Mika Keränen “Minu Karjala”

Dam, di-di-dam!

See oli nüüd üks neid toredamat sorti minu-raamatuid. Natuke ebatüüpiline ses mõttes, et ei ole viimased paar-kolm-neli-aastat muljeid mingist maast, vaid lugu algab juba seitsmekümnendatest, autori lapsepõlvest ja liigub tasapisi eelmisse aastasse. Nii tore, et Mika on päris põhjalikult mõelnud Karjala olemuse üle ja läbi enda isiku seda siis teistelegi jaganud. Nagu ma aru sain, siis üks karjaluse alustala on see rahvaluule ja Soome pärimuse allikas, teine on omamoodi loodus oma graniidi, metsade ja järvedega, kolmas on Talvesõda ja selle tagajärjed ja neljas on keel, olgu siis soome murdena või hoopis oma keelena. Mika Karjala näib moodustavat ajalugu, keel, suguvõsa, koolimälestused, loodus, loomemajad, kalapüük, kohtumised ja loomisvajadus. Ja mälestused, mis hüppavad siia ja sinna ja põikena kolmandasse kohta, aga ei muutu tüütuks heietamiseks ega hooplemiseks, vaid on kuidagi stiilis, et on nagu on, ning mingitpidi on need jutud ikka kenasti teemasse. Läbi raamatu võib leida lugemissoovitusi ja kirjeldusi parimatest söögipaladest, olgu need lugemised ja söömised siis lapsepõlvest või üsna eile.

Ma kleebin siia lisalugemiseks ühe Mika luuletuse kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)

Kaks soome mina

Kui eestlane tunneb huvi kes ma olen
vastan soomlane ja asi ants
kui aga eestlane tunneb huvi et kust soomest
siis räägin et tegelikult on kaks mina

mä ja mie

esimene mina on helsingi kraka kelleks kehastun
iga kord kui külastan oma sünnilinna
lahe on rääkida nagu vana tegija ja
kasutada sõnu mida kasutavad ainult põlised stadilased

lahe on ajada pea kuklasse nagu vesa-matti loiri
kui ta kehastus uuno turhapuroks mängufilmis pealkirjaga
häppy endkö? eli kuinka uuno turhapuro sai niin kauniin ja
rikkaan vaimon
kes pole näinud filmi teadmiseks et vesa-matti loiri on seal
täpselt nagu jörn donner kõigis oma intervjuudes
pea viltu ja huuled toruna ees
kes donnerit ei tea palun googeldagu
niisugune põline stadilane on selline tragikoomiline kuju et
ainult ta ise arvab et ta on ilgelt šeff
kõik ülejäänud soomes teavad et mitte keegi pole helsingist pärit
isegi kui su suguvõsa on elanud sajandeid suomenlinnas
juured on maal ja metsas

teine mina on see kellena ma tunnen ennast kõige rohkem
see juurikas on mul ida-soomes
kiteel
kolisime isa otsusel sinna kui ma olin 14-aastane
uues koolis hakati mind kiusama kohe
jalka päästis mind lõpuks ära sest olin selles mihkel
minu mansa poisid tegid mingi hetk nuhtlusele selgeks et ta jätaks mind rahule
see oli väga südamlik

ka paljudele eestlastele on jäänud meelde et olen pärit kiteelt
käisin kord promenaadi 5 nimelises kõrtsis
see on üks kunstnike koobas tartus
suitsunurgas oli mingi musta t-särgiga tartu vaim
kes hakkas ise rääkima minuga kiteest

ta ütles et kiteelt on pärit kolm kuulsat asja
esimene on nightwish selle arvasin ära
teine on värttinä seda ma ei pakkunud
sest ma ise mõtlen et nad on naabervallast

siis tekkis vaikus
ma küsisin mis see kolmas asi on
ja mees ütles mulle – sina muidugi
see oli üks uhkemaid hetki mu elus
et tartus olen kuulus kiteelane
ja seda ka et tartus mõni teab kus on kitee

