Ühest küljest ja teisest küljest. Ühest küljest ma seda raamatut hooga igale ettejuhtuvale soovitama ei hakka, aga teisest küljest olen ma veendunud, et nii mõnigi inimene võiks päris hea lugemiselamuse saada. Ühest küljest mulle see peateema — alkeemia, kristlik müstika, 17.-18. saj. vahetuse aegsed Prantsuse kombed, jumalikkuse üle targutamine — eriti korda ei läinud, aga teisest küljest oli nii hästi kirjutatud, et vedas looga kaasa. Lipikuid tsitaatide väljanoppimiseks sai ka raamatu vahele üksjagu, aga üle lugedes olid need kõik kuidagi looga nii seotud, et mingit eraldi väljatõstet ma ei teeks. Kuskilt küljest meenutas natuke Süskindi “Parfüümi” — oli see kirjutamisstiil või pelgalt sarnane koht ja ajastu või et eripärane kangelane teekonnal? ei tea, aga miskit oli. Ulmelist osa oli paar lehekülge, muidu ajalooline ajasturomaan (mis avab inimloomuse neid kihte, mis autorile tänases päevas olulised on). Jah.
Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2022
Monica-Linde Klemet “Rinpotše. Ühe pühendumise lugu”
Kaasaegne olmeromaan. Täitsa ok oli lugeda. Kolmekümnendates abielupaar, kes püüavad välja nuputada, kuidas ühildada töö-, era- ja usuelu, nende omavahelised suhted ja suhted teiste inimestega, erinevaid rahvuseid ja karakteritüüpe, argielu ja eksootikat. Üks väheseid eesti autori teoseid, mis kirjeldab budismi igapäevaelus. Teose peateema on gurundus ja gurundusega seotud probleemid, aga igasuguseid argisemaid asju mahub siia raamatusse ka. Täitsa soovitan. Ok, teatud žanritaluvusaste peaks lugejal siiski olema.
Manfred Gregor “Sild”
See on tõesti hea romaan sõjast, inimestest, saatustest. Aga ma pean tunnistama, et praegu ma seda lugeda ei tahtnud ja lasin nii mõnegi koha diagonaalis üle. Aga ma jätan kuskile mälusoppi seisma, et võib-olla mingites teistes oludes võiks ju lugeda veel kord ja korralikult. Ei ole nii sujuv ja kaasahaarav kui Remarque oli, aga mingid suunad ja meeleolud on sarnased küll.
Arthur C. Clarke “Comarre’i lõvi”
Kui ma oleksin kirjandusõpetaja, siis ma annaksin lastele seda raamatut lugeda ja oleks kohutavalt põnevil, et mis teemad nad sealt üles korjavad — on see tulevik ja tehnoloogia; tehismõistuse areng ja robootika; inimloomus, unistused ja unenäod; loodushoiu tulevik ja inimese sekkumise tulemused; füüsikud ja lüürikud; loo kirjanduslik ülesehitus; või siis hoopis midagi muud, mida ma ei näinudki. Lugu ise mulle võib-olla nii väga ei meeldinuidki, aga mulle meeldis, et sellest loost ajendatuna on võimalik väga erinevates suundades ise edasi mõelda.
Douglas Todd “Gillian’s eye”
Mulle meeldib vahel katsetada täiesti tundmatuid autoreid. See on kuskilt väljamüügilt näppu jäänud raamat, mis oli piisavalt pilkupüüdev ja suht lootustandva tutvustusega. Ingliskeelses maailmas on isekirjastamisel tavaliselt selline nõrga kvaliteedi maine, aga see lugu oli üle ootuste hea ja võinuks mu meelest vabalt mingi kirjastuse leida.
Siin raamatus on (tulnuk)putukaid, vandenõuteooriaid, inimlikku julmust, postapo ja küberpungi vaibi, intriige, märulit, suhteid ja poliitikat, saatust, perekondlikke sidemeid ja LGBT+ kogukonda. Peategelastena on pealt neljakümne Gillian, kes on suure kaitsekompleksi turvajuht ja kel on tehissilm, kolledžineiu Rachel, kes otsib armastust, kättemaksu ja oma kohta maailmas, enklaavis kasvanud tüdruk Drea, kes teeb julgeid ja ootamatuid otsuseid. Kuidas need kolm nii erinevat inimest kokku saavad ja kellega nad edasi suhtlevad ja mis jamade ja rõõmudega neil kokkupuudet tuleb, jätan huvilistel endil lugeda.
