David Koepp “Külmkamber”

Hmm… Põnevik. USA sõjavägi ja elu läheb edasi ja mõtlevad seened ja kangelaslikud turvatöötajad ja kabedad pensionärid ja kamp telekavargaid ja veel ühte ja teist ja kolmandat. Eee, tiba krüptiline vist sai… A olgu nii, sest sisu ei taha ära seletada, seda peaks ikka ise lugema… Kas peaks lugema? No ei pea, vabalt võib lugemata jätta, aga kui tahta klassikalist närvekõditavat põnevuslugu ning üsna hästi lahtikirjutatud taustaga kaasahaaravaid tegelasi ja mitte lasta end häirida pisukesest venimisest ning kui rohelise löga kirjeldused otseselt südant pahaks ei aja, siis täitsa võib lugeda ka.

Ennetav vastus küsimusele: “Kas see on ulme?” — Jah, on küll, seen käib korra kosmoses ära ja tuleb targemana tagasi. Aga põhirõhk on mu meelest siin ja praegu, Maa ja inimesed, et ma paneks selle raamatu pigem põnevike riiulisse.

Triin kirjutas raamatust: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2020/04/04/david-koepp-kulmkamber/

“Spike. Omnibus”

Selles kogumikus on 6 Spike’i koomiksit. Buffy-koomikseid jagatakse kanoolisteks ja mittekanoolisteks, selle kogumiku omi peetakse mittekanooniliseks, kes asja vastu rohkem huvi tunneb, saab lisa lugeda http://www.howtoread.me/buffyverse-comics-reading-order/

Ajaliselt paigutuvad selle kogumiku lood kuskile “Angeli” viiendasse hooaega, aga pea kõigis lugudes on tagasivaateid minevikku, olgu siis “Buffy-Angeli” sarjades juba kajastatud ajapilti või seni mainimata ajajärkudesse.

Järgnevad sisukokkuvõtted sisaldavad spoilereid, niiet kui teil on kavatsus neid koomikseid kungi puhta lehena lugema hakata, siis jätke selle jutu lugemine siinkohal katki. Ma miskipärast arvan, et ega neid lugeda-tahtjad kuigipalju pole…

“Spike: Old Times” (tekst Peter David, pilt Fernando Goni) on lugu sellest, kuidas Spike kohtub LAs juhtumisi Halfrekiga, meenutab pisut vanu aegu (see õnnetu viimane pidu inimesena) ja püüab Halfreki kättemaksu-deemoni töö nurja ajada.

“Spike: Old Wounds” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) annab teada, et 1946. aastal leidis Spike LAs rakendust turvamehena ja tema kaela püütakse tänapäevani ajada ühe näitlejanna mõrv. Seekord on Skerlockiks, kes õige niidiotsa kätte aitab juhatada, Fred. Angel ja Co saabuvad parasjagu hetkeks, et õigest mõrvarist järele jäänud rohelist löga kokku kraapida…

“Spike: Lost & Found” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) keskmes on Gem of Amara ehk siis see vampiirile päikesetaluvust ja vaiavastasust tagav sõrmus. Harmony leidis sealt aardehunnikust ka teise sõrmuse, taipamata, millega tegu, müüs ebays maha ning nüüd on LAs ringi möllamas üks võitmatu vampiir. Nojah, võitmatu seni, kuni Spike ja Angel asja tõsiselt ette võtavad.

“Spike vs Dracula” (tekst Peter David, pilt Joe Corroney, Zach Howard, Nicola Scott, Bill Nichols, Mike Ratera) — pealkiri ütleb juba ära, et siin on peategelased Spike ja Dracula. Algab kõik sellest, et mustlaslaager, mis pärast Angeli hingeneedmist DDS hammaste läbi kurva otsa leidis, oli Dracula kaitse all. Nii sõidab Dracula 19. saj lõpul Londonisse arveid klaarima. Järgmine kohtumine on 20. saj. kolmekümnendatel-kahekümnendatel Los Angeleses, see on vist kogu loo kõige põnevam episood, siin vilksatavad ka Bela Lugosi ja Ed Wood. Siis on 1943. a. Berliin, sissejuhatus sellele, kuidas Spike natsimundris sinna neetud allveelaeva sattus. 1959. Rooma episoodis (Ciao! Ciao! Ciao!) on mõlemad küll olemas, aga karvupidi kokku ei jõuta minna. Ning kõige lõpus 2003. a. Los Angeles ja Angeli kabinet. Spike nõuab igal kohtumisel Draculalt seda 11 naela, mis maksis Stokeri autogrammiga “Dracula”. Oma raha ta küll lõpuks saab, aga kui need kaks peaks jälle kohtuma, siis rõõmus ja õlalepatsutustega see kohtumine poleks…