kiteel endas ja soomes olen oma eesti numbrimärgiga
lihtsalt jõle kahtlane vend
me räägime nüüd aastatest 1993–2019
sel aastal pole veel autoga soomes sõitnud

ma olen näinud soomemaal küll keskmist näppu
ja küll pakub mu auto huvi ka politseile
üks politseibuss võib sõita mul sabas jupp aega
kui ta on märganud mu auto numbrit

aga põnev on see et politseile avaldab
muljet
kui ma ütlen et ma olen kirjanik
aga on ka neid inimesi kellele see muljet ei avalda

olin kord tuupovaaras kirjanike loomemajas
käisin jalgsi poes ja kui ma astusin oma poekotiga
poest välja kuulsin karjet

vitun virolainen kirjailija!

niimoodi röögatas mulle üle parkla
üks noormees pirana pubi ees
sellist suhtumist tuleb siiski nii harva ette
et kõndisin poisi juurde oma kilekotiga

idu oli üleni mustas ja nii olid ka tema kamp
kokku oli neid viis kärssa
olnuks ma 15-aastane kartnuks kindlasti
aga minusugusele vanamehele tundusid nad ohutud

ma küsisin üle et mitä sie sanoit
ta ei öelnud mitte midagi
ma arvasin et parem et selgitan neile
et minu suguvõsa on pärit möhköst

viipasin ka veel möhkö suunas
üks pikk poiss ütles teistele
ma ju ütlesin
ta pole eestlane

toda poissi olin näinud paar päeva varem poe juures
aastakümneid vana vinge punase traktoriga
just sellisega õppisin ka mina sõitma umbes samas eas kui too poiss
traktor oli sama marki ka
inglismaal on ta nuffield põhja-karjalas nuhvetti

pikk poiss oli saanud load just sel päeval kui me kohtusime
soovisin õnne ja kiitsin tema masinat
ja sellepärast too pikk poiss mind ära tundis

sellega lugu pirana pubi juures veel ei lõppenud
küsisin idult
oliko siulla vielä jottain
rääkisin kogu aeg oma murdes nii nagu ikka

poisil jooksis juhe kokku ja ta sammus minema
pobises midagi üsna arusaamatut
keegi ütles mulle et
äh ära pane tähele
ta on venelane

mina kõndisin oma taresse
ja kirjutasin seal edasi oma asju
traktoripoissi nägin mitu korda veel
tõstsin alati käe püsti tervituseks
ja tema tervitas vastu

ütlen igaks juhuks ära
et sellel luuletusel pole mingit
sõnumit ega õpetust
ja mõte on ka kaunis nadi

minu kaks soome mina saavad hästi läbi omavahel
ja neile meeldib ka minu eesti
mina

Ahjaa, see, et ma linnakirjanike videoid tehes Keränenile taustaks Nightwishi mängima panin, ei olnudki nii vale valik :)

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Curzio Malaparte valge hirm — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

Rilke, nii noor — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

Ürghirm — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

Isak Dineseni mitu elu — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

Tulpide lõn ja inimeste surm — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

Otto Grant ja tema saladus — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.

Heljo Mänd “Kurereha”

Mulle nii meeldib, kui inimene tuleb raamatukokku ja räägib ausalt ära, mida ta otsib ja mida tal vaja on. Ja veel meeldivad mulle imelikud küsimused. Alati neile just seda õiget vastust ei leia, aga need teevad päeva huvitavaks. 

Eile oli üks selline huvitav küsimus, tuulasin mööda riiuleid ja otsisin tosinkond raamatut, kus võiks see vastus olla ja üks raamatutest, mis niimoodi silma jäi, oli Heljo Männi “Kurereha”.

Tegu on mälestusteraamatu kolmanda osaga, eelmisi ma lugenud ei ole. Ma olen üldse vilets mälestuste lugeja. Mälestused on siin fragmentidena ja ajaliselt segipaisatud, on kirjanduslikku klatši ja pereelu, hingemõtisklusi ja loomemälestusi, kohtumisi ja unenägusid, lapsepõlve ja lapselapsi, aja möödu ja muutumist ning vahele mõned luuletused. Kui mõnes teises raamatus on vahelepuistatud luuletused mind seganud, siis siia raamatusse need justkui sobisid. Ma ei arva, et need oleks eraldi võttes kuigi head luuletused, aga selle raamatu kontekstis ja kompositsioonis olid need mu meelest õiged ja omal kohal.

