Raamatu kaanel on Stephen Kingi soovitus: “Erakordne.” Nojaa, mu meelest see raamat nüüd nii erakordne ei olnud, aga kui ma tuletan natuke meelde, et millised on S. Kingi poliitilised vaated, siis ma täitsa usun, et ta võis arvata, et raamatu teema on oluline ja sellele raamatule peaks laiemat tähelepanu pöörama ja miks mitte kasutada selle tähelepanu saamiseks lihtsat ja löövat sõna: “Erakordne.”
Suurem osa raamatu tegevusest toimub Mehhkos ja peategelaste eesmärk on jõuda USAsse. See on teekonnaraamat. Bussiga, autoga, rongiga, jalgsi. See põnevikusugemetega raamat. Narkokartellid ja piiriületuspinge. See on ühiskonnakriitiline raamat. Kuritegevus, korruptsioon, vägivald, majanduslik kitsikus Ladina-Ameerikas ja USA migratsioonipoliitika tõmbetuuled. See on emaarmastuse raamat. Mida suudetakse ette võtta, kui on lootust, et lapsel saab sellest parem. See on raamat leinast. See on raamat lootusest. See on raamat reaalsusega kohanemisest.
Stiililt ja teemaarenduselt mulle nii umbes kolmveerand raamatust täitsa istus. Oli olukirjeldusi, erinevate tegelaste psühholoogilist avamist, tegutsemist ja tagamaid, probleemitõstatusi ja lugu ja iseloomu. Veerand oli liig ettearvatavat või liig stereotüüpset või liig ebausutavat või liig läbinähtavalt nutunuppudele rõhuvat. Ma ei teagi praegu, mida sest raamatust kokku arvata… Reelika Kasemägi on seda nimetanud korraliku koolitüdruku kirjatükiks ja mul ei ole nagu oma lugemiselamuse pealt eriti põhjust vastu vaielda. Kui just, siis seda, et raamatus oli paar detaili, mis olid mu meelest täitsa hästi märgatud (n ema jälgimas poja leinafaase) ja mõne koha peal oli mu meelest ikka sutsuke kirjanduse moodi ka…
Sulepuru 