Väga huvitava pildikeelega koomiks. Kollaažtehnika moodi kohati üldistav, nurgeline ja jõuline, samas ka värelev, õrn, detailitäpne, väga hästi meeleolusid edasiandev ja kuidagi soe ja südamest. Lugu oli ju üldjoontes tuttav (mitte peas ja edsijutustamiseks valmis, aga siiski kordi kuuldud-loetud), aga siin loebki palju loo esitus ja loo esitus oli mulle meeltmööda — parasjagu austav, parasjagu elu ja tööd põimiv, parasjagu hariv ja ka parasjagu väljajättev. See raamat võiks ju mõne teadusest huvituva eesti lapse laual ka eestikeelsena olla. Peale kõige muu on see koomiks kena näide rahvusvahelisest koostööst — teksti autorid on Taanist, kunstnik Poolast.
Rubriigi arhiiv: Taani
“Ragnari saagad”
Mul on tunne, et viikikingivaimustus käib kuidagi puhangutega, seda nii üksikisikuti võttes kui ka üldiselt ühiskonnas. Mul on hea meel, et raamatuturg nendele ühiskondlikele puhangutele reageerib ja siis antakse välja propotsionaalselt pisut rohkem teemat puudutavat kirjavara, nii on neil üksikisikutel, kel need puhangud ühiskondlikega just alati ühte jalga ei käi, ikka midagi varuks võtta.
Mõnes mõttes on mul tunne, et nende “Ragnari saagadega” jäädi pisut hiljaks, “Viikingite” viimane hooaeg oli juba läbi, kui raamat välja tuli. Aga tore, et see ikkagi tuli.
Ma olen aru saanud, et saagad ei ole see žanr, mida ma lugemisrõõmu pärast loeks, aga aegajalt kirjandusloo või kohaloo või kombeloo või lihtsalt ajaloo kontekstis või ka niisama uudishimust ma mõnda olen ikkka lugenud ka. Saagadega on mul see häda, et nende kirjanduslik rütm ei sobi mulle hästi. Kuidagi kuiv ja loetlev.
“Ragnari saagades” on koos “Ragnar Karuspüksi saaga”, “Ragnari poegade lugu” ja “Kaarna kõne”, neist viimane on paralleeltekstiga. Olgugi, et ma ühtegi põhjala keelt ei oska, siis vaevalise saksa keele toel üritasin mõne värsi kokku veerida. Ja jaa, originaalis on mingi rütmivõlu olemas, mul on tunne, et tõlkes läheb see kuhugi kaotsi. Ja siin ei ole süüd tõlkijatel — nii Askur Alas kui Juku-Kalle Raid on mu meelest teinud head tööd — vaid asi ongi keelte erinevustes.
Raamatut lugedes tabasin end mõttelt, et kui ma oleks noorem ja kuskilt sealt Põhjamaadelt pärit, ma kindlasti prooviks saagade põhjal mingeid suguvõsatabeleid ja rännukaarte joonistada, mis sest, et seda on juba kuskil varem sadade kaupa tehtud.
Kokkuvõttes olid need Ragnari ja tema poegade lood mulle pigem need “-loolised” lugemised, aga “Kaarna kõne” pakkus mulle kohati ka kirjanduslikku elamust. Ja tänulik olen ma pika ja põhjaliku eessõna ning joonealuste märkuste eest.
Aitäh, et see raamat olemas on! Nõnda on kõigil, keda ootamatult viikingivaimustus tabab, võimalik seda oma valitud ajal lugeda.
“Steampunk II: Steampunk Reloaded”
Sissejuhatus — Ann & Jeff VanderMeer “What Is Steampunk” — kena väike arutlus aurupungist ja selle ajaloost.
William Gibson “The Gernsback Continuum” — lahelobedas stiilis, aga minu jaoks suht poindita jutt fotograafist, kes näeb aeg-ajalt mingit imelikku vanadelt reklaamplakatitelt pärit paralleelmaailma. “Hell of a world we live in, huh? But it could be worse, huh?” “That’s right, or even worse, it could be perfect.”
