Selles kogumikus on 6 Spike’i koomiksit. Buffy-koomikseid jagatakse kanoolisteks ja mittekanoolisteks, selle kogumiku omi peetakse mittekanooniliseks, kes asja vastu rohkem huvi tunneb, saab lisa lugeda http://www.howtoread.me/buffyverse-comics-reading-order/
Ajaliselt paigutuvad selle kogumiku lood kuskile “Angeli” viiendasse hooaega, aga pea kõigis lugudes on tagasivaateid minevikku, olgu siis “Buffy-Angeli” sarjades juba kajastatud ajapilti või seni mainimata ajajärkudesse.
Järgnevad sisukokkuvõtted sisaldavad spoilereid, niiet kui teil on kavatsus neid koomikseid kungi puhta lehena lugema hakata, siis jätke selle jutu lugemine siinkohal katki. Ma miskipärast arvan, et ega neid lugeda-tahtjad kuigipalju pole…
“Spike: Old Times” (tekst Peter David, pilt Fernando Goni) on lugu sellest, kuidas Spike kohtub LAs juhtumisi Halfrekiga, meenutab pisut vanu aegu (see õnnetu viimane pidu inimesena) ja püüab Halfreki kättemaksu-deemoni töö nurja ajada.
“Spike: Old Wounds” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) annab teada, et 1946. aastal leidis Spike LAs rakendust turvamehena ja tema kaela püütakse tänapäevani ajada ühe näitlejanna mõrv. Seekord on Skerlockiks, kes õige niidiotsa kätte aitab juhatada, Fred. Angel ja Co saabuvad parasjagu hetkeks, et õigest mõrvarist järele jäänud rohelist löga kokku kraapida…
“Spike: Lost & Found” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) keskmes on Gem of Amara ehk siis see vampiirile päikesetaluvust ja vaiavastasust tagav sõrmus. Harmony leidis sealt aardehunnikust ka teise sõrmuse, taipamata, millega tegu, müüs ebays maha ning nüüd on LAs ringi möllamas üks võitmatu vampiir. Nojah, võitmatu seni, kuni Spike ja Angel asja tõsiselt ette võtavad.
“Spike vs Dracula” (tekst Peter David, pilt Joe Corroney, Zach Howard, Nicola Scott, Bill Nichols, Mike Ratera) — pealkiri ütleb juba ära, et siin on peategelased Spike ja Dracula. Algab kõik sellest, et mustlaslaager, mis pärast Angeli hingeneedmist DDS hammaste läbi kurva otsa leidis, oli Dracula kaitse all. Nii sõidab Dracula 19. saj lõpul Londonisse arveid klaarima. Järgmine kohtumine on 20. saj. kolmekümnendatel-kahekümnendatel Los Angeleses, see on vist kogu loo kõige põnevam episood, siin vilksatavad ka Bela Lugosi ja Ed Wood. Siis on 1943. a. Berliin, sissejuhatus sellele, kuidas Spike natsimundris sinna neetud allveelaeva sattus. 1959. Rooma episoodis (Ciao! Ciao! Ciao!) on mõlemad küll olemas, aga karvupidi kokku ei jõuta minna. Ning kõige lõpus 2003. a. Los Angeles ja Angeli kabinet. Spike nõuab igal kohtumisel Draculalt seda 11 naela, mis maksis Stokeri autogrammiga “Dracula”. Oma raha ta küll lõpuks saab, aga kui need kaks peaks jälle kohtuma, siis rõõmus ja õlalepatsutustega see kohtumine poleks…
“Spike: Asylum” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) on selle kogumiku kõige parem lugu. Keegi teab täpselt, millistele nuppudele vajutada, et panna Spike tegema seda, mida ta tahab, et Spike teeks. Ja nii leiab Spike end deemonite rehabilitatsioonikeskusest, daami, keda ta päästma tuli, ei ole kuskil näha, aga pole lugu, Spike leiab üsna varsti järgmise päästmist vajava daami. Ja deemoni. Ja libahundi. Ja kummituse. Ja telepaadist lendkala George’i. Ja noh, maailm tahab ka lõpuks päästmist, või vähemalt Las Vegase lähim ümbruskond. Kogu teekonnal saab Spike korralikult läbi klopitud ja ära väntsutatud, kõrvaussidest puretud ja hammaste väljatõmbamisega hirmutatud, aga lõpuks pahad saavad palga ning Spike sõidab uhkelt loojangusse, vastu uutele seiklustele. Siin loos oli tegevust, hoogu, musta huumorit ja mõtlemapavaid hetki, ootamatuid ilmsikstulekuid ning päris hea valik originaalkaraktereid, mu lemmikuks neist uutest tegelastest sai lendkala George.
“Spike: Shadow Puppets” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) viib tegevuse Jaapanisse. “Smile Time” lõpetas Ameerikas, kuid miskit sarnast toimub nüüd Jaapanis. Spike ja Lorne (see rohenahaline lauludeemon) asuvad asja kallale. Loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt, kohe alustuseks võtab neid vastu nuku-ninjade rünnak ja edasi läheb asi ainult hullemaks. Abijõudude osas on kohalik võitluskunstidega sina peal olev tüdruk ning eelmisest osast tuttavad tuleneiu ja lendkala. See, et Spike vahepeal nukuks muutub, oli isegi ootuspärane, aga vastasmängijate poolele sai neid nukke mu meelest natuke liiga palju. Hoogne lugu ja pöörakuid-üllatusi oli, aga midagi olulist jäi puudu. Või üle. Või miskit.
Kokkuvõtteks: Lood olid nii enamvähem. Esimeste lugude peal mõtlesin, et okei, ma olen säravamate ideedega fanfictionit lugenud, aga päris mannetud need lood vist ka ei ole, aga viimased lood olid juba lugude moodi, õige karakteriloogikaga ja pidevaid üllatusi täis. Kunstnikega ma ka alul kuigi rahul polnud, eriti käis mulle närvidele Fernando Goni joonistamis-stiil, arvutist vaadata ei ole nii hull, aga läikpaberil mõjuvad tema pildid väga võltsilt — ma olen ka aru saanud, et minu nõudmised koomiksikunstnikele ongi liiga kõrged ja objektiivselt pole neil pildiridadel võib-olla väga vigagi –, aga jälle, viimaste lugude Franco Urro pildid olid juba minu silma jaoks ka päris head. Tõenäoliselt sõltub nende koomiksite meeldimine lisaks huvile, fänlusastmele ja eelnenud sarjakogemusele ka natuke tujust või meeleolust, praegune moment ei olnud minu puhul vist just kõikse parema eelhäälestusega. Vastulausena eelnenud jutule on mulje “Spike: Asylumist”, see lugu töötas hästi ka kehvemas vastuvõtumeeleolus, niiet äkki ikka olidki esimesed lood lihtsalt nõrgad. Olgu kuidas on, huvi korral Buffy-maailma koomiksite vastu ning uudishimu-lugemisena soovitan seda kogumikku küll.
Sulepuru 