Mulle kuidagi meeldis, et selles raamatus oli ohtralt dialoogi. Kirjeldust oli napilt, täpselt nii palju, et mingi ettekujutus tekiks. On algus, kespaik ja lõpp ja kuskil ei jääda väga jorutama ja väljajätted on just õigetes kohtades, seal, kus oma pea lihtsalt augud täidab. Tsitaate sest raamatust just väga ei nopi, aga selliseid toredaid jätkulauseid oli ja minimalistlikud peatükkide lõpetatused mulle meeldisid. Tegevustik oli huvitav — märulit, plaanimist ja niisama eluolu oli kuidagi heas tasakaalus –, tegelaskond oli kirju ja kaasaelama panev. Mõned asjad olid veidi etteaimatavad, aga ka üllatavaid käike jagus parasjagu. Lugedes oli kogu aeg see hea ulmeka lugemise mõnus tunne sees. Kui kätte satub, siis soovitan sisse vaadata.
Autori kohta mingite eluandmete või pildi leidmine oli keeruline, niipalju sain teada, et kuskilt Bostoni kandist ja tõenäoliselt varjunimi ja — tegelt ka, amazoni autoritutvustuses oli igaks juhuks kirjas — ta ei ole hüljes :) Putukpilt ei ole tegelt selle raamatuga seotud, aga sobib enamvähem minu ettekujutusega raamatuputukatest.
Joonas Veelmaa “Alaska”
Nõndaks. Noore mehe debüütkogu. Väljast roosa, nagu viieaastase plika barbiunistus või vanaema vannituba. Sees noore mehe vingumised. Ojaa, mõned luuletused tekitasid ju äratundmist ka, aga kokkuvõttes – oli siis seda nüüd vaja? Autorile kindlasti, aga lugejale? Ei, halb ei olnud, aga mul oli tunne, et ma olen kõike seda juba lugenud, natu teises sõnastuses küll, aga põhimõtteliselt … ei midagi uut ja värsket ega üllatavat. Ja oma vanuse lisandudes on mul tüüpilistele noore mehe virinatele juba natuke raske kaasa elada ka. Aga nooremale lugejale võib-olla kannatab see „Alaska” täitsa lugeda ja võib-olla isegi meeldib ja võib-olla on avastuslik … Niiet vastus eelnevale küsimusele — no vast ikka on lugejaid ka, kellele seda luulekogu vaja on, lihtsalt mulle ei ole. Kirjastus reklaamib luulekogu kui humoorikat, ma ühe huumori poole kalduva luuletuse isegi leidsin :)
Ma sain tausta uurides teada, et Joonas Veelmaa on nimega “Pöial on jala Alaska” fb- ja instaluule viljeleja. Jaa, sealsesse keskkonda sobivad need luuletused küll ja sealses keskkonnas mõjuvad need kohati isegi kuidagi tähenduslike ja tabavatena. Sama asja paberile ületõstmine ei ole mu meelest õnnestunud. Aga mul on see mure varemgi olnud, et netis täitsa heana tundunud tekst mind paberil enam üldse ei kõneta. Niiet lugege ise, paberit ja netti, mulle tõenäoliselt sellest ühest maitseproovist piisab.
Fakesnake autovabaduse puiesteel 2020 ja 2021
2020
Suvel oli Tartus osa Vabaduse puiesteest Autovabaduse puiestee. Et ma arvan aru saavat, miks selline asi ette võeti, aga mu silmis see ikka päriselt ei toiminud. Mõneti oli asjal jumet, aga ma loodan, et järgmine kord mõeldaks pisut paremini asjad läbi, eelkõige ühistransport ja esinemisala ja ruum jalutajatele-jalgratturitele. Mis oli väga tore ja mida võiks suviti olla ka autovabaduseta kuskil pargis, oli lastebassein.
Tartu tantsijaid jõudis sinna puiesteele omajagu, mõnedele (Romaška, Maljarka, Saltatriculi) elasin FB vahendusel kaasa, mõnda (Shate tantsukool) nägin vilksamisi möödaminnes, vaid Sansaara omad nägin suures osas oma silmaga ära.