“Spike: Asylum” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) on selle kogumiku kõige parem lugu. Keegi teab täpselt, millistele nuppudele vajutada, et panna Spike tegema seda, mida ta tahab, et Spike teeks. Ja nii leiab Spike end deemonite rehabilitatsioonikeskusest, daami, keda ta päästma tuli, ei ole kuskil näha, aga pole lugu, Spike leiab üsna varsti järgmise päästmist vajava daami. Ja deemoni. Ja libahundi. Ja kummituse. Ja telepaadist lendkala George’i. Ja noh, maailm tahab ka lõpuks päästmist, või vähemalt Las Vegase lähim ümbruskond. Kogu teekonnal saab Spike korralikult läbi klopitud ja ära väntsutatud, kõrvaussidest puretud ja hammaste väljatõmbamisega hirmutatud, aga lõpuks pahad saavad palga ning Spike sõidab uhkelt loojangusse, vastu uutele seiklustele. Siin loos oli tegevust, hoogu, musta huumorit ja mõtlemapavaid hetki, ootamatuid ilmsikstulekuid ning päris hea valik originaalkaraktereid, mu lemmikuks neist uutest tegelastest sai lendkala George.

“Spike: Shadow Puppets” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) viib tegevuse Jaapanisse. “Smile Time” lõpetas Ameerikas, kuid miskit sarnast toimub nüüd Jaapanis. Spike ja Lorne (see rohenahaline lauludeemon) asuvad asja kallale. Loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt, kohe alustuseks võtab neid vastu nuku-ninjade rünnak ja edasi läheb asi ainult hullemaks. Abijõudude osas on kohalik võitluskunstidega sina peal olev tüdruk ning eelmisest osast tuttavad tuleneiu ja lendkala. See, et Spike vahepeal nukuks muutub, oli isegi ootuspärane, aga vastasmängijate poolele sai neid nukke mu meelest natuke liiga palju. Hoogne lugu ja pöörakuid-üllatusi oli, aga midagi olulist jäi puudu. Või üle. Või miskit.

Kokkuvõtteks: Lood olid nii enamvähem. Esimeste lugude peal mõtlesin, et okei, ma olen säravamate ideedega fanfictionit lugenud, aga päris mannetud need lood vist ka ei ole, aga viimased lood olid juba lugude moodi, õige karakteriloogikaga ja pidevaid üllatusi täis. Kunstnikega ma ka alul kuigi rahul polnud, eriti käis mulle närvidele Fernando Goni joonistamis-stiil, arvutist vaadata ei ole nii hull, aga läikpaberil mõjuvad tema pildid väga võltsilt — ma olen ka aru saanud, et minu nõudmised koomiksikunstnikele ongi liiga kõrged ja objektiivselt pole neil pildiridadel võib-olla väga vigagi –, aga jälle, viimaste lugude Franco Urro pildid olid juba minu silma jaoks ka päris head. Tõenäoliselt sõltub nende koomiksite meeldimine lisaks huvile, fänlusastmele ja eelnenud sarjakogemusele ka natuke tujust või meeleolust, praegune moment ei olnud minu puhul vist just kõikse parema eelhäälestusega. Vastulausena eelnenud jutule on mulje “Spike: Asylumist”, see lugu töötas hästi ka kehvemas vastuvõtumeeleolus, niiet äkki ikka olidki esimesed lood lihtsalt nõrgad. Olgu kuidas on, huvi korral Buffy-maailma koomiksite vastu ning uudishimu-lugemisena soovitan seda kogumikku küll.

