Myrakas “Viina ja viineri vahel ehk paadunud elunautija trennipäevik”

Kõnni-kõnni-kõnni, iga päev, kuskil 10 kilti, näiteks Viljandist Pärile ja tagasi… Eeee, ei ole mu jaoks just inspireeriv teema, sest erinevalt oma paljudest tuttavatest, kes naudivad kõndimist kui sellist, on minu jaoks kõndimine ilma selge eesmärgita või kui bussiga saab ka täiesti ajaraisk ja ma ei suuda ses protsessis miskit rõõmsat või nauditavat leida. Aga inimesed on erinevad ja tore on :) Juurde veel see, et see raamat on nii mõnusas lobases stiilis kirja saanud, mu meelest on see möla vaimukamgi kui n Mihkel Raua oma. Mind raamat kõnni-usku ei pööranud, aga on täitsa võimalus olemas, et mõnda lugejat pöörab. Niiet kes tahab lasta end pöörata, lugegu, või kui on ümbruskonnas kedagi, keda tahaks pöörata, siis võib raamatu selle inimese käeulatusse sokutada :)

Kätlin Kaldmaa “Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”

Kaunilt kujundatud pisike poeetiline fragmentaarium väga isiklike olupildikestega ühest väiksest külast Kreekas ja ühest väiksest külast Islandil. Pisut petukaup, sest nii õhuke, isegi luulekoguks oleks mu meelest liialt õhuke. A nu, meeleolupilte, eluolu ja mõtterännakuid on üsna tihkelt.

Linda Hogan “Elu ase”

Valdur Mikita meets Carlos Castaneda meets Fred Jüssi meets suvaline keskmine ameerika autor. Castanedalt on teatud unenäolisus ja müstilisus, Jüssilt õpetussõnad, et loodust peab kuulama ja austama, suvaliselt ameerika autorilt on minakeskne, aga suht emotsiooonivaba, tegudele ja näidetele rõhuv stiil ning Mikitalt vabad seosed ja tõlgendused.

Raamatu põhiidee on ilus, aga teostus jäi minu jaoks lugemiselamuseks natuke nõrgaks, eelkõige vast nende mina-näidete ülirohkuse tõttu, üldistust ja ajalugu (ja võib-olla isegi müstikat) oleks aga juurde tahtnud … ühesõnaga, mingi tasakaal oli minu jaoks paigast ära.

Kes looduskaitse-teemade vastu huvi tunneb, neile soovitan küll, üsna omapärane lähenemine ja tõenäoliselt kaasa- ja edasimõtlemist pakkuv teos.

Autori kohta lisainfot otsides tekkis mus uudishimu, et huvitav, mis tüüpi on tema ilukirjanduslik looming, sest seda on Linda Hogan ka kirjutanud, nii luulet kui proosat.

Matt Haig “Kesköö raamatukogu” ja Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Matt Haig “Kesköö raamatukogu”

Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on vist maagiline realism, sest no realism see ei ole, aga tavaulmeks ka hästi ei liigitu. Tegu on siis paralleelmaailmadega, mille toimemehhanism on segu kvantfüüsikast, psühholoogiast ja habemega vanamehest, kas see habemega vanamees tähistab filosoofiat, teoloogiat või uhhuud, jätan ma lugejate otsustada. Aga ega sellele toimimise põhimõttele kuigi palju tähelepanu raamatus ei pöörata, paralleelmaailmad on vaid vahend, kuidas läbi mängida erinevaid elusid, võimalusi, valikuid. Peategelane on 35-aastane Nora, kes proovib läbi, kus ta omadega oleks, kui mõni valik oleks teistsugune olnud. Kõik oleks ju tore, aga need elud on kõik kuidagi nii … tavalised ja ettearvatavad, ilma eriliste üllatusmomentide või huvitavate nüketeta. Kirjutatud on lobeladusalt, aga liig eneseabiraamatulikult ning kuklas tiksus lugemise ajal, et ma olen kõike seda juba lugenud, kuskil teises raamatus ja teises soustis ja paremini sõnastatult. Raamatust lausete väljanoppijatel on tõenäoliselt selle raamatuga pidu, et raamatus on ka palju tsitaate, eriti rohkelt Henry David Thoreault, ning et isegi mina sain oma lause kätte: “Raamatukoguhoidjad on nagu hingestatud otsingumootorid.” (lk 100) Ulmelugejatele ei julge seda raamatut hästi soovitada, seda “teistsugust”, mida lugemise ajal mõttes ülal hoida, on liiga vähe, avarama maitsega naistekalugejatele või ise parasjagu mingi kriisiga kimpusolijate võiks ehk sobida. Aga võib-olla rohkematelegi lugejatele, lihtsalt mina olen liiga noriv.