Meil oli kaks satsi. Teisipäevane vihmane päev, aga Ilmataat oli madude sõber ja keeras vihmavalangu kinni viis minutit enne libamadude tantsu. See esinemine läks enamvähem, päris õiget tunnetust ei olnud ja jalad polnud tänavakividega veel harjunud, aga päris untsu ka miskit ei läinud. Esmaspäevane läks ladusamalt ja lõbusamalt, ilm oli ilus, pealtvaatajaid-kaasaelajaid jagus, jalad tundsid end kindlamalt ja hoog oli sees 🙂
2021
See koroona lõi kõik plaanid segi ja tuju kadus ka kuskile metsa. Aga tasapisi hakkas elu taastuma. Suve alul sai jälle hakata trenne tegema ja 6. augustil rahva ette tantsumurule.
Otava Yolt oleks paljugi võtta, see Ivani lugu meeldis meile iseäranis hästi.
Kui ühel aastal oli ATSi ühistantsu lauluks Putokazi “Naranča”, siis meile meeldis tegelt see poolakate variant – Percivali “Naranca” — rohkem. Nõnda siis tegime ühistantsu Putokazi järgi ära, aga mujale minekuks võtame poolakad.
Ja küll on vahva, et keegi meist (ja see keegi ei ole kindlasti mina) ka moodsal muusikal silma peal hoiab 🙂
Teiste esinemistest jäid silma Duende kõhutantsu omad, kes olid täitsa toredad (ja mul on kahju, et nad muidu tavalistel Tartu kõhutantsuüritustel end nii vähe näitavad), päris suurt osa tantsukool Fleur lavastusest “Algusest”, mis oli kuidagi väga hea, selline mõttega, just nende vanusele sobiv, tehniliselt hästi esitatud ja emotsioonid olid ka olemas, ja jupikesi rahvatantsijatest, mis oli kena vaheldus :)
Fonda Lee “Jade Legacy”
Näääähhh… Kui eelmised osad olid tegevusajaga paar-kolm aastat, siis siin kisub kroonikaks kätte ära, tegevusaeg on paarkümmend aastat. No ikka lugesin lõpuni, sest tahtsin ju teada saada, kuidas asi lõpeb ja millisteks tegelased siis vanuse lisandudes muutuvad, aga ei olnud seda esimese osa hoogu, värskust ja võlu, see aastatepikkune skeemitamine tüütas ära ja midagi loo suhtes ootamatut väga ei toimunud. Klannisõda vaibub, bossid on küll vihavaenlased, aga alates sellest, kui keegi väljaspoolt klanni meisterdas pommi ja see tähendas aukoodeksi rikkumist — viga võisid saada ju ka klannidesse mittekuuluvad inimesed — teevad eri klannide nö töötavad kihid omavahel koostööd. Ja tuta-tuta-tutta, helge tuleviku poole, siia ja sinna küll salamõrvu ja majandusskeeme ja poliitilisi ülesostmisi ning vältimatuid kahjusid, aga klann kui selline ju jääb. Mnjah. Minu lugemissoovitus läheb sarja esimesele osale, edasi lugege omal vastutusel…
Netis on mäng, et milline tegelane sa oleksid https://www.playbuzz.com/item/c7a9882d-803c-4c13-812d-4c9a047c0f9d
Joe Gill, Jack Sparling “Friday Foster”
Ma olen siin väljakutsete kõrval mänginud ka Tartu Linnaraamatukogu lugemismängu. Kui eelmisel aastal ma püüdsin, et üks raamat läheb ühte või teise, siinsesse väljakutsesse või Lutsu raamatukogu lugemismängu, aasta lõpul sain aru, et see on siiski liig ning sel aastal on siis teisiti: kui loetud raamat sobib mõlemasse, siis panen mõlemasse. Ja nõnda on mul siis oktoobri keskpaigaks see mäng mängitud ka. Viimane lugemata punkt oli “midagi reedega seotut” ja mul ei tulnud sugugi häid ideid, Heinleini või “Robinsoni” ma üle lugeda ei viitsinud ja midagi uut silma ei hakanud. Kolasin koomiksilehel ja trükkisin sisse otsisõna “friday”, sain teada, et on üks noorte krimikoomiks “Friday”, millest vabalt lugeda oli esimene osa ja mis ei olnud siiski kuigi huvitav, mitu vihikut sarjast “Friday the 13th”, mis osutus minu maitse jaoks liig vägivaldseks, ning “Friday Foster”, mille ma esialgu põlgasin ära, et liialt vanamoeline, ilmunud 1972, aga mis osutus tegelikult täitsa kabedaks krimilühilooks, kus tegevus toimub New Yorgis, probleemiasetus on kuulsuse taak ja paparazzid, peategelane on noor naine, tarmukas Harlemist pärit mustanahanine fotograaf/fotograafi assistent. Mu meelest on lugu ajaproovile päris hästi vastu pidanud, ma olin isegi mitme koha pealt päris üllatunud, kui hästi. Ahjaa, niipalju kaevasin infot veel juurde, et Friday Fosteri lugusid on tegelt mitmeid ja aasta tagasi ilmus mingi osa neist lugudest uue koloreeringuga ja selle võrra kaasaegsema väljanägemisega uuesti. 1975. aastal tehti selle koomiksitegelasega ka film, ikka sama pealkirjaga, “Friday Foster”.
