Triin Tasuja luulekogu hakkasin lugema poolkohustuslikus korras, aga see lugemine mulle päris sobis. 1989. aastal sündinud Triin Tasuja sai oma esikluulekogu “Provintsiluule” eest 2009. aastal Betti Alveri preemia.
2011. a ilmus tema teine luulekogu “Armastust on ja armastust pole”, kus Triin Tasuja kirjutab veenvalt, kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt noore inimese muredest, ängidest, hirmudest, lootustest, ja meeleheitest; kokkuvõttes elust ja armastusest. Esikkogu taotluslik rabedus on saanud kindlamad toonid ja selgema väljenduse ning paljudele, eriti neile, kes kunagi Tartus kõrgemas koolis käinud, peaksid meeleolud, situatsioonid või mõttekäigud mingitpidi tuttavad olema, see heiastus ootaski Triin Tasuja pea-püsti-mässumeelset (kui laenata iseloomustavat sõnastust Jürgen Roostelt) luulesse valamist.
Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis
Ma olen Triin Tasuja luuletaja-teekonda päris hoolsalt jälginud. Tema esikkogu “Provintsiluule”, mis pälvis kirjandusringkondade üldise tunnustuse, mind eriti ei köitnud, tema teine kogu “Armastust on ja armastust pole”, mida kriitikud debüüdist nõrgemaks pidasid, meeldis mulle päris hästi, kolmanda kogu “Vastuseta kirjad” kirjandusüldsuse vastuvõttu ma ei mäleta, aga mu meelest oli see ta parim kogu, paremuselt teisele potsatab nüüd see äsjailmunud “Seksistentsialism”. Miks teisele kohale? No seda pea-püsti-mässumeelsust, mis seob Tasuja loomingu mu jaoks punkluulega ja mida esimesed kogud kisendasid, jätkus natuke kolmandasse ka, siin neljandas on see mässumeelsus juba natuke resigneerunud ja sellest on mul kuidagi kahju. Kolmas kogu oli ka kuidagi üldisem ja pakkus rohkem samastumisvõimalusi, siit kogust sain pigem sellist võõra inimese päevikulugemise tunnet. Aga see päevik oli huvitav, mõne koha pealt silmiavav, mõne koha pealt jõhkralt karm ja mõne koha pealt ootamatult romantiline. Triin Tasuja luuletuste peateema on armastus ja elu pahupool, see kuidas ta need teemad kokku seob, on ainulaadne ja tabav ning tunnetest niivõrd tulvil (kuigi need tundetulvad võivad olla argisõnadesse peidetud), et see teeb kaasaelamise ja kaasamõtlemise teemade raskusest hoolimata suhteliselt kergeks. Vennaskonna laulusõnade tsiteerimise eest ka aitäh. Ja raamatu kujundus on nii omamoodi ja luuletustega sobiv.
Sulepuru 