Marc Laidlaw “Great Breaktroughs in Darkness” — fotograafia, keemia, valgus, pimedus, tehnoloogia, kunst ja kannatused. Huvitav vormikatsetus — jutu edasiviimine terminite seletustega, kusjuures tähestikus jõutakse ainult ACEni –, aga jutuna ei mõjunud mu jaoks.
Jeffrey Ford “Dr. Lash Remembers” — arstid, haigused, pandeemia, hullumeelsus, mälukaotus. Epideemia põhjuseks on eosed, mille arenemiseks on vaja sooja ja niiskust, seega igasugused aurumasinad loovad eriti hea kasvukeskkonna. Suremusprotsent on pea pool haigestunutest, aga haiguse üleelanuil on ajus mingid nihked, fantaasia ja reaalsus kipuvad segi minema. See oli juba täitsa jutu moodi jutt, oli nii keskkonda, tegelasi, ideid kui emotsiooni. Suht kurb lugu.
Steven Baxter “The Unblinking Eye” — pigem alternatiivajalugu, kus alul näpuotsaga aurupunki. Kolumbus ei jõudnud kuskile ja Euroopast ei mindud suurtele merereisidele, areneti vaikselt omaette, Frangi impeerium hõlmab ka Suurbritannia. Ühel päeval saabub Londonisse inkade laev. Loo peategelased on parajas varsaeas (16): frangi aadlipoiss, inglise töösturitütar ja maoori poiss inkade teenistuses. “And where you see a pretty ship, I see a statement of power.” Täitsa toimiv lugu, oleks võinud pikemgi olla.
Caitlin R. Kiernan “The Steam Dancer (1896)” — kuskil Metsiku Lääne linnakeses on tantsijanna, kel on mehhaaniline jalg ja mehhaanilline käsi ja võltssilm. Kuigi juhtub üsna võikaid asju, siis lugu ise kulgeb rahulikult, konfliktide ja lõpetatatuseta. Päris meeldiv lugemine, aint lõppu oleks nagu miskit veel tahtnud.
Andrew Knighton “Th Cast-Iron Kid” — Metsik Lääs, vestern, püstolikangelased, mõõduvõtmised ja robot. Lugu oli lühike, aga stiilne, suutis kähku loodud maailma sisse tõmmata ja andis parasjagu vihjeid, et looga kaasas käia, ning ei lobisenud ülearu. Pisut masendav, aga korralik jutuke.
Margo Lanagan “Machine Maid” — vastne abielunaine üksi (mees on pikal ärireisil) kuskil Austraalia pärapõrgus. Majapidamises on kaks inimesesanast robotit, igavusest hakkab naine ühte uurima, kuidas see töötab ja milleks kõigeks seda kasutada annab. Tuleb välja, et mees on seda kasutanud seksileluna, aga milleks naine nuku ümber programmeerib, lugege ise, see on natuke isegi liiga etteaimatav, aga noh…
Ramsey Shehadeh “The Unbecoming of Virgil Smythe” — hullumeelne segadus paralleelmaailmadest ja Agatha Christie “Idaekspressisst”, mäletaks ma “Idaekspressi” tegevust ja tegelasi paremini, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud, praegu oli selline kõhklemisi segase fantaasialennu tunnustus.
Shweta Narayan “The Mechanical Aviary of Emperor Jalal-ud-din Muhammad Akbar” — mõistujutt mehhaanilistest lindudest, mille sees on mõistujutt meistritest abielupaarist ja mehhaanilistest inimestest. Keskkonnaks on eksootiline India, aga arvestades autori päritolu — Indiast pärit maailmas ringikolaja, kes praegu on otsaga Šotimaal — pole see eriline üllatus. Lugeda oli täitsa tore, aga eksootika käis üle ulme.
Chris Roberson “O One” — inglismann esitleb Hiina keisrile arvuti protüüpi, õukond ei ole vaimustuses. Nohjahonkah lugu. Stiililiselt täitsa hästi õmmeldud, aga minu jaoks ebahuvitav.
