Trace Moroney sari “Minu tunded” ja Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”

Ma olin täis veendumust, et ma tahan lugeda midagi Uus-Meremaast ja/või Uus-Meremaalt. Esiteks on see selline kaugem ja eksootilisem kant, teiseks on mulle need mitteingise ja mitteameerika — päritolumaa siis Kanada, Austraalia, Šoti, Iiri, Nigeeria, India jne — ingliskeelsed autorid ikka kuidagi põnevad ja kuidagi kodusemad ja inimlikumad tundunud ning kolmandaks tahtsin ma veel kord meelde tuletada Witi Ihimaera suurepärast raamatut “Vaalaratsanik”, mis mu meelest hoolimata ühest lapseeas peategelasest ei ole mitte lasteraamat, aga on üli-väga-mega-jne hea lugemine, mida kõigile kangesti soovitada tahaks, eesti keeles Mathura tundlikus ja ilusas tõlkes pealekauba.

Esmapilgul oli valikut väga nadilt, ainult Trace Moroney “Uneaeg”, aga siis ma leidsin, et Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sari, sari “Minu tunded”. See sari on mõeldud üsna nubludele — eelkool või siis esimese klassi juntsud — ja kõneleb pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas positiivseid tundeid jagada ja negatiivseid maandada. Lühidalt, selgelt, lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja übernunnud illustratsioonid (piltide autor on ka Trace Moroney). Tekst on küll kirjatähtedes, aga küllalt suure ja mugava šritiga ning leheküljed on tavapärasest paremast ja vastupidavamast paberist, et peavad ikka päris mitu lappamist vastu. Ma arvan, et kaasaegsele lapsele võiks neist raamatuist olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus” (Koolibri, 18 lk), “Headus” (Koolibri, 18 lk), “Hirm” (Koolibri, 20 lk), “Kadedus” (Koolibri, 18 lk), “Kurbus” (Koolibri, 20 lk), “Pettumus” (Koolibri, 20 lk), “Rõõm” (Koolibri, 20 lk), “Viha” (Koolibri, 20 lk), “Ärevus” (Koolibri, 20 lk), “Üksildus” (Koolibri, 18 lk), sarja tõlkijad on olnud üsna vaheldumisi Mari-Ly Tiitsmaa ja Kadri Haljamaa. Kõige rõõmsam raamat oli muidugi “Rõõm”, aga vulkaaniteemaga läks kõige paremini kokku “Viha” :)

Carolena Nericcio-Bohlman, Kristine L. Adams “Amercan Tribal Style Classic vol. 1”

Et esiteks, jee! selline raamat on olemas! Asjalik ja abiks algtaseme (level 1) tantsuõpik. Võib-olla mitte päris iseseisvaks õppimiseks, aga mälutoena väga hea. Teisalt, see ilmus juba 2014. aastal ja vol kahest ei ole kippu ega kõppu :(

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Et siis veel üks Mata Hari. Seniloetuist parim. Algusots meeldis mulle iseäranis. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad, see oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Niiet esimesed sadakond lehekülge läks päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud  sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

Ma alul mõtlesin selle raamatu targa naise punkti alla panna, aga, olud oludeks, paraku tegi Mata Hari oma elus järjest pigem rumalaid otsuseid. See, et ta 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, et kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles, lisanüansina, et kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Stephen King “Kirjutamisest”

Ootasin pool aastat, millal see õige Kingi lugemise tuju peale tuleb, aga ei tulnudki, nii läks käiku varuvariant ehk siis mitte ilukirjandus, vaid segu mälestustest ja kirjutamisõpikust. Kolmandik on elulugu, noh jah, lugeda võis, aga kuigi huvitav ei olnud, aga mälestused on minu jaoks niikuinii väga harva huvitavad, niiet ega selles midagi üllatavat pole, kaks kolmandikku on kirjutamisest ja mulle tundub, et kirjanikeks pürgijatel võib selle lugemisest isegi täitsa kasu olla, niisama vahel kirjutajatel ka, rida näpunäited koos selgitustega, miks just nii, osa on ameerikakesksed, aga suurem jagu on üldkasutatavad, näiteks soovitus esimese hooga kirjutatut hiljem kümnendiku võrra kärpida või see kõige peamine, et oluline on praktika, palju lugeda ja kirjutada. Tõlge (Jüri Kolk) oli üsna kabe, ainult sõna “teadusulme” rohke kasutus pani mul hambad valutama, üheksal juhul kümnest oleks oleks mu meelest lihtsalt “ulme” paremini sobinud. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mis Kingile on meeldinud, ja olgugi kohtavalt angloameerika poole kaldu (mujalt on Tolstoi, Adiga, Larsson ja Hoeg, aga sellega vist ongi kõik), see nimekiri annab ideid küll, mida võiks järgmisena lugeda.