Ega need mälestused ise mind just üleliia ei köitnud ja lähemale ma Heljo Männile selle raamatuga ka ei saanud, pigem võõrdusin enamgi, aga see lugemine tuletas mulle meelde, et mulle kunagi avaldas väga muljet Heljo Männi näidend “Üksteisest läbi ja mööda” (ja see telelavastus oli küll ka mõjus, aga midagi oli ses valesti), et “Mõmmi, sabata krokodill ja teised” oli mul ka üsna kapsaks loetud. Ja meenus Helle Laasi käre ja energiline hääl. Nende hetkede pärast ma mõtlen, et võib-olla ma ikka võiks Heljo Männi teisi mälesturaamatuid tulevikus kui mitte lugeda, siis vähemalt sirvida.

Aga jutuke, mis mulle raamatust silma jäi ja miks ma seda raamatut lugejale pakkusin, on selline:

Jänku-Jutal on käpas ilukotike.
Ta vaatab Mõmmi otsa kavalalt ja küsib: “Arva ära, mis mul siin kotis on?”
Mõmmi ei oska arvata ja ütleb, et kotis on saladus.
“Õige!” naerab Jänku-Juta ja avab ilukoti, milles on klaaskuulid.
“Igal kuulil on oma nimi,” ütleb Jänku-Juta ja võtab pihku kollasetriibulise kuuli.
“Selle kuuli nimi on mesilaspesa,” teatab ta ja tõstab kuuli Mõmmi kõrva äärde. “Kas kuuled suminat summ-summ?”
Mõmmi ei kuule. Ta kuuleb ainult Juta häält.

Anšlavs Eglītis “Pansion lossis”

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks, sest ma armastan Lätit ja iseäranis südamelähedane on mulle see Sigulda ja Turaida kant. Aga mulle ei meeldinud. Selline lipp lipi peal, lapp lapi peal, ühtset stiili omamata mälestuspildikeste jada pea sajanditagusest suvitusmõisast. Jaa, seal oli huvitavaid portreid, nii Läti tuntud ja tunnustatud kultuuritegelastest kui lihtsamast rahvast, ja oli innukaid looduskirjeldusi ning huvitavaid mõttekäike, aga kuidagi konarlik ja läbikaalumata oli see raamat.

Niisiis on meil noormees, kelle isa on luuletaja, kes ise tegeleb nii kunsti kui kirjandusega, kel on lai tutvusringkond nii kunsti- kui kirjandusinimeste seas ja kes veedab oma suved Sigulda läheduses asuvas Inciemsis, igal aastal katsetab midagi uut, olgu selleks sport, põllumajandus või pansionipidamine. Tundub, et tegu on iseenesest rõõmsameelse inimesega, kes satub küll sekeldustesse, aga raputab mured maha ning astub püstipäi ja vile suul edasi, kes meeleldi unustab kõik halva ja peab meeles vaid head. Aga see, et ma arvan, et ta oli tore inimene, ei tähenda, et ta on ka hea kirjanik… No võib-olla on ka hea kirjanik, aga ma ei tundnud ära, vabanduseks olgu raamatust kohad, mida ma võiks kunagi ka üle lugeda, lk. 61 ja 118-119, need puudutavad kriitika olemust. Igatahes lätlased on talle mälestuskivi püsti pannud ja tema auks margi ilmutanud.

Üksjagu nuramist läheb kirjastusele: raamat ilmus 7 aastat tagasi, ei olnud vaesed üheksakümnendad, miks ilmus raamat illustratsioonideta? No ja toimetaja oleks võinud pisut karmima rehaga tekstist üle käia, “hirvhammastega” kohtumine ei olnud tore. Olemasolevad joonealused märkused on tänuväärt, aga neid oleks võinud poole rohkem olla.

