Andrzej Sapkowski “Põlguse aeg”

Selle raamatuga on nüüd nii, et mingit hinnangut anda või lugemiselamust kirjeldada ma praegu ei saa. On kiire-kiire-kiire aeg, süvenemisaste miinusmärgiga ja lugeda sain nii paari lehekülje kaupa, seega lugesin kiirustades ja pealiskaudselt, et mis, seda, et kuidas, loen ma kunagi hiljem üle. Aga lugemata ma ka ei saanud jätta, ootasin seda raamatut ju pea aasta algusest saati…

Ella Carey “Pariisi ajakapsel”

Rrrraahh! Jälle on üks hea teema ära käkitud. Raamatu algus- ja lõpuosas on mõned leheküljed, mis siis, kui oleks naisteka lugemise tuju, kannataksid isegi enamvähem lugemist, aga 95% raamatust on halb-halb-halb-halb. Ma tean, et on parandamatuid optimiste, kes nüüd omaette mõtlevad, no kui halb see ikka olla saab… Saab küll :( Olete hoiatatud.

Raamatu algtõukel oleks ju potentsiaali: 2010. aastal leiti Pariisis 70 aastat puutumatuna seisnud korter. Korter kuulus Marthe de Florianile, kes oli kurtisaan ja näitlejanna ning Giovanni Boldini modell. Paraku on raamatus peateema ühe kaasaegse ameeriklanna  kõikvõimalikke klišeesid täis topitud ja ülituimalt kirja saanud reisi- ja armulugu…

Imetlege siis pilte. Fotod vanast korterist:

Marthe de Floriani portree:

Kaia Raudsepp “Nähtamatu tüdruk”

Selle raamatu peategelasele raamatus otseselt diagnoosi pandud ei ole, aga ma panin lugedes ise, et tõenäoliselt mingi autismi vorm, ärevushäire ja stressist tingitud kõnehäire, palun vabandust, kui väga mööda panin, aga  tegemist on ilukirjandusega, siin võib tõlgendustes eksida. Siin-seal on kaeblemist olnud, et peategelane on liiga nutune, aga ma selle üle ei kurda, et kui elu juba on kord kellegi nii üksikuks ja suhtlemisvõimetuks ära mänginud, siis ega rõõmustamiseks suurt põhjust pole ning selle kaudu sai see teismeliste hormoonidemöll ka ära kirjeldatud. Iseasi on muidugi, et kuidas tüdruk üksikuks jäi. Ma loodan, et koolides nii julm see elu ikka ei ole, aga no mine tea, siinkohal oleks raamatus võinud olla kuidagi sisse toodud ka mõned muud ellujäämisvõtted, peale soovituse, et ära mõtle, kuigi tundub, et see soovitus on iseenesest täitsa pädev. Üldiselt, kõik see, mis on tüdrukuga otseselt seotud, oli mu meelest küllalt usutavalt kirja saanud, üksjagu imelik oli esialgu see koogisöömisrituaal, aga siis ma mõtlesin oma kohvijoomisele ja no miks mitte, inimesed on erinevad. Ebarealistlikud olid mu jaoks täiskasvanud, no näiteks: mismoodi ei pane üks ema tähele, et tema tütar ei ole kogu kooliaja ühegi klassikaaslase sünnipäeval käinud ega ole keegi talle külla tulnud. Aga see vast ongi mõneti selle raamatu eesmärk, et panna lugejaid mõtlema, et kuidas oleks saanud asjad minna teisiti, et see peategelane ei peaks nii üksik ja nutune olema… (Minu viis senti: huvialaring, kama kaks, kas joonistamine või tants või robootika või hoopis miskit muud.)  Pisiasi, aga lugedes tekkis uudishimu, et misasja see sõpradeta tegelane seal FBs tegi, laikis ema kohviku koogipilte? Sellest poolkiidungist-poolvirinast võiks ikkagi välja lugeda, et üldjoontes on mu meelest tegu õnnestumisega ning ma loodan Kaia Raudsepa nime alt veel kunagi mingeid raamatuid lugeda.

