Kui kõik ausalt ära rääkida, siis sai asi alguse sellest, et 2021. aasta kevadel-suvel muutus viraalseks tants „Jerusalem”. Tollal meie raamatukogus töötanud Annika Aas tegi ettepaneku, et meie raamatukogus, ja miks mitte ka teistes raamatukogudes, võiks ka seda tantsu niimoodi koos tantsida ja üles filmida. Mulle see mõte väga meeldis, sest meil ei olnud ammu oma majasisest üritust olnud ja oli tahtmine koos kolleegidega midagi toredat teha, teisalt oli see võimalus olla osa globaalsest külast, olla osa looturikkuse ja ühtsuse sõnumi levitamisel ning kui hästi läheb, siis saab raamatukogu positiivset tähelepanu. Tollal jäi see mõte autoriõiguste taha kinni ja tants tantsimata.
Ja siis kuulutati välja, et 2022. aasta on raamatukogude aasta ja tantsumõte tõusis jälle esile. Tegime raamatukogus küsitluse, et milline võiks olla see muusikapala, mille järgi raamatukogurahvas võiks tantsida ja meie kõigi ühiseks rõõmuks leidis Tiina Tarik üles Singer Vingeri „Teadagi”, Annika Aas leidis Tähtvere tantsukeskusest koregraaf Kertu Valjala, ma tegin esimesed lubaküsimise telefonikõned autoritele (sõnad Villu Kangur, viis Avo Ulvik, mõlemad olid küsimisest natuke jahmunud ja parasjagu lõbustatud), Halliki Jürma suhtles Hardi Volmeriga ja ERÜ juhatusega ja ERÜ juhatus ajas autoriõguste lepingud korda. Aasta lõpuks oli valmis tants — just selline, nagu me tahtsime, piisavalt vaheldusrikas ja piisavalt lihtne, et ka inimene, kes eriti ei tantsi, suudab selle proovi-paariga selgeks saada. Aasta lõpus saatsin ERÜ kirjalisti üleskutse, et seda tantsu võiks aasta jooksul tantsida, kirjas muusika ja video Tähtvere tantsukeskuse tantsijate esitusega ning ka tantsu sõnaline kirjeldus. 2022. aasta alul algasid proovid meie raamatukogus ning 2022. aasta märtsis valmis ERÜ toel ametlik õppevideo, kus tantsisid Eesti Lastekirjanduse Keskuse, Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu raamatukoguhoidjad ja Eesti Tantsuagentuuri Tantsukooli õpilased.
Ma ise sain seda tantsida aasta jooksul päris mitmel korral:
28. veebruaril raamatukogude aasta tantsu tutvustusel ERÜ tänuüritusel (tantsisid ka Annika Aas, Küllike Lutsar Lutsar, Anu Amor-Narits ja mõned kolleegid publikust);
29. aprillil rahvusvahelisel tantsupäeval Tartu Raekoja Platsil (Tartu Linnaraamatukogust tantsisid Kristina Pai, Halliki Jürma, Irina Möldre, Seili Ülper, Anu Amor-Narits, Tamara Kozõreva, Klaari Tamm, Küllik Lutsar, Meery Salu, esindajad Eesti Kirjandusmuuseumist, Jaan Poska Gümnaasiumi raamatukogust, Rõngu raamatukogust ja tantsutrupist Fakesnake ning umbes 120 TERA kooli last);
12. mail kirjandusfestivalil Prima Vista (Tartu Linnaraamatukogu esindasid Seili Ülper, Irina Möldre, Meery Salu, Anu Amor-Narits, Küllike Lutsar, laval olid ka endiseid töötajaid, sõbrad Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Eesti Kirjandusmuuseumist ja Rahvusarhiivist);
20. oktoobril Märjamaal raamatukogupäevade avamisel tantsis kogu saalitäis rahvast (kaasa arvatud meie maja esindajad Kristina Pai, Kai Taba, Aimi Tedresalu, Kristin Tohvre, Tiina Tarik, Linda Jahilo, Mai Põldaas, Küllike Lutsar);
13. detsembril raamatukogude aasta lõpetamise ja liikumisaasta alustamise žestil Tartu Linnaraamatukogu peamaja ees (kaasa tantsisid Küllike Lutsar, Klaari Tamm, Irina Möldre, Tamara Kozõreva, Ingrid Saare).
