Massimo Centini „Maailma vaimne kultuuripärand: kultuuritraditsioonid ja -nähtused UNESCO esindusnimekirjas”

UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri sisaldab 2021. a alguse seisuga 492 kannet 128 riigist. Siin raamatus on neist kirjeldatud pealt poolesaja. Mõnest on pajatatud pikemalt, mõnest lühemalt, mahutades info koos rikkaliku pildivalikuga 2-8 leheküljele. Valik, mida võtta ja mida jätta, on muidugi väga subjektiivne, aga ma sain nagu autori valikukriteeriumitele pihta, et midagi hästi tuntut, midagi, mis tundus talle sellele piirkonnale väga iseloomulik, ja siis mõned ekstra isiklikud lemmikud. Me ise tegime näitust tehes umbes samamoodi, kuigi meil oli piiranguks ka see, et mille kohta meie raamatukogus lisamaterjali on. Tekst on ladus ja kokkuvõtlik, kes on nähtusega rohkem kursis, sellele vast liiga pinnapealne ja napp, aga kelle jaoks on see esimene kokkupuude mõne kultuuritavandiga, nende jaoks on see piisavalt ülevaatlik ja huvi korral saab ju alati edasi uurida. Pildid on ilusad, suured, kvaliteetsed ja värviküllased. Et kes raamatut lugeda ei viitsi, see võiks vähemalt pilte sirvida :) Väga tore, et selline raamat ilmus! (Tilk tõrva meepotis: sisukorrast on kogemata miskit välja jäänud.)

Pildil üks näide autori kodumaalt: Opera dei Pupi ehk Sitsiilia nukuteater.

Raamatust on kirjutanud Tiina Liinak oma blogis ja Rita Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis.

Karl Hein “Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses”

heinajaloolisedSelle raamatu pistis mulle pihku kolleeg Yaroslava Shepel sõnadega: “Vaata, kui hea raamat!” Ja tõesti, Karl Heina Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses” on ideaalne populaarteaduslik raamat – st. ohtralt huvitavaid fakte on edastatud paraja tihedusega ladusas jutustamislaadis, lisaks illustratsioonid, tsitaadid, väljatõsted ja registrid.

Raamat jaguneb kuueteistkümne peatüki vahel, igaühes püütakse selgust tuua, mis on romaanides tõeline ja mis väljamõeldis tutvustades samal ajal kirjandust ja ajalugu. Põhjalikuma vaatluse all on üle paarikümne raamatu, nii ajaloolisi romaane kui romaanivormis mälestusi, sekka mõned näidendid ja novellid, ning ligi poolsada ajaloolist isikut alates Lembitust ja lõpetades Eerik Heinega.

Saatesõnas on raamatut soovitatud ka kirjandusõpetajatele, lootusetu optimistina usun, et kirjandusõpetajatel on kogu see teadmine juba olemas, aga nüüd on neil raamat, mida soovitada kirjandushuvilisele õpilasele ajaloo paremaks mõistmiseks ja /või kasutada ajaloohuvilise õpilase ilukirjanduse juurde juhatamiseks. Aga loomulikult ei peaks lugejate ringkond ainult kooliõpilastega piirnema, ühtteist põnevat uut teadmist või vana kinnitust peaks olema leida igaühel.

Loe ka Helen Kena arvamust.

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Kõlavööd ja -paelad

collage1Enne kõladega (umbes 5×5 cm ruudukujulised puust plaadid, mille igas nurgas on auk, hädapärast võib kõlad ka papist teha) kolistama hakkamist oleks vaja läbi mõelda, et mida ja mille jaoks tegema hakatakse, kui pikka (ülesloomisel arvestada, et umbes 25 % lõimelõngast läheb kaotsi), mis materjalist (kui villane, siis võimalikult tiheda keeruga), millised värvid ja milline muster ja viimasest tulenevalt ka kui mitu kõla vaja läheb (juba nelja kõla ja paari värviga on võimalik päris mitmeid mustreid kududa).

