Selle raamatu ma ostsin eelmisel aastal kirjandusfestivali Prima Vista raamatulaadalt ja seisis see raamat mul kapinurgal ja ootas. Ootas õiget aega. Ja nüüd, vahetult enne selleaastast Prima Vistat, saabuski tõeline soov seda raamatut lugeda. Juhuu! Head raamatut õige tujuga on niiiii tore lugeda!
Kõigepealt ma kiidan Indrek Harglat. Et ta selliseid teemakogumikke kokku paneb ja välja annab. Et ta on jälle nii hea teema valinud. Et ta on jutud kuidagi väga hästi järjestanud. Ja siis kiidan ma kirjutajaid. Mu meelest on peaaegu kõik siin ennast pisut ületanud ja väga hea jutu kirjutanud.
Karen Orlau “Vaba ja õnnelik maailm”. Looja ja loodu. Ladusa sisseelamisvõimalusega ja parasjagu lootuse ja lootusetusega mängiv lugu. ****
Indrek Hargla “Laul jääb samaks”. Mis Eestist saanuks, kui Põhjasõja võitnuks rootslased. Hargla nägemuses ei kuigi palju paremat, kui see, mis meile reaalsusest teada. Ja keegi ja kuidagi hakkab seda Rootsi ülemvõimu siinmail kõigutama. Keerdkäikude, ajaloovihjetega, üllatavate pööretega parasjagu pajatav alternatiivajalugu. *****
Heinrich Weinbergi “Lahke mehe tasu”. Džinnijutt selles maailmas, mida Weinberg juba mitut puhku pruukinud on. Hästi jooksev lugu. Lõpp jäi mõnusalt lahti. *****
Mann Loperi “Musta kivi nõidus”. Ühe perekonna, kus üks osapool on midagi libalooma taolist, lugu. Naine, kes võitleb oma armastuse eest. Tütar, kes ei suuda oma päritoluga leppida. Lapselaps, kes annab lootust. Nõid, kes aitab vastutahtsi. Lugu on. *****
Meelis Friedenthali “Abracadabra”. “Abracadabra” sai Tukla novellipreemia. Hästi sai. Mu meelest oli see ka kogumiku kõigekõigem lugu. Ühtipidi oli Friedenthal sinna palju ajalugu ja mõistujuttu sisse kirjutanud, teisalt oli lugu lihtne ning jutustamine lugejasõbralikum kui Friedenthalil tavaks. *****
Kadri Pettai “Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud”. Teine kogumiku libaloomalugu. Sedakorda sellisem kergem. Mulle meeldib Pettai jutustamisviis ja jutu püänt oli ka päris tore, aga nati venima või hõrdedaks jäi. ****
Tuuli Tolmovi “Katariina juhtum”. Luupainajalugu. Võlus see nõia tõstmine tänapäeva ja unenõia motiiv. Teistega võrreldes küllalt kammerlik lugu, nii tegelaste arvu kui kirjelduste poolest. *****
Joel Jansi “Vennaarm”. See lugu oleks mu meelest veel korra ülelugemist tahtnud, sest algus tundus mulle veits konarlik. Kui aga jutt jooksma hakkas, siis läks hooga. Jansi müttamisi mõisakultuuri ja külakultuuri kohtumisaladel on täitsa põnev jälgida. *****
Laura Loolaidi “Pahavara”. Hoogne etnoküberpunk. Tartu. Mulle sobis. Väga hästi. *****
Siim Veskimehe “Valvur”. Politseiniku mälestused nõiasektiga jagelemisest. Oli jutul pointi küll, aga ei köitnud väga. ****
Mika Keräneni “Agnes”. Otsanununnu Tartu lugu :) Trööpab liialt stereotüüpe, aga siia kogumikku selliseseks kergemaks vahepalaks sobis küll. ****
Berit Sootaki “Tammetalu perenaine”. Etnohorror. Laias laastus päris ehe ja hea. Pisut läks vist paljusõnaliseks, aga see ei seganud. *****
Jaagup Mahkra “Aafrika nõiad”. Mahkra on minu maitse jaoks liiga verine, aga loo ülesehituse ja loogikaga see verisus sobis ja selle vastu ei vaidle, et hästi kirjutatud. Eesti nõid Kongo kodusõja keerises. *****
Meelis Krafti “Elurikkuse kaitseala”. Kaob külalaps kardetud metsa. Miski Krafti stiilis mind segas, aga siia kogumikku teiste kõrvale sobis hästi. ****
Karen Orlau “Mõõkade emand”. Ja looja ja looduga ka kogumik lõpeb. Ladusalt kulgev omamoodi pööretega humorika lõpuga lugu. *****
Intervjuud autoritega Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kogumiku-eesti-noid-autorid
Sirbis: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/noia-elu-sel-on-volu/
ERRis: https://kultuur.err.ee/1608776575/arvustus-mitmekesine-ettekujutus-noidusest
Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eesti-noid-ulmeantoloogia
Blokajastusi: Rätsep https://wwwnerdlandcom.blogspot.com/2023/04/eesti-noid-koost-indrek-hargla.html , Oskar https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2022/07/eesti-noid-2022.html
Ulmekirjanduse Baas: http://baas.ulme.ee/?autor=867&teos=88148
Sulepuru 