Suurest laiast netist tsitaadipilte:

“Eesti tantsukunst: nüüd ja -? -sfäärid -väljad -horisondid -plaanid -utoopiad”

Raamat, mis on seotud hobiga. Et siis tants. See on üks kõhutantsu alaliik: American Tribal Style belly dance ehk ATS, mida iseloomustab grupiimprovisatsioon ja mida on vahel eesti keelde tõlgitud kui hõimutants, käibiv termin tegijate hulgas on lihtsalt ATS või vahel ka tribal, kuigi on eraldi ka tribal fusion, mis on veel hoopis omaette maailm.  Eesti keeles on selle kohta lugemist vähe ja punte, kes seda teevad, on ka vähe, mina tean kokku 5 (Müstika Tribe, Tribal Dream ja Extatica Tallinnas, Zarif Pärnus ja Fakesnake Tartus, kusjuures kõik on natuke omamoodi, Müstika on vanim ja enesekindlaim, Tribal Dream kõige pühendunum ja puhtama tehnikaga, Extatica kõige põnevam ja rohkem tribal fusioni poole kaldu, Zarifi ei ole kahjuks näinud ja Fakesnake — no ma ei tea, vast kõige hobilisem, et me hoolitseme, et meil endil laval tore oleks, lootes, et see publikuni ka jõuab). Tribal fusioni tegijaid on Eestis rohkem, aga ka mitte kuigi palju. Niisiis — eestikeelset lugemist ATSi kohta ei midagi, tribal fusioni kohta ei midagi, kõhutantsu kohta natuke (Amira “Minu Las Vegas” ja raamatud Mata Harist, kus tants on küll olemas, aga kuskil tagaplaanil), aga tantsu kohta üldisemalt juba midagi on, kuigi ka mitte just palju.

Tunnistan piinlikusega, et ega ma kuigi palju muu tantsumaailma vastu huvi ei tunne, näiteks lavaline rahvatants tundub mulle liiga formaalsena (tantsuklubide lähenemine meeldib mulle küll, kuigi sinna ei ole ma ammu sattunud) ja ballett on ilus küll, aga liig oma mängureeglitega. Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole tekkinud. Ka pean tunnistama, et avasin raamatu väikese eelarvamusega, olin hiljuti vaadanud ühte Tedexi videot juutuubis, kus koreograaf pisarsilmi seletas, mida ta oma tantsuga öelda tahtis (kuigi julmalt võttes on nii, et kui publik aru ei saa, siis on võimalused: a) sa ei väljendanud end küllalt selgelt, b) publik on loll, c) te räägite lihtsalt erinevates keeltes).

Aga raamat oli päris huvitav. Artiklite/esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks. Kirjatööd on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

  • Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (hea sissejuhatus).
  • Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (mõttekilde segiläbi, teine sissejuhatus, kõige analüüsivam oli Erik Alalooga).
  • Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest 2010-2014, põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
  • Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
  • Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
  • Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud, Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
  • Ele Viskus “Kodustamine” — (mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust).
  • Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel, seda artiklit peaks kunagi täie mõttega veel üle lugema).
  • Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses” — (pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
  • Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”)
  • Kadri Noormets “dokument” — luuletus (ingliskeelne ja minu jaoks möh?).
  • Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (et siis mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist, üks võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada, siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
  • Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (suht tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
  • A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” — (mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näieks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
  • Krõõt Juurak “Siseintriig” — (raamatutegijate omavaheline tögamine, oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tänu lugemise väljakutse grupile ja vajadusele sellest raamatust kirjutada lugesin ma seda raamatust tõenäoliselt suurema tähelepanu ja süvenemisega kui ma seda muidu teinud oleks, niiet aitäh grupile :) Raamat on hõbedaste kaantega ja jääb pildile kole, raamatu reklaampilt on parem.

