Margus Haav “Alumiiniumist kurgid. 741 päeva kirsades”

Minu aastakäigu kanti poisid jäid enamjaolt sõjaväes käimata, et vene väkke enam võetud ja eesti omasse veel ei võetud, niiet mul ei ole seda seltskondlikku sõjaväemälestuste heietamise kuulamise kogemust. Margus Haava sõjaväemälestused võtsin ma ette uudishimust, et siit-sealt sirvida, aga need olid kirja pandud nii hästi, et lugesin raamatu ühe hooga läbi. Haav on öelnud, et kõige julmemaid asju ta sisse ei kirjutanud, aga see, mis on, annab päris hea pildi sellest neetud mahavisatud kahest aastast ja nõukogude armee jaburustest. Raamatu lõpus on nimekiri lauludest, mis aitasid autoril selle jama üle elada.

 

 

Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga misipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus neljas raamat, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kulturikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Raamatumuljeid pole netis just palju, Sehkendaja kirjutas https://sehkendaja.wordpress.com/2020/02/15/17-nora-ikstena-mees-sinises-vihmamantlis/

Stephen King “Kirjutamisest”

Ootasin pool aastat, millal see õige Kingi lugemise tuju peale tuleb, aga ei tulnudki, nii läks käiku varuvariant ehk siis mitte ilukirjandus, vaid segu mälestustest ja kirjutamisõpikust. Kolmandik on elulugu, noh jah, lugeda võis, aga kuigi huvitav ei olnud, aga mälestused on minu jaoks niikuinii väga harva huvitavad, niiet ega selles midagi üllatavat pole, kaks kolmandikku on kirjutamisest ja mulle tundub, et kirjanikeks pürgijatel võib selle lugemisest isegi täitsa kasu olla, niisama vahel kirjutajatel ka, rida näpunäited koos selgitustega, miks just nii, osa on ameerikakesksed, aga suurem jagu on üldkasutatavad, näiteks soovitus esimese hooga kirjutatut hiljem kümnendiku võrra kärpida või see kõige peamine, et oluline on praktika, palju lugeda ja kirjutada. Tõlge (Jüri Kolk) oli üsna kabe, ainult sõna “teadusulme” rohke kasutus pani mul hambad valutama, üheksal juhul kümnest oleks oleks mu meelest lihtsalt “ulme” paremini sobinud. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mis Kingile on meeldinud, ja olgugi kohtavalt angloameerika poole kaldu (mujalt on Tolstoi, Adiga, Larsson ja Hoeg, aga sellega vist ongi kõik), see nimekiri annab ideid küll, mida võiks järgmisena lugeda.

Suurest laiast netist tsitaadipilte:

Maarja Kangro “Minu auhinnad”

Eriala: raamatukogundus. Täpsem seos raamatuga: ma olen aastaid teinud raamatukogus kevadtalviti väljapanekuid “Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendid”. Seega läks see Maarja Kangro raamat “peab lugema” nimekirja üsna kohe, raamatukogu sabad on muidugi iseasi ja jõudis see raamat minuni alles nüüd. Raamatu esimene pool on Maarja Kangro isiklikud kogemused auhindade saamisest ja žüriides olemistest, teine pool pikk essee kirjandusauhindadest üldisemalt, nii Eestis kui mujal maailmas. Raamatu algusots hakkas mulle pisut vastu, sest Kangro on minu jaoks natuke liiga materialistliku ellusuhtumisega (mis mõttes mäletab üks inimene kohvi ja võileibade hinda krooniajast??), hiljem kas harjusin ära või jäigi rahajuttu vähemaks, igatahes haaras raamat kaasa. Kirjanduslikku klatši oli vähem, kui ma ootasin (ja selle eest olen ma tegelt tänulik), kuigi ega päris ilma ka ei saanud, ja raamatu teises pooles oli üldistusi ja tõsiseltvõetavust ning erinevate seisukohtade mõistmist rohkem, kui ma ootasin. Niiet jah, plusspoolele lugemine. Oli vaid üks asi, mis päriselt kriipima jäi, aga nii mahuka raamatu puhul on see ju pisiasi :)

“Salajane DJ. Ibizalt Norfolki vetele”