Brandon Sanderson “Taevasselend”

Seili ja Mairi üksteise võidu kiitsid ja soovitasid, võtsin siis ka lõpuks Sandersoni lugeda. Et oli jah hea lugemine, hoogne ja põnev ja leheküljepööraja ja suured ideed ja rauakolin ja kuulata tähtede laulu. Lisaks tähtedele ja tehnikale ja ühiskonnakorraldusele oli siin päris hästi läbi mängitud ka postapodele suht omane mälu teema ja siinkohal see kurb tõsiasi, et ega neid, kes tõesti mäletavad, miks ja kuidas asjad olid, keegi eriti ei kuula, pigem hakatakse aga jälle jalgratast otsast peale ehitama.

Hea lugu, aga hüpersupervaimustuses ma pole, sest mu jaoks oli see lugu liiga korralikult kirjutatud, see skeem — selleks, et A teeks tegevust X, mis viib tulemuseni Y, on tal vaja sõpru, nagu B ja C, vaenlasi, nagu D ja F, õpetajaid, nagu G ja H, leinatavaid, nagu I ja J, pärilust erilisest suguvõsast K ja mõned tähed tähestikust veel — oli natuke liiga läbipaistev. A nu, kõneleva rauakolaka ja puhtast lustist sissekirjutatud kodulooma, maailma üldise läbimõeldud sätungi ja kohati toreda kõnepruugi ning selle tähtede laulu kuulamise eest tulevad lisapunktid ja julgus soovitada seda raamatut ka mitteniiväga ulmelembestele.

Nadine Gordimer “July rahvas”

Otsisin USA antipoodi ja hulpisin keset India ookeani, lähemale jäid Antarktika, Austraalia, Madagaskar, Mosambiik ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Tuli mõte lugeda “Minu…” sarja, aga need autorid on kõik na noorekesed. Siis jäi valikuks LAV, sealt on kaks kirjandusnobelisti, neist valisin naise.

Kui Tiina sõnastas teema “loe selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast”, siis ma kahtlustan, et ta pidas silmas aimekirjandust, aga kuna ta seda otsesõnu välja ei öelnud, siis võtsin ikkagi ilukirjanduse, sest mu meelest annab ilukirjanduse lugemine võõra maa kohta natuke rohkem üldist arusaama, kui annaks reisijuhi või muu teaberaamatu lugemine. Kusjuures mu meelest igapäevaeluolu detaile saab kõige paremini kätte krimkadest, üldist meelsust ulmekatest.

Mis ma siis sellest raamatust teada sain? Ei suurt miskit, mida ma enne juba ei teadnud — et on pinged valgete ja mustade ja mustade ja mustade vahel, et on kaevandused ja Krügeri rahvuspark, et on kaasaegsed linnad ja savannid-onnid. Nipet-näpet eluolulist ja looduskirjeldused juurde. Raamat on kirjutatud 1981, tundub, et ajendatuna Soweto ülestõusust 1976. aastal. Raamatus kirjeldatud massirahutused said tegelikkuseks hiljem, väiksemas mõõtkavas ja rahumeelsema lahendusega (Mandela oli ikka imemees, et ta üheksakümnendatel selles suures segaduses mingigi tasakaalu suutis luua), aga see kirjaniku tunnetus, et vanamoodi see asi enam kesta ei saa, läks käiku küll. Lootus kunagi sel maal kõigil koos rahulikult elada on ilus (ja meenutab kuidagi Tšehhovit), aga valge elanikkonna väljaränne, millest raamatus vaid üksikisiku ja idee tasandil räägitakse, on praegu trend.

Mul on tunne, et ma ei saagi päris ja põhjani aru saama “valge mehe süüst”, sest eestlastel puudub ajaloos see kogemus, et olla kolonisaator (lätlastel on see muide olemas, 17. sajandil oli Kuramaa hertsogiriigil kolooniad Tobago saarel Lõuna-Ameerika rannikul ja Gambia jõe suudmealal Lääne-Aafrikas ning sealkandis võivat tänini läti perekonnanimesid kohata), seega mingid kihid ses raamatus jäid puhtteoreetiliseks, kuigi ma saan aru, et olid määratud just sellele nupule vajutama. Ja need nupud, et kuidas inimesed kriisisituatsioonis käituvad ja kuidas mingite parameetrite muutudes muutub ka grupidünaamika, mind praegusel hetkel eriti ei huvitanud, kuigi need vist olidki poliitilise olukorra kriitika kõrval raamatu peateemad.