Samantha Henderson “Wild Copper” — ameerikajumalatelik või charlesdelindilindilik lugu, et Oberon, Titania ja kogu see haldjate kamp on pagenduses Ameerikas, satub nende juurde inimneiu, kes hakkab mingil hetkel koju tahtma, aitab teda selles indiaanipärimuste koiott. Aurupunki ma ei tuvastanud, aga lugu ise meeldis mulle vägagi hästi.
David Erik Nelson “The Bold Explorer in the Place Beyond” — lugu sellest, et Kodusõja ajal võitlesid jänkide poolel ka mehhaanilised hiina sõdurid, sõja lõppedes jäid need kuskile Metsiku Lääne piirialadele oma kogukonda ehitama. Halb ei olnud, hea ka ei olnud, sihuke keskpärane jutt.
Jess Nevins “Lost Pages from “The Encyclopedia of Fantastic Victoriana”” — jäle igav jutt aurusõjamasinatest. Lugu, kui sellist, ei ole, on mingi pseudoajalooline ülevaade. Ainus huvitav detail oli see, et Venemaal olla üritatud Baba-Jagaa kanajalamajakese-kujulisi aurusõjamasinaid teha.
Cherie Priest “Tangelfoot (A Clockwork Century Story)” — hullumaja, hull teadlane ja 11-aastane poiss. Hull teadlane ei ole kuigi hull, aint mälu hakkab ära kaduma, poiss on talle keldrilaboris seltsiks, sest vaikselt segane vanamees, kel vahel ka helgemaid hetki, on parem seltskond, kui lärmakad omavanused. Ja poiss paneb varmalt teadmisetükid kõrva taha ja ehitab endale mehhaanilise nuku, ta tahab, et tal oleks sõber… Pikemat sorti aurupunki, gooti romaani ja ameerika õudust omavahel põimiv jutt. Lugu on, ja iseenesest täitsa hästi kirjutatud, aga mitte eriti minu maitse.
Margaret Ronald “A Serpent in the Gears” — siin andis mu aju alla, ma ei saanud aru, mis toimub. Poolmehhaanilised inimesed, isolatsioonis maatükk, lendmaod, teadlasi täis laev. Kas oli mu mõistus väsind või inglise keel sel jutul liiga raske, aga see jutt jooksis must mööda ja värskema peaga üle lugeda ka ei viitsi.
G. D. Falksen “The Strange Case if Mr. Salad Monday” — hoogne lugu, kus on krimielementi, kaasaegse sotsiaalmeedia pila, õudust ja natuke huumorit. Loo usutuvasusele annab juurde, kui teada, et 19. saj. Londoni postiteenistus oli erakordselt kiire ja hästi organiseeritud, hommikul postitatud kiri võis sama päeva lõunaks saatjani jõuda, meie tigupostiga ei anna kuidagi võrrelda. Täitsa tore jutt.
Tanith Lee “The Persecution Machine” — paralleelmaailmad. Mitte just kõige nutikam lugu, aga loetavladusalt ja korralikult kirja pandud.
Daniel Abraham “Baljour and Meriwether in the Adventure of the Emperor’s Vengeance” — selle loo puhul oleks mul olnud pisut paremat keeleoskust vaja. Et üldjoontes sain aru ja meeldis, aga mulle tundub, et siin olid mingid nüansid, mis läksid mul kaduma. Siin oli vanade müütide kallal urgitsemist ja uut vaatenurka, mehhaanikat, seikluslikkust ja ohtralt aurupungi butafooriat ning nii hõiskavat kangelaslikkust kui resigneerunud tõdemusi.
James L. Grant, Lisa Mantchev “As Recorded on Brass Cylinders: Adagio for Two Dancers” — siin loos on kõige aurupunklikum moekirjeldus: “The peculiar corset and trousers of black denim and lace visible under the tattered excuse of a bustle skirt, the boots, witch looked like they’d been sitched together from seven different time periods, tyo of whitch had yet to occur.” Mehhaanika, ajalugu ja armastus. Ma pean selle loo kunagi üle lugema, et öelda, kas meeldis või mitte.