Kirjandust kõlavööde kohta pole just palju, algusotsaks sobivad artiklid käsitööajakirjades: Julia Christie Amor “Kõlade kütkes” (Käsitöö 2011, sügis, lk. 52-53 : ill.), “Kõlavöö” (Käsitöö album 1984, nr. 19, lk. 11-12 : ill.) ja “Kõlavöö ” (Käsitöö album 1987,nr. 22, lk. 124-125 : ill.).  Raamatud, mida meie raamatukogus pole, aga mida kõlahuviline võiks kusagilt mujalt püüda silmata, on Reet Truuväärdi ja Kaie Kesküla “Muistne käsitöö : õpik-käsiraamat kutsekoolidele” (Tallinn: Innove, 2013) ja Ülle Paltseri “Seto lavvaguvüü’ = Seto kõlavööd” (Tartu: Seto Käsitüü Kogo, 2011). Eva-Liisa Kriis on mõned aastad tagasi ilmutanud õppe-DVD “Vöö kudumise õpetus”.collage2

Oma kudumiskogemusi on netis jaganud  Merilin Lõiv,  Kadri Nurmoja,  HandiCratt. Üks väga hea lehekülg on Yrmegardi töötuba ja kui huvi juba tõsisem, siis tasub külastada Isetegijate lehekülge. Taustalugemiseks soovitaks Ülle Pressi artiklisarja “Vööd ja paelad”, Kärt Summataveti artiklit “Ornamendi kaitseks” ja muidugi Eevi Astla põhjalikku raamatut “Eesti vööd” (Tartu: Ilmamaa, 1998). Viimases on pea veerandsada lehekülge pühendatud kõlavöödele ja mõningase kogemusega on piltide järgi üsna hõlpus mustreid kokku panna ja vöid järgi teha.

Mu käest on uuritud, et mille jaoks vanasti kõlavöid kasutati. Ikka vööle vöö, aga kõladega tehti ka pastlapaelad, seeliku- ja sõbaäärised ning hobuseohjad. Kõlavööd olid levinud kogu Euroopas, aga ka Egiptuses ja n Lõuna-Ameerikas õmmeldi vöid kokku pontšodeks.

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Kari Hotakainen “Tundmatu Kimi Räikkönen”

Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle, ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid (näiteid: Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev,” või siis ajakirjanik: “Soome rallil oli väga palju sinimustvalgeid lippe, kas sa jõudsid neid näha?” Märtin: “Jah, lugesin kokku 2047*, edasi läks lugemine sassi.” (* ma ei mäleta, mis numbri ta täpselt ütles, aga midagi sinnakanti see number oli) ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; päevakangelane Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.”). 

Niiet kui raamat käeulatusse sattus, siis ma mõtlesin, et võiks ikka lugeda, seda enam, et autor Kari Hotakainen on täitsa arvestatav kirjanik ja intervjuusid tegi ta nii Kimi kui Kimi lähedastega. Nojah, midagi eriti uut ja huvitavat ma siit teada ei saanud, pigem meeldetuletust, et Kimil oli kardinädalavahetustega pikitud lapsepõlv, et kogu pere oli mingit pidi motospordihullud, et Kimi teadmised automehhaanikast ja osavad käed on Vormeli seltskonnas legendaarsed, et motospordis ei sõltu tulemus ainult juhist, vaid ka masinast, et Kimi on erakordselt kaua Vormelis vastu pidanud, kuigi õnne on tal vähe olnud (see 2007. a maailmameistri tiitel on ilus erand), et Kimi ei salli Vormeliga kaasaskäivat meediakohustust, et noores põlves võis pidutsemise käigus alkoholikoguseid mõõta ämbrites ja nüüdseks on tegu maha rahunenud vaikse pereisaga jne. Uudis oli minu jaoks, et tal on oma mototiim. Noja pildikesi pereelust, aga need ei erine kuigi palju teistest väikeste lastega perede elust. 