***

Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Ka Piret Bristoli “Päikesepoolses toas” liigitub minu jaoks maagiliseks realismiks, ei, mitte maagilise realismi tavatähenduses, see on vägagi realism, aga see, kuidas see kirja on saanud, on maagiline. Raamat on žanris, mis mulle ei meeldi, nimelt enesefiktsioon. Kui palju on sest “enese” ja kui palju “fiktsioon”, ei oska ma arvata, sest ei tunne ma nii hästi ei autorit ega kultuuriringkondi. Minu jaoks polnud see ka oluline. Aga Piret Bristol on üks väga väheseid autoreid, kes on mulle suutnud ära põhjendada, miks päriselust kirjutada: “Prototüüpide kaitseks. Inimesi on maailmas niigi palju. On vastutustundetu suurendada nende arvu väljamõeldud tegelaste võrra.” (lk 118) Minategelase mõtted, tunded, motiivid, tegutsemised jne jäid mulle lõpuni võõraks ja mõistetamatuks, aga see ei seganud sugugi, kogu tekst oli selline, et lihtsalt nautisin, kuidas sõnad ja laused olid hoolega välja valitud ja üksteise järele pikitud, kui osavalt oli detaile üles nopitud ja kui parajatesse kohtadesse olid jäänud pausid. “Kirjutan, et taasluua kadunud maailm ja muud mõtet sel mu kirjutusel pole kunagi olnud. Loetagu või mitte. Minu raamatust peab selle maailma ehedalt kätte saama. Muu mulle muret ei tee.” (lk 41) Sain selle maailma kätte küll jah, kuigi kindlasti päris mitte sellisena, nagu autor mõtles, aga mingitpidi ikka. Raamatu eeltutvustus jooksis mulle ette FB-joonel ja siit soovitaksin edasi neile, kellele mäluraamatud meeldivad. Ja neile, kes tahaksid proovida lugeda eriliselt hõrku fragmentaalset stiili. Ja muidugi tartlastele, sest Tartut on siin raamatus ikka omajagu. Ja veel — fotod raamatus on ka Piret Bristoli jagu.

Susan L. Westbrook “Jooga töötuba viie tiibetlasega”

Tõin selle raamatu koju, sest mus elab veel naiivne lootus, et ehk kunagi ma hakkan kodus joogaga tegelema :) Tegelikult minu suhe joogaga ei ole lihtne ja pilvitu. Mul ei olnud kunagi eriti huvi, aga kui ma tantsutunni lõpus venitamise ja lõdvestumise eesmärgil tehtavate joogalaadsete harjutuste peale täiesti krampi läksin, siis ei osanud mu tantsuõpetaja minuga midagi peale hakata. No ma siis proovisin ja käisin kümmnekonnas joogatunnis. Ja tegelt läks hästi, st sattus mu jaoks väga sobiv joogaõpetaja, sedasorti, kes teooriast väga ei jahunud ja pigem käsitles joogat kui “rootsi vanainimeste võimlemist pisukese idaeksootilise tätšiga” või kuidas see väljend nüüd oligi. Igatahes hirmud said maha ja pisukene huvi tärkas ka.

See raamat on täiesti mitte-minu, sest siin on viie harjutuse kirjelduseld ja ohtralt jahu: näpuotsaga teooriat (n hingamistehnikat ja tšakraid) ja pikalt-pikalt autori enda kogemusi ja eneseleide ning siis soovitusi, millele ja kuidas harjutusi tehes mõelda. Nooh, ei kõlanud usutavalt, ei need elukogemused (mis võisid küll toimuda, aga rõhud olid kuidagi valed) ega mõtlemissoovitused (läksid minu isikliku maailmatunnetusega liiga uhhuuks kätte ära). Ja tema keeletõlgenduslikud lõigud kõlasid minu jaoks kohati stiilis: “Oo, Egiptus on vanade eestlaste maa, Niilus on ju sõnasõnalt “nii ilus”!” Aga soovitus võtta endale aega ja harjutusi tehes keskenduda, on iseenesest täitsa kena. Mine tea, äkki ma kunagi leian oma päevaplaanis ka selle aja.

Kes raamatu vastu huvi tunneb, siis raamatukogust võiks ehk võtta, endale soetamist ei soovitaks, mu meelest on see ühekordseks lugemiseks, seda enam, et harjutused ise on kaanel ka näha, niiet piisab sest kaanepildist meeldetuletuseks kah.

Margus Haav “Alumiiniumist kurgid. 741 päeva kirsades”

Minu aastakäigu kanti poisid jäid enamjaolt sõjaväes käimata, et vene väkke enam võetud ja eesti omasse veel ei võetud, niiet mul ei ole seda seltskondlikku sõjaväemälestuste heietamise kuulamise kogemust. Margus Haava sõjaväemälestused võtsin ma ette uudishimust, et siit-sealt sirvida, aga need olid kirja pandud nii hästi, et lugesin raamatu ühe hooga läbi. Haav on öelnud, et kõige julmemaid asju ta sisse ei kirjutanud, aga see, mis on, annab päris hea pildi sellest neetud mahavisatud kahest aastast ja nõukogude armee jaburustest. Raamatu lõpus on nimekiri lauludest, mis aitasid autoril selle jama üle elada.

