Kõik sel aastal loetud-ja-arvamus-kirjutatud raamatud:
Põhiväljakutse:
Ulmemini:
Saatusepp:
Kus mail sai käidud:
Luule:
Krimkad:
Laste- ja noortekirjandus:
Tavakirjandus (realism, klassika, kaasaegne):
Eesti ulme:
Eesti keelde tõlgitud ulme:
Ingliskeelne ulme:
Koomiksid:
Eesti naisautorid:
Eesti meesautorid:
Tõlgitud naisautorid:
Tõlgitud meesautorid:
Inglise keeles loetud naised:
Inglise keeles loetud mehed:
Lugemissoovituse annan kaasa:
Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.
Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.
Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.
Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.
Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…
Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.
Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…
Kadri Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.
Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.
Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.
Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.
Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.
Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.
Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.
Gruusiast oli mul võimalus minna lõunasse või põhja. Kuigi Türgist pärit Elif Shafaki romaan Rumist oleks oma meeleolult tõenäoliselt pühadeaega paremini passinud, siis lugemisele läks ikkagi vene ulmekas. Valik oli lihtne, võtsin vene kirjanduspreemiate nimekirja ette, nimekirja algusotsas oli kohe Aeliita auhind ja selle auhinna 2019. aasta laureaat Oleg Divov.
Oleg Divovi “Väljapraakimise” lugemine tuletas mulle meelde ühe mu vanema sugulase lendlause, millega ta tavatses õlgu kehitades, aga häälde emotsioone ladudes, idapoolt tulevaid halbu uudised kommenteerida: “Oo suur pesemata Venemaa!”
Raamat on düstoopiline, sünge, verine, kõntsane, viidetega ajaloos toimunule ja hoiatuslik, psühholoogiliselt usutav, tegelased oleks kui 21. sajandi küünilise Dostojevski omad, üsna ootamatute sündmuste käiguga, enamjaolt suht sirges jutustamisstiilis, aga vahele ka mängulisust, tsitaate ja musta huumorit viskav. Kes tahab, loeb kogu raamatu, kes tahab, võib selle pseudo-meta ehk väljamõeldud ees- ja järelsõnad lugemata jätta ja võtta ette ainult põneviku osa, edasimõtlemisainet peaks mõlemale lugejatüübile jaguma.
Raamatu tõlkija ja väljaandja on Arvi Nikkarev. Nikkarev tõlkijana pole võib-olla kõige säravam, pigem selline korralik. Nikkarev kirjastajana on kiiduväärt, juba üle paari aastakümne on Nikkarev eestikeelset ulmeriiulit korra aastas millegi huvitavaga rikastanud.
Otsuse, et siia punkti alla tuleb luulet, tegin ma juba jaanuaris, aga et siia tulevad poolakad, sai selgeks eile, kui ma raamatukogust järjekorraga viimase Lindepuu raamatu sain.
Hendrik Lindepuu on omaette fenomen. Ta on aastaid tõlkinud poola keelest seda, mida ta tahab tõlkida, ta on oma tõlgitu väljaandmiseks teinud oma kirjastuse. Selles, et väärtkirjanduse väikekirjastus vee peal püsib, on natu-natuke Kulka ja Poola saatkonna abi, aga suuremalt jaolt on see ikka Hendrik Lindepuu enda teene, kuna esiteks on ta väga hea tõlkija ning teiseks on tal kirjanduse osas väga hea maitse, nii on ta leidnud oma kirjastuse raamatutele hulgaliselt püsilugejaid, muuhulgas ka neid, kelt aastalõputi lugemissoovitusi küsitakse. Ma ise püsilugeja ei ole, aga nipet-näpet olen Lindepuu asju ikka vaadanud. Ja alati on hea olnud.
Polnud ka see kord erand.
Ryszard Krynicki (s 1943) luulekogu “Keda ei ole” on puhtalt Lindepuu oma maitse järgi kokku pandud ja see oli mu jaoks üks väga tore kogu. On natuke pikemaid ja hargnevaid ja mõtisklevamaid luuletusi, aga enamjaolt on värsid lühikesed, täpsed, väikese vimkaga ja kuigi võivad üsna valusalt mingile hingevalupunktile osutada, siis kuidagi elujaatavad.
Ka Tadeusz Dabrowski (s 1979) kogu “Te Deum” on Lindepuu omal valikul mitmest kogust kokku pannud. See kogu mind nii hästi kõnetada ei suutnud. Ju ma olen ikka liialt väikse silmaringiga ja liialt pagan, igatahes neid saatesõnas välja toodud religioosseid kihte ma eriti ei tabanud, armastuse ja luule kihte vast küll. Ja ootamatult tihti nii noore luuletaja kohta sattus luulekogus ette sõna “surm”.