Kirjutamise stiil mulle muljet ei avaldanud. Kimi fännidele soovitan kindlasti, aga kes autospordist lugu ei pea, neile tõenäoliselt ei ole see ka kuigi huvitav raamat. Mul ei ole kahju ajast, mis ma ise selle lugemisele kulutasin, aga oleks ma teadnud, mis stiilis see raamat on, oleks vist lugemata jätnud. Aga teisest küljest, kui ma ei oleks lugenud, poleks ma paaril viimasel õhtul juutuubist Vormeli videosid vaadanud ja enda vormelialaseid teadmisi natuke värskendanud. Ma loodan, et Kimi on veel paar aastat Vormelis, kümne küünega ta sellest kinni ei hoia, aga üldjuhul tunneb ta sõidust rõõmu, olgu selle ümbritseva meluga kuidas on. Ja mul on ikka soomlase edu üle Vormelis hea meel :) Järgmine mees, kel silma peal hoida, on Valtteri Bottas, kuigi ka Kimi võib veel üllatada.

Donald P. Ryan “24 tundi Vana-Egiptuses”

Mulle meeldib selle raamatu idee (24 peatükki on 24 tundi ja 24 inimest) ja autori teadmistepagas. Teatud sõnaseadmisoskus autoril ju on, aga paraku jääb stiil valdavalt minu jaoks natuke tuimaks ja ebahuvitavaks, natuke särtsakamat ilukirjanduslikku poolt oleks tahtnud näha. Uudishimu-lugemisena kõlbab küll ja ühtteist uut on ikka võimalik teada saada ja kui nüüd erinevaid ameteid läbi võtta, siis tellisetegija peatükk oli vist kõige paremini kirjutatud.

Peatükid:

Ämmaemand aitab lapse ilmale 
Valitseja lebab ärkvel 
Palsameerija teeb ületunde
Vana sõdur näeb und lahingust 
Amon-Re preester äratatakse 
Põlluharija alustab tööpäeva 
Koduperenaine küpsetab leiba 
Töödejuhataja külastab kivimurdu 
Kalur ehitab lootsikut 
Pottsepp vormib savi 
Kirjutaja õpilane ootab peksu 
Hathori preestrinna jääb purju 
Vesiir kuulab ettekandeid 
Lehvikukandja vaatab pealt 
Kuninglik kaasa esitab oma nõudmised 
Elukutseline leinaja halab jälle 
Arhitekt kontrollib kuninglikku hauda 
Puusepp valmistab kirstu 
Tellisetegija ahastab 
Majaemand valmistub peoks 
Juveliir töötleb kulda 
Tantsijanna lahutab meelt 
Arst abistab kannatanut 
Algaja hauaröövel ilmutab vastumeelsust 

***

Enda näo mökerdamise komme pidas inimkonna ajaloos hämmastavalt kaua vastu. Moesuunad, mida ja kui palju peeti sobivaks rõhutada, ajastuti muutusid, kuid silmade ümbrusesse midagi tumedamat, põsele või huultele puna ning näonahka ühtlasemaks tahta on olnud üsna universaalne, nagu tõestab seegi leid — üsna tagasihoidlik, aga hämmastavalt hästi säilinud näovärvikomplekt  21. sajandi algupoolelet. Eripäraseks võrreldes varasemate leidudega võib pidada mõnede värvainete sädelust, kuid seda sädelust on siiski oluliselt vähem, kui oli kombeks 23. sajandil. Värvide keemilise koostise ja võimalike mürkainete sisalduse uurimine on veel ees, kuid kuna ajaloost on juba tuttavad elavhõbedat ja arseeni sisaldavad kreemid, siis mürkide leidumus väga üllatav ei oleks.

Carol Schaeffer “Vanaemade nõuanded maailmale”

13 vanaema. Tiibetist, Gabonist, Brasiiliast, Nepaalist, Mehhikost ja USAst, enamik indiaanipäritolu, enamik teadma- või ravitsejanaised. Alustuseks on vanaemade lühielulood ja raamatu teises pooles kokkupõimitud õpetussõnad.

