Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on tunda, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Materjal oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad.
Jutud üksiti märksõnadega:
“Habemeajaja” — ajaränd ja arsti elukutse
“Mašake” — etnoulme, nõialugu
“Loojang planeedil Maa” — alternatiivajalugu, keskkonnakaitse
“Tavalise päeva ime” — paralleelmaailmad, armulugu, progressorlus ja palju laipu
“Põllumees” — kauge planeet, ökoloogiline tasakaal
“Sponsor” — poliitika, arsti eetika, teadusuuringute rahastus
“Majake külas” — arvuti poolt juhitud koduke
“Eikeegi ja ilma nimeta” — tulevikulugu, kehades võib olla kaks või rohkemgi teadvust ning üks teadvus võib läbi kanda mitu keha, aga siis sünnib siia ilma erand…
Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.
Sulepuru 