Imetore oli, et see tants hakkaski oma elu elama. Raamatukogude aasta youtube kanalilt leidsin ma üles Aste, Eikla/Kaarma, Hellamaa, Kõrgessaare, Lähte, Lümanda, Metsküla, Narva, Põlgaste, Põlva, Sakla, Saue, Sääse, TalTechi, Valga, Võrumaa raamatukogude, Elva ja Mulgi valdade raamatukogude, Rahvusraamatukogu, Tallinna Liikuri lasteaia ja ka Jurmala raamatukogu tantsud. Rõõmu ja lusti tabasin ma igast tantsimisest!
Ikka ja jälle on küsitud, et miks selline tansimine siis hea oli. Põhjuseid on palju, aga ma tooksin esile mõned:
1. Raamatukoguhoidjad said koos teha midagi toredat. Seda õlg-õla kõrval tunnet on vahel vaja, eriti väiksemate kohtade raamatukogudel. Raamatukoguhoidjate tsunfti sisemine sidusus.
2. Palju räägitakse tervisest ja tervislikust liikumisest. Tuletada endale ja teistele meelde, et liikumisvõimalusi on mitmeid, valik on suur, üks võimalus liigutada end on tants.
3. #eikoosukka ehk siis raamatukoguhoidjatest on avalikkusel mingi veider kõverpeeglikujund, üks piisake sinna merre, et tegelikult raamatukoguhoidjad on mitmekesised ja mitmekülgsed.
4. Interdistsiplinaarsus ehk seoste otsimine ja leidmine erinevate kunstivormide vahel.
5. Kutse raamatukokku – raamatukogus saab teha igasuguseid asju :)
6. Kui on pidu, siis olgu ka tants!
Aitäh kõigile, kes selle tantsu sünnile ja levikule kaasa aitasid! Tänan, Annika Aas — ilusa idee ja koostöö eest, Halliki Jürma ja ERÜ — kaasamõtlemise ja asjaajamise eest, Villu Kangur, Avo Ulvik, Hardi Volmer ja kogu Singer Vinger — muusika eest ja loa eest seda kasutada, Kertu Valjala — vahva, lihtsa ja lõbusa koreograafia eest, kõik tantsijad — kaasatantsimise eest, kaasaelajad ja vaatajad ja … tundke end ikka toredalt ja leidke vahel aega ja lusti mõne tantsusammu jaoks!
Ilmunud “Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat 2022” (2023)
Valik videoid:
See kõige esimene avalik tantsimine :
2022. a Prima Vistal
Raamatukogude aasta lõpetamine
2023. a Prima Vista
2024. a Prima Vista
Ja võrdlusena siis raamatukogust võetud eestikeelsest juhulugemisest. Autor, kellest ma ei tea midagi, ja raamatutuvustus, mis on on üsna ebamäärane ja ebausaldusväärne. Aga lugeda oli täitsa hea. Stiilide ja teemade segunemist — krimilugu, kaasaja probleemide lahkamist, autoriõigusküsimusi, (pop)muusikaajalugu, kodutust ja kuulsuse taaka. Ladusalt ja lobedalt, parasjagu kaasamõtlemist nõudvalt — ei liiga palju, et lugemine keeruliseks läheks, ega ka liiga vähe, et lugeja end alahinnatuna tunneks. Igatahes andis see see raamat mulle teada, et autori nimi tuleb meelde jätta, ja kunagi, kui keskeltläbi keskmisest pisut kabedama lobeda kirjanduse lugemise tuju tuleb, midagi veel maitseproovida.
Mulle meeldib käia raamatupoes ja suht suvalisi* raamatuid osta. Eestikeelsetega ma seda mängu mängida ei saa, sest esteks ma olen suht kursis, mis eesti keeles ilmub**, ja testeks — rahakott ei pea vastu***. Ma olen selliseid umbropsu oste teinud nii paar-kolm korda aastas. Ja kiiret mul nende lugemisega ei ole, küll tuleb õige aeg. Agapidi on selgunud ka, et mul on selles raamatuloteriis suht hea käsi olnud — kui raamat pole ka pärispäriselt meeldinud, siis on seal ikka olnud mingi seik, nurk, stiilivõte või muidu mõte, mis mulle lugemise ajal on huvi, kaasamõtlemist või meelelahutust pakkunud.
Hüpnootiline tekst. Paljude kordustega ja sissemässiv. Šamaanitrumm kõrvale — või ka mitte, sõnadest tuleb oma rütm — ja siin on sisemine rännak. Rännukaaslaseks mees, kes läks metsa ja eksis ära. Kui rännak läbi saab, siis on paras võtta üks šotiga kuum tee ja mõelda pisut järele. Et kas see rännak oli vajalik, kas see rännak oli õpetlik, kuhu tegelikult tahaks rännata — nii vaimsi kui ilmsi. 