Vilhelm Bergsøe “Flying Fish “Prometheus” (A Fantasy of the Future)” — seda lugu hakkasin ma lugema eelarvamusega, et algselt 1870. aastal ilmunud taanlase jutt protoaurupungi näitena, eks sel ajaloolist väärtust on, aga kas ka kirjanduslikku, aga olin meeldivalt üllatunud. Jutt on vormistatud kirjana, ei mingit heietamist, vaid täis tegutsemist ja uhkete uute tehnoloogiliste saavutuste kirjeldust. Tulevikuaasta on 1969 ja minakangelane sõidab õhulaevaga Panama kanali avamisele. Nii mitmedki mõtted tulevikust on jutus päris nutikad (n päikesepaneelid). Ainus, mida ette heita, on dialoogide vähesus :)
Catherynne M. Valente “The Anachronist’s Cookbook” — suht määhh jutt revolutsiooni õhutamisest, masinate mässust, protofeminismist. Teemadel endil pole ju viga, aga jutu kulg oli tüütuvõitu.
Sydney Padua “Lovelace & Babbage: Origins, with Salamander” — koomiks Ada Lovelace’ist. Eee… haledavõitu…
Matthew (Alcott) Cheney, Rikki Ducornet, Fabio Fernandes, Felix Gilman, L. L. Hannett, Ekaterina Sedia, Angela Slatter, Brian Stableford, Ivica Stevanovic “A Secret History of Steampunk” — idee mulle meeldis, et mitmed autorid kirjutavad jupphaaval sama maailma. Ja see maailm on vägagai aurupungine, peategelaseks mehhaaniline jaanalind. Aint et kuna see oli erinevale eelnevast raamatust mingis 8-punktises kirjas, siis ma lasin diagonaalis ja erilise süvenemiseta. Õpetussõnad kirjastajatele: kui te tahate, et keegi teie väljaantud raamatuid ei loeks, kasutage luupinõudvat kirjasuurust.
Väljajuhatus — Gail Carriger “Which Is Mightier, the Pen or the Parasol?” — aurupungist moes ja kirjanduses ja “tee-ise” mõtteviisist. — Jake von Slatt “At the Intersection of Technology and Romance” — tänapäeva tehnoloogia on tavainimesele liiga üle pea ja aurupunk on moes, sest see käsitleb tehnoloogiad, mis on hoomatavad. — “The Future of Steampunk: A Roundtable Interview” — tundmatud vastajad ja igavad vastused, aga raamatut lõpetama sobisid päris kenasti.
Kui kätte satub, lugege, enamus jutte on täitsa huvitavad.
Ahjaa, kogumiku panid kokku Ann & Jeff VanderMeer.
Jussi Adler-Olsen “Poiss varjust”
Minu esimene tutvus selle Taani krimiautoriga ja tundub, et see kohtumine ei jää viimaseks. Alustada sarja lugemist viiendast raamatust on muidugi natuke totter, aga sarja esimese raamatu vastu oli mul mingi tõrge ja kui ma nüüd (st millalgi määramatus tulevikus) tagantpoolt ettepoole hakkan lugema, ehk jõuan kunagi esimeseni ka :)
Selle raamatuga on mul eriti teravalt silme ees probleem, et kuidas kirjutada krimkast nii, et ei spoilerda, aga saaks siiski mingi ülevaade antud… No ütlen, et on värvikaid tegelasi, nii kriminaalide, detektiivide kui süütute kõrvalseisjate hulgas, et on näha, et sarjasiseselt tegelaste arenguga tegeletakse ja tuuakse välja uusi tahke, et on rahvusvahelist haaret (põhikoht on ikka Taani ja Kopenhaagen, aga niidid viivad ka Aafrikasse ja on isegi üks eestlasest tegelane, kes on küll nimeta kurikael ja saab mainitud lausega, et õnnetuke mustadelt meestelt peksa sai), et on mitmeid võrke, mis omavahel kokku jooksevad, et on silma ühiskonna valupunktide suhtes, et on ka üllatavat naiivsust, aga see saab põneva tegevustikuga kompenseeritud. Kokkuvõttes — jaa, täitsa kobe krimka.
Sulepuru 