Niiet see lugemine hinge ei läinud, romaan tundus pigem ajaloose väärtuse kui kaasaegse kirjandusena. Mitmes mõttes oli minu jaoks Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta kaasahaaravam ja silmi avama panev hoopis kunagi ammu näppu jäänud fotograaf Juhan Kuusi näituse kataloog. Aga mõttelisel kaardil sain linnukese kirja, et sealt kaugelt maalt kah miskit loetud.

Lõppu üks ilus pilt Nelson Mandelast ja Nadine Gordimerist:

Ed Brubaker ja Sean Phillips “The Fade Out”

Ajalooline krimi. Noir. Hollywood 1948. Filmimaailma räpased telgitagused. Mõrvatud on noor lootustandev näitlejanna ja seda, et miks ja kes ja kuidas, uurivad, esialgu eraldi ja hiljem koos, kaks stsenaristi. Kui kellegi jaoks stsenaristid pole piisavalt kirjanikud, siis Dashiell Hammett on ka loos olemas.

Koomiks on päris hästi üles ehitatud, huvitavate karakteritega ja pinget keriv. Plusspoolele lähevad ajalugu puudutavad vihjed ja miinuspoolele krimiloo lõpplahendus. Joonistusliku poole pealt oli pigem tavapärane, aga päris hästi, et mingeid erinutikaid lahendusi polnud, aga enamjaolt oli silmale päris hea vaadata.

Kui teil on valida, kas lugeda seda koomiksit kogumikuna või üksikute vihikutena, siis mina soovitan vihikuid. Pisut hakitum see lugu siis tundub, aga mulle kohutavalt meeldis, et iga vihiku alul on tegelaste galerii, mis natuke varieerub, olgu siis tegelaste valikus või nende tutvustustekstides, ning lõpus on enamasti üks suurem fotot, reklaami või ajaleheväljalõiget imiteeriv pilt, mis toetab ajastuhõngu tabamist.

Aleksei Tolstoi “Vereimejas”

Mul oli kunagi noores põlves üks vene klassika lugemise periood, osalt Salumi Antsu vene kirjanduse piiik-pikk nimekiri ja osalt lihtsalt sattus. Laias laastus mulle meeldis luule (Puškin, Jessenin) ja draama (Tšehhov, Ostrovski), proosast mõned kopsakamad lood (“Sõda ja rahu”), aga vat lühiproosat närisin ilma igasuguse arusaamata, et miks see küll hea võiks olla. “Vereimejas” läks ka sinna viimase kategooria kanti, et nohjah, on lugu küll ja isegi mitu lugu ühtekokku põimitud ja mõnes kohas see “üksik küünlaleek, mis jätab pikki süngeid mitmetitõlgendavaid varje” meeleolu ka, aga mida selle lugemine peale teadmise, et on loetud, mulle andma peaks, vat sellest ei saanud isegi järelsõna lugedes aru. Võib-olla see “oli see ilmsi või nägin ma und” kahtlus oli tolleaegses kontekstis päris uudne ja hea võte? Võib-olla olid mõned tegelaskujud eriti head oma ajastu koondportreed? Võib-olla tunda lusti, kuidas põimuvad nägemustes slaavi, kreeka ja kristlikud müüdid? Võib-olla oli see mäng? Võib-olla meeldetuletus, et me teeme oma otsuseid ja järeldusi fragmentide ja eelarvamuste põhjal? Seda viimast võib-ollat kinnitas mulle ka raamatukaanel olev portree — rõõmsa uudishimuga lootusrikkalt tulevikku vaatav noormees –, aga kui lisada sellele näole jahipaun, püss ja koer, siis meeleolu ja järeldused natuke muutuvad :)

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…

Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.

Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…

Gaylord Du Bois “The Chief”

Et ma koomiksitest suurt palju ei tea, siis tundus see parematele jahimaadele läinud koomiksiautori otsimine üsna tüütu, võtsin esimese, kes sedapidi tuhnides ette jäi ja temalt esimese koomiksi, mis kopiraidivabalt võrgust silma jäi. Et kindlasti oleks olnud võimalus midagi huvitavamat leida, aga ega ma selle leiu üle ka õnnetu pole.