Guuglis kolades jäi mul mulje, et hoonet enam alles ei ole, aga pilt on tollest ajast selline (juhul, kui see ikka on õige pit):

Kes mälestusteraamatutest lugu peavad, neile võib isegi täitsa huvitav lugemine olla, eeldusel, et ei hakata ootama tagakaanel lubatud “aja hõllandlikkuse tundlikku ja täpset tabamist”, vaid lihtsalt lastakse end eelarvamustevabalt läbi hektiliste mälestuspiltide kanda. See, et mina seda ei suutnud, ei tähenda, et see teistel ei võiks õnnestuda.

Flake “Klahvkamees. Mida ma mäletan”

Jahah, mida siis mäletab Rammsteini klahvakamees?

  • Peamiselt lapsepõlve Ida-Berliinis, mis on natuke tuttav Nõukogude Eestis kasvanuile, kuigi oli ka palju teistmoodi nüansse. Kui ajaloo ja eluloo peale mõelda, siis nn idabloki minevikuga inimestel on üldiselt aja- ja elulugu kiirem, muutuvam ja kirjum ning kohanemisvajadus uute oludega suurem kui nn lääne inimestel, kel ju ka muutusi olnud, aga väiksema takti või amplituudiga.
  • Igast muusikat ja vaimustust muusikast. Paraku ma pean tunnistama, et suurem jagu Ida-Saksa bändidest olid mulle täiesti tundmatud ja siia-sinna poetatud vihjed läksid täiesti kaotsi. Aga see-eest olin ma tohutult rõõmus, kui ma lugesin, kuidas Flake nautis ja naudib muusikat, heliloomingu sündi, proovis mängimist :)
  • Autod. Ma pole väga ammu kuulnud-lugenud nii entusiastlikku autojuttu. Vaimustuse vanadest ja ilusatest autodest tegi mulle mõistetavamaks tõsiasi, et ega Flake ise ka seda auto tehnilist pool eriti hästi jaga, pigem naudib sõitmist ja ilus värv on oluline. Ja Trabant pidi ikka eriline käkerdis olema, kui sapakas selle kõrval tank tundus.
  • Igast veidraid pisiasju, alustades hüpohondriast ja lõpetades hobusepidamisega.
  • Raamatusõbrast lugeja lemmikleheküljed on kindlasti lk 134-136. Seal jagab Flake oma rõõmu lugemisest ja loetleb üles oma lemmikteosed. Tsitaat: “Raamatuid festivalidel ei kingita. Seejuures on just raamatud kõige ilusamad kingid, mida vastastikku teha võib. Kui saad kingiks raamatu, on alati tunne, nagu oleksid saanud uue sõbra.”

Mõned kohad olid suht mähh ja stiiliga see raamat just ei hiilga, aga vahepalaks ja noppides sealt välja just endale sobivaid detaile — täitsa ok lugemine. Tõlge oli natuke haltuuramaiguline, nii mõnigi lause tuli ise eesti keelde ümber toimetada, aga noh, on nagu on, ma loodan, et ta teised tõlked on paremad…

Myrakas “Viina ja viineri vahel ehk paadunud elunautija trennipäevik”

Kõnni-kõnni-kõnni, iga päev, kuskil 10 kilti, näiteks Viljandist Pärile ja tagasi… Eeee, ei ole mu jaoks just inspireeriv teema, sest erinevalt oma paljudest tuttavatest, kes naudivad kõndimist kui sellist, on minu jaoks kõndimine ilma selge eesmärgita või kui bussiga saab ka täiesti ajaraisk ja ma ei suuda ses protsessis miskit rõõmsat või nauditavat leida. Aga inimesed on erinevad ja tore on :) Juurde veel see, et see raamat on nii mõnusas lobases stiilis kirja saanud, mu meelest on see möla vaimukamgi kui n Mihkel Raua oma. Mind raamat kõnni-usku ei pööranud, aga on täitsa võimalus olemas, et mõnda lugejat pöörab. Niiet kes tahab lasta end pöörata, lugegu, või kui on ümbruskonnas kedagi, keda tahaks pöörata, siis võib raamatu selle inimese käeulatusse sokutada :)

Kätlin Kaldmaa “Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”

Kaunilt kujundatud pisike poeetiline fragmentaarium väga isiklike olupildikestega ühest väiksest külast Kreekas ja ühest väiksest külast Islandil. Pisut petukaup, sest nii õhuke, isegi luulekoguks oleks mu meelest liialt õhuke. A nu, meeleolupilte, eluolu ja mõtterännakuid on üsna tihkelt.