Kujundusest ka. Päris mitu aastat on Lindepuu kirjastuse kaanekujunduse eest hoolitsenud Matthias Sildnik. Kui mulle üldiselt minimalistlikud kaanekujundused eriti ei meeldi, siis siin ma arvan küll, et tegu on väga õnnestunud kujundusega, see Poola lipuvärvide kasutus on kuidagi värske ja selge. Kõik kaaned on natukene erinevad, aga läbivalt ühtses stiilis ja Lindepuu raamatud on kaugelt äratuntavad.
Lugege poolakaid!
Saatusesepp jäi pikalt pooleli, sest N/G-ga algavaist maist ei suutnud ma miskit välja valida, alles nüüd, kui aasta lõpp käega katsuda, sähvatas päästev mõte — olgu see lasteraamat Gruusiast.
Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina” on Eugene Ivanovi toredate piltidega juturaamat pisi-pisi-lugejatele. Murbi ja Paliina on koerad, Murbi on suur must valge sabaotsaga ja Paliina väike valge musta sabaotsaga. Nad mängivad päevad läbi koos metsas, puhkavad ja söövad koos ning on muidu sõbrad. Ühel päeval aga tõuseb tüli… Kuidas tülitsejaist jälle sõbrad saavad…
Nunnumeetrilskaalal saab raamat üsnagi kõrged punktid ja nii teksti autori kui kunstniku nimi tasuvad meeldejätmist.
See on üks mu lemmikžanre — kogumik ümberjutustatud muinasjutte. Raamat, mille ostsin, sest see nägi nii ilus välja — see kaanekujundus ja jutu kasvades kasvavad illustratsioonid. Jutud on ka päris head ja omapärased. Suhteliselt tumemeelsed ja mõtlemapanevad. Just parajal määral algloole vihjavad ja kuidagi sobivas tempos uusi kihte lisavad ning kogu mängu juures autori oma lugu jutustavad.
Ainus, mille üle nurada, on see, et ma ei saa hästi aru, mis vanusele need mõeldud on — neile, kellele sobiks Paul-Eerik Rummo “Kokku kolm juttu”, on nagu vara, päris täiskasvanuile on küll tore lugeda, aga nati liiga hilja, mingi teismelisiga, kellele nagu oleks paras, on vist muinasjuttude eitamise faasis… Aga kuna jutud on paigutatud sinna “Varaste kuue” ja “Kõvera kuningriigi” (ja need teised ses maailmas olevad raamatud) maailma, siis ju need ikka teismelised on.
Kõige võimsamalt mõjus kogumiku pikim ja viimane jutt “When Water Sang Fire” — “Väikese merineitsi” uusversioon.
See oli täitsa huvitav lugemine.
Üldjoontes on tegemist armudraamaga, aga siin-seal vilksatab komöödia elemente ning päris teravat ühiskonnakriitilisust. Lisaks ootamatult kulgevale armuloole on ka teisi huvitavaid suhteliine, näiteks vanavanaema ja lapselapselaps.
Üllataval kombel tõusid esile just naiskarakterid, nii nimitegelane kui tema kasutütar kui eelmainitud vanavanaema, neis oli palju rohkem elu ja mitmekülgsust, kui suhteliselt kahvatutena mõjuvates meestegelastes.
Ma arvan, et selle näidendi selgroo, süžee ja karakterid annaks päris hästi ka tänapäeva tõsta, küll mitte vast teatrilavale, pigem kinolinale, sest dialoogid on tänaseks küll liiga pateetilised ja käsilaiutavad, niiet need tuleks valdavalt kaasajastada, vaid mõned põhilaused saaks sõnasõnalt üle võtta, aga sisu ja probleemid kõlaksid tänases päevas ka küllalt aktuaalsetena ning lõppu jääb lahtisi otsi ja edasimõtlemist.
Norra kirjanik Bjørnstjerne Bjørnson (1832 – 1910) kirjutas näidendi “Leonarda” 1879. aastal. Hakkasin võrdluseks vaatama, et millal Ibsen oma “Nora” kirjutas, tuli välja, et samal aastal. Nobeli kirjanduspreemia sai Bjørnson 1903. aastal. Tartus Hermanni trükikojas 1910. aastal välja antud raamatu tõlkis eesti keelde Liina Grossschmidt. Ja kui teil tekkis tahtmine see lugu ikkagi lavale tuua, siis iga korra etenduse päält tuleks Hermannile 2 rubla maksta.