(:)kivisildnik „See õige luuleõpik”

„Ajutreening on aju treenimseks vajalik.
Ilma ajuta saab elada, aga ajuga on lõbusam.”
lk. 29

untitledNiisiis õpik. Luuleõpik. Ajutreening nii neile, kes tahavad luulet lugeda, kui neile, kes tahavad luulet kirjutada. Kes otsivad pigem lõbusat lugemist, neile soovitan võtta raamat ja lüüa see suvalises kohas lahti, lugeda peatükk, võtta järgmine suvaline peatükk, ja siis järgmine suvaline peatükk – mina nii alustasin ja sain jupp aega omaette naerda turtsuda. Kes tahavad sest raamatust teadmisi taga otsida, neile ma soovitan raamatut lugeda ilusti algusest lõpuni – huumor läheb küll kohati kaotsi, aga tarkuseterad hakkavad seda paremini silma.

Selleks, et luuletada ja/või luulet lugeda, on vaja teada, mis see luule üldse on. „Luuletamine on mõtestatud tegevus” lk. 99, „Luule on kodeeritud tekst” lk. 251, siia ritta sobib veel Aare Pilve lause „Luule on tihendatud tekst”. Luuletuse aluseks on luuleõpiku sõnul kujund ja kompositsioon. (:)kivisildnik viitab raamatus ühtelugu, et kujundist on rohkem juttu raamatus „(:)õpetaja ütles”, aga lühidalt: “kujund on pilt / mis tähendab enamat / kui see mis pildil paistab” lk. 223 ja “kujund on luuletuse kõige ägedam koht” lk. 136. Kompositsioon – mina lugesin välja, et igal luuletusel peaks olema algus, keskpaik ja lõpp.  „Valmista luuletusele fikseeritud algus, arenda teema välja, loo rutiin ja murra see rutiin kujundiga. Nii tehakse.” lk. 115. Tempotunnetus ja detailinägemine on ka abiks oskused.

luuletoimetus204Raamatut läbib punase niidina soovitus või koguni käsk: „Loe!”, lk. 21 – 22 on olemas kohustusliku kirjanduse nimekiri. Lihtsalt lugemisest jääb väheks, hea oleks ka loetut analüüsida. Otsesed juhised luule analüüsiks on lk. 138 – 142. ja 240 – 241. Toimetaja töö on oluline. Hea, kui luuletaja suudab seda ise teha, aga kui ei, siis oleks hea, kui luuletus leiaks toimetaja enne trükkiminekut. Muidu võib juhtuda nii nagu kõrvaloleval pildil.

Suure osa jutuga olen ma nõus. Eriarvamus seisneb peamiselt selles, et ma annaks siiski ka eluõiguse nn hingeväljavalamisluulele. Ja kuigi Kivisildnik ütleb sõprade-tuttavate kiituse kohta: „Ema ütles, et sa oled andekas. See on ema töö, aga kui ema ei tööta Kultuurkapitalis, siis on sellest vähe abi.” lk. 43, siis eks võivad needki luuletused tänulikke lugejaid leida. Ühtpidi mõjub (:)kivisildniku seisukoht “Mina tean, kuidas asjad peavad olema” pelutavalt enesekindlana, aga teisalt, kui ma kuulen (:)kivisildnikku kritiseeritavat, et kuidas ta söandab sellise õpetaja positsiooni võtta, siis tahaks ma nähvata, et tehku ise ja tehku paremini.

28. aprillil (2016) käis meie raamatukogu kirjanduskohvikus (:)kivisildniku “Sellest õigest luuleõpikust” kõnelemas keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Osati rääkis ta seda, mida ma isegi ses raamatus üles leidsin, aga palju paremas sõnastuses. Mida Hennoste juurde tõi ja millest ma muidu ise aru ei saanud, oli selle luuleõpiku sidumine 20. sajandi avangardiga ja erinevate voolude manifestidega ning tõdemus, et kaasaaegset luulet ei saa analüüsida samade mallide alusel, kui analüüsitakse 19. sajandi luulet. Kompositsiooni asemel või kõrvale tõi ta juurde termini “pinge” (mis tekib n esmapilgul mittekokkukuuluvatest asjadest). Eraldi rääkis Hennoste keelest — keel kui masin, mida saab vajaduse järgi muuta ja oma tahte järgi seadistada.

kivisildnikwikisMiks (:)kivildnik selle raamatu kirjutas? Üks võimalik vastusevariant: „Kaastunne armetute olendite vastu, koos tahtega aidata. Vahel aitan ka” lk. 70. Või otsida vastust Pille-Riin Larmi intervjuust (:)kivisildnikuga Sirbis. Või oodata (:)kivisildniku järgmise raamatu, mille kohta ta kirjanduskohvikus ka veksli välja andis, ilmumist ja vaadata, mis seal uut või senisele toeks on.