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

John Grisham “Hall mägi”

Seili on mulle aastaid rääkinud, et Grisham on hea autor. Ma aktiivselt ei salli ei elus ega kunstis kõnesid ja arvates, et advokaatidest kõnelevad raamatud neist mööda ei pääse, siis ma olen seni selle hea soovituse kõrvust mööda lasknud. Ja siis tuli üks tuttav lugeja, kes ütles, et no kui ma muidu Grishamit ei loe, siis “Halli mäge” peaksin ikka lugema.

Et jah, kirjutada Grisham oskab: olemas on karakterid, nende parasjagu lahtikirjutatud taust, huvipakkuv ja usutavalt kirjeldatud keskkond ja probleemistik, parasjagu põnevust, näpuotsaga suhteid ning, vähemalt selles raamatus, minu rõõmuks väga vähe kõnesid.

Noor ja tegus nooremapoolne naisjurist satub Apalatšide kivisöepiirkonna linnakesse ja satub tegelema nii koduvägivalla ohvrite, vanaprouade testamentide kui tervisekompesatsioonide väljanõudmisega. Mu meelest on raamatul mitu suur tahku: 1. Keskkonnakaitseline — tutvustades kivisöe avakaevandamise tavasid ning sellega seotud keskonnaprobleeme. 2. Sotsiaalne — ametiühingute puudumine ja tööliste kaitsetus, vaesus ja tervisemured. 3. Eetiline — kas suurkorporatsioonide vastu minnes saab jurist endale eetikat lubada. Mõneti meenutas see raamat kunagist menufilmi “Erin Brockovich”, et samamoodi tervisemured tehaste laastatud maal ning keegi, kes püüab osalegi inimestest mingitki kompensatsiooni välja rääkida.

Selle raamatu põhjal tuli mul tahtmine noortele keskkonnakaitsjatele soovitada, et kui te tõesti tahate midagi ära, siis minge õppige juurat, et kuigi see alati ei õnnestu, siis juura kaudu vist isegi on ligipääs mingitele hoobadele, mida saab kasutada.

Sheri S. Tepper “Six Moon Dance”

Ega mul suurt valikut polnud — Silvia Truu või Sheri S. Tepper. Silvia Truud olen ma kunagi üksjagu lugenud, tollal meeldis ka, aga üle ei viitsi lugeda. Sheri S. Tepperi eestikeelseid asju (“Värav naiste maale” ja “Rohtmaa”) olen ka kunagi lugenud, mälestus on ähmane, et väga ei meeldinud, aga miskit väga ei häirinud ka, aga üle lugeda ei viitsi. Võtsin siis suvaliselt ühe ingliskeelse.

Mulje on suht sama mittemälusolevaga, et mingit imet siin ei ole, aga ega väga nurada ka põhjust pole. Et lugemist ei kahetse, aga edasi ei soovita. Mul on päris pikalt olnud ingliskeelse kirjanduse lugemise blokk, kui mitte muud, siis see raamat viis mu reele tagasi.

Lugu algab sellest, et kunagi kauges tulevikus on inimesed asustanud kuue kuuga planeedi ja loonud seal uutmoodi ühiskonnakorralduse. Kosmoselaevad küll sõidavad, aga igapäevaelu on eelindustriaalne. Loo peategelane on Mouche, kellele antakse kaheteistaastaselt valida, kas eunuhhiks või hooraks, kuigi ta ise eelistaks saada meremeheks, muuhulgas ka seepärast, et merel poleks tal loorikandmise kohustust. Aga hooraks (selle kohta kasutatakse küll leebemaid väljendeid ka ning tulem peaks olema midagi kurtisaani ja geiša kanti, mitte tänavaprostituut, aga kuna originaalis on enamasti “hunk”, siis tuli mu eestikeelne vaste selline) ta õppima läheb.