Näidend on wõrgust loetav, Rahvusraamatukogu koleda sinise märgisega igal leheküljel, aga on olemas https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:427574
Kirjastus Pegasus on oma kaasaegset tõlkekirjandust tutvustavas sarjas (mis kannab sellist ebaoriginaalset nime nagu “Pegasuse väike sari”) avaldanud järjest kaks romaani Hispaaniast pärit autoritelt: hispaanlase Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja kataloonlase Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”.
Tegevuspaigad ja tegelased on raamatuis küllaltki erinevad – Llamazaresi raamat kirjeldab ühte mahaajäetud küla Hispaanias ja sealset viimast elanikku, Piñolil toimub tegevus üksildasel saarel Antarktika lähistel, osalisteks majakavaht, ilmavaatleja ja meremonstrumid. Aga milleski on need raamatud üsna sarnased.
Mõlemad raamatud räägivad paljuski üksindusest. Kui Llamazaresi tegelane on jäänud päris üksi, siis Piñoli peategelane muust maailmast eraldatud paigas sunnitud seltskonnas on pigem üksildane.
Peategelaste arengus on mitmeid sarnaseid etappe: tegutsemiskihk vaheldub minnalaskmismeeleoludega, mälestustest on kord tuge, teinekord teevad need haiget, kontakte väljaspool olijatega kord otsitakse, kord välditakse paaniliselt, selleks, et enda mina täiesti kaotsi ei läheks, leiutatakse rituaale ja püütakse neid täita. Üksindus võib olla küll piinav, kuid lõppeks oli see mõlema raamatu peategelasel suhteliselt teadlik valik.
Kirjeldused, põhjendused ja meeleolud on raamatuis realistlikud ja usutavad. Mõningane müstiline moment, mida võib enam või vähem võtta unenäolisuse, allegooria või kaalutletud kirjanduslikku võttega, on ka “Kollase vihma” peategelase võime suhelda surnutega ning “Külma naha” inimesesarnased kahepaiksed. Ja mõlemas on see kuidagi õigel kohal ja mõjus.
Raamatust jääb õhku nukker meeleolu, tunnetus, et mingid ajad on pääsmatult kadunud ja elu läheb edasi uute reeglite järgi. Meeleolu rõhutamiseks on kummalgi oma märksõnad – Piñolil tuletorn ja suhted monstrumitega, Llamazaresil kollane vihm, mis uhub minema kõik olnu, murendab maju ja mälu.
Kui keegi küsib, et miks ta peaks neid raamatuid lugema, siis mingit mõistlikku vastust mul anda ei ole. Aga kui te soovite paariks tunniks sukelduda Püreneede-tagusesse kurbusesse, nautides sõnade võimu vormida silme ette pilte, hinge meeleolusid ja pähe seniselitamatuid mõtteid, siis on need raamatud hea valik.
2008, ilmus Lugemissoovituse blogis
Selle raamatu kohta tahaks eriti ilusti kirjutada, aga kuidagi ei leia neid õigeid sõnu. Ütlen siis märksõna “findiaanlased”. Mu südamele ütleb see sõna nii palju, nii palju, aga neile, kellele ei ütle, soovitan lugeda seda Kadri Jaanitsa imelises tõlkes Katja Kettu raamatut, võib-olla hakkab see sõna neile ka midagi olulist ütlema.
Tõlkija kirjutab raamatust pikemalt https://raamatud.elu24.ee/6832534/naine-kes-on-valmis-raevunult-vastu-hammustama ja ma kopin selle teksti häbenematult siia ka, sest mul on juba kogemusi, kuidas head tekstid netist kaovad. Jätka lugemist
Alastair Reynoldsi “Spioon Europal” meeldis mulle päris hästi, aga selle raamatuga kuidagi ei saanud kontakti. Paar detaili olid enamvähem, aga muidu oli see mu jaoks suht mõttetu närimine ja heameel, et lehekülgi na napilt on… Et on laev, pardal ühe poole sõdurid ja teise poole sõdurid ja tsiviliste, enamikel süüdistus sõjakuritegudes, sõda on läbi ja laev on küll seal, kus ta peakski olema, aga üles ärkavad tüübid ettenähtust nii tuhatkond aastat hiljem, hakkavad siis vaikselt ja vähemvaikselt ühiskonda üles ehitama, püüavad päästa, mis päästa annab, tont seda teab, mis sest välja ükskord tuleb. Militaar, valik, lootus. A aeglased kuulid on miskit kiibisarnast sõdurite rinnus.
Sulepuru 