Luuleõpikust on rääkinud Peeter Helme Vikerraadios, kirjutanud Margit Peterson oma blogis, Joel Sang Keeles ja Kirjanduses. Raamatust “Õpetaja ütles” on kirjutanud Mihkel Kunnus Vikerkaares ja Annika Rebane selles blogis.

(:)kivisildniku pilt on pärit siit.
Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Maarja Kangro “Minu auhinnad”

Eriala: raamatukogundus. Täpsem seos raamatuga: ma olen aastaid teinud raamatukogus kevadtalviti väljapanekuid “Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendid”. Seega läks see Maarja Kangro raamat “peab lugema” nimekirja üsna kohe, raamatukogu sabad on muidugi iseasi ja jõudis see raamat minuni alles nüüd. Raamatu esimene pool on Maarja Kangro isiklikud kogemused auhindade saamisest ja žüriides olemistest, teine pool pikk essee kirjandusauhindadest üldisemalt, nii Eestis kui mujal maailmas. Raamatu algusots hakkas mulle pisut vastu, sest Kangro on minu jaoks natuke liiga materialistliku ellusuhtumisega (mis mõttes mäletab üks inimene kohvi ja võileibade hinda krooniajast??), hiljem kas harjusin ära või jäigi rahajuttu vähemaks, igatahes haaras raamat kaasa. Kirjanduslikku klatši oli vähem, kui ma ootasin (ja selle eest olen ma tegelt tänulik), kuigi ega päris ilma ka ei saanud, ja raamatu teises pooles oli üldistusi ja tõsiseltvõetavust ning erinevate seisukohtade mõistmist rohkem, kui ma ootasin. Niiet jah, plusspoolele lugemine. Oli vaid üks asi, mis päriselt kriipima jäi, aga nii mahuka raamatu puhul on see ju pisiasi :)

Johan Egerkrans “Põhjala müütilised olendid”

See raamat on väga ilusate illustratsioonidega lühiülevaade igasugustest mütoloogilistest olevustest. Nii mõnedelgi on Maavallas sugulasi, olgu lähemalt — näkid, metsa-, maja- ja laevavaimud, kodukäijad — või kaugemalt — libahundid, luupainajad, ussikuningad, virvatulukesed –, aga on ka neid, keda siinmail ei tunta, — ennekõike muidugi trollid, aga ka draakonid, kaevandusvaimud, glosonid, Kraken jt.

1. märtsile https://www.daysoftheyear.com/days/2019/03/01/ on sattunud päris mitu toredat tähtpäeva ja see raamat katab nii mõnegi päevateema.

Kanna sinist (Dress in Blue Day) — raamatul on sinised kaaned.

Põrssapäev (Pig Day) — üks peatükk on glosonist. Gloson on olend, kelle olemasolust ma varem ei teadnud ja kelle sarnast eesti mütoloogiast ei leia, see on suur tige emis, kelle lepitamiseks viljalõikuse ajal kolm viljapead ohverdatakse. Ja nüüd ma sain vist aru mõnest asjast, millele Pratchett oma “Orikavanas” vihjas :)

Töötegijate tunnustamise päev (Employee Appreciation Day) — sinna alla kuuluksid need majavaimud ja kotermannid, kes asjadel silma peal hoiavad ja ringi toimetavad, vahel laisku utsitavad ja võõraid eemale peletavad, tasuks olgu igapäevane pudrukauss ja lugupidav suhtumine, muidu võib vaim oma tegemised unarusse jätta või hoopis minema minna.

Hobukaitsepäev (Horse Protection Day) — hobustest on raamatus vähe juttu, aga mainitakse siiski ära, et mõne näki või vetevaimu meelis-ilmumiskuju on hobune ja hobunäkk on teistest pisut suhtlemisaltim, võib sõidutada nii lapsi kui täiskasvanud, kuigi mitte alati sinna, kuhu nood ise oleks tahtnud minna.

Pulmaplaanide pidamise päev (Wedding Planning Day) — ega pulmad ses raamatus eriti jutuks tule, antakse vaid vaikselt mõista, et inimeste ja haldja(trolli/näki/vaimu)rahva paariminemisest tihti head nahka ei tule, mõned erandid muidugi on, ses mõttes, et paar võib omavahel täitsa hästi hakkama saada, aga ega sel inimesel külaühiskonda enam suurt asja pole.

