Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.
Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.
Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.
Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.
Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…
Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.
Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…
Kadri Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.
Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.
Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.
Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.
Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.
Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.
Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.
Sulepuru 