Linda Hogan “Elu ase”

Valdur Mikita meets Carlos Castaneda meets Fred Jüssi meets suvaline keskmine ameerika autor. Castanedalt on teatud unenäolisus ja müstilisus, Jüssilt õpetussõnad, et loodust peab kuulama ja austama, suvaliselt ameerika autorilt on minakeskne, aga suht emotsiooonivaba, tegudele ja näidetele rõhuv stiil ning Mikitalt vabad seosed ja tõlgendused.

Raamatu põhiidee on ilus, aga teostus jäi minu jaoks lugemiselamuseks natuke nõrgaks, eelkõige vast nende mina-näidete ülirohkuse tõttu, üldistust ja ajalugu (ja võib-olla isegi müstikat) oleks aga juurde tahtnud … ühesõnaga, mingi tasakaal oli minu jaoks paigast ära.

Kes looduskaitse-teemade vastu huvi tunneb, neile soovitan küll, üsna omapärane lähenemine ja tõenäoliselt kaasa- ja edasimõtlemist pakkuv teos.

Autori kohta lisainfot otsides tekkis mus uudishimu, et huvitav, mis tüüpi on tema ilukirjanduslik looming, sest seda on Linda Hogan ka kirjutanud, nii luulet kui proosat.

Matt Haig “Kesköö raamatukogu” ja Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Matt Haig “Kesköö raamatukogu”

Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on vist maagiline realism, sest no realism see ei ole, aga tavaulmeks ka hästi ei liigitu. Tegu on siis paralleelmaailmadega, mille toimemehhanism on segu kvantfüüsikast, psühholoogiast ja habemega vanamehest, kas see habemega vanamees tähistab filosoofiat, teoloogiat või uhhuud, jätan ma lugejate otsustada. Aga ega sellele toimimise põhimõttele kuigi palju tähelepanu raamatus ei pöörata, paralleelmaailmad on vaid vahend, kuidas läbi mängida erinevaid elusid, võimalusi, valikuid. Peategelane on 35-aastane Nora, kes proovib läbi, kus ta omadega oleks, kui mõni valik oleks teistsugune olnud. Kõik oleks ju tore, aga need elud on kõik kuidagi nii … tavalised ja ettearvatavad, ilma eriliste üllatusmomentide või huvitavate nüketeta. Kirjutatud on lobeladusalt, aga liig eneseabiraamatulikult ning kuklas tiksus lugemise ajal, et ma olen kõike seda juba lugenud, kuskil teises raamatus ja teises soustis ja paremini sõnastatult. Raamatust lausete väljanoppijatel on tõenäoliselt selle raamatuga pidu, et raamatus on ka palju tsitaate, eriti rohkelt Henry David Thoreault, ning et isegi mina sain oma lause kätte: “Raamatukoguhoidjad on nagu hingestatud otsingumootorid.” (lk 100) Ulmelugejatele ei julge seda raamatut hästi soovitada, seda “teistsugust”, mida lugemise ajal mõttes ülal hoida, on liiga vähe, avarama maitsega naistekalugejatele või ise parasjagu mingi kriisiga kimpusolijate võiks ehk sobida. Aga võib-olla rohkematelegi lugejatele, lihtsalt mina olen liiga noriv.