Kompotipäev (Fruit Compote Day) — naah, sellega ei anna siin küll midagi seostada, kui hästi tahta, siis üks kibuvitsamarjadega haldjapilt.

Kompimentide pildumise päev (World Compliment Day) — pisut sarnane tunnustamisega, aga mitte päris. Võib-olla lihtsalt soovitus, et tundmatu rahvaga kohtudes võiks viisakas olla, ehk nad on siis abiks ja vastupidisel juhul on jahiloomad ja/või kodutee äkitselt kaotsis või mingi muu jama tulemas.

Lähen üksi reisile (Plan A Solo Vacation Day) — siit raamatust on ühtteist kõrva taha panna küll, n üksi ujuma minnes löö nuga kaldapiirile või et hoia pisut peenraha taskus valmis, et seda vajadusel kellegi, kes ennast võib-olla ei näitagi, aga ikka õige raja kätte näitab, poetada, või et segadusse sattumise korral tõmba kuub pahupidi selga, lööb mõistuse selgemaks, või noh, see jutt, mis kompimentide päeva kohta käis.

Wõrguvaba päev (Day of Unplugging) — jaa, see raamat jutustab vägagi wõrguvabadest tüüpidest :)

Ja seda viimast päeva — Refired, Not Retired Day — ma ei oskagi hästi tõlkida. Viimase aja keelekasutuses on saanud stampväljendiks “väärikas vananemine”, aga see siin peaks sisaldama ka suure annuse lustlikku ebaväärikust. Kui kõnelda vanusest, siis kõik see otsaga teispoolsuses olev punt on inimesega võrreldes oluliselt pikaealisemad (n saarehaldjas elab seni, kuni elab puu, seega mitusada aastat), aga vanast peast on nad ikka igaüks isemoodi, nagu inimesedki, kes lustlikum (eriti kalduvat sinnapoole trolliemandad), kes eraklikum (eriti üksindust ihkav olevat kaevanduste vaim).

Johan Egerkransi koduleht: https://johan-egerkrans.blogspot.com/

 

Thomas Erikson “Idioodid minu ümber”

Üldjuhul mu lugemisvara üle enam eriti ei imestata, ma olen tuntud kõigesööja. Aga selle raamatu ettevõtmine oli pigem mulle endale, et päriselt ka, ma tõesti loen seda, mina, kelle üks lemmiktsitaate on vendade Strugatskite “On väike vale, suur vale ja statistika. Kuid armsad sõbrad, ärge unustage psühholoogiat.” Aga näppu ta mulle sattus ja läbi ma ta lugesin. Üldjoonetes on tegu jälle inimeste lahterdamisega, natuke samamoodi nagu sangviinik-koleerik-melanhoolik-flegmaatik, aga värvipõhiselt: punane-kollane-sinine-roheline. Rõhud on sutsu teistes kohtades, kui neis teooriates, mis ma varem lugenud olen, ja mulle tundub, et mõned piirid on ka natuke nihkes, aga mitte palju. Raamat võlus mind ära kuskil alguses väljaütlemisega, et puhtaid tüüpe ei ole ja kõik inimesed on erinevad. Edaspidi seletas see raamat, mismoodi need inimesed võivad erinevad olla ja kuidas erinevate temperamenditüüpide esindajad võiksid teisi temperamenditüüpe paremini mõista ja suuta enda dominantseid jooni pisut taltsutada ja teiste nõrkusi kui mitte just aktsepteerida, siis vähemalt õrnalt muiata, mitte vihastada. Aga kui autor väitis kindlalt, et kõigi nelja tüübi segu ei ole olemas, siis siinkohal tekkis mus küll kõhklus, igatahes mina lugesin seda raamatut nagu hüpohondrik meditsiiniõpikut, et mul oleks nagu kõigi värvide jooni, ja tuttavaid läbi mõeldes ka, et neis on ju kõike, no mõnes on mõnda värvi rohkem ja mõnda vähem, aga…

Värvide iseloomustusena võiks olla situatsioon — Punane: “Mul tuli suurepärane mõte, kuidas seda asja paremini teha! Nii teemegi. Mõelge välja, kuidas te selle mõtte tööle saate. Eile oli tähtaeg.” Roheline: “No ootame-vaatame ikka tasapisi. Kuidas su kassil läheb?” Kollane: “Oi, ma nägin eile Punase kassi poe juures! Küll ta oli kena! Kohe selle lillepeenra juures, kus kasvavad need kollased imetoredad lilled! Ja kui hästi need lilled veel lõhnavad! Ja kui ilusaid selfisid selle peenra taustal saab teha! Oi, me võiksime oma uued reklaamfotod teha selle peenra taustal! Tulnukad lillede keskel! See oleks lõbus!” Sinine: “Mhmm. Punane, kas sa arvutasid kõik läbi, mina sain 3,5% kasu 4,75% suurema kuluga?” Aga Punane on juba uksest väljas, Kollane orgunnib hõbepaberit ja fotograafi ning Roheline loeb süvenenult arvutist Postimeest ja/või Facebooki ja Sinine asub ohates hoopis mingeid muid numbreid kokku lööma…

