Mõlemad on inglise keeles “Night Watch”. Olgu, üks on the-ga ja teine ilma, aga näit raamatukogu kataloogis ei lähe see the arvesse, niiet panen nad ikka ühte patta.
Ülelugemised. Ja ikka nii toredad, kui mäletasin, lisaks seiku, mida ei mäletanud. Igatahes head raamatud.
Mõlemad raamatud on osad pikemast sarjast, mõlemad tegelevad hea ja kurja piiri, ettemääratuse ja juhuse vahekorra, üldise tasakaalu ja inimloomuse küsimustega, mõlemad autorid on ladusad, huvitavad ja omanäolised jutustajad, kes suudavad kirja panna kaasahaaravaid ja värvikaid karaktereid ja põnevat sündmustikku ning mängides ulmežanri suht tuttavate klotsidega, loovad oma maailmades midagi uut ja seninägematut. Mõlemat autorit olen ma oma ihusilmaga ka näinud. Ja mõlema puhul said minu eelarvamused kinnitust — et Pratchett on tore vana (kes võib vahel küll väega sarkastiliselt öelda), kes kirjutab toredaid raamatuid, ja et Lukjaneko on tõbras (kes vajadusel oskab ilusti ka käituda), kes kirjutab häid raamatuid.
Et kel lugemata, lugetagu :)
Kaanepilte otsides tuli välja, et “Night Watch” on üsna populaarne pealkiri, panin kõrva taha, et kui kunagi lugemispõud peaks tulema, siis võiks neid teisi ka proovida.
Mõlemast kohtumisest on fotosüüdistused ka netis olemas:
Pildid: http://jalutuskaikajas.blogspot.com.ee/2015/03/terry-pratchett-tartus-2001.html ja http://www.impressum-club.eu/index.php?mact=Album,,default,1&albumid=15&pictureid=203&returnid=111&page=111
Sulepuru 