Raamat elu helgest poolest — muusika, tants, kuuluvustunne jne seda ju on — ja samal ajal elu pahupoolest — uimastid ja ületöötamine. Ma ei ole klubimuusika skeenega kursis, ainus, mida ma suudan mälusopist välja kaevata, on punt nimega “The Chemical Brothers”, et kunagi sai kuulatud Saaremetsa saateid raadiost ning et tantsida trammibussikoondise muusika järgi oli äge. See viimane vist õhutaski raamatut kätte võtma. Raamat ei räägi eriti palju selle salajase DJ teest DJ-ks saamisel, vaid lugeja visatakse karmauhti juba end ületöötanud ja uimastitega liiga tuttava plaadikeerutaja igapäevarutiini, kus nädalavahetused on reisid ja magamatus ja töö (ja samuti rõõm, kui publiku käpa alla saab või kui üleminekud on erakordselt hästi välja kukkunud) ja igatsugu keemilised stimulandid ning nädala sees on taastumine ja püüd päevarütmi tagasi saada ja siis hakkab kõik jälle otsast peale. Narko kogused ja sortiment suurenevad ja mingil hetkel ütleb tervis üles. Aga nagu öeldud, see pahupool on seotud helge poolega ja seda osa, vaimustust muusikast, on siin raamatus ikka palju. Lisaks on parasjagu õpetussõnu neile, kes sooviksid DJna tegutseda, aga paljudki neist nõuannetest on universaalsed, sobivad iga alaga. Natuke võib-olla liig autorikeskne (a no mälestused peavadki ju sellised olema), aga huvitav ja kaasahaarav lugemine, ma usun et kõigile, kellel mingil eluperioodil mingit stiili muusika (ja ei pea just klubimuusika olema) oluline on olnud.

Erakkond “Üheksavägine”, Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine”

Sattus Lehte Hainsalu meenutusteraamat pihku ja lugesin üsna hooga läbi. Ma väga mälestusi ei armasta, aga see oli päris kena tükk lugemist. Kunagi ma kirjutasin Hainsalust kursusetöö, seega midagi oli tuttavat, aga küllalt palju oli minu jaoks ka uut. Kuigi see raamat pole kuigi mahukas, siis tundub mulle, et selle raamatu kaudu saab Hainsalu isiku ja loomingu mõistmisele natuke lähemale küll. Ja ajastut ja ajalugu avab ka kuidagi servapidi ja omamoodi. Ilusas keeles kirjutatud pealegi. Aga kui see on selline eluõhtune tagasivaatav raamat, siis Erakkonna “Üheksavägine” on nooruslik kambakesi esmailmumine. Takkajärgi on päris põnev vaadata, et kes kuhu on välja jõudnud ja millest kunagi alustanud. Mõned luuletused sellest kogust (erinevatelt autoritelt) on endiselt mu lemmikud.

Vitali Kalgin “Täht nimega Viktor Tsoi”

Mnjah. Ega selle raamatu kiituseks suurt muud öelda ei ole, et tore, et Viktor Tsoi kohta nüüd ka eestikeelset lugemisvara on.

Tõlge oli … halb. Iga teise lause juures oli tunda, et see on toortõlge vene keelest. Tõenäoliselt läks raamatu väljaandmisega kiireks (et jõuaks filmiga samal ajal) ja ühelegi eesti filoloogile teksti ei näidatud (kuigi toimetaja kiituseks olgu öeldud, et kõik punktid ja komad tundusid küll õigel kohal olevat). Kokkuvõttes — midagi sutsukene paremat kui guugli tõlge.

Raamatu ülesehitus oli ka kehva. Ideena toimiv, aga tegelikkuses oleks neid intervjuukatkeid võinud ikka palju hoolikamalt valida ja toimetada. See erinevate kirjutajate stiilide pudru-ja-kapsad võinuks olla paremini seotud (või siis hoopis vastandatud). See, et emotsioonid mälestuskatketes üle pea lahvatavad, oli muidugi ju arvatav, aga kokkukirjutaja oleks pidanud suutma need mingilegi ühisele rajale kokku tuua ja kärpimiskääre julgemalt kasutama…

Aga ikkagi lugesin. Öö läbi ja lõpuni. Sest Tsoi! (Ma end fänniks ei pea, aga mul on alati hea meel, kui ma mõnes vene filmis Kino muusikat kuulen, no ja “Nõel” jättis omal ajal suht sügava mulje.)

Tsitaat eessõnast: “Muidugi on vaid üks Tsoi. Ent meist igaühel on oma Tsoi.” Ja mingi kummaline üldpilt raamatusse kogutud meenutuskatkete põhjal ju ikka tekkis ka, näiteks mainivad paljud kontserdikülastajad viimase aasta esinemistest Tsoi erilist energiat, šamaani meenutavat olekut ning väsinud silmi, mine võta kinni, on see siis takkajärgi moodustunud ühismüüt või oligi see nii…

Üks mu lemmiklaul:

Kokkuvõtte fs-lt: Lõpuks jääb tunne, et see raamat on halvasti vormistatud kursusetöö, kuhu üliõpilane on igaks juhuks jätnud sisse kõik, mida õnnestus koguda – näete, mul ei olnud aega sellega rohkem töötada, tähtaeg, mõistate, aga ma olen palju tööd teinud andmete kogumisega. Rahuldava annate? Õppejõud ilmselt vastaks midagi sellist: „No hästi. On ju toredaid lugusid. Ja pildid on väga head. Aga ärge tulge ütlema, et Venemaa on suur ja lai, korda seal pole ja Venemaa-asjadest saabki ainult segaselt kirjutada. Mükoloogid toksivad oma teadustöid arvutisse ka kätega, mitte seeneniitidega, ja mõtlevad pea, mitte puravikukübaraga.“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pole-sonu-see-oli-kino/