A selle raamatu pealkiri meenutas mulle rida filmipahasid, kes ikka ja jälle ahastavad, et neid ümbritsevad idioodid :)

Kõige praktilisem nõuanne sellest raamatust oli minu jaoks, et need, kes kogu aeg endaette vaikselt torisevad, tuleks lihtsalt rahule jätte, las torisevad omaette, esteks lasevad nad niimoodi oma pingeid välja ja testeks on neil sel hetkel inimestest nagunii kõrini, niiet nad on väga rahul, kui neid pisut üksi jäetakse… Teisalt jälle, kui vähegi on aega ja jaksu, siis võiks püüda jutukate inimeste lobisemisehood ära kuulata…

Hayley Campbell “The Art of Neil Gaiman”

Jee! Ma nüüd ei ole päris kindel, kas see Jee! on Hayley Campbelli kirjutamisoskuste tõttu või lihtsalt kriitikavaba fänni hõigatus, et Jee! tema lemmikautorist on rikkalikult illustreeritud ilus elulooraamat välja antud, aga olgu kuidas on, süda on rõõmus, silmad säravad ja päev on jälle toredam.

See on üheltpoolt selline tavapärane biograafia, et lapsepõlv, poisiiga, noorus ja mis siis kõik edasi sai (lõpetades 50. sünnipäeva peoga), teisalt on sel üsna omamoodi vaatenurk sõltuvalt autori isikust — Hayley Campbelli isa on tuntud koomiksikunstnik Eddie Campbell (kelle tuntuim töö on vast Alan Moore’i koomiks “From Hell”) ja Hayley tunneb Neil Gaimani plikaeast peale. Hayley Campbell on väga palju pööranud tähelepanu Neil Gaimanile kui koomiksite autorile (tavakirjandusloos oleks suurima tähelepanu pälvinud romaanid) ja näha on, et kui juttu on koomiksitest, siis Hayley valdab teemat väga hästi. Tänu oma pikaealisele tutvusele ja sõbrasuhetele sai ta kasutada Gaimani isiklikku arhiivi ja sealt on ka pildimaterjalina lugejale väga huvitavaid näiteid toodud. Raamatu toon on soe ja asjalik, hoolimata sõbrastaatusest isiklikuks ei minda ja fookuses on ikkagi Neil Gaimani looming.

Minu jaoks oli raamatus üsna palju üllatavat. Kõigepealt muidugi sissevaade koomiksimaailma, millega ma kuigi hästi kursis ei ole ja mis on kuidagi teiste reeglitega kui kirjandusmaailm või filmimaailm. Ja siis sellised toredad infokillud, et ideest teostuseni kulus “Kalmisturaamatu” puhul Gaimanil 23 aastat, kuidas tuli idee ja kuidas otsus, et nüüd on see hetk, mil tuleb raamat valmis kirjutada. Ja siis see, kui palju on Gaiman kirjutanud ja ümberkirjutanud tekste, mis kunagi käiku ei läinud (põhiliselt on see seotud filmimaailmaga). Ja kuidas seda filmindusega seotud frustratsiooni on aidanud leevendada õnnestunud raadio-projektid. Ja kuidas lasteraamatutest on on Dave McKeani piltidega USA versioon ja Chris Riddelli piltidega UK versioon. Ja kuidas ta on teadlikult võidelnud selle nimel, et ta saaks kirjutada, mida ise tahab ja ei peaks vastama mingitele ootustele. Jne, jne :)

Intervjuu raamatu autoriga http://www.comicsbeat.com/interview-hayley-campbell-on-interviewing-neil-gaiman-and-the-strange-things-in-his-attic/
Eestikeelne arvustus http://bukahoolik.blogspot.com.ee/2016/01/hayley-campbell-art-of-neil-gaiman.html
Pildil Neil Gaiman, eessõna autor Audrey Niffenegger ja raamatu autor Hayley Campbell.