Silvia Moreno-Garcia “Certain Dark Things”

Silvia Moreno-Garcia “Mehhiko õudusjutt” jäi mul poolele, aga nagu ma juba varem kirjutasin, et annan autorile veel võimaluse ja kui see tumedate asjade raamat kätte juhtus, hakkasin lugema.

Edenes päris hästi.

Raamatu peategelased on asteegi vampiiriprintsess, kes on kaotanud oma pere ja otsib pelgupaika Mexicos, ning Mexico tänavapoiss, kes on suutnud endale prügikorjajana enamvähem elatava tänavaelu välja mõelda ja ellu viia. Kõrvaltegelastena on erinevaid vampiire, politsei, kohalik maffia, tänavarahvast, neist kõige enam on lahti kirjutatud vampiirikütikogemusega naispolitseinik.

Kui ma Mercedes Lackeyst tegin lõppkokkuvõtte, et naiivne ja rikkalik, siis omamoodi sobib see iseloomustus selle Silvia Moreno-Garcia raamatu kohta ka. Silvia on küll Mercedesest kaasaegsem ja tumedam, pisut vähem naiivne ja veidi vähem roosa ning tsipa parem kirjutaja, aga hoog ja taustauuringu tase on mõlemal umbes sama.

Laias laastus — hästiloetav, mitte kuigi kaugele psühholoogiasse minev, aga kultuuriliselt ja seikluslikkuse mõttes täitsa põnev lugemine. Mulle täitsa meeldis :)

Ja spoiler — kutsu jääb ellu. Auh!

Elena Poniatowska “Kallis Diego, Sind embab Quiela”

See raamat ei läinud lugemisnimekirja, sest õhuke, vaid see raamat on mul juba ammu lugemisjäerjekorras olnud, sest Annika kirjutas sellest kunagi nii sooja lugemissoovituse. Jaa, tajusin seda soojust minagi. Lõõmava Quiela ja külmvaikiva Diego suhtlusest ja lõõmava Quiela ja külmvaese Pariisi vastandustest jäi ikkagi peale kirg, kuma, lõke, tuli, lootus, edasiminek. Ilus pisike raamat.

Silvia Moreno-Garcia “Mehhiko õudusjutt”

Kas kirjutada raamatust, millega ma jõudsin ainult poole peale? Peale mõningast kaalumist arvasin, et ehk võiks ikka.

Ma olen selle raamatu kohta kuulnud kestvaid kiiduavaldusi ja mind valdab hämming, et mida need kiitjad küll lugesid ja mis neile meeldis? Mu meelest oli see tüütu-tüütu pika-pika sissejuhatusega tuta-tuta-tuta — ja seda mitte heas mõttes — kulgev ajaloolise alatooniga (tegevus toimub 1949. aastal, pisut antakse vihjeid ka kaugemale ajaloole) õudusõhustikku ja unenägusid pikkiv jahverdamine. Tragi peategelane oli küll enamvähem loetav karakter, aga see oli ka mu jaoks kõik. Suure punnimisega jõudsin 160. leheküljeni ja edasi tõesti enam ei tahtnud.

Polnd minu pits tequilat. Aga ma arvan, et ma annan sellele autorile kunagi veel võimaluse.