Kõrvalmärkus — oleks mu vene keele õpetaja taibanud õigel ajal mainida, et vene keelt on vaja ulmekate ja vene rocki jaoks, ma oleks palju usinam õpilane olnud, sest no Puškin on tore küll, aga Puškinit on eesti keelde nii suurepäraselt tõlgitud, et tema pärast küll ma end vaevama ei hakanud…

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast”

Cornelius Hasselblatti peateos on kopsakas “Eesti kirjanduse ajalugu” ja see raamat näitab, kuidas ta selleni jõudis: elulugu-mälestused, st õpingud, teadus- ja muu töö, natuke eraelu, hulga reisimuljeid, kohtumised erinevate inimestega (muuhulgas paljude eesti kirjanike ja tõlkijatega, tihedamad sidemed olid Jaan Krossi, Ellen Niidu, Viivi Luige, Jaak Jõerüüdi, Juhan Viidingu, Mati Undi, Maimu Bergi, Mati Sirkli, Enn Soosaare ja Lennart Meriga), selgitused, et miks just eesti keel ja kirjandus (vastus on lihtne: see lihtsalt meeldib ja pakub huvi). Mulje jääb, et Hasselblatt on ühtaegu nii idealistlik kui kahe jalaga maas, tohutu töövõime, hea suhtlusoskuse ja ladusa jutuanniga inimene. On ju puhas rõõm, et ta on lihtsalt niisama heast peast võtnud oma eluülesandeks jagada maailmale (peaasjalikult küll sakslastele ja hollandlastele) oma vaimustust eesti keelest ja kirjandusest :)

Andres Pulver “Põrgu katlakütja”

Raamat Seaküla Simsonist või Aivar Simsonist või Simson von Seakyllist. Ega neid skulptoreid, keda tavainimene nimepidi teaks, Eestis just kuigi palju ole. Simson on paljudele tuttav, olgu selle põhjuseks siis linnaskulpuurid (n Hirv Jõhvis või Lehm Tallinnas või Siil Jõhvis ja Tartus või Tallinna tuviteetõkised), isikumälestusmärgid (n Nikolai von Glehn, Kaljo Kiisk, Paul Keres, Arvo Pärt) või väiksemad pronkskujud (n Pöffi auhinnakujud, Kalahari naised või vallatud tillid) või hoopis Simsoni värvikas isik, mis meelsasti telekaamera ette jääb, või hoopis see, et ta oli nõukogude armees Afganistanis. Mulle tundub, et selle raamatu ülesehitus oli üsna lihtne, läks ajakirjanik Simsonile külla, pani käraka ja diktoka lauale ja edasi läks juba ludinal, vaheta ainult linti ja vali pärast parimad kohad välja, küsitle mõnda sõpra-kolleegi-koostööpartnerit lisaks, kui tundub, et ruumi jääb üle, või selgub, et mõnest olulisest asjast Simson siiski ei viitsinud rääkida, otsi mõned vanad artiklid ka välja ja ongi olemas. No ja ongi, olemas ma mõtlen, nii ludinal see kokkukirjutamine tegelikkuses vist siiski ei läinud, aga on ladus jutt ja muhe stiil ja isegi nukrate teemade puhul on mingi huumorileevendus varnast võtta. Kuskil teksti sees on Kilumetsa hoiatus, et Simson räägib seda, mida tahab, ja seda, mida ta arvab, et temalt oodatakse, aga kui see lause meelde jätta, et mingi osa jutust on poos, tõeterad ja olulised asjad tuleb sest lobast endal üles leida, siis saab seda raamatut vabamalt lugeda, et seekord siis selline külg sellest andekast mehest. Tuviratsurite pilt on pärit siit.

Lauri Räpp “Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis”

Eeerrrõmmm, ega selle raamatu kohta polegi nii lihtne midagi öelda. On igavavõitu lapsepõlveheietusi, on ülemäära kehvas stiilis koolipoisi joomamälestusi, vahele suht tuima argielukroonikat ja siis suurepärane peatükk Tartu muusikapäevadest. Vahele vilksatab päris häid mõttekäike, tähelepanekuid ja ilusaid lauseid, n “Tartu on vaimu ja vaimsusega paik, mille rinnus peitub päriselt see kakskümmend üks grammi hinge, mis meie linna elusaks muudab ja inimlikuks teeb.” Kokkuvõttes nendin, et kaheksakümnendate lõpp / üheksakümnendate algus oli väga jabur aeg, millest igal osasaanul on väga erinevad mälestused. Ja võib-olla just seepärast, et kuigi mõned märksõnad tulid tuttavad ette, siis kogu lugu ja õhkkond on oma mälestustest liiga erinev, see raamat mulle eriti ei meeldigi.