Loosse lisandub tegelasi: Mouche koolikaaslased ja õpetajad; Ajaloomajades esinevad Baleriin ja Kabukitantsija, üks neist on kloon, vanalt Maalt; Küsitleja, kes on hoopis midagi androidi taolist; paar inimest planeedi ladvikust, nii naiste kui meeste poolelt; paar nn keskklassi; mõned näited põhjakihist ning planeedi põlisasukad, eelkõige Timmyd. Iga tegelase lavaleastumisega lisandub uus tahk selle maailma mõistmisele ja maailm ise on värvikas ja suhteliselt originaalne. Mingi koha peal toob Tepper ise sisse võrdluse Hieronymus Boschi maaliga “Maiste naudingute aed” ja selle maailma jaoks sobib see maal võrdlusalusena mu meelest päris hästi. See, millised on on Timmyd ja miks nad just sellised on, oli küll mu meelest päris huvitav mõttekäik.

Tegevustik hargneb tasapisi lahti. Mingi koha pealt on see arenguromaan, koos oma triviaalsete õpetussõnadega: “Leia endas rõõm”, “Ära mõtle liialt palju sellele, mida teised sinust mõtlevad”, “Leia oma tee”, “Ära lase minevikul end piinata”. Loomulikult on siin ulmele omast uute maailmade ning võimalike toimivate ühiskondade kirjeldust, lisaks on veel mängud mütoloogiaga.  Kohtumine Võõraga — siin on küll rohkem tähelepanu all, kuidas Võõras inimkonda tundma õppis ja vähem Võõra uurimist, aga abiks seegi. Küsitleja isikuga tuleb sisse krimiliin, mis on väga hea võte selle rikkaliku maailma lugejale avamiseks. Raamatu põhitegevuse ajaks on Mouche umbes seitseteist, siis toimub kõik kuidagi kiiresti äkki ja korraga, mõne päeva jooksul, kirjutamisstiil läheb selle tempoga parasjagu hästi kaasa, kuigi võtab mitusada lehekülge. Aga lõppu tuleb venimist ja ma olin päris lõpus küll suht “mõhh, mis asi see nüüd oli”, seda siis mitte kuigi positiivses mõttes…

Sheri S. Tepperit peetakse üldiselt feministlikuks kirjanikuks. Selles teoses on see kiht tegelikult ka olemas. Korduv on mõte, et naine peaks olema midagi muud, kui lihtsalt “autasu, omand või vaenlane” (prey, property or opponent). Tepper mängib soorollidega ning tõstatab seeläbi küsimusi, kas ja kuidas võiks tänapäevases tegelikus maailmas asjalood paremad ja võrdsemad olla. Kuivõrd see lugejale korda läheb, oleneb juba lugejast, kuigi, kui lugeja just päris puutükk pole, siis mingid mõtted võiksid tekkida, et on nõme, kui pendel on ühes otsas, ja on nõme, kui pendel on teises otsas, ja inimkond võiks juba omadega niikaugel olla, et see pendel võiks rahus seal kuskil keskpaigas olla. Tepperi miinus sealjuures on, et mu meelest ta võimendab stereotüüpe liialt ning võib sellega panna lugeja oma ideest mööda vaatama.

Sheri S. Tepperi koduleht: http://sheri-s-tepper.com/

Valik tsitaate: Jätka lugemist

Neil Olson “Ikoon”

Ma ei mäleta, et ma oleks varem ühtegi raamatut sarjast “Raamat, mida peab lugema” lugenud. Enne seda sarja oli Ersenil valgete kaantega põnevike sari “Toimik” ja noid ma lugesin päris mitu ja päris hea meelega. Ju ma olin nii pettunud, et nad tolle sarja ära lõpetasid, et uut ei hakanud proovimagi. Või hoopis minu üldine vastumeelsus müstikaga seotud põnevuskirjanduse vastu. Ulme on aus värk — autor ütleb selle sildiga kohe ära, et ta on asjad välja mõelnud (isegi kui seal taga on mingeid reaalseid mõjutusi), aga sedasorti kirjanduse autor soovib sisendada, et see jama, millest ta kirjutab, ongi päris. Seega oli raamatuvalik väga suvaline, mis parasjagu raamatukogus riiulilt näppu sattus, ei hakanud ma mingeid raamatutuvustusi lugema ega muud eeltööd tegema. Ootused olid nii umbes Kroonlinna nulli lähedased.