Sass Henno “Mina olin siin. 2. Tagasitulek”
Kaua tehtud, kaunikene. Või kuidas see rahvasõna käiski. Seda raamatut on küll kaua tehtud. Kaunikene? Najaa, päris esimese osa tase ei ole, aga väga palju puudu ka ei jää. Ja olgem ausad, see esimese osa latt oli ikka väga kõrgel ka. Esimest osa lugesin siis, kui see ilmus, vahepeal üle lugenud ei ole, niiet mälestused pole just kõige värskemad, aga midagi on meeles ka, et võtta võrrelda seda esimest ja teist osa.
Ausus — See, kui südamest on tahetud kirjutada, või tasakaal, et kui palju on autori/tema sõprade kogemusi ja kui palju on seda ilukirjandusega tihendatud, on vist umbes sama.
Vihasus — Kui esimeses raamatus oli autor vihane kuidagi sihitult ja kogu maailma peale, siis siin teises osas on see viha suunatum, osalt teadlikult ja osalt, ma arvan, et autorilgi teadvustamata.
Keelekasutus — Oleks nagu natuke muutunud. See tänavakeel on endiselt ehe, aga mulle tundub, et teises osas on sellega pisut tagasi tõmmatud. Seeeest tundub asi lihvitum, teksti voolavus on võib-olla isegi sutsu parem siin teises osas.
Usutavus — Jaa, olemas mõlemas loos. Iseäranis, kui panna see ajastu konteksti. Aastatuhandevahetus oli hoopis midagi muud kui on praegune üldine ühiskondlik foon. Et ma mäletan neid meeleolusid, aga ma ei näe juba ammu sedasorti asju enda ümber.
Rass — Kui esimese osa Rassi ma suutsin isegi kuidagi mõista, et valed valikud küll, aga ma sain nagu aru, mis pinnalt need tulid, siis teise osa Rassi hästi ei suutnud. Olen ma ise vanemaks jäänud või on autor Rassi natuke teistsuguseks kirjutanud või midagi muud või nende kombo.
Pätipoiss eliitkoolis — Kui muidu võiks öelda, et paljud asjad on ühiskonnas võrreldes paarikümne aasta tagusega edasi läinud, siis see on küll üks punkt, mis on tagasi läinud. Siis oli võimalik, et kui poisil on ajud, siis ta sinna eliitkooli ka saab ja seal püsib, tänapäeval ainult ajudest ei piisa.
Vägivallavastasus — Kas vägivalda kirjeldav raamat saab olla vägivallavastase sõnumiga? Ilmselgelt saab. Kuigi mulle tundub, et esimesse ossa sai see natuke kogemata sisse kirjutatud ja teise ossa natuke liiga teadlikult sisse kirjutatud.
Tartu — Esimene osa oli väga Tartu, ma olin nii kohutavalt pettunud, kui film tegevustiku Tallinnasse tõi. Teises osas oli seda tartulikkust sutsu vähem, aga minu jaoks siiski oli Tartu täiesti tuntavalt kohal.
Kas soovitan — Ikka. Nii esimest kui teist osa. Nii noortele kui nende vanematele.
Sulepuru 