Ja võrdlusena siis raamatukogust võetud eestikeelsest juhulugemisest. Autor, kellest ma ei tea midagi, ja raamatutuvustus, mis on on üsna ebamäärane ja ebausaldusväärne. Aga lugeda oli täitsa hea. Stiilide ja teemade segunemist — krimilugu, kaasaja probleemide lahkamist, autoriõigusküsimusi, (pop)muusikaajalugu, kodutust ja kuulsuse taaka. Ladusalt ja lobedalt, parasjagu kaasamõtlemist nõudvalt — ei liiga palju, et lugemine keeruliseks läheks, ega ka liiga vähe, et lugeja end alahinnatuna tunneks. Igatahes andis see see raamat mulle teada, et autori nimi tuleb meelde jätta, ja kunagi, kui keskeltläbi keskmisest pisut kabedama lobeda kirjanduse lugemise tuju tuleb, midagi veel maitseproovida.
Kiire guugel andis teada, et kuskil nädalal oli see Apollo TOP10s sees, täpsustavamaid infokaevamisi ma ei viitsi ette võtta.
Mulle meeldib käia raamatupoes ja suht suvalisi* raamatuid osta. Eestikeelsetega ma seda mängu mängida ei saa, sest esteks ma olen suht kursis, mis eesti keeles ilmub**, ja testeks — rahakott ei pea vastu***. Ma olen selliseid umbropsu oste teinud nii paar-kolm korda aastas. Ja kiiret mul nende lugemisega ei ole, küll tuleb õige aeg. Agapidi on selgunud ka, et mul on selles raamatuloteriis suht hea käsi olnud — kui raamat pole ka pärispäriselt meeldinud, siis on seal ikka olnud mingi seik, nurk, stiilivõte või muidu mõte, mis mulle lugemise ajal on huvi, kaasamõtlemist või meelelahutust pakkunud.
Hüpnootiline tekst. Paljude kordustega ja sissemässiv. Šamaanitrumm kõrvale — või ka mitte, sõnadest tuleb oma rütm — ja siin on sisemine rännak. Rännukaaslaseks mees, kes läks metsa ja eksis ära. Kui rännak läbi saab, siis on paras võtta üks šotiga kuum tee ja mõelda pisut järele. Et kas see rännak oli vajalik, kas see rännak oli õpetlik, kuhu tegelikult tahaks rännata — nii vaimsi kui ilmsi. 
See küll ei ole raamat, mida ma siia punkti alla oodanud oleks. Aga näppu see mulle jäi ja kuna ma olen ka sedasorti eestlane, kes tahab teada, et mida see elevant meist mõtleb, sedakorda siis, et mida see lätlane siis meist mõtleb.
Raamatutest, mis mulle vägavägaväga meeldivad, on mul alati olnud oluliselt raskem kirjutada, kui raamatutest, mis on kröömikesegi kaugemal täiuslikkusest.
Nooh-jaah. Hobikirjaniku keskpärane luulendus. Häid hetki oli vähe, aga päris halb vist ka väga ei olnud… No keskmisest kehvemapoolne, aga mitte täielik õnnetus.
Salla Simukka raamatus ei ole just palju uusi ideid, pigem on Simukka sorinud ammutuntud teemades, talle sobivad välja tõstnud, vajadusel tolmust puhtaks pühkinud, pisut õgvendanud, pisut paisutanud, siitsealt kabedamaks kõbinud ja sobitanud siis need üsna ootamatul moel Soome tänapäevasesse ühiskonda. See on üks asi, mis tal on mu meelest hästi välja tulnud — vanad ideed saavad uue konteksti ja hakkavad lugeja ajudes jälle särama. Teine asi, mis mulle meeldis — raamatu stiil on mitmekülgne, kaasahaarav, mängiv, aga mitte ülepakkuv. Kolmas asi, mis mind raamatu juures võlus, oli tõlge — voolav ja omade toredate vimkadega, iseäranis tõusis see mu jaoks esile luuletõlgetes. 
Kui olla kristalselt aus, siis ega ma seda raamatut sõnasõnalt ja ridarealt läbi ei lugenud. Esimesed 50 lehekülge läksid suht vaevamisi ja ma olin juba otsustanud, et ehh, aitab, ei loe lõpuni, aga siis sattus silme alla Kati Valma postitus (vabandust, ma ei oska postituse linki siia panna) ja see oli nii ilusti kirjutatud, et ma mõtlesin, et olgu, loen lõpuni, küll mõne koha peal diagonaalis, aga lõpuni. Ega see raamat mulle ikkagi muljet ei suutnud avaldada. Seal olid teemadena sees mõned asjad, mis mõnes teises stiilis kirjapanduna oleksid mu jaoks päris huvitavad (kunst, peresuhted, ajaloo uurimine, isegi migreeniku igapäevaelu), aga seda tihedat sisekõnet, raalasjade loetelu, peategelase hingepiinu ja pidevaid kahtlusi ei olnud mul kokkuvõttes kuigi mugav lugeda. Ei olnud halb raamat, sugugi mitte, lihtsalt mina ei viitsi sedasorti tekste lugeda. Niisiis, kui te lugemisesotsuses kahtlete, lugege Kati Valma postitust ja teil kindlasti tuleb lugemisisu :) Aitäh, Kati Valma! Miks aitäh, kui mulle raamat ei meeldinud — raamatu lõpupoole olid mõned nüansid, mis olid olulised ja millest mul oleks kahju mitte teada olnud –; miks edasisoovitus, kui mulle ei meeldinud — ses raamatus on nükkeid, mis võivad mõnele lugejale väga olulsed olla, niiet kasvõi diagonaalis tutvumiseks tasub see raamat kätte võtta küll. Takkajärgitargana — kui teksti paigutus oleks mõnevõrra silmasõbralikum olnud, küllap oleks mulgi nõksa parem lugemiselamus olnud.
Siin raamatus on isegi kaks uurijatepaari. Ühe paari moodustavad kuuekümnene endine politseinik Lulu ja kahekümnekaheksane tegevpolitseinik Tracey. Teise paari moodustavad eelnevast paarist tuttav Lulu ja kass Conrad. Raamatu jooksul on nad tihtipeale ka kolmekesi koos, aga Tracey ja Conradi vaheline suhtlus käib umbes nõnda: “Oi, see on nii tore, kui ta sedasi teeb!” — “Mjäu!”. Seevastu Lulu ja Tracey omavaheline suhtlus ja Lulu ja Conradi omavaheline suhtlus viivad lugu ja mõrva(de) uurimist edasi.
Sulepuru 