Mulle meeldib selle raamatu idee (24 peatükki on 24 tundi ja 24 inimest) ja autori teadmistepagas. Teatud sõnaseadmisoskus autoril ju on, aga paraku jääb stiil valdavalt minu jaoks natuke tuimaks ja ebahuvitavaks, natuke särtsakamat ilukirjanduslikku poolt oleks tahtnud näha. Uudishimu-lugemisena kõlbab küll ja ühtteist uut on ikka võimalik teada saada ja kui nüüd erinevaid ameteid läbi võtta, siis tellisetegija peatükk oli vist kõige paremini kirjutatud.
Peatükid:
Ämmaemand aitab lapse ilmale
Valitseja lebab ärkvel
Palsameerija teeb ületunde
Vana sõdur näeb und lahingust
Amon-Re preester äratatakse
Põlluharija alustab tööpäeva
Koduperenaine küpsetab leiba
Töödejuhataja külastab kivimurdu
Kalur ehitab lootsikut
Pottsepp vormib savi
Kirjutaja õpilane ootab peksu
Hathori preestrinna jääb purju
Vesiir kuulab ettekandeid
Lehvikukandja vaatab pealt
Kuninglik kaasa esitab oma nõudmised
Elukutseline leinaja halab jälle
Arhitekt kontrollib kuninglikku hauda
Puusepp valmistab kirstu
Tellisetegija ahastab
Majaemand valmistub peoks
Juveliir töötleb kulda
Tantsijanna lahutab meelt
Arst abistab kannatanut
Algaja hauaröövel ilmutab vastumeelsust
***
Enda näo mökerdamise komme pidas inimkonna ajaloos hämmastavalt kaua vastu. Moesuunad, mida ja kui palju peeti sobivaks rõhutada, ajastuti muutusid, kuid silmade ümbrusesse midagi tumedamat, põsele või huultele puna ning näonahka ühtlasemaks tahta on olnud üsna universaalne, nagu tõestab seegi leid — üsna tagasihoidlik, aga hämmastavalt hästi säilinud näovärvikomplekt 21. sajandi algupoolelet. Eripäraseks võrreldes varasemate leidudega võib pidada mõnede värvainete sädelust, kuid seda sädelust on siiski oluliselt vähem, kui oli kombeks 23. sajandil. Värvide keemilise koostise ja võimalike mürkainete sisalduse uurimine on veel ees, kuid kuna ajaloost on juba tuttavad elavhõbedat ja arseeni sisaldavad kreemid, siis mürkide leidumus väga üllatav ei oleks.
Sulepuru 