See küll ei ole raamat, mida ma siia punkti alla oodanud oleks. Aga näppu see mulle jäi ja kuna ma olen ka sedasorti eestlane, kes tahab teada, et mida see elevant meist mõtleb, sedakorda siis, et mida see lätlane siis meist mõtleb.
Raamatutest, mis mulle vägavägaväga meeldivad, on mul alati olnud oluliselt raskem kirjutada, kui raamatutest, mis on kröömikesegi kaugemal täiuslikkusest.
Nooh-jaah. Hobikirjaniku keskpärane luulendus. Häid hetki oli vähe, aga päris halb vist ka väga ei olnud… No keskmisest kehvemapoolne, aga mitte täielik õnnetus.
Salla Simukka raamatus ei ole just palju uusi ideid, pigem on Simukka sorinud ammutuntud teemades, talle sobivad välja tõstnud, vajadusel tolmust puhtaks pühkinud, pisut õgvendanud, pisut paisutanud, siitsealt kabedamaks kõbinud ja sobitanud siis need üsna ootamatul moel Soome tänapäevasesse ühiskonda. See on üks asi, mis tal on mu meelest hästi välja tulnud — vanad ideed saavad uue konteksti ja hakkavad lugeja ajudes jälle särama. Teine asi, mis mulle meeldis — raamatu stiil on mitmekülgne, kaasahaarav, mängiv, aga mitte ülepakkuv. Kolmas asi, mis mind raamatu juures võlus, oli tõlge — voolav ja omade toredate vimkadega, iseäranis tõusis see mu jaoks esile luuletõlgetes. 
Kui olla kristalselt aus, siis ega ma seda raamatut sõnasõnalt ja ridarealt läbi ei lugenud. Esimesed 50 lehekülge läksid suht vaevamisi ja ma olin juba otsustanud, et ehh, aitab, ei loe lõpuni, aga siis sattus silme alla Kati Valma postitus (vabandust, ma ei oska postituse linki siia panna) ja see oli nii ilusti kirjutatud, et ma mõtlesin, et olgu, loen lõpuni, küll mõne koha peal diagonaalis, aga lõpuni. Ega see raamat mulle ikkagi muljet ei suutnud avaldada. Seal olid teemadena sees mõned asjad, mis mõnes teises stiilis kirjapanduna oleksid mu jaoks päris huvitavad (kunst, peresuhted, ajaloo uurimine, isegi migreeniku igapäevaelu), aga seda tihedat sisekõnet, raalasjade loetelu, peategelase hingepiinu ja pidevaid kahtlusi ei olnud mul kokkuvõttes kuigi mugav lugeda. Ei olnud halb raamat, sugugi mitte, lihtsalt mina ei viitsi sedasorti tekste lugeda. Niisiis, kui te lugemisesotsuses kahtlete, lugege Kati Valma postitust ja teil kindlasti tuleb lugemisisu :) Aitäh, Kati Valma! Miks aitäh, kui mulle raamat ei meeldinud — raamatu lõpupoole olid mõned nüansid, mis olid olulised ja millest mul oleks kahju mitte teada olnud –; miks edasisoovitus, kui mulle ei meeldinud — ses raamatus on nükkeid, mis võivad mõnele lugejale väga olulsed olla, niiet kasvõi diagonaalis tutvumiseks tasub see raamat kätte võtta küll. Takkajärgitargana — kui teksti paigutus oleks mõnevõrra silmasõbralikum olnud, küllap oleks mulgi nõksa parem lugemiselamus olnud.
Siin raamatus on isegi kaks uurijatepaari. Ühe paari moodustavad kuuekümnene endine politseinik Lulu ja kahekümnekaheksane tegevpolitseinik Tracey. Teise paari moodustavad eelnevast paarist tuttav Lulu ja kass Conrad. Raamatu jooksul on nad tihtipeale ka kolmekesi koos, aga Tracey ja Conradi vaheline suhtlus käib umbes nõnda: “Oi, see on nii tore, kui ta sedasi teeb!” — “Mjäu!”. Seevastu Lulu ja Tracey omavaheline suhtlus ja Lulu ja Conradi omavaheline suhtlus viivad lugu ja mõrva(de) uurimist edasi.
Sulepuru 