Indra Das “The Devourers”

Lühidalt: India libahundilugu.

Pikemalt: mäng mütoloogiate ja religioonidega (mitmesugused kujumuutjad ja nende erinevad vormid erinavates müütides (džinnid, deemonid, libaloomad jne, lisaks mõte, et hindu jumalate algupära on kujumuutjad)), mäng ajalooga (mingi osa tegevusest toimub 17. sajandil, mingi osa tänapäevas), mäng erinevate jutustajahäältega (tänapäevane ülikooli lektor, 17. saj. kirjaoskamatu moslemi naine, kuskilt kaugelt Põhjast Indiasse liikunud libahunt), tundlikke ja triggerdavaid teemasid (vägivald oma erinevates väljundites (mõne koha peal meenus see rootslane Natt och Dag, aga temaga võrreldes on Das mu meelest mitu sammu leebem) ja üsna vaba keelekasutus), allegooria eneseotsingutele ja eneseteostuse otsingutele, võimalustele ja valikutele. Lisaks veel idaeksootikat ja erinevaid seksuaalseid sättumusi.

Ma ei ole kuigi kindel, kas ma seda raamatut just edasi soovitaksin, aga minu jaoks oli see täitsa hea — süžee, mis pakkus üllatusmomente; tegelased, kes polnud küll kuigi kaasahaaravad, aga olid omapärased ja omanäolised; kirjutamislaad, kus oli küllalt hästi tasakaalus tegevuse kirjeldust, dialoogi, sisekõnet; teose üldine toon, mis pani kaasa mõtlema. Kui lisada juurde, et mul on mingi erihuvi India (ja siin oli see India natuke sordiini all, aga ikkagi oli siin vihjeid nii kirevusele, ülevusele, pikale ajaloole ja ka viletsamale poolele (alguse sai see huvi Kiplingi “Kimist”)) ja libahuntide (ma süüdistan siinkohal vanemaid, kes mulle sihukese nime panid :) (ja Kitzbergi “Libahunt”, eksole), aga mu jaoks on neil kujumuutjate juttudel mingi eriline võlu, siinkohal mulle meeldis, et kuju muutmise otsus, et millal, oli inimese teha, mitte mingi täiskuuvärk, nagu Lääne lugudes kipub olema, lisaks oli siin nõkse ja detaile, mida ma varasemates libahundilugudes polnud kohanud) vastu, siis pole väga imestada, et mulle isiklikult see raamat lugemiskogemusena meeldis. Ma ei ole lausvaimustuses, aga mulle meeldis.

Autori koduleht: indradas.com

Ahjaa, üks tehniline detail: raamatu lõpus on lõik, kus on lühidalt raamatus kasutatud šrifti ajaloost.