***

Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Ka Piret Bristoli “Päikesepoolses toas” liigitub minu jaoks maagiliseks realismiks, ei, mitte maagilise realismi tavatähenduses, see on vägagi realism, aga see, kuidas see kirja on saanud, on maagiline. Raamat on žanris, mis mulle ei meeldi, nimelt enesefiktsioon. Kui palju on sest “enese” ja kui palju “fiktsioon”, ei oska ma arvata, sest ei tunne ma nii hästi ei autorit ega kultuuriringkondi. Minu jaoks polnud see ka oluline. Aga Piret Bristol on üks väga väheseid autoreid, kes on mulle suutnud ära põhjendada, miks päriselust kirjutada: “Prototüüpide kaitseks. Inimesi on maailmas niigi palju. On vastutustundetu suurendada nende arvu väljamõeldud tegelaste võrra.” (lk 118) Minategelase mõtted, tunded, motiivid, tegutsemised jne jäid mulle lõpuni võõraks ja mõistetamatuks, aga see ei seganud sugugi, kogu tekst oli selline, et lihtsalt nautisin, kuidas sõnad ja laused olid hoolega välja valitud ja üksteise järele pikitud, kui osavalt oli detaile üles nopitud ja kui parajatesse kohtadesse olid jäänud pausid. “Kirjutan, et taasluua kadunud maailm ja muud mõtet sel mu kirjutusel pole kunagi olnud. Loetagu või mitte. Minu raamatust peab selle maailma ehedalt kätte saama. Muu mulle muret ei tee.” (lk 41) Sain selle maailma kätte küll jah, kuigi kindlasti päris mitte sellisena, nagu autor mõtles, aga mingitpidi ikka. Raamatu eeltutvustus jooksis mulle ette FB-joonel ja siit soovitaksin edasi neile, kellele mäluraamatud meeldivad. Ja neile, kes tahaksid proovida lugeda eriliselt hõrku fragmentaalset stiili. Ja muidugi tartlastele, sest Tartut on siin raamatus ikka omajagu. Ja veel — fotod raamatus on ka Piret Bristoli jagu.

Susan L. Westbrook “Jooga töötuba viie tiibetlasega”

Tõin selle raamatu koju, sest mus elab veel naiivne lootus, et ehk kunagi ma hakkan kodus joogaga tegelema :) Tegelikult minu suhe joogaga ei ole lihtne ja pilvitu. Mul ei olnud kunagi eriti huvi, aga kui ma tantsutunni lõpus venitamise ja lõdvestumise eesmärgil tehtavate joogalaadsete harjutuste peale täiesti krampi läksin, siis ei osanud mu tantsuõpetaja minuga midagi peale hakata. No ma siis proovisin ja käisin kümmnekonnas joogatunnis. Ja tegelt läks hästi, st sattus mu jaoks väga sobiv joogaõpetaja, sedasorti, kes teooriast väga ei jahunud ja pigem käsitles joogat kui “rootsi vanainimeste võimlemist pisukese idaeksootilise tätšiga” või kuidas see väljend nüüd oligi. Igatahes hirmud said maha ja pisukene huvi tärkas ka.

See raamat on täiesti mitte-minu, sest siin on viie harjutuse kirjelduseld ja ohtralt jahu: näpuotsaga teooriat (n hingamistehnikat ja tšakraid) ja pikalt-pikalt autori enda kogemusi ja eneseleide ning siis soovitusi, millele ja kuidas harjutusi tehes mõelda. Nooh, ei kõlanud usutavalt, ei need elukogemused (mis võisid küll toimuda, aga rõhud olid kuidagi valed) ega mõtlemissoovitused (läksid minu isikliku maailmatunnetusega liiga uhhuuks kätte ära). Ja tema keeletõlgenduslikud lõigud kõlasid minu jaoks kohati stiilis: “Oo, Egiptus on vanade eestlaste maa, Niilus on ju sõnasõnalt “nii ilus”!” Aga soovitus võtta endale aega ja harjutusi tehes keskenduda, on iseenesest täitsa kena. Mine tea, äkki ma kunagi leian oma päevaplaanis ka selle aja.

Kes raamatu vastu huvi tunneb, siis raamatukogust võiks ehk võtta, endale soetamist ei soovitaks, mu meelest on see ühekordseks lugemiseks, seda enam, et harjutused ise on kaanel ka näha, niiet piisab sest kaanepildist meeldetuletuseks kah.