Lugemine käis suures osas nõnda, et joonistasin aga mõttes linnukesi kastikestesse, et millistest tuntud klotsidest siis see lugu kokku on pandud, umbes nii:

  • II maailmasõda ✅
  • natsist kunstiröövel ✅
  • nats müüb kunsti šveitsi kunstikaupmehele ✅
  • nats jõuab Argentiinasse ✅
  • kunstikaupmees jõuab USAsse ✅
  • tänapäevane lapselaps ✅
  • pärandusega lapselaps ✅
  • töisest suhtlemisest arenenud kiirelt kulgev armulugu ✅
  • pensioneerunud spioonid, kel on tegelikult veel asju pooleli ja ajavad seda eraärina ✅
  • venelastest ihukaitsjad ✅
  • jutuajamine pargipingil parditiigi ääres ✅
  • ristiisa, kelle pakkumisest ei saa keelduda ✅
  • oo, perekonnasaladused ✅
  • ühest ja samast sündmusest esitavad vanamehed uudishimulikule küsijale kaks täiesti erinevat versiooni, kumbki ei räägi kogu tõde ✅
  • perekondlik leppimine haigevoodi äärel ✅
  • imettegev ikoon ✅
  • põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ✅
  • lavastatud kuritegu ✅
  • kõige möllu ja tapmisähvarduste kõrval tundub üks pisike kunstirööv lausa lausa laupäevase jalutuskäigu, mitte korraliku kuritöö moodi ✅
  • hättasattund näitsik ja rüütel valgel hobusel ✅
  • et sel rüütlil on mõõga ja piigi asemel relvaarsenalis vanaisa vanad sõbrad, on küll üsna omamoodi klots ✅
  • varjunimede genereerimisel kasutatakse tuntud kunstnike nimesid ✅
  • eepiline lõpulahing ✅
  • patud saavad nuheldud või andeks antud, ellujäänud ratsutavad päikeseloojangusse ✅
  • siin raamatus on päikeseloojangu üks osa Kreeka külakirik ✅
  • issanda teed on imelikud ✅

Ei saa salata, mingil hetkel haaras jutuhoog kaasa ja selle raamatu läbilugemine polnudki nii piinarikas, kui ma kartsin.

Aga mille üle ma nuran ja kõva häälega nuran, on kirjašrift — pisike ja tüütu.

Jaan Kross “Maailma avastamine”

Raamat, mille eest hakatakse tõenäoliselt kujundusauhindu saama — kõrgem ja sihvakam formaat, tüpograafiaga mängimine, läbimõeldud ja stiilne kujundus –, aga mis paneb raamatukoguhoidjaid vaikselt ohkama, sest ebastandardset formaati on üsna tülikas riiulil pidada.

Raamatus on tegelikult üksainuke pikemat sorti viieosaline poeem, mis on ka varem ilmunud, näiteks kogus “Voog ja kolmpii”. Selle esimene osa, “Kõik inimesed on sündinud Genuas…” meeldis mulle üsna hästi. Tõenäoliselt oleks nooremana rohkem meeldinud, sest selle luuletusega kaasaminemine eeldab teatud hurraa-optimismi, sest mõneti on see mu meelest ülemlaul inimvaimu otsingutele, loovusele, uudishimule ja rännata-tahtmisele, praegu segab mind näiteks arusaamine, et uudishimu on tore seni, kuni kass ellu jääb, ning teadmine, et Kolumbuse-päeva peavad mitmed põlisameeriklased mitteametlikuks leinapäevaks. Teised osad tunduvad veel rohkem ajalised, aga ka neis on endiselt ilusaid või mõtlemapanevaid hetki, n “väsimatu rohi on tedremunakirjut sosinat täis”, “minu ea jooksul on teadmise helesinine liilia kasvanud”, “on olemas rattad, koormaks kaks halli kaalikapoolt”.

Lugemist ja/või ülelugemist tasub see raamat küll.

Maailma avastamine

 

Kolumbus oli kangru poeg
Genua linnast pärit

1

KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha

Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks

Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
Karavellidega
galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkidega butradega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma

Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi

Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS

Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata

Ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS