, Sahara — magus kinnisidee.
Sinu juurde juhatab alati kirg.
See on Marazaigi hõim, mis on osa sinust.
See on armastus,  mida kannavad kaamelid,
ja see on piirideta.

Abdellatif

Ülle Toming “Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki”

Ma arvan, et see raamat on päris hea täiendus eesti tantsuajaloo avastamisel. Nimesid jooksis läbi palju, osad olid tuttavad teatriajaloost ja mõnda varieteenime olin ma nagu varem kuulnud, aga päris palju oli ka minu jaoks täitsa uusi nimesid. Miskipärast oli huvitavam just see ennesõjaaegse perioodi lahtikirjutamine, nõukaaeg läks natuke arvete klaarimiseks (kuigi tundus, et mitte meelega, sest autor tõesti püüdis kiitvaid sõnu leida pea iga esineja ja lavastaja kohta) ja jäi häbenematult Tallinna-keskseks. See selleks, minu jaoks parim osa raamatust oli vast arutlus lavatantsu olemuse ja meelelahutustantsu rolli üle. Varietee olemusele ma päriselt pihta ei saanud, aga mingi aimu ikka. Eelkõige vast meeldetuletust, et varietees olid nii energilised, koomilised, flirtivad kui ka lüürilisemad etteasted, et oli neid, kellele varietee oli lisateenistus, ja neid, kellel see ainus tegevusala, et oli nii läbiva süžeega kavu kui üksiknumbritest kokkupanduid, et vahel oli nii tegijatel kui publikul pingeid varietee paigutusega skaalal kunst-meelelahutus-haltuura, aga üldiselt tegid tegijad oma asja pühendumise ja rõõmuga. Tasus lugemist küll. Pilte on palju. Huvitav küljendus. Ja iseenesest Ülle Tominga tekst on täitsa mõnusalt loetav.

Emma Mitchell “Virguta oma keha energiat. Elujõu saladusi idast ja läänest”

Sihuke üldülevaatlik raamatuke, kus on linnulennult rohkete illustratsioonidega erinevate alternatiivmeditsiini süsteemide tutvustusi: erinevad idamedtsiini praktikad (Hiina, India, Jaapan, Tiibet) ja läänes kohanenud praktikad (massaaž, harjutused, lõhnateraapia jne). Enamjaolt on tegu informeeriva tekstiga, et näe seal süsteemis lähenetakse asjale nii ja tolles süsteemis naa ja kui sa tahad proovida, siis võid teha näiteks selliseid ja tolliseid harjutusi, aga mõne koha pealt, iseäranis raamatu lõpu poole, kiskus mu meelest natuke umbluuks ka ära. Et mingi koguse uudishimu rahuldamise jaoks täitsa sobiv raamat, aga liiga tõsiselt ei maksaks mu meelest seal sisalduvat siiski võtta. Raamatus on peotäis lauseid, mis mõjuvad küll suht tõena, aga mis ikkagi panevad muigama, sest tunduvad nii saavutamatutena, no näiteks:

Selleks, et energeetilisi algeid tasakaalustada, peaksid toitumine ja liikumine olema mõõdukad, kliima leebe, töökoormus mõistlik ja vaimne hoiak positiivne.

Maria Teiverlaur “Luuleteraapia”

Üsna kogemata näppu sattunud raamat. Kuna ma luulet loen enda meelest suht palju ja suht hea meelega, siis tekkis huvi, et mis on luuleteraapia ja kuidas Maria Teiverlaur sellest kirjutab. Ega see raamat vist eriti tavalugejale pole. Või on sellisele tavalugejale, kes on psühholoogiast ja psühhiaatriast väga huvitatud. Mina sellesse gruppi ei kuulu ja nii jäi see raamat mulle suures osas suht võõraks. See oli hea, et raamatusse oli toodud ka luulenäiteid. See oli jama, et taustapilt segas luuletuste lugemist. Omamoodi vabastav oli tõdeda, et luule teraapilise kasutuse puhul pole luule kvaliteet, st kui heal kirjandusliku tasemel see luuletus on kirjutatud, nii väga oluline (millega ma ei taha öelda, et kõik valitud luuletused kehvad olnuksid, aga mõni selline natike nõrgem sattus sekka küll), oluline on õige ajastus, teema, rütm, meeleolu, mõttesuund. See tõdemus peaks leevendama kirjandusteadlaste ja kirjandusõpetajate ahastust, et inimesed suudavad elu mõtte üles leida ka nende meelest suht mõttetutest teostest :D Et seda konkreetset raamatut ma just ei soovita, sest Maria Teiverlauri käsitlus luulest on minu maitse jaoks liialt utilitaarne, aga raamatust inspireeritult nii üldüleskutsena hõisata, et lugetagu luulet, tahaks küll :)

“Luuletused avardavad meie tunnetust, tekitavad mitmekesiseid assotsatsioone, mida vajab iga inimene, et paremini välja tulla argieluga ja leida väljapääs oma probleemidele. /—/ Vahetevahel on igal inimesel vaja üle korrata elutõdesid, mida ta teab küll ammugi, kuid viimasel ajal ei ole ta nende peale mõelnud ja need on ununenud.”

Taavi Metsma “Kontoritöötaja terviseraamat. Lihaspingeid ennetavad harjutused”

Pisike raamatuke, kus on kõigepealt päris mõnusas stiilis sissejuhatus, üldjuttu ja üldnõuandeid ning pisut on juttu enesemassažist. Ma sain just nädal tagasi katsetada, et et kui viitsiks teha, siis tennisepall on tõesti lihtne ja tore abiline (ja parem kui ogadega massaažipall). Lõpus on kümmekond jõuharjutust lahtiseletatult ja variatsioonidega. Harjutused on enamasti sellised, mis kasutavad kummilinti. Et võiks ju järgi teha, aga arvatavalt ma olen liiga laisk.

Aga ühe mõtte ma võtan küll kaasa ja kasutusele — nihelemine on tegelt täitsa tervislik :) (Ma küll ei kujuta hästi ette õpetajat, kes on klassi ees, kus kõik 30 pidevalt nihelevad ja õpetaja on õnnelik, et nii kehateadlikud õpilased, aga mine tea, äkki tänapäeval juba on selliseid õpetajad ka. Ja ega ma ise ka n pikal bussisõidul enda kõrvale nihelevat pinginaabrit ei tahaks, aga nüüd on mul vähemalt tema nihelemisele ratsionaalne seletus :) )

Kehaasendite valimiseks kontoris töötamiseks ei ole olemas valesid asendeid, vaid asendid, kuhu liiga kauaks jäädakse. Ei pea kartma oma keha kasutada.