Öko-müto-feministlik teos. Ökoloogiline pool on arusaadav. Igast reostust on liiga palju saanud ja inimkonnal oleks aeg end kokku võtta ja looduskaitseks midagi mõjuvat ka ette võtta. Kui seda piisavalt palju, piisavalt mitmehäälselt ja piisavalt valju häälega rääkida, ehk hakkab midagi ses suunas ka liikuma. Mütoloogine pool on idealistlikult sünkreatismne, et Emake Maa ja Neitsi Maarja ja Valge Piison ja tulnukad ja budism ja esivanemate vaimud rõõmsasti käsikäes. Eee, minusugusele paduateistile küllalt eemalepeletav kompott, aga küllap on neidki inimesi, kellele selline maailmavaade sobib. Feministlik — kuna raamatu jutustajad on naised, kes rõhutavad, et naiste häält peaks igasuguste otsuste juures rohkem kuulda olema, mis iseenesest on mu meelest ju täitsa õige point. Soovitustega oma sisemine naiselikkus üles leida on mu meelest veidi üle pakutud, aga soovitus vahel enda sisse sügavamalt vaadata ja leida oma tee ja väärtused on ju sooüleselt asjakohane soovitus. Üllatav oli minu jaoks ravimtaimedega seonduv, mu meelest Eesti tavameditsiin küll tunnustab ravimtaimi (või on mulle lihtsalt sellised perearstid sattunud).

Ma hakkasin seda raamatut lugema peale indiaaniraamatute näitust. Otsisin netist nimekirju “tuntuimad/tähtsaimad indiaanipäritolu kirjanikud” ja hakkasin siis nendes nimekirjades olevaid nimesid Estrisse toksima, et kas Tartus neilt midagi on. Üks huvitav nimi oli Winona LaDuke, kes on oma ilukirjanduslike teoste eest päris mitmeid preemiaid pälvinud, kuid kes viimasel ajal tegutseb rohkem poliitikuna. Tema sulest on selle raamatu eessõna. Eessõna on liiga teadust ja traditsioone vastandav, aga, arvestades Ameerika ajalugu, inimlikult mõistetav.

Ma ei teagi, kellele seda raamatut soovitada…

Linda Hogan “Elu ase”

Valdur Mikita meets Carlos Castaneda meets Fred Jüssi meets suvaline keskmine ameerika autor. Castanedalt on teatud unenäolisus ja müstilisus, Jüssilt õpetussõnad, et loodust peab kuulama ja austama, suvaliselt ameerika autorilt on minakeskne, aga suht emotsiooonivaba, tegudele ja näidetele rõhuv stiil ning Mikitalt vabad seosed ja tõlgendused.

Raamatu põhiidee on ilus, aga teostus jäi minu jaoks lugemiselamuseks natuke nõrgaks, eelkõige vast nende mina-näidete ülirohkuse tõttu, üldistust ja ajalugu (ja võib-olla isegi müstikat) oleks aga juurde tahtnud … ühesõnaga, mingi tasakaal oli minu jaoks paigast ära.

Kes looduskaitse-teemade vastu huvi tunneb, neile soovitan küll, üsna omapärane lähenemine ja tõenäoliselt kaasa- ja edasimõtlemist pakkuv teos.

Autori kohta lisainfot otsides tekkis mus uudishimu, et huvitav, mis tüüpi on tema ilukirjanduslik looming, sest seda on Linda Hogan ka kirjutanud, nii luulet kui proosat.

Susan L. Westbrook “Jooga töötuba viie tiibetlasega”

Tõin selle raamatu koju, sest mus elab veel naiivne lootus, et ehk kunagi ma hakkan kodus joogaga tegelema :) Tegelikult minu suhe joogaga ei ole lihtne ja pilvitu. Mul ei olnud kunagi eriti huvi, aga kui ma tantsutunni lõpus venitamise ja lõdvestumise eesmärgil tehtavate joogalaadsete harjutuste peale täiesti krampi läksin, siis ei osanud mu tantsuõpetaja minuga midagi peale hakata. No ma siis proovisin ja käisin kümmnekonnas joogatunnis. Ja tegelt läks hästi, st sattus mu jaoks väga sobiv joogaõpetaja, sedasorti, kes teooriast väga ei jahunud ja pigem käsitles joogat kui “rootsi vanainimeste võimlemist pisukese idaeksootilise tätšiga” või kuidas see väljend nüüd oligi. Igatahes hirmud said maha ja pisukene huvi tärkas ka.