Põhimõtteliselt on see vihikuke kogumik indiaanijutukaid. Pisut liig stereotüüpsed ja seikluslikud, aga selle saab igati andeks anda, sest 52le leheküljele on mahtunud koguni neli üksteisest eraldi seisvat lugu ning kui vaadata ilmumisaega, 1951, siis kohati on tegu üsnagi edumeelsete lugudega. Esimene lugu on ajalooline jutustus orjusest, armastusest, sõjast ja ühe kultuuri hääbumisest, teine on sellest, kuidas poisist, kes on saadetud aastaks külast ära, kasvab sõdalane, kolmas ja neljas on jahilood, üks karu- ja teine ahmitapulugu ning nendes jahilugudes on naistel päris oluline roll kanda. Praegu oli neid natuke imelik lugeda, aga eelteismelisena, kui ma vaid oleks keelt osanud või keegi oleks need lood eesti keelde pannud, siis need oleks mulle tõenäoliselt täitsa hästi meeldinud. Kes asja vastu suuremat huvi tunneb, siis kopiraidivabana on koomiksivihik lehel https://comicbookplus.com ning edasi läheb see sari “Indian Chief”i nime all.

Elizabeth Kiem “Dancer, Daughter, Traitor, Spy”

“November dusk slips into Moscow like a spy; you don’t know it’s there until it has stolen the day and vanished into the dark.” Ilus, eksole. See on raamatu avalause ja selle lausega olin ma müüdud…

Raamat on noortespioonikas. Tegevus algab 1982. a sügisel Moskvas ja lõpeb 1983. a kevadel New Yorgis. Peategelane on 17-aastane Moskva Suure Teatri juures oleva balletikooli õpilane Marina, kelle ema on baleriin ja isa keemik. Ühel õhtul ei jõua ema koju…

Kõik see meeleolu, mis kirjeldab Moskvat ja päevi enne Brežnevi matuseid, on kuidagi väga usutavalt kirja saanud, et tulid meelde nii mitmedki lapsepõlvemälestused. Kui alul oli tunne, et raamatu on kirjutanud venelane, kes on pidanud välismaalastele õige palju nõukaaja eripära seletama, siis loo edenedes sai sai selgeks, et tegu on ikkagi välismaalasega, kes on üsna palju seda nõukaaja eripärade seletamist kuulnud, aga ise seda aega kogemata kippusid tal mingid veidrad võõrad pisiasjad jutustamisse sisse.

New Yorki jõuavad isa ja tütar kahekesi. Sisseelamine läheb isal vaevalisemalt kui tütrel, kes kohaneb kooliga üsna kenasti ja saab jätkata ka balletiõpinguid. Ja kumbki neist ei ole tegelikult see spioon, aga kahtlustäratavaid isikuid nende ümber koguneb ja peamurdmist, kellele mida võib usaldada, jagub. Ja ses mõttes ebaameerikalik raamat, et valesid valikuid tehakse korduvalt.

Noortekale tavakohaselt on sisse kirjutatud ka armudraama, õnneks mitte liiga roosa, peategelase omamoodi must huumorisoon hoiab asjad kontrolli all.

New York oli vast keskkonna mõttes usutavam kui Moskva, aga tegevustik kiskus ebausutavamaks ja hakkas kohati venima ning meeleolu polnud enam see. Plusspoolele lähevad arutlused muusikast, mida New Yorki satub rohkem. Raamatu lõpetavad tänusõnad ДДТ-le, mida ma ise ei ole eriti kuulanud, sellekandi (olgu, natuke hilisema, aga ikkagi 80nendate) vene muusikast on mulle pigem südamesse läinud Kino, aga ma arvan aru saavat, miks.

Ma kardan, et ingliskeelsele lugejale oli neid vene sõnu ja väljendeid natuke liiga palju sisse pandud, aga eks autor tahtis oma teadmisi näidata ja ka eksootikale rõhuda. Täitsa hästi on, et raamatu algul on tehtud tubli selgitustöö vene nimede alal, vene nimed inglise transkriptsioonis on umbes sama õudsed kui anglo või prantsuse nimed vene keeles…

Loos on ka väike ulmeelement: Marina ema nägi vahel minevikku ja Marina ise näeb vahel tulevikku. Kui reaalsed need keemiakatsed olid, ei oska ma öelda, loodan, et need kuulusid ka ulmesse, aga ega ma tegelikult ei tea, mingi kahtlus, et neil tõepõhi all on, ikkagi jäi.

Ja — üääääüüü — kuskohast ma nüüd ilma ennast lolliks maksmata teise osa saan, sest selle esimese krabasin ma suht kogemata uuskasutuskeskuse allahindluselt kaasa.