Hakkasin Tiinade kirjutatud luulekogusid otsima ja hoolimata sellest, et Tiina on väga levinud eesnimi, siis ega kirjutajaid Tiinasid nii väga palju olegi. Leidsin 5 luulekogu, neist 3 jäid minust riiulisse, aga kahte võtsin lugeda. Mõlemad tundusid täitsa vahvad ja lugemata punkte vaadates sain äkitse aru, et üks neist sobib ka teise teema alla. Niisiis mõlemad.
Mõlemad on debüütkogud ja ega rohkem luulet polegi kummalgi ilmunud. Ilmusid need kogud ka üsna lähestikku: Tiina Papli “Üsna kuskil osaline” 1997, Tiina Pai “Armastab mõrvatud haldjaid” 1998. Miks ma neid luulekogusid tollest ajast ei mäleta? Ma arvan, et need oleks võinud mulle tol ajal päris hästi meeldida, sest praegu meeldivad küll ka, aga mingi nostalgiavirvendusega, ma näen neis luuletustes mitte ainult autorite noorust ja maailma avastamist, vaid ka meenutust enda noorusest ja maailma avastamisesest, siis tollal oleks see olnud koos maailma avastamine ja noored ei saa nagunii aru, et nad noored on :) (mis on omamoodi tore, aga teistpidi on kahju ka, nad võiks oma noorust rohkem nautida).
Mõlemad luulekogud on omamoodi tõsised ja omamoodi mängulised. Ühine on, et nad ei jää väga lobisema, ütlevad üsna napilt ja tabavalt, mis parasjagu hingel. Lugedes tundus, et Tiina Pappel on rohkem läbimõtleja ja kaalutleja ning Tiina Pai pigem emotsiooni pealt kirjutaja, kui autorite põlvkonnakaaslaste peale mõelda, siis Tiina Paplis on ehk midagi kätlinkaldmaalikku ja Tiina Pais midagi liisiojamaalikku. Mu meelest Tiina Pappel vaatab asju, aegu, olukordi, Tiina Pai näeb asju, aegu, olukordi. Olgu kuidas on, oma ise- ja iskupärasesse maailma viivad need luulekogud mõlemad. Kui ma peaksin neid luulekogusid illustreerima, siis Tiina Papli kogule ma valiks valge-halli-pruuni-musta-samblarohelise mõne kollase täpiga — nagu karge sügishommik, Tiina Pai jaoks musta-halli-pruuni-rohe-sinise mõne oranžikaspunase laiguga — nagu loojuv lokkav melanhoolne kevadõhtu.
Sulepuru 