Kord enne jõule tulid ajakirjanikud raamatukogusse, et uurida, et mida siis rahvas ka pühade aegu loeb. Rääkisin siis, et eks ikka igasuguseid asju, aga krimiriiulid tühjenevad küll erakordselt hoogsalt. Ma olen nii pettunud nägusid ikka väga harva näinud, ma ei kujuta ette, mis vastust nad ootasid, aga krimi ei olnud see kindlasti mitte. Ja pöördusid siis teise raamatukoguhoidja poole, et äkki too ei ole tähele pannud, et palju krimkasid laenutatakse… Ma ise käitun ka nagu tavalugeja ja võtan sinna aastavahetuse-jõululõpu aega krimilugemist vahest meelsaminigi kui mõnel muul ajal.
Ann Cleevesi nimi on mul juba tükk aega silma jäänud, tema raamatuid loetakse meie raamatukogus päris hästi. Ja umbes aasta tagasi vaatasin ma Ann Cleevesi loomingule toetuva Shetlandi sarja ära ja mulle täitsa meeldis, iseäranis esimene hooaeg, mis oli puhtalt romaanide põhjal, kui stsenaristid hakkasid isetegevust tegema, läks asi natuke käest ära. “Ronkmusta” osa oli mul hägusalt meeles, aga ma tahtsin üle lugeda, et kuidas see siis ka kirjutatud on. Ja ma jäin täitsa hästi selle kirjutamisega rahule. Oli põnevust ja oli keskkonda, oli mõtlemisainet ja oli huvitavaid karaktereid. No ja muidugi Shetland iseenesest on mu jaoks kuidagi kutsuv koht. Saareelu ja kirev ajalugu ja teistmoodi kliima (ja omaette kõnepruuk).
Paar sõna kaanekujundusest. See Maalehe oma on muidu kena ja sünge, aint et ega seal Shetlandil sellist metsa küll minu teada ei ole, Varraku oma on ses suhtes parem. Talvega on mõlemal kehvasti. See minimalistlik originaal on mu meelest kuidagi täkkesse. (Ja ma väga harva kiidan tõlkeraamatute originaalkujundust).
Sulepuru 