See raamat on täiesti mitte-minu, sest siin on viie harjutuse kirjelduseld ja ohtralt jahu: näpuotsaga teooriat (n hingamistehnikat ja tšakraid) ja pikalt-pikalt autori enda kogemusi ja eneseleide ning siis soovitusi, millele ja kuidas harjutusi tehes mõelda. Nooh, ei kõlanud usutavalt, ei need elukogemused (mis võisid küll toimuda, aga rõhud olid kuidagi valed) ega mõtlemissoovitused (läksid minu isikliku maailmatunnetusega liiga uhhuuks kätte ära). Ja tema keeletõlgenduslikud lõigud kõlasid minu jaoks kohati stiilis: “Oo, Egiptus on vanade eestlaste maa, Niilus on ju sõnasõnalt “nii ilus”!” Aga soovitus võtta endale aega ja harjutusi tehes keskenduda, on iseenesest täitsa kena. Mine tea, äkki ma kunagi leian oma päevaplaanis ka selle aja.

Kes raamatu vastu huvi tunneb, siis raamatukogust võiks ehk võtta, endale soetamist ei soovitaks, mu meelest on see ühekordseks lugemiseks, seda enam, et harjutused ise on kaanel ka näha, niiet piisab sest kaanepildist meeldetuletuseks kah.

Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting”

Seda raamatut võib kirjeldada kui Charles Dickens “The Complete Novels in One Sitting” (sissejuhatus ja adaptsioonid Joelle Herr, Running Press, 248 lk) või Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting” (Running Press, 248 lk), õigem oleks vist see teine variant. Igatahes, Tiina arvestuses läheb see raamat väljakutseväliseks, aga ma olen põikse pea ja kange kaelaga ja loen enda jaoks punkti täidetuks, sest selle raamatu peale mõtlesin ma kohe, kui Dickens välja kuulutati. Raamat on pärit mu ema miniraamatute kollektsioonist ja formaat on umbes sõrmekõrgune ja umbes sõrmelaiune. Tekst on täitsa loetavas suuruses, seega palju just ühele leheküljele ei mahu, aga kahepoolesaja lehekülje peale tuleb infot küll. Iga Dickensi teose kohta on siin illustratsioon, avalause(d), tegelaste nimekiri ja teose lühikokkuvõte või katkend raamatust. Mul on tunne, et katkend on võetud siis, kui raamat ise ei ole Herrile suurt muljet avaldanud. Lühikokkuvõtted on mu meelest hästi tehtud, annavad edasi nii tegevust kui meeleolu ning on abiks nii loetu meeldetuletamisel kui tundmatust teosest mingigi ülevaate saamisel. Täitsa tore raamatuke.

“Wõitlused Jalu jõe ääres”

Seda et… Ega mul suurt ajalooraamatuhinat teema väljakuulutamise peale ei tulnud, aga hakkasin kataloogist sobivat raamatut otsima ja siis Ester tõi ette, et seda teost saaks kohe wõrgust lugeda. Oma ilmumisajal — NB! 1904. a — oli see kaasaeg, nüüd juba ammune ajalugu. Jutt käib siis Vene-Jaapani sõjast, Jalu jõe lahingust ja Port Arturi saatusest. Kogu see jutt on suht veidras stiilis, et ühelt poolt nagu korralikult patriootlik, et meie vaprad vene soldatid, mist tost, et lahingu kaotasid, ikka on vaprad, teiselt poolt on kasutatud väga paljusid erinevaid allikaid, nii Venemaa suuremaid ajalehti kui mitmeid saksa ja inglise ajalehti, ja püütud võimalikult objektiivne pilt kokku saada. Minu jaoks oli palju tüütut lahingukirjeldust, aga kui võtta, et see oli ajakirjandus, sündmused toimusid 18.-21. aprillini ja raamatuke, illustreeritud veel pealegi (ja minu jaoks üllatavalt on jaapanlaste pilte rohkem), oli väljas juba 5. mail, siis see oli omaette tugev saavutus. Pean tunnistama oma kesist ajaloohuvi, et enamjagu nimesid olid täitsa võõrad, ainult kindral Kuropatkin tuli tuttav ette, tõenäolisest jutustas temast Põldsepp mingil kontserdil kurbliku 20. saj. algusest pärit sõdurilaulu saateks.