See oli täitsa huvitav lugemine.
Üldjoontes on tegemist armudraamaga, aga siin-seal vilksatab komöödia elemente ning päris teravat ühiskonnakriitilisust. Lisaks ootamatult kulgevale armuloole on ka teisi huvitavaid suhteliine, näiteks vanavanaema ja lapselapselaps.
Üllataval kombel tõusid esile just naiskarakterid, nii nimitegelane kui tema kasutütar kui eelmainitud vanavanaema, neis oli palju rohkem elu ja mitmekülgsust, kui suhteliselt kahvatutena mõjuvates meestegelastes.
Ma arvan, et selle näidendi selgroo, süžee ja karakterid annaks päris hästi ka tänapäeva tõsta, küll mitte vast teatrilavale, pigem kinolinale, sest dialoogid on tänaseks küll liiga pateetilised ja käsilaiutavad, niiet need tuleks valdavalt kaasajastada, vaid mõned põhilaused saaks sõnasõnalt üle võtta, aga sisu ja probleemid kõlaksid tänases päevas ka küllalt aktuaalsetena ning lõppu jääb lahtisi otsi ja edasimõtlemist.
Norra kirjanik Bjørnstjerne Bjørnson (1832 – 1910) kirjutas näidendi “Leonarda” 1879. aastal. Hakkasin võrdluseks vaatama, et millal Ibsen oma “Nora” kirjutas, tuli välja, et samal aastal. Nobeli kirjanduspreemia sai Bjørnson 1903. aastal. Tartus Hermanni trükikojas 1910. aastal välja antud raamatu tõlkis eesti keelde Liina Grossschmidt. Ja kui teil tekkis tahtmine see lugu ikkagi lavale tuua, siis iga korra etenduse päält tuleks Hermannile 2 rubla maksta.
Näidend on wõrgust loetav, Rahvusraamatukogu koleda sinise märgisega igal leheküljel, aga on olemas https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:427574
Sulepuru 