 

 

Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga misipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus neljas raamat, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kulturikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Raamatumuljeid pole netis just palju, Sehkendaja kirjutas https://sehkendaja.wordpress.com/2020/02/15/17-nora-ikstena-mees-sinises-vihmamantlis/

Stephen King “Kirjutamisest”

Ootasin pool aastat, millal see õige Kingi lugemise tuju peale tuleb, aga ei tulnudki, nii läks käiku varuvariant ehk siis mitte ilukirjandus, vaid segu mälestustest ja kirjutamisõpikust. Kolmandik on elulugu, noh jah, lugeda võis, aga kuigi huvitav ei olnud, aga mälestused on minu jaoks niikuinii väga harva huvitavad, niiet ega selles midagi üllatavat pole, kaks kolmandikku on kirjutamisest ja mulle tundub, et kirjanikeks pürgijatel võib selle lugemisest isegi täitsa kasu olla, niisama vahel kirjutajatel ka, rida näpunäited koos selgitustega, miks just nii, osa on ameerikakesksed, aga suurem jagu on üldkasutatavad, näiteks soovitus esimese hooga kirjutatut hiljem kümnendiku võrra kärpida või see kõige peamine, et oluline on praktika, palju lugeda ja kirjutada. Tõlge (Jüri Kolk) oli üsna kabe, ainult sõna “teadusulme” rohke kasutus pani mul hambad valutama, üheksal juhul kümnest oleks oleks mu meelest lihtsalt “ulme” paremini sobinud. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mis Kingile on meeldinud, ja olgugi kohtavalt angloameerika poole kaldu (mujalt on Tolstoi, Adiga, Larsson ja Hoeg, aga sellega vist ongi kõik), see nimekiri annab ideid küll, mida võiks järgmisena lugeda.

Suurest laiast netist tsitaadipilte:

Maarja Kangro “Minu auhinnad”

Eriala: raamatukogundus. Täpsem seos raamatuga: ma olen aastaid teinud raamatukogus kevadtalviti väljapanekuid “Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendid”. Seega läks see Maarja Kangro raamat “peab lugema” nimekirja üsna kohe, raamatukogu sabad on muidugi iseasi ja jõudis see raamat minuni alles nüüd. Raamatu esimene pool on Maarja Kangro isiklikud kogemused auhindade saamisest ja žüriides olemistest, teine pool pikk essee kirjandusauhindadest üldisemalt, nii Eestis kui mujal maailmas. Raamatu algusots hakkas mulle pisut vastu, sest Kangro on minu jaoks natuke liiga materialistliku ellusuhtumisega (mis mõttes mäletab üks inimene kohvi ja võileibade hinda krooniajast??), hiljem kas harjusin ära või jäigi rahajuttu vähemaks, igatahes haaras raamat kaasa. Kirjanduslikku klatši oli vähem, kui ma ootasin (ja selle eest olen ma tegelt tänulik), kuigi ega päris ilma ka ei saanud, ja raamatu teises pooles oli üldistusi ja tõsiseltvõetavust ning erinevate seisukohtade mõistmist rohkem, kui ma ootasin. Niiet jah, plusspoolele lugemine. Oli vaid üks asi, mis päriselt kriipima jäi, aga nii mahuka raamatu puhul on see ju pisiasi :)

“Salajane DJ. Ibizalt Norfolki vetele”

Raamat elu helgest poolest — muusika, tants, kuuluvustunne jne seda ju on — ja samal ajal elu pahupoolest — uimastid ja ületöötamine. Ma ei ole klubimuusika skeenega kursis, ainus, mida ma suudan mälusopist välja kaevata, on punt nimega “The Chemical Brothers”, et kunagi sai kuulatud Saaremetsa saateid raadiost ning et tantsida trammibussikoondise muusika järgi oli äge. See viimane vist õhutaski raamatut kätte võtma. Raamat ei räägi eriti palju selle salajase DJ teest DJ-ks saamisel, vaid lugeja visatakse karmauhti juba end ületöötanud ja uimastitega liiga tuttava plaadikeerutaja igapäevarutiini, kus nädalavahetused on reisid ja magamatus ja töö (ja samuti rõõm, kui publiku käpa alla saab või kui üleminekud on erakordselt hästi välja kukkunud) ja igatsugu keemilised stimulandid ning nädala sees on taastumine ja püüd päevarütmi tagasi saada ja siis hakkab kõik jälle otsast peale. Narko kogused ja sortiment suurenevad ja mingil hetkel ütleb tervis üles. Aga nagu öeldud, see pahupool on seotud helge poolega ja seda osa, vaimustust muusikast, on siin raamatus ikka palju. Lisaks on parasjagu õpetussõnu neile, kes sooviksid DJna tegutseda, aga paljudki neist nõuannetest on universaalsed, sobivad iga alaga. Natuke võib-olla liig autorikeskne (a no mälestused peavadki ju sellised olema), aga huvitav ja kaasahaarav lugemine, ma usun et kõigile, kellel mingil eluperioodil mingit stiili muusika (ja ei pea just klubimuusika olema) oluline on olnud.